Postitused

Minnalaskmise kunst

Me kõik saame elada lihtsamalt ja väiksema stressiga, kui võtame veidi vabamalt ning vastutame eelkõige enda, mitte teiste elu-olu eest. Selle muudab keeruliseks üks asi – meis napib usaldust enda ja teiste vastu.

Olin mitu aastat kontrollifriik, võib-olla isegi suure osa oma elust. Mikrodirektori elu pole meelakkumine: pidevalt tuleb uurida, kuidas kellelgi läheb, kas inimesed ikka peavad lubadusi, kas kõik ikka saab õigel ajal korda.

Viimase aasta jooksul olen end muutnud. Lihtsalt ei jaksa ega taha enam kogu maailma eest vastutada. Ega ole vajagi. Näitan kolme kõige olulisemat õppetundi, mille olen saanud.

1. Ela ise ja lase teistel elada

Kaheksa aasta eest avastasin enda jaoks ajajuhtimissüsteemi Getting Things Done. Mulle kui kontrollifriigile avaldas tõsiselt muljet delegeeritud tegevuste nimekiri: „Vau, äge, ma ei pea enam kunagi muretsema delegeeritud tegevuste pärast, sest kõik on kirjas!“

Anna ahvile haamer, lõhub maja ära. Delegeeritud tegevuste eraldi nimekirjas loetlemine on tõesti hea ja rahustav töövõte, kuid selle liiga sage kasutamine hävitab kogu mõju. Lõpuks kulub suur osa päevast inimestele nende unustatud tegevuste meenutamiseks ning tuju on täiesti nullis.

Mõne kuu eest otsustasin, et kui ma tajun maailma just nii adekvaatselt (või ebaadekvaatselt), kui mulle meeldib, siis teistel on samuti see õigus. Pean endiselt delegeeritud tegevuste nimekirja, kuid teistele tuletan nende lubadusi meelde ainult neil haruharvadel juhtudel, kui teisiti tõesti ei saa. Maailm muutus hetkega oluliselt rahulikumaks ja ilusamaks kohaks.

2. Ole hetkes

Iseenesest mõista on mul sõnastatud siht, mille poole liigun – see on küll varasemast hägusem, kuid siiski kindel. Tean, mille poole püüdlen ning kuidas tegelikult tahaksin elada (kui sina enda oma veel ei tea, siis joonista pilt sellest, kuidas elad paari-kolme aasta pärast, ning riputa see kuskile, kus saad seda iga päev vaadata).

Kuid piirepurustava tormamise eesmärkide suunas lõpetasin mõne aja eest, sest leidsin, et eesmärk ei pühenda abinõud. Kui elame hetkes, keskendume käsilolevale tegevusele ning enam-vähem teame, mida teeme järgmisena, on kõik väga hästi. Oluline on valida tegevusi, mis viivad meid edasi valitud suunas, mitte sellest eemale. Sel moel saame vajadusel kiiresti suunda korrigeerida ning sujuvamalt liikuda edasi koos välismaailmaga. Nutikas inimene kasutab teda ümbritsevaid voogusid mõnusamaks edasiliikumiseks, mitte ei võitle nendega viimse hetkeni.

3. Usalda maailma

Suurim takistus loomuliku toimimise teel on usalduse puudumine – meis napib usaldust ligimeste, maailma ja enese vastu. Kui ületad selle puude, avardub maailm tohutult ning varasemast enam asju muutub äkki võimalikuks.

Usaldust tehislikult, välise sunni mõju pole võimalik kasvatada. Usaldus tekib ise, peamiselt kogemusest. Kogemus tuleb proovimisest. Tee väike katse: järgmise tunni-paari jooksul usalda oma intuitsiooni ja mõtlemist nagu ka teiste oma ning sedagi, et maailm suudab toimida ilma sinu sekkumiseta. Kibe tõde: universum on toiminud miljardeid aastaid ilma, et oleksid püüdnud seda juhtida. Proovi veidi aega lihtsalt olla ja keskenduda pooleliolevale tegevusele. Kui hinge poeb ärevus, et kas keegi teine midagi teeb, mida lubas, siis usu kas või mõnikümmend minutit: küll ta teeb, sest ta on samasugune vastutustundlik inimene nagu sina ise.

Kui katse tuleb välja, siis proovi uuesti veidi pikema ajavahemikuga. Kui nurjub, siis proovi lühema ajavahemikuga mõne aja pärast uuesti. Ühel hetkel selgub, et kui loovutad veidi kontrolli, toimib maailm palju sujuvamalt ning kiiremini, ning sa ise pühenduda palju olulisematele tegevustele kui teiste maniakaalne kontrollimine ja kupjana tagantutsitamine. Lihtsalt proovi korra.

 

Sihipärane kulgeja

Nn ajajuhtimisõpikud ja nn ajajuhtimiskoolitajad ei saa üle ega ümber eesmärkidest, aga tegelikult on see marginaalne mõtteviis: edujanustest ameeriklastest kasutab eesmärki ainult 3 protsenti. Ülejäänud inimesed tulevad ka eesmärkideta toime.

Põhjus on lihtne: eesmärk iseenesest pole hädavajalik ega vii kuskile. Oluline on mõista, millised asjad on elus tegelikult tähtsad ning samal ajal minna kaasa elu vooluga ja nautida seda. Näitan üht lihtsat viisi, kuidas rahulikult ja keskendunult edasi liikuda ilma eesmärkideta.

Esimese asjana pane kirja, millised on sinu jaoks kõige olulisemad asjad. Olgu neiks näiteks pere, töö, enda arendamine, kodu eest hoolitsemine. Kui hakkad tegutsema, siis otsustad, millisega neist neljast praegu tegeled.

Nüüd vali igas valdkonnas välja kõige olulisem tegevus. Kui vähegi võimalik, vali igast valdkonnast üks tegevus, aga kui seda jääb väheks, siis võib ka paar-kolm võtta. Tee eelkõige seda asja kuni valmimiseni või seni, kuni tegevus jääb kellegi teise taha ootama või tunned, et sellest ei tule enam mingit lusti.

Võta selles valdkonnas nüüd üks tegevus juurde ja tegele sellega järjekindlalt. Juhul kui eelmine tegevus jäi pooleli, kirjuta see lihtsalt üles. See aitab hoida sul pooleli olevatest asjadest ülevaadet.

Kui tegutsemise ajal tulevad uitmõtted, siis need tasub üles kirjutada, aga kui vähegi võimalik, siis nende asjadega mitte tegeleda enne järgmist päeva, mil vaatad nimekirja üle ja viskad sellest välja asjad, mida sa nii ehk naa ei kavatse teha.

Selle süsteemi juures on oluline vältida ülekoormust. Selle suurim põhjus on üha uute kohustuste võtmine samal ajal, kui eelmised pole veel valmis. Kui võtad uue ülesande, siis peab eelmine olema lõpetatud, kellelegi teisele üle antud või oled sellest loobunud vähemalt mõneks ajaks. Vastasel juhul ohustab meid takerdumine ülesannete sasipuntrasse.

Sellisel moel tegutsemine aitab endiselt sihipäraselt ja keskendatult edasi liikuda, kaldumata samal ajal eesmärgihaiguse küüsi. Milliseid võtteid sina kasutad, et olulisi asju ära teha? Mul on hea meel, kui jagad neid kommentaarides, sest siis saame neist kõik õppida ning mõnusamalt elada.

 

Üks eesmärk kuus

Kui valime välja ühe selgepiirilise asja, millega kavatseme kuu jooksul toime tulla, läheb see ka tavaliselt korda, sest sel juhul suudame sellele, kõige olulisemale tegevusele keskenduda ja selleks aega võtta.

Näen oma koolitustel ikka ja jälle inimesi, kes ütlevad, et eesmärkide püstitamine ja eesmärgipärane tegutsemine on mõttetu jama. Sellel suhtumisel on peamiselt kolm põhjust. Esimene: töised eesmärgid ei lähe inimesele korda, sest on bürokraatlikult ja keeruliselt sõnastatud. Teine: töiseid eesmärke on liiga palju või need on liiga kõrged/madalad. Kolmas: inimesele lihtsalt ei sobi eesmärgipärane lähenemine – on teine pigem sihitüüpi inimene või lihtsalt kulgeja. Näitan, kuidas esimesest kahest asjast lahti saada. Kui liigitad end kolmandat tüüpi, palun naase mu kolumni juurde järgmisel nädalal, sest siis kirjutan nö kulgemise-juttu.

Pilt tuleb välja, kui objekt on fookuses ja terav. Sama lugu on meie tegevustega. Kui püüame teha mitukümmet asja, siis ei tule sellest suurt midagi välja. Kui me ei tea, kuhu on vaja välja jõuda, juhtub sama. Pealegi on väga kaugele keeruline vaadata – silm lihtsalt ei võta.

Neist asjadest aitab üle saada üks lihtne võta: sea endale iga kuu üks eesmärk. Hüva, kui üht ei suuda välja valida, võta kaks – üks kodune ja üks töine eesmärk. Vali välja kõige olulisem asi, mis sind köidab ja mis on vaja ära teha. Kui valida ei oska, palu kellelgi teisel enda käest küsida, milline on kõige olulisem asi ning kuidas saaksid seda otsustada.

Kui oled eesmärgi välja valinud, siis pane paberile kirja olukord, mis valitseb mai lõpus – kuidas see välja näeb, kuidas lõhnab, mis tunne sul on, millisel moel on elu paremaks muutunud. Kasuta kirjeldamisel kindlasti olevikku. Kui kavatsed näiteks aia ära koristada, siis kirjuta „Mai lõpus on meie muruplats puhas, peenratel õitsevad lilled ning kompostihunnik on nii hästi korda tehtud, et seda ei märka peale minu mitte keegi.“

Kirjuta see eesmärk kuskile, kus loed seda iga päev. Siis püsib kõige olulisem asi silme ees.

Nüüd leia, mida teed eesmärgi poole liikumiseks juba käesoleval nädalal. Pane kirja. Näiteks: „Riisun lehed ja vean kompostihunnikusse.“ Jaga see tegevus ka päevade vahel ära, näiteks laupäeval riisud ja pühapäeval vead lehti. Loomulikult lootes, et ööl vastu pühapäeva tormi ei tule.

Sellisel moel saame püstitada aastas tosin eesmärki ning kui need kõik saame tehtud, oleme teinud suure sammu edasi. Oluline on hoida iga kuu silme ees üht, kõige olulisemat eesmärki, ning see jagada nädala ja päevade peale konkreetseteks tegevusteks.

Proovi mais, kas sul tuleb selline edasiliikumine välja.

Järgmisel korral kirjutan sihipärasest kulgemisest ja eesmärkideta elust.

 

4 suurepärase päeva alustamise võtet

Suurepärane päev algab mõnusalt ja lustiga. Päeva algus paneb sageli paika kogu ülejäänud päeva meeleolu. Näitan nelja viisi, mida kasutan päeva hoogsaks alustamiseks.

1. Hemingway strateegia

Kirjanik Ernest Hemingway ei alustanud kunagi hommikul kirjutamist tühjalt lehelt. Ta kirjutas uue peatüki esimese lõigu tavaliselt õhtuti. Pärast selle kirjutamist ta mõtiskles, mis selles peatükis edasi juhtub. Hommikul oli ta valmis selle kirja panema.

Sama lugu on meie tegevustega. Kui soovid hommikul jooksma minna, sea õhtul dressid valmis ning käi mõttes oma jooksutee läbi. Kui tahad hommikul kirjutada artikli, pane õhtul peamised pidepunktid kirja. Kui ees ootab plaani loomine, visanda olulisemad kontrollpunktid teel tulemuse poole.

2. Kirjuta üles

Kui sageli mõtled mingi olulisele teemal ega suuda uinuda, sest püüad kramplikult lahendust leida? Sellisel juhul kirjuta teema paberilehele ning lase sel seista vähemalt mõni tund. Iga kord, kui avastad end taas tulutult probleemi kallal juurdlemiselt, anna endale sellest aru ning lase teemal minna. Õige ja parim vastus tuleb vahel ise, tagant sundimata.

3. Tegevuste loetelu

Vahel aitab järgmist päeva lihtsamalt alustada see, kui juba õhtul paned kirja, mida järgmisel päeval vaja teha. Kasutan seda võtet peaaegu igal õhtul.

Ma mitte ainult ei pane tegevusi kirja, vaid lisan esimesele kolmele tegevusele ka prioriteedid. Kui järgmisel päeval need on tehtud, siis panen paika järgmised kolm tegevused, mille ära teen.

4. Hommikune kiirkohtumine

Kasuta hommikust kohvipausi hea tuttava, sõbra või ametivennaga jutuajamiseks. Arutage lühidalt läbi, mida päev teile mõlemale toob.

Samasugune viieminutiline püstijalunõupidamine aitab kiirelt käima tõmmata ka osakonna päeva – igaüks räägib selle käigus lause-paariga sellest, milliste oluliste asjadega tuleks täna ühele poole saada. Sellisel põgusal välkkoosolekul on mitu head mõju: inimesed teavad paremini üksteise tegemisi, päeva jooksul tülitavad nad teineteist asjatult vähem ning endal on ka selge pilt, mida tuleb teha.

Millised on sinu parimad nipid päeva mõnusaks ja ärksaks alustamiseks?

Efektiivse kirjavahetuse 9 nippi

Kuidas oleksid paarkümmend aastat tagasi suhtunud inimesesse, kes kirjutab ja saadab iga päev mitukümmend kirja? Ilmselt kui paadunud grafomaani. Nüüd oleme ise samasugused.

Ühendkuningriigis kulutab ligi pool lapsevanemates e-kirjade lugemisele, kirjutamisele ja haldamisele rohkem aega kui oma lapsega mängimisele. Mida saame teha, et meilindusele kuluvat aega vähendada?

1. Asjakohane pealkiri

Mis tunne on saada kirja, mille teemareal haigutab tühjus või sinna on kirjutatud „Tere!“, „Probleem“, „Küsimus“ või midagi muud, mis ei anna kirja sisu edasi? Nigel.

Selle vältimiseks kirjuta teemareale alati konkreetne pealkiri, mis võtab 3-6 sõnaga kokku kirja sisu. Vajadusel kasuta kaheosalist pealkirja: „Vajan otsust homseks: kliendi X pakkumine“, „Infoks: suvepäevad juunis“, „Küsimus: kuidas läheme edasi nõupidamiste rutiiniga?“

2. Asjakohane adressaat

Kui saadaksid tavalise kirja kõikidele ettevõtte töötajatele, siis käituksid sama moodi kui meie postkaste värviliste kriitpaberitega uputavad rämpspostitajad või inimkonnale oma sõnumit täiest kõrist röökivad heeroldid tänavanurgal.

Adressaadi ehk To:-väljale kirjuta ainult nende inimeste aadressid, keda kirja sisu otseselt puudutab ja kes peavad selle tulemusena tegutsema. Koopiasaajate ehk Cc:-reale märgi inimesed, kellele jääb kirja sisu taustainfoks.

3. Lühike ja konkreetne

Suurepärane e-kiri mahub viide lühikesse ja selgelt mõistetavasse lausesse, mille adressaat saab mõne hetkega läbi lugeda. Kui kiri kisub pikemaks, siis mõtle uuesti läbi, mida tahad öelda. Hea kiri räägib ühest teemast korraga.

Kui tõesti ei õnnestu viie lause piiridesse jääda, siis kasuta nimestikke või loetelusid kirja liigendamiseks.

Alternatiivina võid luua pikema ja põhjalikuma teksti- või tabeldokumendi, riputada selle Google Docsi ning jagada kirja saajatega. Sel juhul lisa kirja otseviide tekstidokumendile.

4. Liigenda

Palun liigenda tekst lõikudesse – siis on seda lihtsam lugeda. Kui sa ei tea, kust uut lõiku alustada, alusta kahe suvalise lause vahelt. Küll need lõiguvahetused loksuvad aja jooksul paika.

5. Tõsta oluline tekst esile

Loetavust saad lihtsustada, kirjutades kõige olulisemad märksõnad rasvases kirjas. Sellist kirja saab kiiremini lugeda kartmata, et midagi jääb kahe silma vahele.

6. Näita reageerimise aega

Lisa kirja lõppu klausel reageerimise ajaga. Minu kirjade lõpus on sageli lause: „Selleks, et töötada efektiivselt ja olla Teile kasulikum, vastan kirjadele päeva-paari jooksul. Kiireloomulisemate asjade puhul palun helistage.“

7. Levita oma kontakte

Lisa meiliallkirja kõik oma kontaktandmed või vähemalt telefoninumber. Sel juhul ei pea kirja saaja su andmeid mujalt taga ajama.

8. Küsi küsimus korraga

Oled saanud kunagi küsimustest kubiseva e-kirja? Mida teed, kui keegi küsib sinult kümme küsimust korraga? Mina vastan tavaliselt sisuliselt heal juhul paarile-kolmele. Seepärast hoia igas kirjas üks kindel teema ning kui vähegi võimalik, esita üks küsimus korraga. No kui tõesti ei saa, siis paar-kolm.

9. Suhtle pärismaailmas

Kodumaine ajakirjanduskorüfee Juhan Peegel olla kunagi öelnud tudengeile: „Kui vähegi võid, ära kirjuta!“ Veidi teises kontekstis, kuid sama kehtib ka e-kirjade puhul. Kui võimalik, kohtu; kui kohtuda ei saa, helista; kui helistada ei saa, kirjuta. Mida vahetumalt suhtleme, seda paremad on suhted ning lõppkokkuvõttes säästame aega.

Avalikel koolitustel odavam hind

Avalike koolituste aktiivse müügi lõpetamise tõttu saan oluliselt langetada nendel osalemise tasu. Edaspidi maksab ühele inimesele:

Samuti vähendasin avalike koolituste hulka. Projektijuhtimise ja Outlooki-koolitusi teen sügistalvel ühe (rühma suuruseks 12 inimest) ning ajajuhtimise koolitusi kokku kolm: ühe oktoobris, ühe detsembris ja ühe jaanuaris (rühma suuruseks kuni 24 inimest).

6 mõtet ajavoolus mõnusamalt ujumiseks

Me toimime päeva jooksul üsna erinevas tempos. Millal on parim aeg koosolekuks? Aga õppimiseks? Kellegagi kohtumiseks? Pakun välja mõne vihje, millest võib abi olla.

1. Leia parim aeg endale

Kumba tüüpi sa oled – kas pigem esimestel hommikutundidel tegutsev lõoke või hoopis öökull, kelle pea töötab kõige paremini hilja õhtul ja öösel? Võib-olla on hoopis pärastlõunal sinu jaoks parim aeg mõtlemiseks?

Uuri see välja ning edaspidi ajasta energiat nõudvad tegevused just sellele ajale, kui oled ööpäeva lõikes kõige nutikam. Varu oma kalendris selleks vähemalt tund ning võimalusel ära lase end sel ajal segada, vaid tegele süvenenult ja keskendunult päeva kõige olulisema ülesandega.

2. Koosolekud

Aja valik sõltub sellest, millise koosolekuga on tegemist. Kui ajurünnaku või otsuse aruteluga, sobib paremini aeg, mil suurem osa koosolekul viibijaist suudab selgelt ja teravalt mõelda. Kahtlustan, et parim aeg on kella 11 paiku, kui ka hilisemad „ärkajad“ on juba üleval ning varahommikused tegutsejad pole veel väsinud.

Iganädalaseks infokoosolekuks on parim aeg pigem tööpäeva lõpus, sest – olgem ausad – ega nende käigus kuigi teravat taipu vaja lähe. See reegel ei kehti juhul, kui nädalakoosolekul toimub sisuline arutelu.

Erandiks on mõnel pool peetav lühike igapäevane infokoosolek, mis sobib ühtviisi hästi nii päeva algusse kui ka lõppu.

3. Vestlus ülemusega

Esimene reegel: püüa saada audientsile siis, kui tal pole hetkel kuskile kiiret – ei järgmisele nõupidamisele ega koju. Teine reegel: uuri välja, millal on tema aju tähetund ning proovi oma visiidid ajastada just sellesse aega.

4. Õpi pärastlõunal ja spordi õhtul

Erinevad uuringud on näidanud, et inimene suudab kõige paremini asju meelde jätta pärastlõunal, kui lõunasöögist on möödunud paar tundi ning seedimine enam energiat ei nõua.

Teadlased väidavad ka seda, et jooksmiseks või muuks spordiks on parim aeg tööpäeva lõpu ja õhtusöögi vahel, sest see lisab kõige rohkem toonust ning tagab õhtuks ja järgmiseks päevaks hea enesetunde. Kui oled eriti tubli, siis kulub ära ka hommikune lühike virgutusvõimlemine ning eks ole päeval samuti hea end vahetevahel sirutada.

5. Kasuta ajasahtleid

Milline iganes sinu nädala- või päevarutiin ka pole, uuri, kuidas saaksid sarnaseid tegevusi koondada sarnastele aegadele. (Kui vähegi võimalik, siis koolitan teisipäevast neljapäevani, koolitusi valmistan ette esmaspäeviti ning inimestega kohtun lõunasöögiks või reedeti). Kui pead käima palju koosolekutel, proovi need koondada ühele päevale. Kui kliendikohtumistel, siis suuna needki kindlale päevale või eelkõige enne- või pärastlõunatele. Korrasta veidi oma kalendrit – see aitab oluliselt efektiivsust suurendada.

6. Võta ühel hommikul nädal kokku

Ühel päeval nädalas – kõige parem kui esmaspäeval, neljapäeval või reedel – võta niipea, kui su aju suudab korralikult mõelda, tunnike selleks, et vaadata läbi möödunud nädal ja end tunnustada oluliste saavutuste eest. Samuti vaata nädala võrra ettepoole ja planeeri olulisemad tegevused.

Milliseid ajastusreegleid sina kasutad, et nobedamalt ja väiksema jõukuluga ajavoolus ujuda? Palun kirjuta kommentaaridesse.

Infodieedi 6 sammu

Infodieedi pidajat tunned tavapärasest selgemast silmavaatest, efektiivsemast tööst ning paremast töö/elu tasakaalust.

Teda reedavad veel mitu asja: tal pole aimugi sellest, et madu hammustas modelli silikoontissist ja suri mürgitusse (pealkiri ühest eelmise nädala SL Õhtulehest), neljandajärgulise seaduse muutmise seaduse muutmise seaduse muutmise seaduse eelnõust ega ka viimase minuti jooksul toimunud sündmustest Fukushima tuumajaamas.

Kui palju kulutad iga päev meedia tarbimisele? Võta mõni päev kätte ja mõõda. Pärast mõne aasta eest läbi põetud meediamürgitust tarbin uudiseid iga päev kokku ehk veerand tunni jagu. Näitan, kuidas selleni olen jõudnud.

1. Kuula hommikuti raadiost ajalehtede kokkuvõtteid

Nii Vikerraadio kui ka Kuku räägivad igal hommikul mitu korda nii üleriigiliste kui ka kohalike ajalehtede sisust. Selleks, et mõista, mis meediat erutab, kulub seega hommikul viis minutit. Kui on midagi harukordselt põnevat, loen algallikast. Aga muidu mitte.

2. Loe pealkirju

Hommikune uudistering on tühi ajaraisk. Millal viimati juhtus, et uudiste ajel muutsid oluliselt oma päevaplaani? Selle asemel viska kiire pilk uudistele kas vahetult enne lõunapausi või enne tööpäeva lõppu ning loe lihtsalt pealkirju. Enne lõunasööki või tööpäeva lõppu lihtsalt puudub kiusatust veeta uudiste seltsis piiramatult aega.

3. Kasuta otsiagente

Oot, aga kuidas ma siis teada saan, mida ajalehed minust ja mu ettevõttest kirjutavad? Selleks on olemas suhteliselt intelligentsed tasuta otsiagendid. Minu lemmikuiks on neist kaks: Google Alerts ja Twilert. Google Alertsi sisestad sind huvitavad otsingusõnad või –fraasid ning edaspidi annab ta e-kirjaga märku, kui veebi on ilmunud mõni uus sind huvitavaid sõnu sisaldav leht. Twilert teeb sama, aga jälgib inimeste säutse Twitteris.

Ka globaalsetel uudispakkujatel on olemas otsiagendid. Haapsalu lastekodu põlengust sain teada BBC uudiste vahendusel, mis saatis mulle teate selle kohta mobiilile. Ka Jaapani sündmustel hoian pilku peal BBC abil. Aga sama teenust pakub CNN või milline iganes teine suur uudiskanal.

4. Suhtle inimestega

Usaldan täiesti oma suhtlusringkonda kuuluvaid inimesi – suurem osa neist on mingi kitsama valdkonna suurepärased asjatundjad. Sageli, kui kohtun inimestega, küsin nende käest, mis hetkel põnevat ka kuulukse. Tavaliselt teevad nad olulistest uudistest asjatundliku ja huvipakkuva kokkuvõtte. Eks nad uurivad minu käest vastu viimase aja sündmsute kohta: oskan omalt poolt rääkida seda, mida mulle huvi pakkuvat olen viimasel ajal näinud.

5. Pista varvas Facebooki ja Twitteri jõkke

Ammu on möödas ajad kui uudist väärtustas selle ilmumine mingi kindla päeva ajalehes või sellest kella üheksastes uudistes rääkimine. Uudiseid ujub meist mööda kogu aeg. Terve päeva uudistevoolus ulpimine kujutab endast elu mõttetu raiskamise üht piinarikkaimat viisi.

Tegelikult meenutavad Facebooki ja Twitteri säutsud uudiste voogu, millesse pistad aeg-ajalt hetkeks varba sisse. Peaaegu iga päev võtan 5-10 minutit, et heita pilk inimeste uudisvoogudele, kelle mõttemaailm mulle korda läheb. Nad filtreerivad tavaliselt mulle olulised uudised välja.

6. Loobu tarbetust infost

Kui palju saad uudiskirju, mille lugemata kustutad? Kui sageli juhindud teadlikult telereklaamist või bänneritest oma ostuotsustes? Kui sageli saad tellitud posti ja kui rajult uputab su postkasti kriitpaberil rämps?

Loobu tarbetust infost. Klõpsa unsubscribe-viidet uudiskirjadel, mida sa ei vaja. Kui rämpsmeili saatja ei saa aru ja jätkab oma jama saatmist, siis klõpsa spämminupul. Vaigista teleri heli reklaamipausi ajaks. Tõmba oma brauserile Adblocki nime kandev lisavidin, mis peidab reklaamid. Registreeri oma postkast Eesti Postis kui rämpspostivaba ja kleebi sellele silt, mis palub postkasti panna ainult tellitud posti.

Nädalaga suudad info hulka ohjata vähemalt poole võrra ilma, et elu kvaliteet halveneks. Vastupidi: kui tarbid seda infot, mida tegelikult vajad, säästad iga päev nii aega kui ka närve.

Enda jalule ajamise 5 nippi

Kirjutasin eelmisel nädalal sellest, kuidas aru saada peatsest kontrolli kadumisest oma asjade üle. Täna näitan, kuidas võtsin end uuesti kätte ning taastasin oma väikeses maailmas endise korra.

1. Võta päev või paar

Teiste tegemiste kõrvalt on väga keeruline oma tegemistes korda luua. Seepärast võta sellele tööle keskendumiseks päev või paar. Kasvõi nädalavahetus. Või võimalusel paar päeva palgata puhkust.

Kui see pole võimalik, siis broneeri asjade kordasättimiseks neli ennelõunat, mil sa ei käi koosolekutel ega tee muid asju. Tunnist ajast ei piisa, vajad vähemalt 2-3tunniseid segamatuid sessioone, et asjad korda sättida. Kui muud ei jää üle, sõida paariks päevaks teise linna „komandeeringusse“.

2. Keskendu

Kui asud korrastama, siis esmalt taga rahu. Selleks lülita telefon välja ning ära loe uusi e-kirju. MSNist ja Skype’ist logi välja. Pead saama segamatult tööd teha.

3. Võrru ja tagasi

Vajame vähemalt korra kuus aega omaette olemiseks, et mitte midagi teha ja lasta mõtetel lihtsalt voolata.

Mu hea õpetaja Mart Parmas tavatseb öelda, et kui on vaja millegi üle mõelda ja mõtiskleda, siis pole midagi lihtsamat kui minna bussijaama ning osta Võru bussile pilet. Sõidad neli tundi Võrru, seal einetad veidi ja jalutad ning siis Tallinnasse tagasi. Pealinna naastes on mõtted oluliselt selgemad kui enne.

Selles jutus on oma iva. Enne kui hakkad asju klaarima, võta tunnike või paar, et lihtsalt jalutada ning rahulikult mõtiskleda. Ilma mingi sihita. Las aju ise uitab. Kui tuleb mõni hea mõte, pane see kirja. Ja mõtiskle edasi.

4. Prioriteedid paika

Pane paberile kirja olulisemad teemad, vajadusel koosta mitu nimekirja: näiteks üks töö, teine koduse elu ning kolmas enda arendamise jaoks. Määra igas nimestikus 3-5 olulisemat prioriteeti. Lihtsalt kirjuta teemade ette tähtsust tähistavad numbrid. Oluline on luua selge järjestus.

Võta ette käesoleva kuu plaan. Millised olulised asjad peaksid sel kuul saama tingimata tehtud? Pane need kirja ja sea tähtsuse järjekorda.

Ülejäänud tegevused kirjuta teisele lehele, mille päisesse võib lisada fraasi „Võib-olla ühel ilusal päeval“. Selle nimekirja vaatad siis üle, kui praegu olulised asjad tehtud.

Nüüd mõtle eesootavale nädalale: millised on kõige olulisemad asjad, mis peaksid nädalaga saama valmis? Pane kirja ning sea olulisuse järgi ritta. Kui nädala jooksul tuleb uusi lahendamist vajavaid teemasid, mis aitavad oodata järgmise nädalani, kirjuta need üles, et nädala lõpus otsustada, mida nendega täpsemalt teed.

Viimase sammuna mõtle homse peale ja otsusta, milline on homne kõige olulisem tegevus, mille kindlasti ära teed. Pane see homsele päevale kalendrisse kirja. Äärmisel juhul kirjuta homsele kuni kolm olulist tegevust, aga sel juhul pane taas järjekord paika.

5. Korista vedelevad tegevused

Jäänud on veel viimane asi enne tegutsema hakkamist. Ava oma meilikast ning loo inbox’i alla uus kataloog „Kirjad töötlemiseks“. Sellesse kausta lohista Inboxist kõik kirjad, mis nõuavad tegutsemist (arvesta sellega, et sageli kirja lohistamisel teise kausta märgitakse see loetuks). Võid luua ka nimekirja, millesse kirjutad üles kõik tegevused, mida üldse on vaja teha.

Anna endale lubadus, et igal hommikul otsustad kümne e-kirja või minevikust pärit tegevusega, mida nendega täpselt peale hakata. Ma ei pea silmas seda, et peaksid need tingimata kohe ära tegema. Lihtsalt otsusta iga asja puhul, mida ja millal sellega peale hakata. Sel moel tasapisi liikudes vabaned mineviku taagast mõne nädalaga.

Edaspidi puhasta igal õhtul meilikast saabunud kirjadest ning otsusta iga asjaga, millal ja mida sellega teed.

Need mõtted on pärit minu jaoks uuest ajajuhtimissüsteemist, mille loomisega praegu tegelen. Lähema kuu-paari jooksul tutvustan seda ka siin blogis.

Üha kiirenev sõit lõpuga lumehanges

Eelmise aasta lõpus haarasin endale liiga palju ülesandeid ning lõpptulemusena lendas mu enesejuhtimise regi uppi ning mina ühes sellega. Näitan kuut tunnust, mis annavad tunnistust sellest, et peagi ootab ees paratamatu õnnetus.

„No kuidas nüüd ajajuhtimise koolitajal ja raamatu „Hetk“ autoril siis niimoodi läks?“ kuulen mõnda lugejat küsivat. „Kingsepal pole kingi, jah?!“

Vahel on kingad läbi küll… Aga siis tuleb teiste saabaste asemel enda omad ära parandada.

Tagantjärele vaadates andsid peatselt saabuvast õnnetusest mitu asja märku piisavalt varakult. Kuid hoog oli nii suur, et ei olnud mahti neid signaale märgata – isegi siis mitte, kui need olid muutunud väga valjuks. Näitan, mis juhtus.

2 minuti reegel ei toimi

Tagantjärele vaadates oli just see esimene tunnus – jätsin mitu olulist pisiasja tegemata. Kui tavaliselt ajan paariminutlised tegevused korda paaril-kolmel sessioonil päevas, siis nüüd lükkasin need päeva lõppu. Aga siis olin nii väsinud, et ei jaksanud nendega tegeleda ja lükkasin need järgmisse päeva. Ja siis ülejärgmisse. Nii need kuhjusid.

Isetäituv meilikast

Kui mõni e-kiri jääb kirjakasti kauemaks kui päev-paar, siis on seegi ülekoormuse märk. Tavaliselt saan päevas poolsada kirja ning kui kirjakastist vaatab vastu juba sadakond kirja, mis on lugemata või mille puhul ma pole otsustanud, mida nendes peituvate tegevustega täpselt peale hakata, on pilt selge: midagi on valesti.

Üleliigsed paberid taskus ja kotis

Annan endast parima, et mitte kaasas tassida üleliigseid pabereid rahakotis, taskutes ega kotis. Sellest hoolimata avastasin, et rahakott on kviitungeist pungil, mõni visiitkaart reisib pintsaku rinnataskus mitu kuud või tont-teab-kust tulnud esemed kipuvad kotis paljunema. Tulemuseks oli segadus mu ümber, mis külvas ka segadust mõtteis.

Aeg puudub iganädalaseks ülevaatuseks

Olen pühendunud iganädalase ülevaatuse fänn. Võtan tavaliselt korra nädalas tunniks-paariks aja maha, et uurida, mida olen nädalaga teinud ning mida olulist toovad järgmised nädal või kaks. See harjumus aitab sihte seada ja rahulikult kaaluda, millega tegeleda ja millega mitte.

Ühel hetkel oskasin oma elu nii kiireks ajada, et ülevaatuseks puudus aeg. Noh, mis see üks kord ka ära pole… Järgmisel nädalal juhtus sama moodi. Ja ülejärgmiselgi. Segadus kasvas.

Lubadused ei pidanud

Üha sagedamini avastasin, et jagan tühje lubadusi. Alguses paar tükki nädalas, hiljem paisus nende arv kümnekonnani. Mida kiiremini hakkad rabelema, seda kärmemalt vajud sohu. Ja seda rohkem proovid asja tühiste lubadustega – nii endale kui ka teistele jagatavatega – päästa.

Meisterreageerija, vähemalt esialgu

Üha rohkem tegelesin juhtimise asemel reageerimisega, sest ootamatuste arv jätkas kasvamist. Lõpuks oli hoog juba nii kiire, et kõigele ei jõudnud enam reageeridagi. Vahel oli tunne nagu juhiksin autot, aga gaasipedaal on kinni kiilunud ja pidur ei tööta. Lõpuks oled nagu peksupoiss: hoop tuleb hoobi järel, ise muretsed peamiselt selle eest, et ellu jääks, muu pole enam oluline. No nii hulluks asi ei läinud, aga väga palju puudu ka ei jäänud.

Lõpuks puudub vähimgi aeg planeerimiseks, lihtsalt jooksed asjadega kaasa kuni võhma jagub. Kui enam ei jaksa, kukud. Aga siis pole enam vahet.

Külmumine

Kuna juhtimine puudub lõpuks täielikult ning kiirus kasvab pidevalt, siis varem või hiljem lendab regi uppi ning sellel sõitja samuti. Alguses on hanges mõnus ja rahulik, aeg seisab, kõik kihutavad sinust mööda. Mõnus. Aga seejärel hakkab jahe, lausa külm, üha külmem, talumatult jäine. Nüüd on valik sinu teha.

Esimene variant: aga äkki õige jääkski siia? Räägivad, et alguses on küll hirmus külm ja valus, aga hiljem läheb paremaks. Ühel hetkel muutuvat olemine rahulikuks ja enam pole millelgi vahet. Mitte kunagi enam. Juhtub, mis juhtuma peab.

Teine variant: võtan kokku viimased jõuvarud, ajan end püsti ning, nui neljaks, leian koha, kus saan sooja kamina ees rahulikult läbi mõelda, et kuidas edasi. Valisin selle tee, muidu ma täna seda kolumni ei kirjutaks.

Mida sina teeksid sellises olukorras, kui oled „reelt“ maha lennanud ja tahad uuesti end kätte võtta? Palun jaga oma soovitusi kommentaarides. Järgmisel nädalal kirjutan, kuidas ma ise uuesti ree peale ronisin ning olukorra kontrolli alla sain.