Kohaolek või tulevikus elamine?

rain_drop_off_grassAjasin ühe tuttavaga juttu möödunud nädalavahetusel ning ta mainis jutu jätkuks, et neetult raske on viibida hetkes, sest ikka on kihk elada tulevikus. Olen enda juures märganud sama: aju planeerib palavikuliselt ikka tulevikulist vaadet, aga vahel ununeb selle juures nautida seda, mis on nüüd, siin ja praegu.

Suur osa inimesi ja organisatsioone planeerib hoolikalt oma tegevusi selleks, et maksimeerida kasumit – aega planeerima ajendab meid eelkõige omakasuiha. Mida produktiivsem oled, seda rohkem voolab küllusesarvest materiaalseid hüvesid. Kui mitte kohe, siis tulevikus kindlasti. Vähemalt loodame seda.

Võib-olla on sellise rabeleva käitumise juured sootuks sügavamal, alates alaväärsuskompleksist, mis sunnib end pidevalt naabriga võrdlema ning püüdma temast vähemalt milleski – ükskõik, kui naeruväärne ja tühine see miski ka poleks – olema parem, ning lõpetades reformistlikku päritolu püüuga tõestada oma äravalitust: kui mul läheb hästi, siis olen Jumala silmis tubli mees ning pälvin taevariigi ausära.

Kohaoleku jõud

Sellisel moel end ning halvimal juhul pere-, kogu- ja ühiskonda kurnates unustame elada käesolevas hetkes. Kas oli see dalai laama, kes ütles kunagi, et suur osa inimkonnast elab minevikus või tulevikus ning olevikku tajuvad vaid vähesed?

Proovi korra hetkeks aeg maha võtta. Lõpeta selle kolumni lugemine ning tunneta, kuidas hingad sisse. Ja siis välja. Ja sisse. Rahulikult. Ja välja veel rahulikumalt. Vaata, kes ja mis sind ümbritseb. Mida kuuled? Milliseid lõhnu haistad? Tõmba korra sügavalt ninaga. Mis maitset tunned? Mis muudab ümbruskonnast su meelt helgemaks, mis väärib tähelepanu ja mis mitte?

Hoopis teine maailm, eks? Aga kui elaks kogu aeg selles, kohalviibivas maailmas, ikka üks hetk korraga?

Päris tore ju. Aga sügaval sisimas kraabib üha valjenev hääleke: “Aga mis sinust saab tulevikus? Kes sind toidab ja katab? Ja pere peale sa üldse ei mõtle, ega ju???!!!”

Ka see hääl kuulub käesoleva hetke juurde.

Müts maha nende ees, kes suudavad pidevalt viibida käesolevas hetkes. Tunnistan, käsi südamel, mina seda ei suuda. Mulle meeldib nautida käesolevat hetke, aga mu meelele on meelepärane uidata tulevikumaastikel ning piiluda ajaküngaste ja -orgude taha. Mis sest, et sealt vaatab vastu vaid miraaž, milleni päriselus tavaliselt ei jõua. Ei, siiski jõuab, kuid lähemalt vaadates paistab pilt sootuks teine. Võib-olla seda muudab eemalt heiastuv uus pettepilt?

Tasakaal

Hüva, kui keskendume sellele, miks me oleme, siis väheneb ajaplaneerimise tähtsus. Aga mitte kauaks.

Hetkes olles märkad varem või hiljem seda, et oled osake ökosüsteemist. Mõjutad ümbruskonda ja ümbruskond mõjutab sind. Kuidas saavutada parim mõju, mis aitaks tegutseda tegutsemata, liikuda liikumata, planeerida planeerimata?

See ongi minu jaoks tasakaaluseisund, kus tajume ümbritsevat ning suudame samal ajal hoida end soositud suunas kulgemas. See eeldab silmapiiril kursi seadmist ja selle hoidmist, et vältida sihitut triivimist, aga teisest küljest ka ajutise heaolu ja kiirelt mööduva õnnelikkuse tunde nimel tühirabelemist.

Mis juhtuks siis, kui me ühiskond tervikuna võtaks rahulikult kulgeda, tajudes ümbritsevat ning seades ja hoides selgelt sihte? Lahendamata on (ja kahtlustan, et ka jääb) küsimus, kui palju kulgeda ja usaldada universumi toimimist, ning kui palju püüda end tüürida selles voos. Aga las ta jääda lahenduseta, ju nii on ka hea.

PS Osa meist elab hoopis minevikus, aga see on omamoodi lugu, mille võtan võib-olla jutuks tulevikus, kui juhtun sellest uitmõttest mööduma.