4 sammu paremate tulemusteni

Ühe hiljutise koolituse lõunavaheajal küsis Eesti mõistes keskmise suurusega ettevõtte juht, millised on kõige hullemad vead, mida meie ettevõtjad teevad. Mu mõttepaus venis kavandatust pikemaks, ketrasin vaimusilmas läbi kümneid ettevõtteid, kellega oleme koos tööd teinud. Lõpuks suutsin välja sõeluda neli olulist võtit, millele erksama tähelepanu pööramine aitaks jõuda parema tulemuseni. Nendeks on julgus suurelt mõelda, oskus prioriteete seada ja fookust hoida, meeskonna kaasamine ning kannatlikus.

 Julgus suurelt mõelda

Kõik suured asjad saavad alguse väikesest. Ent juba alguses peaks olema perspektiiv silme ees. Miks ma ajan seda asja, mida ajan? Mis selle laiem mõte on? Mil moel see säästab ja päästab maailma? Milline on selle tegevuse laiem, globaalne mõõde?

Loomulikult ei saa alguses hüpata kirbustaatusest elevandi omasse, ent kui siht on silme ees, tuleb edasiliikumine jõudsam. Eesmärk, suund või siht peab olema selline, mis põhjustab ärevust – seda eelkõige endas. Kui eesmärk on piisavalt kõrge, paraneb sooritus, ent see nõuab head visualiseerimist ning sihikindlat tegutsemist.

Juhtusin pool aastat tagasi kuulama kalatööstur Mati Vetevoolu juttu sellest, kuidas nad seadsid müügikäibe eesmärgiks 20 miljonit eurot. “Ei tulnud täis,” lausus ta ja jätkas pärast hoolega välja peetud pausi: “Üheksateist ja pool jäi puudu. 19,5 tuhat.”

Kasv nõuab julgust, aga pakub vastu huvitavama ja avarama maailma.

Muidugi on turvalisem tasahilju oma tiigis sulberdada. Kasv on ju ebamugav, väsitav ja hirmutav. Ent pärast kasvuhüpet on liigutamiseks palju avaram ruum.

Omaette ooper on see, kas kasvul iga hinna eest on mõtet? Minu jaoks on ekspansiivsest kasvust olulisem oma potentsiaali realiseerimine. Teadmine, et teen neid asju, mida mulle meeldib teha, mida oskan teha ja mis õpetavad mind ning millest on ka kasu. Okinawal on käibel ikigai mõiste ehk tõlkes “põhjus hommikul ärgata”. Ikigai moodustub kire, missiooni, elukutse ja professionaalsuse ühisosast.

Mõtle, mis on sinu põhjus hommikul ärgata, ning suurenda seda põhjust igal järgneval hommikul kasvõi veidi. Sel moel sünnivad maailma suured muutused.

Oskus prioriteete seada & fookust hoida

Viimaste aastate uuringud näitavad, et eesmärgi visualiseerimine parandab sooritust, ent pole selleks piisav. Vähemalt sama oluline on visualiseerida tulemuseni jõudmise käiku. Mida ja kuidas on vaja teha tulemuseni jõudmiseks? Kuidas ületame tõkkeid ja takistusi? Mil moel on vaja enda ja oma meeskonna teadmisi, oskusi ja kogemusi täiendada, et liiguksime endale meelepärases suunas?

Siin on märksõna prioriteet. Sellel sõnal puudub mitmus. Prioriteet on ise esmatähtis, eelistatav, miski, mis on järjekorras number üks (Helika Mäekivi, 2013). Mitut prioriteeti ei saa olla. Mis on sinu prioriteet? Asi, mis on esmakohal? Kui see on paigas, läheb elu lihtsamaks.

Ent valimine on keeruline, sest valik tähendab millestki loobumist ja pühendumist kitsale valdkonnale. Oluline on teha vahet mitme “prioriteedi” vahel rapsimisel ning prioriteedi muutmisel. Kui valime, siis hiljem on meil vabade inimeste õigus valikut muuta.

Prioriteedile tuleb keskenduda järjepidevalt. Siis saabuvad ka tulemused.

Kahtlustan, et suutmatus keskenduda on üks põhjustest, miks start-upid põruvad. Juhtun vahel kokku kadestamisväärselt innukate ja energiliste kahe-kolmekümnendates inimestega, kes ennastunustavalt arendavad oma äri. Varahommikul ja hilisõhtul, päeval ja öösel. Igal hetkel kuni läbipõlemiseni. Tormamine on noorusele iseloomulik, ent hoogsal liikumisel tasub vahel mõelda, kas suund on õige ning kas järgmine samm viib tulemuse poole. Valik on oluline. Ent valik nõuab pausi. Vaikusehetkes sünnib parim valik ise.

Meeskonna kaasamine

Meile meeldib müüt soomeugrilastest kui isepäistest tegelastest, kes tulevad alati üksi toime ning leiavad ikka ja jälle üksinda parima lahenduse, mis teeb kõigile teistele lahendustele ära. Päriselus oleme aga karjaloomad ning vajame koostoimet teiste inimestega.

Just seepärast annab meeskonnaga ühiste sihtide sõnastamine ja sihi suunas liikumises vajalike tegevuste kavandamine parema tulemuse. Kui visualiseerida tulevikku ning selleni viivat teekonda ühiselt, pühenduvad meeskonna liikmed ühisele ettevõtmisele rohkem. Meeskonnas esimeste tülide solvumata ära tülitsemine nõuab oidu ja meelerahu. Pärast esimeste konfliktide elutervet ületamisest hakkavad tiimi liikmed üha enam arvestama meeskonna kui terviku vajadustega, meeskonna ühtsus kasvab ning tulemused paranevad.

Siingi on oluline tasakaal. Mõned meist vajavad rohkem ja teised vähem ühistööd. Kui tiimi liikmed saavad osaleda koos olemises just nii palju, kui soovivad, toimib tiim kõige paremini.

Kannatlikkus ehk oskus tulemus ära oodata

Ma ei mäleta enam, kes ütles kuldsed sõnad: “Tulemuseni jõudmine võtab eeldatust oluliselt kauem aega. Aga kui jõuame tulemuseni, siis sageli see ületab mäekõrguselt ka meie kõige metsikumad unistused.”

Tulemuseni jõudmine nõuab kannatlikkust. Kannatlikkust tulla toime takistustega. Kannatlikkust ületada tüdimus. Kannatlikkust jätkata ka siis, kui enam ei jaksa.

Juhtusin lugema mõni aasta tagasi ühe ameerika merejalaväelase artiklit, milles ta väitis, et kui on tunne, et enam ei jaksa, siis on alles veel 60 protsenti jõuvarudest. See kehtib muidugi piirolukordade kohta: näiteks siis, kui võitled või põgened elu eest.

Siingi tuleb hoida tasakaalu, tasakaalu sihikindluse ja paindlikkuse vahel. Kui ümbritsev keskkond muutub oluliselt, tuleb kurssi muuta, ent pealisülesanne jääb samaks.

Kuu aega tagasi kuulasin kirjaniku ja luuletaja Margus Lattiku aka Mathura loengut Ööülikoolis. Ta meenutas lugu lennukis reisijana viibinud piloodist, kes kogu aeg pomises: “Oleme kursilt kõrvale kaldunud. Oleme kursilt kõrvale kaldunud. Oleme kursilt kõrvale kaldunud.” Kaasreisija küsimusele, et kas me sihtpunkti sel juhul üldse pärale jõuame, vastas piloot rahustavalt: “Loomulikult jõuame! Lennuk lihtsalt ei lenda mitte kunagi täpselt valitud kursil.”

Sama lugu on tegutsemisega. Kui meil on kurss, siis me eesmärk on seda hoida, aga arvestada ümbritsevaga ja liikuda valitud teekonna lähiümbruses. Siis jõuame tervelt kohale.

Mille nimel tasub tegutseda ja mille nimel mitte?

Mis juhtuks, kui ei kulutaks end ja oma aega tühja-tähja peale? Praegu, suvepuhkuse lõpus, oleks ju hea aeg uueks alguseks, et sügisest teha ainult olulist. Ent selleks on vaja usaldust.

Kuidas eristada, mille nimel on mõtet tegutseda ja mille nimel mitte?

Selle paneb paika silmapiir. Kui vaatad nii kaugele, kui silm võtab, on siht selge ning tee sihi suunas optimaalne.

Horisontaalsuunas näeme 210 kraadi, sellest binokulaarselt ehk sügavust tajudes 114 kraadi ulatuses, ent vertikaalsuunas 70 kraadi alla ja 80 kraadi üles. Need, kes sõidavad jalg- või mootorrattaga, teavad, et kui tahad pöörata võimalikult väikesel maa-alal ümber, pead jälgima pööramise suunas silmapiiri. Perifeerne nägemine korjab takistused ja muu olulise info automaatselt üles. Ent selle taipamiseks on vaja usaldust. Kui sa ei usalda oma nägemismeelt ja infotaju ning teele ilmub takistus, millele pilk jääb peatuma, võid olla kindel, et su teekond päädib selle takistusega kokkupõrkes.

Kui hoiad pilgu sihil, siis valid vaistlikult kõige arukama teekonna selleni. Ei, mitte kõige otsema. Ainult loll läheb otse. Nutikas inimene valib optimaalseima tee.

Siht on küll silme ees, ent kohale sinna ei jõua. Silmapiir ju ei ligine, vaid jääb ikka sama kättesaamatuks. Lootust toidab teekond ise ning väikesed teetähised, mis aitavad teekonda märgata ning sihti hoida. Kui miski tõmbab tähelepanu kõrvale ja ahvatleb rajalt kõrvale astuma, siis on kaks võimalust: kas eirad seda või astud kõrvale ning lased hetkel end juhtida. Taas usalduse küsimus.

Vaist või ratsionaalsus?

Küsimus on selles, milline tee valida, kas ratsionaalne või vaistlik. Ühel puhul saad juhinduda Pareto printsiibist, mille kohaselt viiendik tegevusi annab neli viiendikku tulemusest. Nurjatu lugu on sellega, et kui optimeerid oma tegevused tipptasemel ja tegeled ainult olulisega, siis Pareto printsiipi see ei väära ja endiselt annab viiendik tegevusi neli viiendikku tulemusest.

Ida pool kasutab sama mõtet Jaapanist Toyota autotööstusest alguse saanud LEANi tootearendus, mille käigus toimub pidev protsessi lihtsustamine ja üleliigse eemaldamine. Nii võib ka enda elust tuvastada tegevusi ja asju, millest pole kasu, ning need eemaldada.

Lõpuni ratsionaalseks ei saa siiski minna, sest sel moel ähvardab tehnokraatlik ellusuhtumine kasvada üleloomulikult kaalukaks. Õnneks piiravad seda ohtu väärtused. Siin saab võtta eeskuju maailmareligioonest. Ükski tegevus ei tohiks põhjustada elusloodusele (seal hulgas inimestele) kahju ega kannatusi. See on peamine mõõdupuu. Kui tegevus on peale selle veel endale ja teistele kasulik ja nauditav, on veel parem. Sel moel saaks ju teha auditi ning jätta alles need tegevused, mis ei kahjusta ning on üllad ja vahel ka meeldivad.

Loomulikult on tegemist utoopiaga, aga siiski? Selle mõttega tasub mängida. Tõsiselt ja ennastunustavalt mängida, sest see muudaks ühiskonda oluliselt. Mõte on ju tore, aga päriselus see nii lihtne pole. Püüa, kuidas tahes, ent Pareto printsiipi ei väära. Nii palju siiski on kasu, et pöörad rohkem tähelepanu sellele, mida ja miks teed. Asi seegi.

Kirjutasin loo edasi.org tellimusel.

Hea suund toob rahulolu

Vana ütlus “kui inimesed teevad plaane, siis jumalad naeravad” peab paika, sest elu on planeerimatu ning rohkem või vähem meeldivatest üllatustest tulvil. Ometigi jõuame tõenäolisemalt kohale, kui loome piisavalt paindliku plaani ja hoime suunda, korrigeerides plaane vastavalt hetkeseisule.

Jagan mõnda lihtsat võtet, mille abil end uueks aastaks valmis panna.

Terviklik plaan

Esimese asjana on hea veidi unistada. Inimene moodustab terviku. Mulle meeldib jagada asju kolmeks, sest meie kultuuriruumis püsivad need kolmekaupa hästi meeles. Veel meeldib mulle keskenduda, tegeleda ühe asjaga korraga. Seega võiks hakatuseks ette võtta era- ja pereelu, siis isikliku arengu ning lõpuks tööelu. Kui tahad, kasuta mõnda muud järjestust, aga need kolm valdkonda määravad elu kvaliteedi.

Mõtle hakatuseks era- ja pereelu peale. Millised olulised asjad peaksid uuel aastal kindlasti aset leidma? Millised asjad säilima ja tugevnema? Mida tuleks muuta? Millest tuleks loobuda?

Kasuta mõtlemisel seda viisi, mis klapib sinu tüübiga kõige paremini. Kui oled visuaal, siis kritselda ja sirgelda paberile või joonista mõttekaart. Kui auditiiv, siis aruta plaane kellegi teisega, räägi neist ja palu oma juttu vestluskaaslasel tagasi peegeldada. Kui kinesteetik, siis võta ette kasvõi üks pikem jalutuskäik, mille käigus mõtiskled. Või ehita kasvõi lego klotsidest mudel.

Oluline on see, et saad unistada takistusteta.

Kui oled eraelu unistusega saanud ühele poole, võta ette isiklik areng. Kui sellega ühel pool, siis tööelu.

Pärast kolme valdkonna läbi käimist püüa leida neid asju, mis mõjutavad kõiki kolme soodsas suunas või vähemalt kahte kolmest ilma, et kolmas kannataks oluliselt. Need on uue aasta olulised suunad.

Soovi korral võid lisada mõõdikuid, mille tulemusel saad hinnata, kui kaugele oled mingis suunas jõudnud. Kui tahad, võid luua ‘vahefinišid’ iga kuu, paari või kolme tagant, et veenduda suuna õigsuses. Loomulikult tuleks igas vaheetapis plaanid üle vaadata ja veidi kohendada, et hoida paindlikust.

Leia ootamatused ja takistused

Elus ei lähe kõik takistusteta. Mõtle ka selle peale, millised muudatused võivad plaanidesse tulla: mõned neist on soodsad ja mõned takistavad. Esmalt proovi ennustada eesootavaid muutusi ja siis hinda, milline on nende mõju ja tõenäosus. Seejärel võta ette kõige mõjusamad ja tõenäolisemad neist ning mõtle paar varianti juhuks, kui ootamatus leiab aset. Kui oled kasvõi mõttes korra selle olukorra läbi käinud, tuled päriselus sarnases olukorras paremini toime.

Ära pööra takistustele liiga palju tähelepanu, sest muidu võib sündida isetäituvate ennustuste sündroom – hakkame alateadlikult end nende suunas tüürima. Mõistlik riskide teadvustamine seevastu tuleb ainult kasuks.

Esimesed sammud

Nüüd pane end valmis teekonna muutuseks. Leia iga suuna puhul kolm esimest sammu ja lepi endaga kokku, millal asud teele.

Teele asumise hetk peab olema õige. Enne reisi ju paneme end valmis: vaatame, et kõik vajaminev oleks olemas, ning kui midagi on puudu, siis hangime selle. Kas sul on reisiks kõik olemas? Mida sa veel tegelikult vajad?

Pane kirja teele asumise päev ja päev varem vaata veel plaanid üle, et järgmisel hommikul virgelt alustada. See päev ei pea olema 1. või 2. jaanuar, vaid võib olla varem või hiljem. Minu uuendatud tee saab alguse siis, kui jõulud on läbi. See annab uuele aastale sisse tõeliselt mõnusa hoo.

Üks asi veel: mõnele inimesele sobib seltsis reisimine ja teised eelistavad üksindust. Kui oled seltsiinimene, siis leia keegi, kes iga paari nädala tagant võtaks sind rahulikult pool tundi kuulata, et kuidas sul on läinud ja mida edasi teed. Kui oled üksinduse sõber, siis võta iga paari nädala tagant pliiats ja paber või tee jalutuskäik ning reflekteeri, kuidas on läinud ning kuhu ja kuidas liigud edasi.

Väärib proovimist. Turvalist ja meeldivat teed meile!

PS Kui tahad tulla koos uut aastat läbi mõtlema, siis tule 13. jaanuaril koolitusele!

Paus kannab

Salvestasin meelevirguse konverentsi esinemise “kõrvaltootena” ühe videoloengu, milles juttu sellest, kuidas hoida tasakaalus paus ja tegutsemine.

Paus kannab from Kristjan Otsmann on Vimeo.

Mõttepuhastus ja usaldus

Meie peas on sageli korraga mitu mõtet. Uitlev meel on inimlik. Jama lugu on see, et kui me tähelepanu eksleb ja hüpleb. Siis langeb nii tulemuslikkus kui ka tegevusest saadav mõnu.

Keskendumiseks on lihtsaim viis eksitavad uitmõtted üles märkida. See rahustab meelt ja suurendab keskendumist. Sama teeb ju zen-budistliku mõtluse käigus kasutatav viis heita uitmõtted tühjale seinale.

Ega ma kõike üles kirjuta ega tee kõike kirjutatut teoks. Tegelikkuses jääb vist suurem osa tegemata… Pigem keskendun järgmisele käputäiele tegevustele. Lühikesed nimekirjad toimivad, pikad mitte. Veel enam: tegutsemisel püüan keskenduda käsil olevale asjale. Olla meelevirgelt selle tegevuse juures.

Tegelikult on küsimus usalduses. Kas universum toimib minu sekkumiseta? Toimib küll. Järelikult ma ei pea muretsema, et kas kõik sai kirja ning kõik sai tehtud. Alati juhtuvad õiged asjad. Õigel ajal.

Meenub üks lugu, mida rääkis ühel oma esinemisel rokkmuusik Tom Waits. Ta sõitis kodu poole ning järsku hakkas hullult hea lugu peas ringi käima. Salvestada pole kuskile. Ta tundis, et hetk hiljem on see lugu läinud. Igaveseks. Waits vaatas läbi auto esiklaasi üles ning ütles: “Kuule, Sina seal! Näed, ma sõidan praegu, mul on praegu tegemist. Tule paari tunni pärast tagasi, siis, kui olen stuudiosse jõudnud, eks ju?” Ma ei tea, kas lugu tuli tagasi. Ju ta tuli, kus ta pääses.

Õigel ajal juhtuvad õigete inimestega õiged asjad. Nii lihtne see ongi.

See on üks asi, millest räägin põgusalt 26. mail Konfera korraldaval mindfulnessi ehk meelevirguse konverentsil.  

Tee see nüüd lihtsalt ära

Hea Kodaniku toimetaja Mari Öö Sarv uuris inimestelt ja raamatutest, kuidas panna end ja/või oma inimesi uutmoodi käituma, kui on välja selgitatud, milles häda ja mismoodi oleks parem.

Pean tunnistama, et pole kunagi pidanud dieeti ega jätnud maha suitsetamist. Aga ma usun, et ma tean, kui rasked need mõlemad on. Ja tean minagi, kui mõnus on istuda mugavustsoonis ja mitte midagi muuta, ehkki tegelikult on ebamugav olla ja ma tean küll, mida oleks vaja teha.

Tean, kui raske on alustada kogu korteri koristamisega; kui raske on lõpetada mittemillegitegemine ja alustada uue suure tööga; kui raske on õpetada lapsi enda järel nõusid ära panema; kui raske on töörutiinis teha muutuseid, kui ebatõhusad võtted on sisse harjunud.

Ainult natuke lohutab see, et ma pole oma mugavustsoonis üksi, pigem kuulun enamuse hulka. Seda haaravam oli teekond muutuste tegemise saladustesse ja nippidesse. Read more

5 suurimat ajaraiskajat

Kahtlustan, et viis suurimat ajaraiskajat on ala- ja üleplaneerimine, mõtte hajumine, vahelesegamine ning vidinate väärkasutamine. Näitan, kuidas neid tuvastada ja kuidas nendega toime tulla.

Alaplaneerimine

Kohtan sageli inimesi, kes ütlevad, et kõige mõnusam on planeerimatult ja sihitult kulgeda ning lihtsalt olla. Mõned neist kipuvad olemise käigus ära eksima, sest neil puudub vähimgi suund. See ei tähenda paigalolekut — nad liiguvad pigem Browni osakestena.

Sihitu meeskond võimendab juhuslikku liikumist veelgi ning Browni osakeste sagimine avaldub siis täies ilus.s

Mida teha? Ka mulle meeldib viibida käesolevas hetkes, kuid see ei välista mõistlikku planeerimist. Kui tahad loobuda sihitust sagimisest, siis esimesena esita endale paar olulist küsimust: millised asjad on tegelikult palju tähtsamad kui teisted? miks ma midagi ikkagi teen? milline on minu järgmine samm olulise tegevusega?

Ma ei pea silmas seda, et oleks vaja tohutut planeerimist. Sellest märksa olulisem on keskendumine käesolevale hetkele, järgmisele sammule ning tähtsatele sihtidele.

Üleplaneerimine

Mu koolitustel osalevad sageli üleplaneerimise ohvrid, kes pälviksid kindlasti mitmekordse üleilmselt tunnustatud aasta mikrodirektori tiitli. Ikka on vaja täiendavalt analüüsida, visandada erinevaid tulevikustsenaariume peensusteni, kirjeldada üksikasjalikult tegutsemiskavasid.

Selle tulemusena kulutavad nad märkimisväärselt rohkem aega planeerimisele kui tegutsemisele. Kuna tegutsemist ei järgne, siis tuleb taas asuda ümber planeerima. Tagajärjeks on üha süvenev planeerimisparallüüs.

Mida teha? Soovitused samad nagu üleplaneerija vastandile: pane paika kõige olulisemad 3 sihti ning sõnasta iga sihi puhul järgmine samm. Tee neist kõige olulisem ära ja siis vaata valmis järgmine samm. Elu muutub liiga palju, et pikalt ja üksikasjalikult planeerida. Loomulikult suurendab efektiivsust see, kui meil on olemas üldine pikaajaline plaan ja strateegia, kuid õnneks toob elu piisavalt palju ootamatusi, mis keeravad üksikasjaliku plaani pea peale. Paindlikkus ja kiire kohanemisvõime päästavad olukorra.

Mõtte hajumine

Mõtte hajumise võib jagada kaheks.

Esimene: hajamõtlemine, kui meel läheb uitama. Mulle juhtus kunagi ette üks uuring, mis väitis, et vähemalt kolmandiku ajast tiirutavad peas pealtnäha juhuslikud hajamõtted. Kui pooleliolev tegevus ei nõua keskendumist, siis võib selline uitmõtlemine võtta tervelt 70% meie mõtlemisvõimest. Kui hakamõtlemine haarab kontrolli, kannatab poolelioleva tegevuse kvaliteet.

Teine: rööprähklemine. Aju ei suuda teha mitut keskendumist nõudvat asja korraga (loomulikult on olemas inimesi, kes suudavad välkkiirelt lülituda ühelt tegevuselt teisele ning meile näib, et nad teevad mitut asja korraga). Selle teadvustamine aitab muutuda oluliselt efektiivsemaks, tehes teadlikult üht asja korraga.

Mida teha? Sageli ei pane ise hajamõtlemist ega rööprähklemist tähele. Palu kaaslastel teha endale leebe märkus, kui nad märkavad su mõtet uitlemas või näevad, et püüad teha mitut keskendumist nõudvat asja korraga.

Võta kasutusele mõni keskendumisvõimet suurendav abivahend, olgu selleks tegevust 25minutilisteks juppideks hakkiv Pomodoro tehnika või iga päev kerge mõtisklus või kujutlus, et lasta ajul vähemalt 5 minutit päevas teha mittemidagi ja puhata.

Abi on ka sellest, kui võtad kasutusele harjumuse panna uitmõtteid ja tegemist vajavaid asju kirja. Kui kirjutame mõtte üles, siis aju rahuneb ja suudab paremini keskenduda.

Vahelesegamine

Keskmist kontoritöötajat häiritakse sageli kümmekond korda tunnis. Sama keskendumistaseme saavutamine võtab aega mitu minutit. Sinna see aeg kaob.

Mida teha? Keskendunud töö aja suurendamiseks on eelkõige abi ennetamisest.

Sea enda jaoks prioriteedid paika ning eira vähem olulisi segajaid. Kui eirata pole võimalik või see toob kaasa kahju, püüa koguda vähemolulisi vaheletrügivaid töid ning teha neid näiteks iga tööpäeva lõpus pool tundi.

Kasuta ülalpool viidatud Pomodoro tehnikat. Kui segaja tuleb poole “tomati” pealt, siis palu tal võimalusel naasta siis, kui “tomat” on läbi.

Kasuta lihtsalt mõistetavat märki, mis näitab, et vajad hetkel keskendumist: olgu selleks suletud uks, kuvarile heisatud punane lipuke, kõrvaklapid peas või “telliskivi” Skype’i staatuses.

Kui ennetada ei õnnestu, siis tõuse sekkuja saabudes püsti: püstijalu kohtumised võtavad vähem aega. Enne tõusmist pane paari sõnaga kirja, mida teed pärast katkestuse lahendamist edasi — siis saad lihtsamini järje peale tagasi.

Vidinate väärkasutamine

Vidinad on toredad seni, kuni need teenivad eesmärki. Tean kümneid inimesi (olen isegi olnud üks neist), kes proovivad üha uusi vidinaid ja süsteeme, lootes neist leevendust produktiivsuskriisile. Lõpuks kaob kogu aeg uute jubinate ja süsteemide katsetamisele ning efektiivsusest on endiselt asi kaugel.

Mida teha? Ära kasuta uusimat tehnoloogiat, sest see kubiseb tavaliselt lastehaigustest. Mulle ei meenu hetkel ühtegi suurt kontserni (välja arvatud Microsoft ise), mis kasutaks Outlooki viimast versiooni. Nutikas on kasutada toodete eelviimast versiooni, sest selles on suurem osa vigu juba parandatud.

Kui mingi asi või süsteem toimib, on arukas kasutada seda selle loomuliku eluea lõpuni välja. Seda saab teha siis, kui su jaoks pole oluline olla moekeiser, vaid tulla asjadega tõhusalt toime. Minu arvutiks on kolmeaastane Macbook Pro, telefoniks sama vana iPhone 4s, päädiks iPad3 (mulle lihtsalt meeldib see, et õunatooted suudavad omavahel suurema häkkimiseta suhelda ning on suhteliselt töökindlad), sama kehtib muu tehnoloogia kohta, mille hulgas leidub vaid mõni üksik ‘värskeim mudel’. Tulemus on see, et kõik toimib.

See, et ma ei vaheta oma ajahaldussüsteemi kuigi tihti, tagab ka selle, et ma ei kuluta liiga palju aega uue süsteemi õppimisele ja üleviimisele. See ei tähenda, et ma ei täiustaks oma süsteemi. Olen teinud aasta jooksul oma süsteemi kümmekond väikest täiustust ning süsteem muutub üha paremaks.

Muuda end nädalaga efektiivsemaks!

Ajajuhtimise koolitus tuleb nüüd Sinu juurde — tegime koostöös e-koolituste portaaliga ahsoo.ee aruka ajajuhtimise koolituse kättesaadavaks kõigile, kel vaja oma asjadega efektiivsemalt toime tulla.

Enam kui 30 lühikesest, lihtsast ja haaravast videolõigust koosnev loogilise ülesehitusega e-koolitus kestab kokku veidi üle poolteise tunni — just parasjagu, et nädala jooksul iga päev endaga veerand tundi tööd tehes saada mitu head nippi, mille abil teha olulisi asju tõhusamalt ära.

Sellel koolitusel käime läbi kõik samad teemad, mis päriselu-koolituselgi, kuid erinevalt tavakoolitusest saad valida ise tempo, millega kursust läbid.

Tavaliselt suudavad koolituse läbinud inimesed teha edaspidi kolme asja, mis muudab nende elu efektiivsemaks ja kvaliteetsemaks: nad panevad olulised asjad kalendrisse kirja ning tegutsevad vastavalt tehtud plaanidele ning peavad endale antud lubadustest kinni, tulles samal ajal toime igapäevaste katkestustega.

Augusti lõpuni saad osta koolitusele kolme kuu ligipääsu soodushinnaga 39 eurot. Kursuse saad osta aadressilt http://ahsoo.ee/et/kursused/ajajuhtimine.

7 soovitust puhkuseks valmistumiseks

  1. Lepi paratamatusega: “Meil, Maal, ei lõpe töö kunagi.” Sa ei jõua nii ehk naa kogu tööd enne puhkust tehtud. Kui see tunne jääb painama, siis see on selge märk, mis viitab puhkuse vajadusele.
  2. Pane paberile kirja, mida kõike enne puhkust tuleks teha. Lase nimekirjal seista päev või paar ning seejärel kriipsuta maha asjad, mida tegelikult pole vaja tingimata teha.
  3. Järgmise ringiga märgi ära tegevused, mida pole vaja teha enne puhkuse lõppu. Seda nimekirja saad kasutada pärast puhkust.
  4. Märgi ära tegevused, mida saab teha keegi teine sinu puhkuse ajal. Lepi kokku kohtumised enne puhkust, et need ülesanded laiali jagada.
  5. Järelejäänud kõige olulisemad ülesanded sea olulisuse järjekorda. Esimesel kolmel sõnasta enda jaoks järgmine tegevus ja märgi üles aeg, millel need ära teed.
  6. Mida puhkusega ette võtad? Kas oled niisama või tahad üht-teist pere, sõpradega või üksi ära teha? Ära planeeri puhkust üle, aga ära jäta plaani ka täiesti hooletusse. Mida rohkem on puhkuse ajal tegevusi, seda pikemana inimesed tajuvad puhkust pärast selle lõppu. Hoia puhkuse ajal erinevat rütmi: jäta aega nii logelemiseks kui ka toredate ja meeldivate asjadega tegelemiseks. Jäta aega nii selleks, et lähedased ja sind ümbritsev elu saaks sind mõnusalt üllatada, kui ka selleks, et aktiivselt ja mõnuga tegutseda. Kui kardad, et lähed liiga laisaks kätte, siis soeta piletid ning lepi ühistes ettevõtmistes kokku pere ja sõpradega juba nüüd.
  7. Viimase tööpäeva hommikul tõmba otsad kokku ning pärastlõunal seadista kontorist-väljas-teade e-postkastis, anna puhkusest tööpartneritele teada, vajadusel suuna telefon ning äärmisel juhul asenda mobiilis tavanumber kõnekaardi omaga, mida teavad vaid sinu lähedased ja sõbrad.

Lisasoovitus: Minu puhkuseteade, mille panen töökirjadele peale oma puhkuse ajal 14.-27. juulil ning 20. augustist 3. septembrini: “Selleks, et töötada veel efektiivsemalt ja olla Sulle kasulikum, puhkan praegu korralikult. Vahepeal saabunud kirjadele vastan 3 tööpäeva jooksul. Kui soovid vastust kiiremini, siis palun kirjuta mulle uuesti 28. juulil / 4. septembril. Kena suve jätku!”

Neli õppetundi pojalt

Meil on oma lastelt õppida väga palju. Olen õppinud meie peatselt kolmeseks saavalt pojalt neli asja, mis aitavad mul enda ja oma asjadega paremini toime tulla.

1. Keskendumine

Kui poiss midagi teeb, siis ta keskendub sellele täielikult. Skeptik leiaks selle olevat loomuliku, sest laps ei suuda ju lühiajalise arengu tõttu multitaskida ehk hulgiaskeldada, sest ta koordinatsioon pole piisavalt hea ja ka taip ei suuda veel piisava kiirusega ühelt teemalt teisele karelda.

Ta tegutseb täielikult keskendudes, säilitades ümbritseva suhtes osalise tähelepanuvõime. Kui ümbruskonnas juhtub midagi väga olulist või meeliköitvat, siis lülitub ta uuele asjale ümber. Vastasel juhul jätkab ta oma tegevustiku kütkeis nagu midagi poleks juhtunud.

Niipea, kui ta kaotab tähelepanu, järgneb mõni probleem. Kui ta näiteks sõidab oma tõukerattaga ja keskendub sellele, kuhu ta välja tahab jõuda, sujub kõik hästi. Niipea, kui tee kõrval tõmbab miski ta tähelepanu kõrvale, kisub ratas lähima takistuse suunas viltu ning poiss on kukkumisest juuksekarva kaugusel.

Üks tähelepanek veel: lapsed ei mängi kellegi teise jaoks. Nad keskenduvad, sest mängivad endale – kui mäng pakub teistele ka huvi, on tore, kuid see pole siht omaette. Just see muudab mängu harukordselt vahvaks.

Õppetund: kui mul on midagi pooleli, siis pean silmas soovitavat lõpptulemust või sihti, mille suunas liigun; lasen tähelepanu kõrvale tõmmata ainult sellest olulisematel ning pikemas vaates kasulikumatel tegevustel. Pealegi on keskendunud töö äärmiselt nauditav – tead ju küll seda tunnet, kui tajud, et mõni tööriist moodustaks otsekui osa su kehast, su  keha ja meelte oskuslikult toimiva loomuliku jätku. Ja tööd tuleb teha endale!

2. Suutmatus oodata

“Issi, tule mängima!”

“Ei, issi kirjutab veel natuke ja siis tuleb.”

“Ii-sss-ii, tuu-le-ee!”

“Jah, sa tahad, et issi tuleks mängima, aga issi tahab veel veidi kirjutada ja tööd teha.” (Olen ju õppinud gordoniperekoolilikult aktiivselt kuulama, eks ju?)

“Ii-ii-sss-ss-iii, koo-hee!”

“Oeh. Kohe tulen.” (Ma ei usu, et need perekooli fanaatikud tegelikult lapsi kasvatavad nii nagu õpetavad, sest need nipid lihtsalt ei toimi).

“Ii-sss-ii, tuu-lee!”

“Jah, juba tulen,” vastan end püsti ajades.

Kui ees ootab põnev tegevus, on jõnglane harukordselt läbematu. Tema vaimne arengutase ei luba ju aru saada, et oodatavat mõnu edasi lükates võib see tulevikus oluliselt suureneda või tuua pikema aja jooksul suuremat kasu. See tähendab võib, aga ei pruugi. Seepärast tuleb kohe tegutseda, kui tundub, et asi on õige ja tegutsemist väärt.

Õppetund: kui silme ees on mõni ahvatlev võimalus, mida tahaks järgi proovida, siis pole tarvis otsida vabandusi pooleliolevaist tegevusist, vaid tegutseda tuleb kohe. Kui ka ei uus tegevus ei anna ka tulemust, siis olen vähemalt proovinud. Eelmise tegevuse juurde naasta saab peaaegu alati.

3. Korda, kuni sind on kuulda võetud

“Mul on punane tartul!” hõikab poiss teisest toast.

Taevas, mis nüüd jälle on… Ei usu, et midagi olulist. “Ja-jah,” kohman vastuseks.

“Mul on pu-na-ne tar-tull!”

Mis asi see tartul veel on? Kartul vist. “Ja-jah, punane kartul,” sedastan. Punane kartul? Misasja?!

“Ee-ei, mul on punane tar-tull!” pröökab mees taas.

Hetk hiljem on ta mu tooli kõrval: “Tar-tull, tule kaasa ja vaata!”

Ega enne vist keskenduda uuesti ei saa, kui olen vaatamas käinud. Ajan end püsti ja astun teise tuppa. “Tartul” on tegelikult traktor. Tõesti punane. Ja tore pealegi.

“Jah, sul on tõesti tore punane traktor,” sedastan.

“Mh-mh!” Mees särab õnnest. No kes siis ei säraks, kui tal on uus tore punane traktor. Sõltumata säraja vanusest. Mis sest, et traktor on ainult pildil. Aga see on ju sama hea kui peaaegu päris.

Mängisime jupp aega ja vaatasime raamatuid. Tore oli.

Õppetund: kordan oma soovi veidi erinevas sõnastuses seni, kuni olen veendunud, et inimesed said minust aru. Ja kui ei saa aru, siis vean inimesed vaatama oma tähtsat avastust, et rõõmu nendega jagada. Inimestele tegelikult meeldib, kui meil mõlemil läheb hästi.

4. Õpi tegutsedes

Meie poeg on teoorias nõrgavõitu. Paaril korral olen kogemata püüdnud talle asjade olemust selgitada, aga ju ma olen kehv seletaja ja õige pea saan aru, et raiskan asjatu jutuga lihtsalt aega. Eks ta ole noor ka.

Parim viis õpetamiseks on näidata ette, kuidas asjad käivad, ning lasta tal endal seejärel proovida. Vahet pole, millega tegemist: joonistamise, paberi lõikamise, voltimise või raudtee kokkupanekuga. Kui poiss asub asja kallale, vajab ta veidi juhendamist ja ette näitamist, seejärel jupp aega nauditavat koos tegutsemist, aga järgmisel korral suudab ta juba ise toime tulla.

Õppetund: Raamatud on suurepärased – neist õppida on väga tore ja kasulik. Kooliski on mõnus ja kasulik käia. Teiste kogemused on head, aga need pole minu omad. Tõeline õppimine toimub ise tegutsedes.

David Kolbi õppimismudeli kohaselt sünnib teadmine konkreetse kogemuse, sellest õppimise, õpitu üldistamise ning selle põhjal uute kogemuste hankimise kaudu.

Aktiivne tegutsemine on parim uute teadmiste ja oskuste omandamise viis, sest õpitu jääb nii mõtteisse ja meelde kui ka kehamällu. Mida aeg edasi, seda rohkem eelistan enne tegutsemist uurida põgusalt teooriat ning siis asuda üsna purulollina tegutsema, et asjad endale aktiivselt selgeks teha.

Vahel osutub selline õppeviis kalliks, aga õppetunnid on seda väärt. Nagu laste jälgimine ja iga päev neilt õppiminegi.

Kolumn ilmus 2. mai “Maalehe” lisas “Ettevõtja” ning on taasavaldatud “Maalehe” nõusolekul.