"Pankrot" ja majanduskriis

Praeguses kaootilises majandusseisus on olulisem kui kunagi varem säilitada kaine arvestus ja range distsipliin, et vähendada majanduskriisi põhjustet kahju ning olla valmis järjekordseteks ootamatuteks halbadeks uudisteks. Samal ajal peame säilitama terve mõistuse, et vältida arvestuse ja distsipliiniga liialdamist.

Laenasin osa kommentaari pealkirjast legendaarsest Propelleri laulust, mille Urmas Alenderi kirjutet tekst algab fraasiga: „Aeg on raha, aga raha mul ei ole, aega on, kuid alati jääb väheks.” Kuigi tekst räägib hoopis muust kui praegusest majandusolukorrast, tuletab see paadunud alkohoolikust pajatav laulurida praegust majanduspohmelli meelde üsna valusalt.

Üha enam tunneme praeguse rapsimise ja rabelemise käigus, et energiast jääb vajaka. Füüsikatunnis õppisime, et peale energia hulga iseloomustab energiat ka selle kvaliteet. Seda kvaliteeti iseloomustavat suurust kutsutakse entroopiaks. Mida väiksem on energia kvaliteet, seda suurem on entroopia. Teine termodünaamika seadus ütlebki, et energia liigub pidevalt üha vähem kontsentreeritud oleku poole ja entroopia kasvab, mida iganes me ka ei teeks.

See seadus kehtib ka majanduses – kuigi meile vahel tundub, et oleme järjekordselt majandustõusu harjal ning elu on parem kui kunagi varem, suureneb tegelikult korrastamatus. Seega iga järgmine majanduslangus toob kaasa üha ootamatumaid tagajärgi, mille kõrvaldamiseks tuleb kasutada üha suuremat energiat, kuid pikas perspektiivis see meid entroopia kasvust ei päästa.

Kuidas säilitada tervet mõistust selles ettemääratud sündmuste ahelas?

Esimese asjana tuleks alustada iseendast, vaadata sissepoole ning suurendada korda enda sees, hoidudes samas liialdustest. Võta rahulikult aega ja pane paika oma järgmise aasta realistlikud eesmärgid. Seejärel joonista eesmärkide täitmiseks vajalikud tegevused oma kalendrisse, jättes umbes kolmandiku kuni poole jagu ruumi ootamatustele – keskkond meie ümber on endiselt ebastabiilne ning üllatab meid kindlasti.

Järgmisel aastal tegelemegi peamiselt kahe asjaga: hoiame tehtud plaanidest kinni ja liigume iga päev jonnaka kindlusega meie eesmärkide täitmise poole ning samas tuleme toime oluliste ootamatustega.

Selle teekonna õnnestumiseks on kolm võimalust. Esimene neist on kõige realistlikum: peame olema efektiivsemad. Seega võiks esimese asjana vaadata üle oma igapäevased tegevused ja harjumused ning küsida: mida saan teha senisest tõhusamalt ja ajasäästlikumalt. Teine on keerulisem: vaatame üle endale võetud kohustused ning loobume neist asjadest, millele me ei suuda pühenduda täielikult. See on keeruline ülesanne, kuid aitab teravustada meie fookust.

Kolmas on kõige tüütum: võib-olla tõesti meil ei jää üle muud kui teha kauem aega tööd. Kuid erinevalt eelmisest kahest pole see meetod pikema aja jooksul jätkusuutlik, sest võtab meilt liiga palju energiat.

Efektiivse süsteemi loomise motiivid on praegu selgemad kui kunagi varem. Kõige paremini on sõnastanud selle süsteemi eesmärgi Tom Robbins: “Tõelise stabiilsuse tulemuseks on olukord, kus eeldatav kord ja eeldatav korralagedus on tasakaalus. Tõeliselt stabiilne süsteem ootab ootamatut, on valmis katkestusteks ja ootab muutumist.”

Kui meil on olemas selline süsteem, siis tuleme praegusest kriisist välja ning valmistume võimalikult edukalt järgmiseks tõusuks. Kui ei, siis võib meil minna Propelleri laulu lõpus kirjeldatud moel: „Kraabi enda poole küüntega ja palu, et su jumal sind ei jätaks maha. Ära unusta ka oma hingevalu, kuni lõpuks jõuad kõrge plangu taha. Nagu minagi, ent põhjus on sul teine, kaine arvestus ja range distsipliin. Keisri pidusöök ja sandi õhtueine ühes lauas üles lähvad siin.” Kui mitte käesolevas majanduslanguses, aga järgmises üsna kindlasti.

Kommentaar ilmus Ärilehes 3. detsembril ning on taasavaldatud Eesti Päevalehe loal.

Majanduskaamos – loomulikult, sest on sügis

Avaldasin hiljuti Eesti Ekspressis järgmise kolumni:

“Raisk, kuidas ahistab!” karjud novembri alguse märga ja pimedasse õhtusse. Mõnus on nii karjuda, veel parem sel moel tunda. Samal ajal on paha, nii paha, ja hea, nii hea. Kaamos tekitab soomeugrilases samasuguse tunde nagu bluus Ameerika neegris või fado portugallases. Korraga on kurb ja rõõmus, halb ja hea, õnnetus ja õnn.

Tänavu on kaamos eriti hästi välja kukkunud, sest sellega käib kaasas majanduse tasahilju tuure koguv allakäik. Majanduses laiemas mõistes looduse pisikese osana on oma kevad, suvi, sügis, talv ja taas kevad.

Meie kliimavöötmes peaks inimene sügisel võtma asju rahulikumalt, sest suur suvine pingutus on jäänud selja taha. Sead end valmis talviseks vaikeluks ning mugid tasahilju sügisel salvedesse kogutud saaki. Puhkad ja valmistud talveunest ärkamiseks kevadel. Nagu ülejäänud looduski. Oleme küll lasknud end raha tagaajamisest rikkuda ning armastame talvel (kui see nõuab kõige enam energiat) rabeleda ning suvel (kui energiat laialt saadaval) puhata, aga see selleks.

Ka majanduses on saabunud sügis. Majandustõusu viljad võiksid olla salves ning järgmised paar-kolm aastat elame rahulikult külma ja kõleda talve üle, et seejärel alustada uut kasvu.

Isegi Armin Karu pole enam enda sõnul miljardär, kuigi lehepildil naeratab rõõmsalt. Vist saab aru, et sügis käes ja suvi möödas. Ju temalgi on talvevarud olemas. Nagu meilgi. Nüüd tuleb vaikselt ja rahulikult puhata ja kevadet oodata.

Läbi aegade on inimesed kasutanud pimedat aega, sügisest kevadeni õppimiseks. Sama tuleks ka majandussügisest majanduskevadeni teha. Siis tuleb me järgmise sügise saak kopsakam.

Aga selle peale mõtlemisest lihtsam on eht­eestlaslikult möödunud suve taga halada.

Nii külvavadki rahutust inimesed, kes miskipärast ei taha majanduse kui looduse osa loomuliku kuluga leppida. Tahaks ju suve tagasi – kus oli alles pidu, 42tolliseid telekaid ostsime iga kord, kui raha saime, ning uusi kortereid pappmajadesse ja põllule ning tuuritasime Kanaari saarte ja Egiptimaa vahet, majandust kasvatasime ohjeldamatult taevani… Miks pidu nii ruttu lõppes?

Oleks ju veel tahtnud!

Säärane mineviku möödumise üle halamine on soomeugri eluviisile ainuomane ning põhjustab nii magusalt masohhistlikku valu, et selle vastu ei saa mitte miski siin ilmas. “Raisk, kus ahistab, persse, kui halb on! Ja üha hullemaks läheb!” On ju mõnus, selline magusvalus ahastus? Isegi siis, kui oled talvepuhkusele minekuga sisimas juba leppinud.

Kolumn on taasavaldatud Eesti Ekspressi loal.