Suurepärase esinemise taga peitub seitse lihtsat võtet, mille järgmine aitab viia sõnumi tulemuslikult kohale.
1. Alusta selgelt ja hooga
Üks kindlamaid võtteid hea esinemise tuksi keeramiseks on alustada vaikse häälega tingivas kõneviisis lausete ebakindlalt kuuldavale toomisega. “Tahaksin rääkida teile paarist asjast, mmm… Aga ega see nüüd nii oluline, eee…, ka pole.”
Teine äärmus pole parem, mille puhul rääkija räntsatab oma jutu kõvahäälse kindlusega esinemise keskele ning kellelgi pole aimu, miks ta räägib just sellest teemast.
Lahendus: Ütle inimestele hakatuseks, kes sa oled, mida neile räägid ning kuidas täpsemalt ehk millistest alamteemadest oled oma jutu üles ehitanud. Kui kuulajad teavad, kelle juhtimisel, kuhu ja kuidas nad lähevad, on nende tähelepanu suurem.
2. Lihtsalt loetav info
Kui sageli tundub, et esitluse slaidide jälgimine täidab sama eesmärki nagu silmaarsti juures nägemiskontroll? Slaid on tibatillukeste tähtedega tihedalt täis kirjutatud. Järgmine slaid ei too leevendust, sest sellele on kopeeritud Exceli tabel arusaamatute kribukirjas arvudega. Esitleja lendleb mängleva kergusega kommenteerides teksti: “Nagu te näete… Igaüks märkab, et… Nagu olen tabavalt kirjutanud…” Ega ikka näe ega märka.
Mõistan slaidi infosse uputamise põhjust: muidu ei mahu ju ära! Saab ka teisiti.
Lahendus: Kogu info ei pea mahtuma slaidile ära. Kui on vaja jagada kuulajatele üksikasjalikku infot, siis saab neile alati jagada paberil või digitaalsena teksti või tabelid ning ekraanil näidata ainult kõige olulisemat osa infost. Kiri ekraanil peab olema nii suur, et seda näeb silmi pingutamata lugeda igalt poolt ruumist. Hea, kui lause mahub paarile, ja suurepärane, kui ühele reale. Hoolega valitud märksõnad edastavad sõnumit kirbukirjalohest paremini ning üks pilt kõneleb rohkem kui tuhat sõna.
3. Jutusta lugemise asemel
Ta astus inimeste ette, pööras oma pale ekraani poole ning alustas selge ja kõlava häälega sellel oleva teksti ette lugemist. Vahel pööras ta end kuulajate poole, et neilt säravail silmil küsida: “Mõistate? Taipate, eks?” Pidades välja tähendusrikka pausi, pöördus ta taas ekraani poole, et deklameerimist jätkata veel ilmekamalt kui enne.
Lahendus: Usu mind, kuulajad oskavad ise ka lugeda, mis on ekraanile kirjutatud. Kui selgitad seinale näidatava info taustu ning jutustad seda ilmestavaid lugusid, jõuab iva paremini pärale.
4. Räägi mõistetavalt
“Nagu antud derivatiivsest narratiivist võime deduktiivmeetodil järeldades resümeerida, võib viia paradigmaatiline shift eksliku resultaadini.”
Mis asja?! Ausalt öeldes ei saa aru ööd ega mütsi.
Kui rääkida mingist asjast liiga keeruliselt, võib sama hästi rääkimata jätta. Peab paika ka teine äärmus: liiga lihtsa, niigi teada oleva jutu rääkimine paneb kuulajad sama laia lõuaga haigutama kui liiga keeruline jutt.
Lahendus: Tee enne esinemist eeltööd ja selgita välja, kellele sa räägid ning mis neid huvitab sinu jutu juures. Selleks intervjueeri paari inimest. Kui kohandad sõnumi kuulajaskonnale sobivaks, jõuab jutu uba paremini pärale.
5. Räägi lühidalt ja konkreetselt, vajadusel pea paus
Ta kõneles pikalt. Tal oli väga ilus hääl. Sujuv, mõnus, võiks isegi öelda, et uinutav. Kuulajad virgusid vahel, peamiselt selleks, et kella vaadata: kui palju veel lõpuni on jäänud. Aeg venis otsekui Salvador Dali maalil. Lõpmatult. “See ei saa kunagi läbi,” pomises üks kuulajaist, et hetk hiljem taas suikuda.
Lahendus: Inimese tähelepanu kestab paarkümmend minutit. Kui ta saab vahepeal sekkuda – küsida, arutada, liigutada ajusid või keha -, siis kuni poolteist tundi.
Pikema esinemise puhul lase kuulajatel vahepeal puhata. Ma ei pea silmas seda, et nad peaksid minema jalutama. Pigem võiks nad vahepeal seostada kuulatavat ja nähtavat infot oma tegevusega, arutada teemat väiksemates rühmades põgusalt või lihtsalt küsida küsimusi ja esitada oma seisukohti.
6. Küsi avatud küsimusi
“Küsimusi on? Ei ole. Siis on kõik!” Tavapärane konkreetne lõpp. Oleksin tahtnud ju küsida, aga… Kõneleja ei oodanud mind ära. Ju siis olen liiga pika juhtmega. Soomeugrilase iseärasus.
Lahendus: Kui vähegi võimalik, küsi auditooriumilt avatud küsimusi. “Ära küsi kunagi: “Kas teil on küsimusi?”,” soovitas mulle hea mitme aasta eest üks “Noored Kooli” programmis osalev õpetaja. “Küsi parem: “Milliseid küsimusi teil on?”” Proovisin. Oh imet, inimesed küsisid palju rohkem kui enne.
Kui tahad teada, milliseid küsimusi kuulajatel on, oota kümmekond sekundit. Nad ei jõua kiiremini reageerida. Soomeugrilased ju. Teised on kiiremad, nad küsivad 5–8 sekundilise pausi järel.
7. Lõpeta selgelt ja konkreetselt
“Noh, see oligi enam-vähem kõik, mis ma oleks tahtnud teile rääkida… Kas teil on küsimusi? Ah jaa, tegelikult oli üks asi veel. Või õigemini kaks. Ei, siiski üks. Aga noh, võib-olla siis järgmisel korral. Või noh…”
Lahendus: Heal jutul on algus ja ots. Kuigi see võib mõjuda nämmutamisena, tasub esinemise lõpus meenutada kuulajatele, miks ja mida sa neile rääkisid – siis kinnistub sõnum neil paremini ja jutt jääb pikemaks ajaks meelde.
Näitasin seda, milliseid levinumaid avaliku esinemise apse olen kohanud viimase paarikümne aasta vältel ning milliste lihtsate võtetega saad neid vältida: alusta hoogsalt, räägi lihtsalt ja too näiteid, ära kuhja slaide infoga üle, küsi avatud küsimusi ning võta lõpus sõnum konkreetselt kokku.
Üks mu arengutoe klient harjus sel moel kavandama eesootavat päeva ning mööduvat päeva kokku võtma. Tema jaoks oli ankur tema kodumaja ukse link. Hommikul võttis ta lingi pihku ning mõtles läbi, mida ta eesootaval päeval tahab ära teha. Tööle jalutades mõtiskles ta, kuidas neid asju teha parimal võimalikul moel. Õhtuti võttis ta kodu ukse lingi pihku ning lasi päeva silme eest läbi, et mõista, millised olid kõige olulisemad asjad, mis juhtusid.
ppisin Outlooki “gurult” 
Eksamisessioon on peatselt ees ning nutikalt õppimiseks on käes viimane aeg. Jagan mõne soovituse, mille järgimine aitab sul tulla eksamitega paremini toime.