Postitused

Kiire päeva õppetunnid

Töötasin hiljaaegu paar nädalat tavapärasest kaks korda kiiremas tempos. Kiiretel aegadel on meile õpetada hoolimata kõrgest stressist nii mõndagi, mida saame kasutada ka rahulikumatel aegadel.

Kui üks tegemine ajab teist taga ning vahel õnnestub vaevu korra hinge tõmmata, muutume väga efektiivseks. Paraku suudame olla oma võimete tipus ainult piiratud aja.

Kuidas tavaliselt käitume kiiretel aegadel? Viimasest spurdist panin endale kõrva taha alljärgnevad töövõtted.

 

1. Hoia fookust!

Kõige olulisem asi: hoia silme ees kõige olulisemat eesmärki, milleni jõuad pärast kibekiiret aega. Küsi endalt, mis on maailmas selleks ajaks muutunud paremaks ning mille nimel sa töötad. Keskendu eelkõige neile tegevustele, mis aitavad sind sellele eesmärgile lähemale ning heida tööajal kõrvale kõik muu.

 

2. Hoia sidet lähedastega

Hoolimata kiiretest aegadest ära võta matti pere ega sõprade arvelt. Lähisuhted aitavad meil elada ka kõige kiirematel aegadel inimväärselt ning taastuda.

Ära säästa aega ka spordi või muu füüsilise tegevuse arvelt. Kui keha on korras, suudame ka vaimutööd paremini teha.

 

3. Tee ainult hädavajalikke asju

Enne tegutsema asumist küsi endalt Peter Druckeri moel: “Mis juhtuks, kui jätaksin selle asja tegemata?” Kui ei juhtu midagi olulist, heida tegevus kõrvale.

Järgmisena küsi endalt, mis juhtuks siis, kui jätaksid selle asja praegu tegemata. Kui samuti ei juhtu suurt midagi, lükka tegevus edasi – mõne nädala pärast vaatad, mida sellega teha. Suurem osa hädavajalikuna näivaist tegevustest kaotavad selle aja peale aktuaalsuse ning alles jäävad ainult väga olulised asjad.

Kui asi nõuab siiski kiiremat tegutsemist, siis tee lühidalt märkmeid poolelioleva töö kohta, et pärast kiiret ja olulist vahele trüginud tööd taas eesmärgipärase tegutsemise juurde naasta.

 

4. Pane ka teised tööle

Keskendu ainult nendele ülesannetele, mida saad teha ainult sina ja ei keegi teine. Delegeeri nii palju ülesandeid kui vähegi võimalik.

Kui tundub, et õpetamiseks ja juhendamiseks kulub liiga palju aega, seisatu hetkeks ja vaata pikemat perspektiivi: kas juhendamiseks kuluv aeg tuleb pikema aja jooksul tagasi? Kui jah, võta aeg juhendamiseks.

 

5. Kirjuta üles

Kõik tegemist vajavad asjad kirjuta üles, aga võimalusel ära tee neid kohe. Kui lased uute tegevuste nimekirjal settida mõnda aega, kaotab suurem osa neist aktuaalsuse.

Hoia väga lihtsat järgmiste tegevuste nimestikku, milles ei tohi kunagi olla rohkem kui seitse tegevust. Vastasel juhul kulutad liiga palju aega planeerimisele.

 

6. Ära vasta kõigile kirjadele

Kõik e-kirjad ei nõua vastust. Kui vähegi võimalik, ära vasta kirjale. Ja kui vastad, piirdu kuni viie lausega.

Anna teistele teada, et oled väga hõivatud. Ma ise panen järgmise spurdi ajaks peale kontorist väljas teate, mis meenutab puhkuse ajal kasutatavat:

“Olen kuni (näiteks) reede hommikuni väga hõivatud. Seepärast vastan Su kirjale hiljemalt teisipäeva hommikul. Kui soovid vastust kindlasti reedel, palun kirjuta mulle neljapäeva õhtul uuesti. Kui Sul on vaja minuga kiiremini ühendust saada, palun proovi helistada.”

Kõik telefonikõned ei nõua vastamist. Kui asi on tõesti oluline, teeb helistaja mulle veel teisegi kõne ning siis ma ka vastan sellele. Või helistan tagasi mõnel hingetõmbepausil.

Kõik pärismaailma segamised ei nõua reageerimist. Jäta inimestega suhtlemiseks tunnike tööpäeva lõpus ning palu sind vahepeal segavatel inimestel naasta päeva lõpus, kui teema aitab seni oodata.

 

7. Tõmba rahulikul päeval järele

Pärast spurdi lõppu võta rahulik ja laisk päev puhkamiseks ning vahepeal kogunenud tegevustest ülevaate saamiseks. See on päev, mil vastad vahepeal saabunud kirjadele ning helistad inimestele tagasi. Kõik asjad, millega sa sel päeval ei jõudnud tegeleda, olid järelikult sellised, mis tegutsemist ei vääri.

Edaspidi käitu sama moodi nagu kiiretel aegadel, aga säästetud aega kasuta nendeks tegevusteks, mis pakuvad sulle rohkem kui ei miski muu.

Minimalismi võlu

Jutud sellest, et me ei tegutse piisavalt, on leebelt väljendudes liialdatud. Vastupidi: me teeme liiga palju. Ja püüame liiga palju omada – nii esemeid kui ka kohustusi.

Kaasaegse juhtimisteooria üks loojaid Peter Drucker soovitab oma 1966. aastal ilmunud raamatus “Tõhus tegevjuht” (“The Effective Executive”): enne tegutsema hakkamist küsi endalt, mis tegevuse tulemusena maailmas juhtub. Kui ei juhtu midagi, jäta parem tegutsemata.

Mäletad, kui einestasid esimest korda Rootsi lauas? Kuhjasid taldrikule ikka head ja paremat ning järgi ei raatsinud jätta isegi siis, kui kõht oli juba kuhjaga täis? Aga võib-olla olen selle mälestusega erand.

Kui tõstame endale kuhjade kaupa toitu ette, siis varem või hiljem järgneb seederike ning tunneme end halvasti. Sama lugu on siis, kui kuhjame oma aja üle erinevate tegevustega, kaalumata, miks me just nimelt neid vajame. Sel moel käitudes tegeleme üha enam asjadega, millega meil tegelikult puudub emotsionaalne side, sageli pole ratsionaalsetki seost. Need tegevused on vastumeelt, kuid sellest hoolimata teeme neid üha enam.

Meie eesmärk ei peaks olema kohustuste kuhja mitte suurendada, vaid vähendada. Mida vähem sõltume maailmast, seda vabamad oleme. Seega on viimane aeg vaadata oma kohustused üle ning vabaneda neist, mida ma tegelikult ei vaja.

Ma ei kutsu üles barrikaadidele revolutsiooni tegema. Revolutsiooni tulemus ei kesta kunagi kaua (bürokraatide keeles: tulemused pole jätkusuutlikud). Evolutsioon viib märksa tõhusamalt sihile. Põhimõte on lihtne: kui võtad uue kohustuse, loobu kahest varasemast. Kui hangid uue eseme, loobu kahest varasemast.

Selline käitumisviis nõuab nii mõnelegi asjale ja kohustusele “ei” ütlemist, kuid laiemat mõju silmas pidades on see lihtne ja arukas ning tasu saabub peatselt. Kaalumata nõustumisel on kaugeltki kurvemad tagajärjed kui kohe alguses “ei” ütlemisel. Ning vastumeelse tegevuse lõpuleviimisel veelgi suuremad. Mõlemal juhul on tulemuseks usaldusväärsuse vähenemine ja stressi kiire kasv – me kaotame midagi, mille taastamine on väga vaevaline. Seega tasub meeles pidada vana head taoistlikku ütlemist: “Kui oled valel teel, pole kunagi liiga hilja tagasi pöörata.”

Ma ei pea loobumise jutuga silmas Tõeliselt Olulisi Suhteid: perekonda, sõpru, lähedasi. Just neile peaksime oma pühendumist suurendama, sest need määravad meie elu kvaliteedi. Kanada eneseabimeister Robin Sharma on küsinud ühes oma raamatuist: “Mõtle hetkele, mil hakkad siit ilmast lahkuma. Keda sa oma voodi ümber tahad näha? Kas töökaaslasi ja kliente? Või oma lähedasi?”

Võta täna väike hetk ning pane kirja kolm inimest või tegevust, millele tahad oluliselt rohkem aega ja tähelepanu pühendada. Samuti pane kirja kuus asja, millest soovid loobuda. Nüüd vali välja kaks asja, millest on kõige lihtsam loobuda ja juba homme astu konkreetseid samme neist lahti saamiseks. Samuti vali kõige olulisem inimene või tegevus, millele tahad rohkem aega pühendada ning hakka sellega kohe peale. Edasilükkamine pole lahendus.

Üks küsimus korraga

Mitu küsimust sa küsid tavaliselt ühes e-kirjas? Mitmele küsimusele pead tavaliselt ühes kirjas vastama? Ja kaua selleks aega kulub?

Hiinlastel kasutavad meilisuhtluses eurooplasi harukordselt ärritavat võtet: nad vastavad peaaegu alati ühele küsimusele korraga. Üks tuttav Rootsi pangatöötaja ahastab pea iga kord, kui temaga suhtlema juhtun: “Täitsa võimatu! Ma küsin rahulikult, kuidas saan lennujaamast hotelli, mil moel saan Pekingist edasi reisida, millised on praegu ilmad, kellega millal kohtun ning paari asja veel, aga nemad vastavad ainult esimesele küsimusele ühe lausega, et tulevad mulle lennujaama vastu! Nii ei saa ju asju ajada!”

Nii ta saadabki Hiina 6-7 e-kirja ning iga kord saab ühele küsimusele vastuse. Ajab ikka pahaseks küll.

Hiinlaste teguviisis on oma iva.

Esimene: kui küsid ühe küsimuse korraga, mõtled teema enne enda jaoks läbi ning küsid kõige olulisema asja kohta. Ja küsid väga hästi ja täpselt.

Teine: kui küsid ühe küsimuse korraga, hoiad kokku nii enda kui ka vastaja aega, sest küsimusele saab kiiremini vastata ning see nõuab vähem pingutust.

Kolmas ja kõige olulisem: maailm muutub pidevalt. Kui kogud esmalt pealehakkamist ning asud mõne päeva pärast lõpuks vastama kümnele küsimusele, siis vahepeal möödunud aja jooksul on asjade seis juba muutunud ning esimese küsimuse vastus ei pruugi enam paika pidada.

Aeglusta hetkeks sammu

Eestlased tormavad meeletu tempoga – paraku teeb inimene kiirustades vigu, mille parandamine võtab omakorda täiendavat aega. Näiliselt on tempo tohutu ning elu lausa lendab (mööda), aga tegelikult raiskame kõige kallimat ressurssi, mis meil on – aega.

Meenub ühe õppejõu räägitud lugu rootslastega ühise konverentsi korraldamisest.

Rootslased saatsid e-kirja ning Eesti-poolne korraldaja kribis paari minutiga vastuseks paar lauset ja saatis tagasi. Mõne päeva pärast tuli uus, hästi läbimõeldud ning suurepäraselt sõnastatud kiri. Eestlane vastas taas kärmelt, minuti või paariga. Tont nende kirjavigadega ja sellega, et mõni asi ununes – hiljem saab ju veel kirjutada!

Pärast konverentsi õhtul veini nautides lausus Rootsi-poolne korraldaja: “Te, eestlased, olete ikka imeline rahvas – suudate meilile vastata kõigest mõne minutiga!” Hetke pärast ei suutnud ta vastu panna ja küsis: “Kuulge, ühest asjast ma ei saa aru… Millal te omavahel need asjad läbi jõudsite arutada?”

Ma ei tea, kas eestlasi on pärast seda vahejuhtumit veel kutsutud koos konverentsi korraldama.

Peaaegu igal koolitusel kuulen, et e-kirjadele oodatakse viivitamatut vastust ning eeldatavasti vastavad inimesed alati telefonile. Ja alati tekib mul küsimus: mida teevad inimesed neil hetkedel, kui nad on tualettruumis? Vastavad kõnedele potisolinal ning kirjutavad troonil istudes mobiili abil e-kirju? Võimalik. Kuigi mulle kirja saatjana või helistajana meeldiks oluliselt rohkem asju ajada inimesega, kes on võtnud rahulikult minuga suhtlemiseks aega.

Võta täna hetkeks aeg maha ja ole kasvõi natuke aega normaalne. Mine lapsega jalutama. Kui ta peatub, peatu sinagi. Naudi sügist sama moodi nagu tema seda teeb. Imesta maailma üle sama moodi.

Kui last pole, jaluta koeraga. Kui ta peab pausi, pea sinagi, et uurida ümbritsevat ja kuulata keskkonda.

Kohtumisele jooksmise asemel lahku mõnikümmend minutit varem ning jaluta rahulikult. Kui kohtad teel tuttavat või sõpra, vestle temaga mõni hetk.

Jõua vahelduse mõttes kell viis koju ning võta aega lähedastega suhtlemiseks. Uuri, mida su abikaasa tegelikult mõtleb ja tahab ning kuidas lastel päriselt läheb.

Õhtul mõtle, kas see aeg tasus end ära. Uuringud näitavad, et kui võtad rahulikult ning oled iga tegevuse juures tegelikult ka kohal, oled oluliselt rahulolevam, õnnelikum ning teed paremini tööd. Vähem, aga paremini.

Kirjutan järgmisel nädalal sellest, kuidas luua endale säärast rahulikku elu võimaldav töörütm.

Outlookiga ajajuhtimise koolitus 23. novembril

Korraldan järgmise Outlooki-koolituse Tallinnas Tammsaare koolituskeskuses 23.novembril. Koolitusele on oodatud inimesed, kes tahavad oma läpparis võtta maksimumi Microsoft Outlook 2003, 2007 või 2010st ning saada sel moel oma asjadega paremini toime.

Koolitusel osaled oma läppariga ja

  • häälestame Outlooki nii, et saaksime sellest võimalikult palju kasu nii kirjade vahetamisel kui ka oma tööde-tegemiste planeerimisel
  • uurime, kuidas vähendada sisenevate e-kirjade hulka ning kuidas nende oskusliku filtreerimisega aega kokku hoida
  • õpime kasutama Outlooki kalendrit: kalendrimärkmed, korduvad sündmused, koosolekute planeerimine
  • võtame kasutusele Outlooki tööülesanded ehk task’id ja uurime, millist kasu neist saame
  • leiame, kuidas Outlook aitab meil omada paremat ülevaadet praegustest tegevustest ja tulevikuplaanidest
  • leiame, kuidas luua toimivat kaustastruktuuri
  • harjutame eesmärgi sõnastamist ning paneme selle saavutamiseks vajalikud tegevused Outlooki kirja

Koolitusrühmas on kokku ainult 12 kohta ja mõned osalejad on praeguseks kindla “jah”-sõna ära öelnud. Koolitus maksab 149 eurot + käibemaks. Soodushind personali- ja koolitusjuhtidele ning ajajuhtimise koolitust sisekoolitusena kaaluvatele ettevõtete juhtidele: 99 eurot + km. Soodushinna pakkumine kehtib ettevõttest või organisatsioonist ühele osalejale.

Registreeru koolitusele kohe, sest Outlooki-koolituste rühmad täituvad kiiresti! Registreerumiseks klõpsa siia.

Ajajuhtimise koolitus 30 eurot odavam!

Pean järgmise avaliku aruka ajajuhtimise koolituse Tallinnas Tammsaare koolituskeskuses(Tammsaare tee 47) teisipäeval, 11. oktoobril kell 10-17.30.

Koolitusel arutame:

  • Kuidas talletada kõik ideed ning neid võimalikult kiiresti ja tulemuslikult ellu viia?
  • Kuidas omada ülevaadet kõigest, mis teoksil, ja vältida asjade unarusse jätmist?
  • Kuidas teha õigeid asju õigel ajal õiges kohas ja seega aega võita?
  • Kuidas võtta kontroll oma kalendri üle enda kätte?
  • Kuidas püstitada reaalseid ja konkreetseid eesmärke ning neid saavutada?
  • Kuidas vähendada tegemata asjadest tingitud stressi miinimumini?
  • Kuidas kasutada arukaks ajajuhtimiseks harjumuspäraseid töövahendeid tõhusalt?

Koolitusele on veel mõni vaba koht. Kui otsustad kiiresti ja registreerud enne reede, 30. septembri hommikul kella 11, siis võid Sinagi olla üks osalejatest, kes saab osaleda koolitusel 30 eurot odavamaltkoolitus maksab tavapärase 129 euro asemel vaid 99 eurot + km. Selle eest saad sisuka päeva, hiljemalt mõne nädala pärast vähemalt pool tundi rohkem vaba aega, põhjalikud koolitusmaterjalid, lõunasöögi, vaheaegadel kohvi ning hulga uusi tuttavaid.

Kui Sa ise ei soovi osaleda või oled juba meie koolitusel käinud, siis palun saada see pakkumine oma sõpradele, tuttavatele ja töökaaslastele, et ka nemad saaksid osa tõenäoliselt Eesti parimast ajajuhtimiskoolitusest.

Registreeru koolitusele

Superfookus

Maril läheb pärast sekretär Anneliga nõu pidamist ja tema nippide õppimist hästi, isegi ülemuselt sai kiita. Mari ja Anneli võtsid ühel hommikul pool tundi ning Mari muudkui küsis, kuidas Anneli üht või teist asja teeb ja Anneli aina selgitas.

Pärast seda, kui Mari suutis segajaid veidi ohjata ning rahulikumalt tööle hakata, üks ja teine pirtsutas veidi kui Mari nende tegemisi kohe ette ei võtnud, vaid lubas need päeva-paari jooksul korda ajada. Mari seletas neile oma uue maailmakorralduse ära ja kõik laabus – peaaegu kõik olid rahul, sest ülesanded said õigeks ajaks valmis.

Ainult müügiesindaja Mart teeb nägusid edasi, aga ta teeb neid alati ja kõigile. Pole mõtet temast liiga palju välja teha. Muuda ikka neid asju, mida muuta saad, ütles eile koristaja Maimu. Olevat ühest oma usuraamatust lugenud. Usk Marile eriti korda ei lähe, aga see oli küll hea mõte.

Ka kodune elu laabus paremini, sest Mari jõuab nüüd koju tavaliselt õhtul kella kuue paiku. Ta oli juba jõudnud unustada kui mõnus on koos perega õhtust süüa. Tööpäevadel söövad nad hommikust endiselt eraldi, sest abikaasa Urmas läheb tööle hiljem ja valmistab üheksa paiku eine nii endale kui ka lastele.

Aga inimesed pole kunagi täiesti rahul. Paar päeva eest astus Mari juurde tema ülemus Andrus, vaatas Mari kuvarit ümbritsevat post-it’i kleepekatest tehtud “päikest” ja imestas, et kuidas Mari küll teab, millal ta midagi peab tegema. Ausalt öeldes ei teagi. Alailma on kerge rahutus sees, et äkki midagi jääb kahe silma vahele. Seda küll Mari ei julgenud Andrusele tunnistada, ümises niisama midagi arusaamatut. Andrus lausus ainult “no-noh” ja läks minema. Mari teab – ta tuleb tagasi ja küsib varsti jälle sama. Ja see teadmine pole üldse mõnus.

Eile käis Mari Anneliga lõunal ning söögi kõrvale näitas Anneli oma kaustikus märkmesüsteemi, mis Marile meeldis esimesest pilgust.

Nad istusid lauda ning Anneli küsis: “Tahad siis mu superfookust näha?”

“Mis fookust? Märkmeid pidime ju vaatama,” ei saanud Mari aru.

Anneli muigas. “Superfookus on kaustiku nimi,” selgitas ta. “Ta aitab mul keskenduda olulistele asjadele ning kõik vajalikud asjad saavad tehtud.”

Mari muutus veel uudishimulikumaks.

Anneli lõi oma kaustiku lauanurgal lahti ja asus selgitama.

“Esmalt jagad kaustiku lehe püstjoonega pooleks. Vasakusse veergu kirjutad asjad, mida kavatsed teha, üks asi reale. Niipea, kui meenub, et midagi tuleb teha, või keegi palub mõne töö ette võtta, mõtled, kas seda on tegelikult ka vaja, ning kirjutad nimekirja lõppu. Kui üks lehekülg saab täis, kirjutad järgmisele edasi.”

“Kui keegi palub midagi kindlaks tähtajaks teha, siis kirjutad tähtaja tegevuse juurde punasega. Saad aru?”

Muidugi sai Mari aru – väga lihtne. “Ja siis hakkan aga nimekirja algusest neid tegema, eks?” küsis ta. “Aga mis siis saab kui mul ikka hetkel üldse tuju ei ole seda eesootavat asja teha?”

“Aga kes ütleb, et sa pead neid järjest tegema?” uuris Anneli. “Sa ei tee neid asju mitte järjest, vaid leiad esimeselt tegemata asjade nimekirjast selle tegevuse, mida sa hetkel teha tahad, ning teed selle ära. Ja siis valid samalt lehelt järgmise meeldiva tegevuse. Kui samal lehel ühtegi huvipakkuvat tegevust pole ning paremast veerust on kõik tehtud, leiad järgmise asja järgmiselt leheküljelt.”

“Aga alati ei jõua ju asju kohe valmis… Mis siis saab kui asi jääb pooleli? Kuidas mul meeles püsib, et seda tuleb pärast edasi teha?” uuris Mari.

”Kui tegevus jääb pooleli, kirjutad selle järgmise lehekülje paremasse veergu ümber,” lausus Anneli. “Kui juhtumisi oled juba viimasel leheküljel, siis esimesele lehele, mille parempoolses veerus on vaba ruumi.”

“Oot, parem veerg on tavaliselt ju täitsa tühi. Mida ma sinna kirjutan?” tundis Mari huvi.

“Ega ikka ole küll,” lõikas Anneli vahele ja rääkis kiirelt ka selle lahti: “Paremasse veergu kirjutad kiireloomulised ja väga olulised tegevused. Ja nagu ma enne ütlesin, järgmise lehe paremasse veergu lähevad kirja pooleli tööd.”

“Ahaa! Ja enne ma ei tohi edasi minna kui lehe parempoolsest veerust on kõik asjad tehtud!” taipas Mari. Loomulikult! Siis ei jää kiired ja olulised asjad tegemata.

“Täpselt nii. Enne ei tohi uuele lehele liikuda, kui paremas veerus on kõik asjad läbi kriipsutatud, vasakus veerus võib jääda asju ka tegemata.”

Sellest Mari enam nii hästi aru ei saanud. “Oot, aga siis jääbki ju osa asju tegemata?”

“Jääbki, sest ega me kõiki asju jõuagi kunagi tehtud,” ütles Anneli. “Aga need tegemata asjad ma vaatan läbi.”

Ei no hea tibi! Vaatab läbi. No ja siis?

“Kui parem veerg saab täis, siis küsin endalt iga lehel oleva läbikriipsutamata asja kohta neli küsimust,” selgitas Anneli justkui oleks Mari mõtteid lugenud. Või äkki loebki ta mõtteid ka? Ei, ei usu. Vähemalt Mari lootis, et nii see pole.

Anneli Mari uitmõtteid vist siiski ei lugenud, sest ta jätkas: “Esimene küsimus: kas selle asja võib tegemata jätta? Kui nii, kriipsutan ülesande läbi ja vajadusel ütlen teistele, et ma seda asja siiski ei tee.”

“Teine küsimus: võib-olla pole selleks tegevuseks praegu õige aeg. Võib-olla pole see teema enam päevakorral ning seda võib teha ka kuu pärast. Võib-olla aitab sellega kuu või paar oodata. Sel juhul kirjutan selle tegevuse meeldetuletuse oma kalendrisse, et see kuu aja pärast jälle superfookuse kaustikusse kirjutada.”

Väga nutikas. Maril polnud aega süüagi, sest märkmete tegemine ja kaasa mõtlemine võtsid kogu aja. “Ja ülejäänud kaks küsimust?”

“Ega ma kõike ju pea ise tegema – teen ainult neid asju, mida vaid mina saan teha ja ei keegi teine,” jätkas Anneli, “siit ka kolmas küsimus: kas saan selle asja paluda korda ajada kellelgi teisel, kes suudab seda minust kiiremini ja paremini teha?”

Misasja? Ega Anneli ju mingi ülemus pole, et delegeerib! Või siiski… Marile meenus, et alles üleeile oli Anneli palunud tal ühe lepingu möödaminnes posti panna. See polnud tema jaoks vaev, sest koju minnes läks ta ju nii ehk naa postkastist mööda.

“Aga mõni asi on ju endiselt tegemata ja läbi kriipsutamata?” küsis Mari.

“Mõni selline jääb ikka,” möönis Anneli, “aga siis peangi selle kohe ette võtma ja kasvõi natuke sellega tegelema – sageli aitab see mul alustada ebameeldivate ülesannetega ning hetk hiljem olen juba kõrvuni töös ning saan peagi ka selle valmis. Mari, sööd sa ka üldse või?”

Mari toit oli peaaegu jahtunud ning ta asus kiiresti sööma. Anneli oli juba magustoidu kallal ning keeldus edasi selgitamast, sest muidu jäävat Mari nälga. Mari leppis sellega ning nad lõpetasid mõni hetk hiljem koos eine, lobisedes niisama ühest ja teisest.

Laua taha naastes võttis Mari kaustiku, jagas esimese lehe pooleks, kirjutas vasakusse veergu neli-viis asja, mis hetkel pooleli, ning alustas neist meeldivaimaga. Töö lausa lendas käes. Paar katkestust tuli vahele, kuid need kirjutas ta paremasse veergu. Kui saab pooleli oleva töö valmis, siis teeb need ära, et pärast seda jätkata taas vasaku veeru tegevustega.

Enesetunne muutus palju paremaks, sest Mari tundis, kuidas ta haldab oma tegevusi palju paremini. Ja ta lausa ootas, millal Andrus tuleb taas uurima, kuidas Mari peaaegu alati teab, mida järgmisel hetkel ette võtta.

Hea inimene

Mari oli usin. Nobe ja hoolas kõiges, mida tegi – nii tööl kui ka kodus. Teda utsitas tagant salajane hirm, et pole piisavalt hea ega tubli. Nii ta andiski endast kõik, mis vähegi võimalik.

Ta alustas päevi tavaliselt seitsme paiku hommikul, sest siis ei seganud teda kontoris keegi. Kui just ülemus ei helistanud poole kaheksa tuuris ega palunud üheksase koosoleku materjale ette valmistada. Seda küll juhtus peaaegu iga päev. Aga noh, vähemalt veerand tunnikest enne seda sai Mari oma tööd teha, et seejärel napilt-napilt kuidagi moodi ülemusele materjalid valmis teha.

See oli keeruline, sest töökaaslased hakkasid kontorisse tilkuma veidi pärast kaheksat ning pea igaühel neist oli Marile mingi soov. “Ole hea, lippa alla, too saiakesi, eks ju?” “Mari, ma ei leia kuidagi oma materjale arhiivikettalt, otsi need mulle välja.” “Mari, ma pean minema omanikuga kohtuma 15 minuti pärast – palun tee mulle esitlus, eks sa ju andmed leiad ise.”

Mari siin, Mari seal. Mari ei julgenud ära ka öelda, muidu äkki veel lasevad lahti. Nii see tramburai kestis kella viie-kuueni välja, polnud aega lõunatki süüa.

Alles päeva lõpus sai ta mahti oma asjadega tegeleda, aga kaua sa jaksad, ehk tunnikese või paar. Pealegi on mees üha pahasem, et Mari jõuab igal õhtul kaheksa-üheksa paiku koju. Ega ta ka mõista seda, kui palju tööd Maril tegelikult on.

Töökuhi kasvas. Mari sai üha uusi ülesandeid, nii enda kui ka teiste omi, kuid aega jäi aina vähemaks ning väsimus lasus seljas liiga raske koormana. Eilsel koosolekul sai ta taas võtta, sest lubatud tööd polnud õigeks ajaks valmis ning Mari kliendid teatavad talle üha sagedamini, et ei soovi enam nende ettevõttega tegemist teha ja lähevad konkurendi juurde. Niimoodi saab ta veel sule sappa varem või hiljem – aga mis teha, elu on selline. Ega töötegijaid hoia keegi. Kui ise just tubli ei ole.

Mari ei taha olla ka selline nagu raamatupidaja Malle. Ükskõik, millal tema juurde ka ei läheks, Malle heal juhul põrnitseb ja mühatab, et tal pole aega. Halvemal juhul ei tee üldse välja. Ja väga halval juhul ütleb halvasti. Väga halvasti. Koosolekul, kõigi ees. Ei, ta ei taha olla nagu Malle. Malle tegelikult ei meeldi kellelegi. Kui, siis võib-olla firma omanikele, sest raamatupidamine on korras nagu Norras.

Õhtuti trehvab Mari sageli koristaja Maimuga.

Maimu on ammu pensionil, kuid käib õhtuti kontorit koristamas, et saaks kodust välja ning veidi pensionilisa ka. Maimu on tore, vahel toob tööle head-paremat kaasa, et teistel oleks hommikul veidi näkitsemist – kas õunu oma aiast või isetehtud küpsiseid, vahel poetab lihtsalt igaühe lauale kommi. Maimust paremat koristajat Mari ei tea – kui Maimu on su laua õhtul ära koristanud, siis sa ei märkagi seda, sest kõik asjad on tagasi omal kohal, ainult tolm on võetud, lilled kastetud ning tool nihutatud sellisesse asendisse, et kohe hommikul oleks mõnus istuda.

Ühel õhtul pusis väsinud olemisega Mari taas müügipakkumise kallal, kui järsku tajus, et keegi vaatab teda. Ta tõstis pilgu ja nägi uksel seisvat Maimut, kes teda ainiti jälgis. Maril polnud aimugi, kaua Maimu teda oli silmitsenud.

“Sul vist põle ühtki vaba ‘etke?” küsis Maimu lõpuks.

“Ega vist.”

“Kõik mudku utsitavad tagant ja ega aitäh ütle keegi?”

“Nii ta on,” tõdes Mari.

“Kas sulle meeldib nii või oled muidu tubli?” jätkas Maimu.

Loll vanaeit, kipub norima! “Ei meeldi jah, olen muidu tubli jah,” porises Mari.

“Aga milline sa olla tahaksid?” uuris Maimu.

Mari vajus hetkeks mõttesse.

“Ma tahaksin olla nagu sekretär Anneli,” lausus ta lõpuks. Annelil töö lausa lendas käes, kõik asjad olid alati õigeks ajaks valmis.

“Aga messe Anneli teeb teist moodu kui sina?” päris Maimu edasi.

Mida ta teeb teisiti? Mari mõtles tükk aega. Anneli tuleb hiljem tööle ja läheb varem minema. Ja vahel kui lähed tema käest midagi küsima, viipab käega, et tuleb hiljem läbi, sest hetkel on telefonikõne pooleli või mõni oluline arvutitöö ees. Aga ta tuleb ka kui lubab.

Ja kui Anneli lubab mõne asja ette võtta, siis ta teeb selle kokku lepitud ajaks ära. Kui palud tal midagi teha, siis kohe teeb ta asju haruharva, pigem ikka ütleb, et ülehomseks saab. Aga siis ka teeb.

Aga kuidas Anneli teised on saanud nõusse, et nad talle kogu aeg sisse ei sõida… Seda peab temalt küsima. Kohe homme hommikul. Ju Anneli leiab selle väikese hetke homme või ülehomme, et selgitada lähemalt.

Mari tundis end palju paremini ning kuklas kripeldas juba vaikselt homse hommiku ja Anneliga vestlemise ootuse ärevus. Homme on päev, mil asjad hakkavad paremaks minema.

Mari oli Maimu täiesti unustanud.

“Nuh, ma siis lähen ka kodu ära, kõik töö juba tehtu’,” kostis ukselt. “Said sa mõne mõtte või? Muutusid äkki nii rõemsaks ja nagu põlekski enam sind siin…”

“Muidugi sain, aitäh!” lausus Mari naeratades ning kustutas laual lambi, et minna koju. Täna oli viimane päev, mille ta veetis tööl hiliste õhtutundideni.

Puhkusepohmell

Mitmed meist on juba naasnud puhkuselt või asuvad peatselt pärast puhkust taas tööle. Näitan mõnda võtet, mis aitab mul ennast puhkuse järel taas töövormi ajada.

Õige meelestatus

Kui mõtled selle peale, kui tore oli puhata ja kui nõme tööd teha, ei tule tööst midagi välja. Hea töö eelduseks on õige meelestatus. Mõtle mingi asja peale, mis valmistab sulle heameelt. Naerata vaikselt omaette – tead küll, tõmbad suunurgad veidi ülespoole ja muheled tasahilju. Mis sest, et teised võivad seda imelikuks pidada. Puhkuselt tulnud inimesed on ikka veidi imelikud, mis seal ikka.

Nüüd mõtle selle peale, mis su töö juures sulle kõige rohkem meeldib ning mis paneb sind oma tööd nautima. Kui tuju hea, on õige hetk tööga alustamiseks.

Tegevuste nimestik

Võta asja rahulikult ja koosta nimekiri asjadest, mis vaja korda ajada. Samuti pane kirja puhkuse ajal saabunud ideed.

Vali ideede hulgast kolm kõige olulisemat ning hakka esimesega tasapisi nokitsema. Kui vähegi võimalik, alusta kõige meeldivamast ülesandest. Kui saad, siis tee paar-kolm lihtsat ja meeldivat asja, et kiire võidumõnu kätte saada, ning siis, kui oled end juba käima tõmmanud, tee mõni keerulisem või ebameeldivam asi. Kui see saab valmis, siis on esimene päev juba läinud asja ette. Vali ka järgmiseks päevaks mõni keerulisem ülesanne, mille võtad homme ette hommikul, kohe esimesena.

Vasta kirjadele lõuna paiku

Puhkuse ajal saabunud kirjade lasu on täiuslik stressiallikas. Meilikast ava alles siis, kui oled paar esimest väikest tööd saanud tehtud. Vasta neile kirjadele, mis nõuavad vähem kui paar minutit vastamiseks. Pikemat tegevust nõudvad kirjad tõsta eraldi kausta ning kirjuta neis olevad tegevused üles, et nädala jooksul need lahendada. Edaspidi võta hommikuti tund-paar, et puhkuse ajal kuhjunud probleeme lahendada. Tavaliselt kulub puhkuse ajal kogunenud töötaagaga toimetulekuks nädal-paar.

Suhtle

Pauside ajal suhtle töökaaslastega ning uuri nende käest, mida nemad tegid puhkuse ajal ning mida olulist vahepeal juhtunud. Tõenäoliselt saad teiste inimeste käest märksa kiiremini olulistest uudistest teada kui end meililasust ja uudistemägedest läbi närides.

Kuula oma keha

Meie organism võõrdub puhkuse ajal tööst. Seepärast kuula esimestel tööpäevadel oma keha tavapärasest rohkem. Võib-olla vajad puhkepause tavapärasest sagedamini. Võib-olla vajad rahulikumas tempos töötamist. Võib-olla tahad tavapärasest rohkem või vähem suhelda.

Kui võimalik, tööta esimesed päevad rahulikus tempos, suurendades tasapisi oma töökoormust.

Millised on sinu nõuanded, et muuta esimene tööpäev meeldivaks?

Kolme tulemuse reegel

Saabunud on uus enesejuhtimise süsteemide põlvkond, mille parimaks esindajaks on programmeerija J. D. Meieri loodud “Väledad tulemused” (“Getting Results in the Agile Way”).

Tarkvaratööstus on kasutanud agiilset ehk väledat projektijuhtimist juba kümmekond aastat. Nn väleda projektijuhtimise tunnuseks on pikaajalise tegevuse jagamine pisikesteks sammudeks ja vaheetappideks ning nende kiire elluviimine ja tulemuste kasutusele võtmine. Sama moodi nagu toodet arendatakse, saab edendada ka oma elu: väikeste sammudega noppides iga päev pisikesi võite. Meieri süsteem seda just teebki.

Head asjad käivad ikka kolme kaupa. Nii on ka Meieri süsteemil kolm põhimõtet, millega saad kohe alustada oma asjade korda seadmist.

1. Kolme reegel

Meieri süsteem keskendub mitte tegevustele, vaid nende tulemustele. Esmalt paned näiteks paika, millised on sinu aasta kolm olulist tulemust, neist tulenevad järgmise kuu kolm olulist tulemust, neist tulenevad järgmise nädala kolm tulemust ja neist tulenevad järgmise päeva kolm tulemust.

2. Esmaspäevane visioon, igapäevased tulemused ja reedene tagasivaade

Tuleme tegevustele veidi lähemale. Iga nädal on uus algus. Esmaspäeval võtad ette oma pikaajalisemad, aasta- ja kuuplaanid ning otsustad, millised kolm olulist võitu alanud nädalal saavutad. Kirjutad need üles. Samuti võid juba ette paika panna, millised on alanud nädala iga päeva kolm olulisemat tulemust, millega hakkama saad.

Iga päev võtadki ette kolme olulisema tulemuse loetelu ning paned tegevusnimestikku kirja, mida nende saamiseks pead tegema. Ja seejärel teed.

Reedel võtad hetkeks aja maha ning uurid, mida saavutasid ning milliseid asju saad edaspidi paremini teha.

3. Tulipunktid

Tulipunktid kujutavad endast sinu elu ja töö kaarti, mis aitab sinu tulemusi ja nendeni jõudmiseks vajalikke tegevusi prioritiseerida ja mõista, mis tegelikult on sinu elus kõige tähtsam. Kui mingi asi on oluline, siis tuleb ju selleks asjaks aega võtta.

Tulipunktide välja selgitamiseks paned kirja valdkonnad ja rollid, mis nõuavad suurema osa sinu energiast. Võid lisada nende juurde ka vastuse küsimusele: “Mida soovid selles vallas saavutada?” Meier soovitab tulipunktid jagada kolme valdkonda: elu laiemalt (meel, keha, emotsioonid, karjäär, raha, suhted, lõbu), töö ja eraelu.

Võid lisada iga tulipunkti juurde ka selle, kui palju aega tahad konkreetsele valdkonnale igal nädalal pühendada: näiteks vähemalt 3 tundi nädalas trenni tegemist, aga mitte üle 50 tunni karjäärile pühendumist. See aitab luua tasakaalus nädalaplaani, sest selle koostamisel hoolitsed, et see kajastaks sinu elu tulipunkte.

Kui soovid Meieri süsteemiga teha lähemalt tutvust ning, mine tea, võib-olla isegi kasutama hakata, siis loe täpsemat infot süsteemi vikist ehk teadmusveebist.