7 sammu töö alustamiseks pärast puhkust

/0 Comments/in , , ,

Igavene jant on pärast puhkust tööhoo sisse saamisega. Vahepeal on kerkinud töiste tegevuste kuhi, organismi rütm tiksub endiselt samas taktis puhkuse omaga ning meeleolu kõigub maniakaalse paanika ja depressiivse vaikolu vahel. Asjalikuks saab hakata järgmise seitsme sammuga.

  1. Uuri uudiseid. Esimese asjana küsi lähematelt kolleegidelt, millised olid olulised vahepealsed sündmused ja arengud. Nad suudavad kiiresti filtreerida olulise ebaolulisest ja anda kiire ülevaate neist asjust, mida tegelikult peaksid teadma.
  2. Skänni e-kirjad. Käi hoogsalt läbi puhkuse ajal saabunud e-kirjad. Tähista lipukese või tärniga need, mis nõuavad tegutsemist või põhjalikumat lugemist, ja kustuta tarbetud. Eesmärk on skännida kirjade pealkirju ja alguslõike, mitte hakata kohe tegutsema ja kirjadele vastama.
  3. Tee paus. Vajadusel eraldu inimestest ja võimalikest häirijatest, sule silmad ja lihtsalt ole mõni minut rahulikult. Hinga nina kaudu rahulikult sisse. Ja siis välja. Lihtsalt keskendu rahulikule hingamisele. Kui mõni mõte tuulab peas ringi, siis märka seda ja keskendu hingamisele – küll see oluline mõte naaseb vajadusel hiljem. Pärast paari-kolmekümmet hingamist ava rahulikult silmad ning naase tavakeskkonda. Kui sulle ei meeldi niisama rahulikult istuda, siis võid ka õue minna ja pargis või looduses veidi jalutada tavapärasest paar korda aeglasemas tempos. Kui rabelemise vahele teha paus, toimib aju pärast tulemuslikumalt ning suudame langetada paremaid otsuseid.
  4. Pane olulised asjad kirja. Võta paberileht ning kirjuta peast sellele 3–7 kõige olulisemat tegevust või lahendamist vajavat teemat. Võid kasutada ka märkmepabereid: üks teema või tegevus ühele paberile. Soovi korral võid teemad-tegevused ka hoopis joonistada. Kui tõesti muidu ei saa, siis kirjuta need arvuti abil. Sea tegevused tähtsuse järjekorda.
  5. Lahenda pisiasjad. Ava uuesti kirjakast ning lahenda ära kõik teemad, mis võtavad aega paar minutit või vähem.
  6. Tee paus. Sama moodi nagu punktis 3 kirjeldatud.
  7. Tee plaan. Võta punktis 4 kirja pandud oluliste tegevuste nimestik ja otsusta, millal sa mingi asjaga tegeled järgmise paari nädala jooksul. Märgi tegevused kalendrisse või tegevusnimestikku. Võta veel kord ette kirjakast ning käi hoolikalt läbi varem tegutsemiseks lipukese või tärniga tähistatud kirjad. Otsusta iga kirjaga, mida sa sellega ette võtad. Lisa need tegevused oma järgmise paari nädala tegevusplaani ning vajadusel anna kirja saatjale teada, millal ja kuidas tema teemaga tegeled. Viimase asjana viska pilk peale järgmise päeva plaanile ja uuri, millised on su homsed kõige olulisemad tegevused.

Kui need asjad tehtud, on esimene tööpäev läinud täiega asja ette. Ülejäänud päev võta rahulikult, sest ega sa midagi asjalikku täna nii ehk naa enam ei tee.

3 põhjust, miks aega on vähe

/0 Comments/in ,

Ajapuudus on sümptom, mitte diagnoos. Ajapuuduse põhjustavad kolm haigust: tähelepanu, rahu ja prioriteetide puudus.

Kui tihti märkad äris täielikku keskendumist ja pühendumist? Sellist nagu jalgpallimeeskonna treeneril ja jalgpalluritel? Jalgpalli pole keskendumiseta võimalik hästi mängida. Treener keskendub mängule ja võistlustele kui tervikule, jalgpallurid püsivad hetkes ja annavad endast parima mängu võitmiseks. Tähelepanuta ettevõttel läheb sama kehvasti kui Eesti meeskonnal Eesti-Portugali mängus (seis jäi 0:7, millest ühe värava lõime endale ise).

Kui me ei pööra piisavalt tähelepanu sellele, mis me ümber toimub, mida kuuleme ja kuulame, näeme ja vaatame, haistame, tunneme ja tunnetame ning maitseme, siis tormab elu mööda ja meie suhe ümbritsevaga jääb ebaadekvaatseks. Rattas tormates pole võimalik analüüsida, kuidas olukorda parandada. Töötavat mootorit ei saa remontida.

Esimene aega loov võte on pöörata rohkem tähelepanu endale ja oma ettevõttele ning samut ümbritsevale keskkonnale ja inimestele kui meid ümbritseva tervikliku ökosüsteemi olulisele osale. See toob kaasa täpsema ja adekvaatsema reageerimise, mis viib parema tulemuseni.

Teine tegur, rahu. Kui keegi pärib, et kuidas sul läheb, on tavaks vastata: “Oh, ära märgi, nii kiire-kiire kogu aeg, pole isegi aega hingata.” Hõivatus on endiselt moes.

Aga kui vastaks ühel ilusal päeval: “Aega on küll ja veel, sest meil on tavaks tegutseda mõtestatult, mitte tühja rabeleda.” Kumb vastus jätab targema inimese mulje? Loomulikult teine. Aga ainult sel juhul, kui see on tõsi.

Kui ettevõtte kultuur väärtustab rahulikku tarka tegutsemist, on ettevõtte meeskond motiveeritum ja viib ellu olulisemaid asju paremini, jõudes suuremate tulemusteni.

Kolmas põhjus, prioriteedid, lähtub eelmisest kahest. Kui meis on tähelepanu ja rahulikkust, siis saame seada põhjendatud ja läbi kaalutud suuna ning selle saavutamise nimel järjekindlalt liikuda, kaotamata kontakti ümbritsevast elust tulenevate muutustega. Rohkem ei ole rohkem. Kiiremini ei ole rohkem. Paremini on rohkem. See lihtne tõde võiks kehtida nii inimeste, ettevõtete kui ka meie riigi puhul.

Kõik need asjad mahuvad mõiste meelevirgus ehk mindfulness alla. Maailmas on praeguseks juba kümneid, kui mitte sadu ettevõtteid, mis soodustavad töötajaid harjutama meelevirgust. Tarkvarahiid Google. Toidutootja General Mills. Protsessorivalmistaja Intel. Meditsiinikindlustus Aetna. Investeerimispank Goldman Sachs. Need on vaid mõned näited.

Põhjus meelevirge mõttelaadi juurutamiseks ja kultiveerimiseks ärimaailmas on lihtne: rahulikud ja tähelepanelikud töötajad võimaldavad paremaid majandustulemusi ning nende tööga rahulolu on oluliselt suurem.

Mida selle teadmisega peale hakata? Alusta endast. Võta nüüd pool minutit või minut ja lihtsalt vaatle ümbritsevat. Või tunneta ennast, tunne, kuidas õhk liigub rahulikult ninast sisse ja välja. Uuri ja vaatle oma ettevõtet, kuidas see toimib, milliseid väikeseid kohendusi see vajaks, et ettevõte hingaks vabamalt. Vaata hetkeks Eestit: mida peaksime muutma, et elu läheks kindlamalt edasi. Lihtsad asjad.

3 soovitust puhkuse pikendamiseks

/0 Comments/in , ,

Puhkus kaob käest kiirelt kui tuul. Vaevalt jõuad hingata sisse ja välja ning ta ongi läbi. Jagan mõne nipi, mis aitavad puhkust pikendada. Enamus neist pärineb Claudia Hammondi raamatust “Moonutatud aeg”.

  1. Planeeri mõistlik hulk tegevusi. Kui jobutad puhkuse maha, siis see venib nagu näts, aga pärast puhkust tundub, et polnud teist ollagi. Kui planeerid puhkusesse mõistliku hulga tegevusi ning teed need ära ka, siis puhkus möödub kiiresti, kuid sellele tagasi vaadates näib see palju pikema ja sisukamana. Ajul on lihtsalt töötlemiseks rohkem infot.
  2. Ole erinev. Tee uusi asju: õpi midagi uut, külasta varem käimata kohti, võta midagi hulljulget või suisa pöörast ette. Eredad mälestused pikendavad taas puhkusetaju.
  3. Pea paus. Loobu puhkuse ajal e-postist, sotsiaalmeediast ning piira telefoni kasutamist. Sellega muudad oma tavapärast töörütmi ja aju suudab 5-7 päeva pärast hakata veidi rahulikumalt toimima ning saab ka puhata. Enne puhkust suuna e-kirjad kolleegile ning seadista kirjade automaatvastus, pärast puhkust võta päev-paar vahepeal saabunud kirjade läbivaatuseks. Eriti kaval on automaatvastuses paluda inimesel uuesti kirjutada paar päeva pärast puhkuselt naasmist.

Kuidas muuta või luua harjumust?

/0 Comments/in

Lihtsaim viis on uusi harjumusi ankurdada olemasolevate külge neid täiendades või asendades.

Üks mu arengutoe klient harjus sel moel kavandama eesootavat päeva ning mööduvat päeva kokku võtma. Tema jaoks oli ankur tema kodumaja ukse link. Hommikul võttis ta lingi pihku ning mõtles läbi, mida ta eesootaval päeval tahab ära teha. Tööle jalutades mõtiskles ta, kuidas neid asju teha parimal võimalikul moel. Õhtuti võttis ta kodu ukse lingi pihku ning lasi päeva silme eest läbi, et mõista, millised olid kõige olulisemad asjad, mis juhtusid.

Mõnel puhul võib häiriva, mõttetu tegevuse või lihtsalt halva harjumuse asendada paremaga. Näiteks kui oled harjunud telefoni näppima – üks uuring väitis, et umbes kolmandik meist alustab päeva valgel fajansstroonil istudes meile lugedes ja neile vastates – siis järgmisel korral tee telefoni näppimise asemel paus ning kombi kõikide meeltega sise- ja välisilma, et avastada kasvõi üks huvitav detail. Ühel hetkel märkad, et harjumus on vahetunud.

Või siis võte, mida soovitab Vietnami päritolu Prantsusmaal kloostris elav zen-budist Thich Nhat Hanh: enne telefonile vastamist saabu mõttega kohale. Lase sellel heliseda paar-kolm korda, pane tähelepanu valmis viljakaks vestluseks ja alles siis vasta. Sama soovitab inimeste häälestaja Eda Zahharova: enne telefonile vastamist tule mõttega kohale, tõsta suulagi ja nina veidi kõrgemalse otsekui meeldivat roosi nuusutades, hinga sisse ja siis vasta kõnele.

See on üks asi, millest räägin põgusalt 26. mail Konfera korraldaval mindfulnessi ehk meelevirguse konverentsil.  

Kuidas võtta pausiks aega?

/0 Comments/in ,

Kuidas võtta pausiks aega? Niigi on kiire.

Erinevaid viise on mitu. Näiteks Francesco Cirillo loodud Pomodoro tehnika, millest olen kirjutanud ka varem. Selle puhul sead meeldetuletuse 25 minuti peale ning otsustad, kui kaugele selle ajaga jõuad – mis on selleks ajaks tehtud. Nüüd keskendud sellele tegevusele. Kui miski tuleb poole pealt vahele ning saad segaja lükata ‘tomati’ lõpuni edasi, läheb ‘tomat’ kirja. Kui ei, siis on paha lugu küll, ‘tomat’ ei loe. Aga pole hullu, iga järgmine tomat tuleb veidi parem kui eelmine.

Kui ‘tomat’ jõuab lõpule, siis pead lühikese pausi – kasvõi sirutad end korra. Lased hetkeks meelel puhata. Proovi praegu järgi: lõdvesta hetkeks ratsionaalne mõtlemine. Taju oma keha alates pealaest ja lõpetades varbaotstega: kus on pinged, kui leiad mõne, siis mõtle, et see piirkond on lõdvestunud. Ja siis ringuta veidi. 30 sekundit ja oled puhanud. Nüüd alustad järgmist ‘tomatit’.

Kui nii pikka pausi pole võimalik pidada, siis käitud nagu snaiper neil hetkedel, kui varitsuses hakkab tähelepanu hajuma: nuusutad, mis on õhus, tunned, mis maitse on suus, kuulad, milliseid helisid kõrv tabab, vaatad, mida näed, kombid, mida aistid ja tunned. See võtab vaid mõne sekundi.

Pärast nelja ‘tomatit’ pead pikema pausi: 15…45 minutit, et juua, süüa, jalutada või käia tualettruumis. Ja siis lähed taas tomatirežiimile üle.

Kui teed esimesel päeval ühe ‘tomati’ eksitamata ja ekslemata, on see päris hea tulemus. Kümme ‘tomatit’ on väga viljakas tööpäev.

Paus on sageli tegevusest olulisem. Lõdvestus on pingutusest tähtsam. Ei, nad on sama vajalikud, ent kuna pöörame rohkem tähelepanu pingutusele, jääb paus vajaliku tähelepanuta ning tasakaal hälbib.

See on üks asi, millest räägin põgusalt 26. mail Konfera korraldaval mindfulnessi ehk meelevirguse konverentsil.  

Mõttepuhastus ja usaldus

/0 Comments/in , , ,

Meie peas on sageli korraga mitu mõtet. Uitlev meel on inimlik. Jama lugu on see, et kui me tähelepanu eksleb ja hüpleb. Siis langeb nii tulemuslikkus kui ka tegevusest saadav mõnu.

Keskendumiseks on lihtsaim viis eksitavad uitmõtted üles märkida. See rahustab meelt ja suurendab keskendumist. Sama teeb ju zen-budistliku mõtluse käigus kasutatav viis heita uitmõtted tühjale seinale.

Ega ma kõike üles kirjuta ega tee kõike kirjutatut teoks. Tegelikkuses jääb vist suurem osa tegemata… Pigem keskendun järgmisele käputäiele tegevustele. Lühikesed nimekirjad toimivad, pikad mitte. Veel enam: tegutsemisel püüan keskenduda käsil olevale asjale. Olla meelevirgelt selle tegevuse juures.

Tegelikult on küsimus usalduses. Kas universum toimib minu sekkumiseta? Toimib küll. Järelikult ma ei pea muretsema, et kas kõik sai kirja ning kõik sai tehtud. Alati juhtuvad õiged asjad. Õigel ajal.

Meenub üks lugu, mida rääkis ühel oma esinemisel rokkmuusik Tom Waits. Ta sõitis kodu poole ning järsku hakkas hullult hea lugu peas ringi käima. Salvestada pole kuskile. Ta tundis, et hetk hiljem on see lugu läinud. Igaveseks. Waits vaatas läbi auto esiklaasi üles ning ütles: “Kuule, Sina seal! Näed, ma sõidan praegu, mul on praegu tegemist. Tule paari tunni pärast tagasi, siis, kui olen stuudiosse jõudnud, eks ju?” Ma ei tea, kas lugu tuli tagasi. Ju ta tuli, kus ta pääses.

Õigel ajal juhtuvad õigete inimestega õiged asjad. Nii lihtne see ongi.

See on üks asi, millest räägin põgusalt 26. mail Konfera korraldaval mindfulnessi ehk meelevirguse konverentsil.  

3 tõhusat Outlooki nippi

/0 Comments/in , , , ,

Mulle meeldib hoida oma e-kirjade sisendkausta ehk inbox’i võimalikult tühjana. Tutvustan kolme lihtsat võtet, mis aitavad hoida meie teel saabunud tegevused kontrolli all.

Esimese sammuna tasub teha “töödeldud” e-kirjade jaoks kaust “Töödeldud kirjad”. Hoian sisendkaustas ainult neid kirju, millega ma pole otsustanud, mida teha. Kui loen kirja läbi ning otsustan, mida sellega teha, siis loon kirjast tööülesande või kalendrisündmuse või lipustan kirja ning seejärel lohistan meili kausta “Töödeldud kirjad”.

Ülesanded asendavad lipukesi

Õppisin Outlooki “gurult” Michael Linenbergerilt hea nõksu. Kui kirjas sisaldub tööülesanne, mille kavatsen ära teha mõne päeva või mõne nädala pärast, siis kirja lipuga märgistamise asemel lohistan kirja Outlooki alumisel ribal olevale kirjale Tasks. Outlook avab uue tööülesande, mille sisus on lohistatava kirja sisu. Kirjutan tööülesande teemareale, mida tahan sellega teha, vajadusel lisan ülesande algus ja lõpuaja ning salvestan ülesande. E-kirjale lisan vajadusel kategooria ning lohistan meili “Töödeldud kirjade” kausta.

Kui tahad sellises tööülesandes olevat asja ära teha ja muuhulgas ka algsele kirjale vastata, siis ülesande lohistamisel ülesanderibalt Outlooki alumisel ribal olevale tekstile Mail luuakse sellest e-kiri.

Kui kirjale oli lisatud mingi fail, mida hiljem vajan, siis lohistan kirja Tasks’i peale parema hiirenupuga. Outlook avab hüpikmenüü ning sellest valin ’Copy Here as a Task with Attachment’. Kui vabastan parema hiirenupu, siis Outlook loob uue tööülesande, milles on kirjale lisatud failide koopiad. Sel juhul ei pea ma hiljem enam algupärast kirja hakkama otsima, vaid kõik vajalikud failid on tööülesande küljes.

Ajalised ülesanded kalendris

Hoian tavaliselt lahti kaht Outlooki akent: ühes on kirjad ning teises kalender. Kalendri saad avada uues aknas nii, et klõpsad Outlooki akna allosas olevale tekstile Calendar parema hiirenupuga ning valid ’Open in a New Window’.

Kui tean, et kirjale vastamine või selles sisalduva ülesandega tegelemine võtab üle poole tunni ning soovin selleks broneerida oma kalendris aja, siis lohistan e-kirja Outlooki Windowsi tegumiribal Outlooki ikoonile (hoian nuppu all), valin kalendri akna (ikka hoian nuppu all) ning nüüd liigun hiirega kalendris sellele ajale, mil soovin kirjaga tegeleda. Nüüd vabastan hiire nupu. Outlook loob valitud ajale uue kalendrisündmuse, mille sisus on e-kirja tekst. Kirjutan sündmuse pealkirjaks, mida tahan kirjaga teha, ning salvestan ja sulgen akna.

Aga lipukesed?

Lipuga tähistan ainult need kirjad, millega kavatsen tegeleda täna-homme, sest siis on mul veel värskelt meeles, mida tahan nendega teha. Pärast lipuga tähistamist lohistan algse kirja loomulikult töödeldud meilide kausta.

Ega need nipid tegelikult aega hallata aita, ent annavad parema ülevaate kõigist meili teel saabunud asjadest, mida on vaja ära teha.

7 õppetundi tegutsema hakkamiseks

/0 Comments/in , , ,

Kui mõni inimene väidab, et suudab aega juhtida, siis tõenäoliselt põeb ta suurushullustust. Me saame ennast veidi juhtida ja aega saame pisut korrastada. Millest alustada, kui on isu suurendada oma ajas korda ja tulemuslikkust?

Möödunud nädalavahetusel sain üle hulga aja mitu asja tehtud, mida olin mitu puhku edasi lükanud. Tagasi vaadates võib seda käsitella enda kättevõtmise õppetunnina.

1. Pane asjad kirja

Esmalt tekitasin lühikese loetelu tegevustest, millega kavatsesin täita nädalavahetuse. Mõne aja pärast võtsin teise märkmepaberi veel. Poole tegutsemise pealt kolmandagi.

Kui kirjutad tegevused võimalikult lühikesse nimestikku, siis see suurendab selgust. Kui vahepeal meenub, et midagi tuleks veel teha, lisa see nimestikule.

2. Järjesta tegevused

Kirjutasin tegevustele numbrid ette, et millises järjestuses neid teen. Peatselt oli selge, et kõike nii ehk naa ei jõua. Kui saan osagi tehtud, olen tubli.

Alustamisega on kaks varianti: kas alustada kiiretest lihtsatest võitudest või kõige olulisemast asjast. Mu puhul sõltub see tujust, ilmast ja tont teab millest veel. Möödunud nädalavahetusel tahtsin alustada lihtsamast. On lihtsam.

3. Tekita sotsiaalne sund

Pühapäevaks olime mõned sõbrad külla kutsunud. Seega tuli selleks ajaks kindla peale elutoa põrand pesta, elamist korrastada ning üht-teist veel teha.

Ma ei kipu end ülemäära palju liigutama siis, kui olen midagi lubanud ainult endale. Aga kui asjasse puutub keegi teine veel, siis tegutsen usinamalt.

4. Tule ootamatustega toime

Laupäeva varahommikul olin valmis hoogsalt alustama. Hingasin sisse ja… Ja siis ärkas me noorim poeg ning pisitütar ka. Õnneks oli plika nõus veidi aega lebama elutoa diivanil ja oma vennaga mängima. Osa koristamist sain selle ajaga kaelast.

Siis otsustas tüdruk, et ta enam ei taha mängida ja kätte on jõudnud sobiv hetk süles uinumiseks. Võtsin plika kandelinaga kõhu peale. Poissi püüdsin samuti jõudumööda tegevuses hoida, et on vähemalt jalust ära.

Kui oled kunagi proovinud toimetada ringi, titt kõhu peal, siis tead, et see piirab mõningal määral tegutsemisvabadust.

Tegin tunnikese neid asju, mida sain: alates nõudepesust lõpetades olulistele e-kirjadele vastamisega. Jõudsin üllatavalt palju.

5. Hoia erinevat rütmi

Mind hoidis laupäeval käigus keerulisemate ja lihtsamate tegevuste vaheldumine. Alustad lihtsast asjast, siis võtad keerulisema tegevuse, teed lihtsama, pead väikese puhkepausi ning jätkad sama moodi.

Iga tegevuse lõpus võtsin nimekirja ette, märkisin lõpetatud tegevuse tehtuks (“Mõnus!”) ning vaatasin, mis edasi saab. Kui vähegi võimalik, siis tegin asju lõpuni.

6. Lõpeta õigel ajal

Laupäeva õhtupoolikuks oli võhm otsas. Ja osa asju endiselt tegemata. Otsustasin, et tõusen pühapäeval varem ning lõpetan siis tööd. Pole mõtet end kurnata, kui oled üksjagu palju juba teinud ja märkad, et suurt midagi enam tulemas pole ning tegutsemislust on kadunud. Loomulikult on võimalik endast veel viimane välja pigistada, aga kas sel on mõtet? Vahel võib-olla tõesti, kuid sel nädalavahetusel mitte.

7. Õpi edasiseks

Tegutsemine annab hea hoo. Nädalavahetus õpetas mind taas alustama väiksematest asjadest ja sel moel hoogu koguma ning siis täishooga olulisi asju ära tegema.

Kui tahad sama kasulikke asju teha, siis tule meie järgmisele ajajuhtimise koolitusele, mis toimub Tallinnas 14. aprillil. Registreeru nüüd, sest hiljem ei pruugi enam vabu kohti olla. Või võta paar minutit, et uurida lähemalt, mis koolitusel toimub.

Kuidas vältida esinemise seitset tüüpviga

/0 Comments/in , ,

Suurepärase esinemise taga peitub seitse lihtsat võtet, mille järgmine aitab viia sõnumi tulemuslikult kohale.

1. Alusta selgelt ja hooga

Üks kindlamaid võtteid hea esinemise tuksi keeramiseks on alustada vaikse häälega tingivas kõneviisis lausete ebakindlalt kuuldavale toomisega. “Tahaksin rääkida teile paarist asjast, mmm… Aga ega see nüüd nii oluline, eee…, ka pole.”

Teine äärmus pole parem, mille puhul rääkija räntsatab oma jutu kõvahäälse kindlusega esinemise keskele ning kellelgi pole aimu, miks ta räägib just sellest teemast.

Lahendus: Ütle inimestele hakatuseks, kes sa oled, mida neile räägid ning kuidas täpsemalt ehk millistest alamteemadest oled oma jutu üles ehitanud. Kui kuulajad teavad, kelle juhtimisel, kuhu ja kuidas nad lähevad, on nende tähelepanu suurem.

2. Lihtsalt loetav info

Kui sageli tundub, et esitluse slaidide jälgimine täidab sama eesmärki nagu silmaarsti juures nägemiskontroll? Slaid on tibatillukeste tähtedega tihedalt täis kirjutatud. Järgmine slaid ei too leevendust, sest sellele on kopeeritud Exceli tabel arusaamatute kribukirjas arvudega. Esitleja lendleb mängleva kergusega kommenteerides teksti: “Nagu te näete… Igaüks märkab, et… Nagu olen tabavalt kirjutanud…” Ega ikka näe ega märka.

Mõistan slaidi infosse uputamise põhjust: muidu ei mahu ju ära! Saab ka teisiti.

Lahendus: Kogu info ei pea mahtuma slaidile ära. Kui on vaja jagada kuulajatele üksikasjalikku infot, siis saab neile alati jagada paberil või digitaalsena teksti või tabelid ning ekraanil näidata ainult kõige olulisemat osa infost. Kiri ekraanil peab olema nii suur, et seda näeb silmi pingutamata lugeda igalt poolt ruumist. Hea, kui lause mahub paarile, ja suurepärane, kui ühele reale. Hoolega valitud märksõnad edastavad sõnumit kirbukirjalohest paremini ning üks pilt kõneleb rohkem kui tuhat sõna.

3. Jutusta lugemise asemel

Ta astus inimeste ette, pööras oma pale ekraani poole ning alustas selge ja kõlava häälega sellel oleva teksti ette lugemist. Vahel pööras ta end kuulajate poole, et neilt säravail silmil küsida: “Mõistate? Taipate, eks?” Pidades välja tähendusrikka pausi, pöördus ta taas ekraani poole, et deklameerimist jätkata veel ilmekamalt kui enne.

Lahendus: Usu mind, kuulajad oskavad ise ka lugeda, mis on ekraanile kirjutatud. Kui selgitad seinale näidatava info taustu ning jutustad seda ilmestavaid lugusid, jõuab iva paremini pärale.

4. Räägi mõistetavalt

“Nagu antud derivatiivsest narratiivist võime deduktiivmeetodil järeldades resümeerida, võib viia paradigmaatiline shift eksliku resultaadini.”

Mis asja?! Ausalt öeldes ei saa aru ööd ega mütsi.

Kui rääkida mingist asjast liiga keeruliselt, võib sama hästi rääkimata jätta. Peab paika ka teine äärmus: liiga lihtsa, niigi teada oleva jutu rääkimine paneb kuulajad sama laia lõuaga haigutama kui liiga keeruline jutt.

Lahendus: Tee enne esinemist eeltööd ja selgita välja, kellele sa räägid ning mis neid huvitab sinu jutu juures. Selleks intervjueeri paari inimest. Kui kohandad sõnumi kuulajaskonnale sobivaks, jõuab jutu uba paremini pärale.

5. Räägi lühidalt ja konkreetselt, vajadusel pea paus

Ta kõneles pikalt. Tal oli väga ilus hääl. Sujuv, mõnus, võiks isegi öelda, et uinutav. Kuulajad virgusid vahel, peamiselt selleks, et kella vaadata: kui palju veel lõpuni on jäänud. Aeg venis otsekui Salvador Dali maalil. Lõpmatult. “See ei saa kunagi läbi,” pomises üks kuulajaist, et hetk hiljem taas suikuda.

Lahendus: Inimese tähelepanu kestab paarkümmend minutit. Kui ta saab vahepeal sekkuda – küsida, arutada, liigutada ajusid või keha -, siis kuni poolteist tundi.

Pikema esinemise puhul lase kuulajatel vahepeal puhata. Ma ei pea silmas seda, et nad peaksid minema jalutama. Pigem võiks nad vahepeal seostada kuulatavat ja nähtavat infot oma tegevusega, arutada teemat väiksemates rühmades põgusalt või lihtsalt küsida küsimusi ja esitada oma seisukohti.

6. Küsi avatud küsimusi

“Küsimusi on? Ei ole. Siis on kõik!” Tavapärane konkreetne lõpp. Oleksin tahtnud ju küsida, aga… Kõneleja ei oodanud mind ära. Ju siis olen liiga pika juhtmega. Soomeugrilase iseärasus.

Lahendus: Kui vähegi võimalik, küsi auditooriumilt avatud küsimusi. “Ära küsi kunagi: “Kas teil on küsimusi?”,” soovitas mulle hea mitme aasta eest üks “Noored Kooli” programmis osalev õpetaja. “Küsi parem: “Milliseid küsimusi teil on?”” Proovisin. Oh imet, inimesed küsisid palju rohkem kui enne.

Kui tahad teada, milliseid küsimusi kuulajatel on, oota kümmekond sekundit. Nad ei jõua kiiremini reageerida. Soomeugrilased ju. Teised on kiiremad, nad küsivad 5–8 sekundilise pausi järel.

7. Lõpeta selgelt ja konkreetselt

“Noh, see oligi enam-vähem kõik, mis ma oleks tahtnud teile rääkida… Kas teil on küsimusi? Ah jaa, tegelikult oli üks asi veel. Või õigemini kaks. Ei, siiski üks. Aga noh, võib-olla siis järgmisel korral. Või noh…”

Lahendus: Heal jutul on algus ja ots. Kuigi see võib mõjuda nämmutamisena, tasub esinemise lõpus meenutada kuulajatele, miks ja mida sa neile rääkisid – siis kinnistub sõnum neil paremini ja jutt jääb pikemaks ajaks meelde.

Näitasin seda, milliseid levinumaid avaliku esinemise apse olen kohanud viimase paarikümne aasta vältel ning milliste lihtsate võtetega saad neid vältida: alusta hoogsalt, räägi lihtsalt ja too näiteid, ära kuhja slaide infoga üle, küsi avatud küsimusi ning võta lõpus sõnum konkreetselt kokku.