Postitused

Muuda end nädalaga efektiivsemaks!

Ajajuhtimise koolitus tuleb nüüd Sinu juurde — tegime koostöös e-koolituste portaaliga ahsoo.ee aruka ajajuhtimise koolituse kättesaadavaks kõigile, kel vaja oma asjadega efektiivsemalt toime tulla.

Enam kui 30 lühikesest, lihtsast ja haaravast videolõigust koosnev loogilise ülesehitusega e-koolitus kestab kokku veidi üle poolteise tunni — just parasjagu, et nädala jooksul iga päev endaga veerand tundi tööd tehes saada mitu head nippi, mille abil teha olulisi asju tõhusamalt ära.

Sellel koolitusel käime läbi kõik samad teemad, mis päriselu-koolituselgi, kuid erinevalt tavakoolitusest saad valida ise tempo, millega kursust läbid.

Tavaliselt suudavad koolituse läbinud inimesed teha edaspidi kolme asja, mis muudab nende elu efektiivsemaks ja kvaliteetsemaks: nad panevad olulised asjad kalendrisse kirja ning tegutsevad vastavalt tehtud plaanidele ning peavad endale antud lubadustest kinni, tulles samal ajal toime igapäevaste katkestustega.

Augusti lõpuni saad osta koolitusele kolme kuu ligipääsu soodushinnaga 39 eurot. Kursuse saad osta aadressilt http://ahsoo.ee/et/kursused/ajajuhtimine.

7 soovitust puhkuseks valmistumiseks

  1. Lepi paratamatusega: “Meil, Maal, ei lõpe töö kunagi.” Sa ei jõua nii ehk naa kogu tööd enne puhkust tehtud. Kui see tunne jääb painama, siis see on selge märk, mis viitab puhkuse vajadusele.
  2. Pane paberile kirja, mida kõike enne puhkust tuleks teha. Lase nimekirjal seista päev või paar ning seejärel kriipsuta maha asjad, mida tegelikult pole vaja tingimata teha.
  3. Järgmise ringiga märgi ära tegevused, mida pole vaja teha enne puhkuse lõppu. Seda nimekirja saad kasutada pärast puhkust.
  4. Märgi ära tegevused, mida saab teha keegi teine sinu puhkuse ajal. Lepi kokku kohtumised enne puhkust, et need ülesanded laiali jagada.
  5. Järelejäänud kõige olulisemad ülesanded sea olulisuse järjekorda. Esimesel kolmel sõnasta enda jaoks järgmine tegevus ja märgi üles aeg, millel need ära teed.
  6. Mida puhkusega ette võtad? Kas oled niisama või tahad üht-teist pere, sõpradega või üksi ära teha? Ära planeeri puhkust üle, aga ära jäta plaani ka täiesti hooletusse. Mida rohkem on puhkuse ajal tegevusi, seda pikemana inimesed tajuvad puhkust pärast selle lõppu. Hoia puhkuse ajal erinevat rütmi: jäta aega nii logelemiseks kui ka toredate ja meeldivate asjadega tegelemiseks. Jäta aega nii selleks, et lähedased ja sind ümbritsev elu saaks sind mõnusalt üllatada, kui ka selleks, et aktiivselt ja mõnuga tegutseda. Kui kardad, et lähed liiga laisaks kätte, siis soeta piletid ning lepi ühistes ettevõtmistes kokku pere ja sõpradega juba nüüd.
  7. Viimase tööpäeva hommikul tõmba otsad kokku ning pärastlõunal seadista kontorist-väljas-teade e-postkastis, anna puhkusest tööpartneritele teada, vajadusel suuna telefon ning äärmisel juhul asenda mobiilis tavanumber kõnekaardi omaga, mida teavad vaid sinu lähedased ja sõbrad.

Lisasoovitus: Minu puhkuseteade, mille panen töökirjadele peale oma puhkuse ajal 14.-27. juulil ning 20. augustist 3. septembrini: “Selleks, et töötada veel efektiivsemalt ja olla Sulle kasulikum, puhkan praegu korralikult. Vahepeal saabunud kirjadele vastan 3 tööpäeva jooksul. Kui soovid vastust kiiremini, siis palun kirjuta mulle uuesti 28. juulil / 4. septembril. Kena suve jätku!”

Kohaolek või tulevikus elamine?

rain_drop_off_grassAjasin ühe tuttavaga juttu möödunud nädalavahetusel ning ta mainis jutu jätkuks, et neetult raske on viibida hetkes, sest ikka on kihk elada tulevikus. Olen enda juures märganud sama: aju planeerib palavikuliselt ikka tulevikulist vaadet, aga vahel ununeb selle juures nautida seda, mis on nüüd, siin ja praegu.

Suur osa inimesi ja organisatsioone planeerib hoolikalt oma tegevusi selleks, et maksimeerida kasumit – aega planeerima ajendab meid eelkõige omakasuiha. Mida produktiivsem oled, seda rohkem voolab küllusesarvest materiaalseid hüvesid. Kui mitte kohe, siis tulevikus kindlasti. Vähemalt loodame seda.

Võib-olla on sellise rabeleva käitumise juured sootuks sügavamal, alates alaväärsuskompleksist, mis sunnib end pidevalt naabriga võrdlema ning püüdma temast vähemalt milleski – ükskõik, kui naeruväärne ja tühine see miski ka poleks – olema parem, ning lõpetades reformistlikku päritolu püüuga tõestada oma äravalitust: kui mul läheb hästi, siis olen Jumala silmis tubli mees ning pälvin taevariigi ausära.

Kohaoleku jõud

Sellisel moel end ning halvimal juhul pere-, kogu- ja ühiskonda kurnates unustame elada käesolevas hetkes. Kas oli see dalai laama, kes ütles kunagi, et suur osa inimkonnast elab minevikus või tulevikus ning olevikku tajuvad vaid vähesed?

Proovi korra hetkeks aeg maha võtta. Lõpeta selle kolumni lugemine ning tunneta, kuidas hingad sisse. Ja siis välja. Ja sisse. Rahulikult. Ja välja veel rahulikumalt. Vaata, kes ja mis sind ümbritseb. Mida kuuled? Milliseid lõhnu haistad? Tõmba korra sügavalt ninaga. Mis maitset tunned? Mis muudab ümbruskonnast su meelt helgemaks, mis väärib tähelepanu ja mis mitte?

Hoopis teine maailm, eks? Aga kui elaks kogu aeg selles, kohalviibivas maailmas, ikka üks hetk korraga?

Päris tore ju. Aga sügaval sisimas kraabib üha valjenev hääleke: “Aga mis sinust saab tulevikus? Kes sind toidab ja katab? Ja pere peale sa üldse ei mõtle, ega ju???!!!”

Ka see hääl kuulub käesoleva hetke juurde.

Müts maha nende ees, kes suudavad pidevalt viibida käesolevas hetkes. Tunnistan, käsi südamel, mina seda ei suuda. Mulle meeldib nautida käesolevat hetke, aga mu meelele on meelepärane uidata tulevikumaastikel ning piiluda ajaküngaste ja -orgude taha. Mis sest, et sealt vaatab vastu vaid miraaž, milleni päriselus tavaliselt ei jõua. Ei, siiski jõuab, kuid lähemalt vaadates paistab pilt sootuks teine. Võib-olla seda muudab eemalt heiastuv uus pettepilt?

Tasakaal

Hüva, kui keskendume sellele, miks me oleme, siis väheneb ajaplaneerimise tähtsus. Aga mitte kauaks.

Hetkes olles märkad varem või hiljem seda, et oled osake ökosüsteemist. Mõjutad ümbruskonda ja ümbruskond mõjutab sind. Kuidas saavutada parim mõju, mis aitaks tegutseda tegutsemata, liikuda liikumata, planeerida planeerimata?

See ongi minu jaoks tasakaaluseisund, kus tajume ümbritsevat ning suudame samal ajal hoida end soositud suunas kulgemas. See eeldab silmapiiril kursi seadmist ja selle hoidmist, et vältida sihitut triivimist, aga teisest küljest ka ajutise heaolu ja kiirelt mööduva õnnelikkuse tunde nimel tühirabelemist.

Mis juhtuks siis, kui me ühiskond tervikuna võtaks rahulikult kulgeda, tajudes ümbritsevat ning seades ja hoides selgelt sihte? Lahendamata on (ja kahtlustan, et ka jääb) küsimus, kui palju kulgeda ja usaldada universumi toimimist, ning kui palju püüda end tüürida selles voos. Aga las ta jääda lahenduseta, ju nii on ka hea.

PS Osa meist elab hoopis minevikus, aga see on omamoodi lugu, mille võtan võib-olla jutuks tulevikus, kui juhtun sellest uitmõttest mööduma.

Neli õppetundi pojalt

Meil on oma lastelt õppida väga palju. Olen õppinud meie peatselt kolmeseks saavalt pojalt neli asja, mis aitavad mul enda ja oma asjadega paremini toime tulla.

1. Keskendumine

Kui poiss midagi teeb, siis ta keskendub sellele täielikult. Skeptik leiaks selle olevat loomuliku, sest laps ei suuda ju lühiajalise arengu tõttu multitaskida ehk hulgiaskeldada, sest ta koordinatsioon pole piisavalt hea ja ka taip ei suuda veel piisava kiirusega ühelt teemalt teisele karelda.

Ta tegutseb täielikult keskendudes, säilitades ümbritseva suhtes osalise tähelepanuvõime. Kui ümbruskonnas juhtub midagi väga olulist või meeliköitvat, siis lülitub ta uuele asjale ümber. Vastasel juhul jätkab ta oma tegevustiku kütkeis nagu midagi poleks juhtunud.

Niipea, kui ta kaotab tähelepanu, järgneb mõni probleem. Kui ta näiteks sõidab oma tõukerattaga ja keskendub sellele, kuhu ta välja tahab jõuda, sujub kõik hästi. Niipea, kui tee kõrval tõmbab miski ta tähelepanu kõrvale, kisub ratas lähima takistuse suunas viltu ning poiss on kukkumisest juuksekarva kaugusel.

Üks tähelepanek veel: lapsed ei mängi kellegi teise jaoks. Nad keskenduvad, sest mängivad endale – kui mäng pakub teistele ka huvi, on tore, kuid see pole siht omaette. Just see muudab mängu harukordselt vahvaks.

Õppetund: kui mul on midagi pooleli, siis pean silmas soovitavat lõpptulemust või sihti, mille suunas liigun; lasen tähelepanu kõrvale tõmmata ainult sellest olulisematel ning pikemas vaates kasulikumatel tegevustel. Pealegi on keskendunud töö äärmiselt nauditav – tead ju küll seda tunnet, kui tajud, et mõni tööriist moodustaks otsekui osa su kehast, su  keha ja meelte oskuslikult toimiva loomuliku jätku. Ja tööd tuleb teha endale!

2. Suutmatus oodata

“Issi, tule mängima!”

“Ei, issi kirjutab veel natuke ja siis tuleb.”

“Ii-sss-ii, tuu-le-ee!”

“Jah, sa tahad, et issi tuleks mängima, aga issi tahab veel veidi kirjutada ja tööd teha.” (Olen ju õppinud gordoniperekoolilikult aktiivselt kuulama, eks ju?)

“Ii-ii-sss-ss-iii, koo-hee!”

“Oeh. Kohe tulen.” (Ma ei usu, et need perekooli fanaatikud tegelikult lapsi kasvatavad nii nagu õpetavad, sest need nipid lihtsalt ei toimi).

“Ii-sss-ii, tuu-lee!”

“Jah, juba tulen,” vastan end püsti ajades.

Kui ees ootab põnev tegevus, on jõnglane harukordselt läbematu. Tema vaimne arengutase ei luba ju aru saada, et oodatavat mõnu edasi lükates võib see tulevikus oluliselt suureneda või tuua pikema aja jooksul suuremat kasu. See tähendab võib, aga ei pruugi. Seepärast tuleb kohe tegutseda, kui tundub, et asi on õige ja tegutsemist väärt.

Õppetund: kui silme ees on mõni ahvatlev võimalus, mida tahaks järgi proovida, siis pole tarvis otsida vabandusi pooleliolevaist tegevusist, vaid tegutseda tuleb kohe. Kui ka ei uus tegevus ei anna ka tulemust, siis olen vähemalt proovinud. Eelmise tegevuse juurde naasta saab peaaegu alati.

3. Korda, kuni sind on kuulda võetud

“Mul on punane tartul!” hõikab poiss teisest toast.

Taevas, mis nüüd jälle on… Ei usu, et midagi olulist. “Ja-jah,” kohman vastuseks.

“Mul on pu-na-ne tar-tull!”

Mis asi see tartul veel on? Kartul vist. “Ja-jah, punane kartul,” sedastan. Punane kartul? Misasja?!

“Ee-ei, mul on punane tar-tull!” pröökab mees taas.

Hetk hiljem on ta mu tooli kõrval: “Tar-tull, tule kaasa ja vaata!”

Ega enne vist keskenduda uuesti ei saa, kui olen vaatamas käinud. Ajan end püsti ja astun teise tuppa. “Tartul” on tegelikult traktor. Tõesti punane. Ja tore pealegi.

“Jah, sul on tõesti tore punane traktor,” sedastan.

“Mh-mh!” Mees särab õnnest. No kes siis ei säraks, kui tal on uus tore punane traktor. Sõltumata säraja vanusest. Mis sest, et traktor on ainult pildil. Aga see on ju sama hea kui peaaegu päris.

Mängisime jupp aega ja vaatasime raamatuid. Tore oli.

Õppetund: kordan oma soovi veidi erinevas sõnastuses seni, kuni olen veendunud, et inimesed said minust aru. Ja kui ei saa aru, siis vean inimesed vaatama oma tähtsat avastust, et rõõmu nendega jagada. Inimestele tegelikult meeldib, kui meil mõlemil läheb hästi.

4. Õpi tegutsedes

Meie poeg on teoorias nõrgavõitu. Paaril korral olen kogemata püüdnud talle asjade olemust selgitada, aga ju ma olen kehv seletaja ja õige pea saan aru, et raiskan asjatu jutuga lihtsalt aega. Eks ta ole noor ka.

Parim viis õpetamiseks on näidata ette, kuidas asjad käivad, ning lasta tal endal seejärel proovida. Vahet pole, millega tegemist: joonistamise, paberi lõikamise, voltimise või raudtee kokkupanekuga. Kui poiss asub asja kallale, vajab ta veidi juhendamist ja ette näitamist, seejärel jupp aega nauditavat koos tegutsemist, aga järgmisel korral suudab ta juba ise toime tulla.

Õppetund: Raamatud on suurepärased – neist õppida on väga tore ja kasulik. Kooliski on mõnus ja kasulik käia. Teiste kogemused on head, aga need pole minu omad. Tõeline õppimine toimub ise tegutsedes.

David Kolbi õppimismudeli kohaselt sünnib teadmine konkreetse kogemuse, sellest õppimise, õpitu üldistamise ning selle põhjal uute kogemuste hankimise kaudu.

Aktiivne tegutsemine on parim uute teadmiste ja oskuste omandamise viis, sest õpitu jääb nii mõtteisse ja meelde kui ka kehamällu. Mida aeg edasi, seda rohkem eelistan enne tegutsemist uurida põgusalt teooriat ning siis asuda üsna purulollina tegutsema, et asjad endale aktiivselt selgeks teha.

Vahel osutub selline õppeviis kalliks, aga õppetunnid on seda väärt. Nagu laste jälgimine ja iga päev neilt õppiminegi.

Kolumn ilmus 2. mai “Maalehe” lisas “Ettevõtja” ning on taasavaldatud “Maalehe” nõusolekul.

Uus maailm

Hoolimata sellest, et meie ühine maailm ei kavatsegi reedel lõppeda, võid tõmmata oma praeguse maailma otsad koomale ja luua selle asemele uue ja parema.

Uue maailma loomisel on mu esimene küsimus: millises maailmas soovid elada? Kuidas näeb su ideaalmaailm välja? Joonista, millised olulised suhted, sidemed ja asjad selles on. Igaüks meist oskab joonistada, ainult et osa meist nimetab seda kritseldamiseks või sodimiseks. Kritselda oma ideaalmaailm.

Uue maailma alustalad

Mis on sulle oluline selles maailmas? Pane kirja kõige olulisemate suhete, inimeste ja tegevuste märksõnad. Kui võimalik, siis enam-vähem tähtsuse järjekorras. Oluline on eelkõige uurida, milleta sa ei kujuta elu ette, millised inimesed, suhted ja tegevused on hädavajalikud.

Need prioriteedid on sinu uue maailma alustalad.

Kulge mõnuga

Ungari päritolu USA psühholoog Mihalyi Csikszentmihalyi kirjeldab oma raamatus “Kulgemine” autoteelise ehk iseenesest eesmärgi täitumisele suunava tegevuse tunnuseid:

  • Oluline on tunda, et tegevus jõuab tulemuseni, seda on võimalik viia lõpuni. Või vähemalt mingi vahetulemuseni.
  • Tead üsna hästi, millise laiema eesmärgi või sihi nimel tahad selle asjaga tegeleda ning milline on ootuspärane tulemus.
  • Tegevuse ajal või hiljemalt pärast selle lõpetamist saad teada, kuidas asi välja tuli – näiteks keegi ütleb sulle seda või näed seda ise.
  • Sul on võimalik keskenduda tegevusele ning selle ajal tõrjuda peast kõrvalised mõtted.
  • Tunnetad, et sinu tegevust kontrollid sina ise – see sõltub peamiselt sinust, kuidas asi välja tuleb.
  • Kaob mure selle pärast, kuidas teised Sind näevad: eelkõige on tähtis see, kuidas ise end tunned ning mil moel panustad protsessi; teiste arvamus on teisejärguline.
  • Tegutsedes unustad sageli ülejäänud maailma, tekib kulgemise tunnetus.
  • Ajatunnetus muutub: vahel tundub, et mitu tundi mööduvad hetkega või mõni minut näib mitme tunnina.

Esimesed sammud

Nüüd ühenda need kaks lähenemist ja uuri, kuidas saad oma uue maailma alustalade suunas autoteeliselt liikuda. Küsi endalt, kuidas saad suurendada kulgemist nendes välja valitud vähestes suundades. Kuidas saad mõnuga ehitada ja kindlustada oma uue maaimla alustalasid?

Milline on iga prioriteedi puhul sinu järgmine tegevus? Millal sa tahad selle nimel tegutseda?

Kui viid need mõtted ellu, siis eeldusel, et sul on head kavatsused, muudavad su teod ka meie ühist maailma paremaks. Meid ootab ees uus maailm, milles elame suurema naudinguga ja loome pidevalt üha paremat keskkonda nii endale kui ka oma lastele, lähedastele ja sõpradele.

Soovin Sulle häid saabuvaid jõule, mõnusat aastalõppu ning hoogsat ja nauditavat uut aastat.

Vana spordihunt, laperdav part ja hullumaja suusad

Minusugusel vanal spordihundil (ma polegi täpselt aru saanud, mida see väljend tähendab – kostab välja nagu iidne indiaani nimi) tuli mõte üle aastate taas suusatama minna. Tundus kuidagi tore mõte.

Põhikooli ajal armastasin suusatamist. Kolmel-neljal päeval nädalas kütsin hommikul enne kooli või vahetult pärast seda Harku metsa alla, et sõita 10-20 kilomeetrit. Hiljem suusatasin leebelt väljendudes harvem.

Vahepealsed paar mannetut katset rendisuuskade või 1985. aastal ostetud tollal moodsate ja poppide Tallinna poolplastikute ja kirsastiilis suusasaabastega päädisid napi kilomeetri, mõne kukkumise ning ohjeldamatu üleoleva kirumisega, et suusatamine on nõrkadele ja nüridele ning väärikas inimene joob selle asemel parem head veini ja vestleb intelligentselt sõpradega. Näiteks sellest, kui nüri on suusatada ja kui hea on veini juues sõpradega vestelda, loomulikult intelligentselt.

Varustuse hankisin pärast põhjalikku uurimistööd Facebookis AT Spordist. Soovitus pädes: teenindus erines üleolevast jõmisemisest Extreme Spordis nagu öö ja päev.

Kuu eest külastet Extreme Spordi müüja tundis ilmselget hingesugulust Ameerika jõuluvanaga, kui lausus mulle sõbramehelikult: “Oh-hoo-hoo, mis asja, selliseid suuski, millega saaks nii uisku kui ka klassikat sõita??? Ega me enam nõuka-ajal ela, oh-hoo-hoo. Ja üleüldse,oh-hoo-hoo, meil teie jaoks suuski pole, sest te olete lühikesevõitu ja üsna raske, lubage öelda, üsna raske, oh-hoo-hoo (mul kasvu 172 cm, kikivarvastel 176, ning ideaalkaalus olen 76 kg, see tähendab päriselus tegelikult rohkem 80, no okei, 82 moodi 76 kg).” Hea, et ta mind veel ei patsutanud samal ajal kaastundlikult õlale, kuigi – vean kihla – kiusatus oli tal selleks suur. Näen siiani seda vahel unes. Loodan, et vabanen sellest painajast lähiaastail.

AT Spordi müüja oli teisest puust. Ta heitis vilunud pilgu mu õllekõhule ja spordijanustesse silmadesse ning päris: “Et midagi sellist keskmisele rahakotile, millega oleks mõnus sõita? Uskui või suuska? Rohkem klassikamees, eks?” Ja tormas saapaid tooma. Raisk. Raisk. Raisk.

Õnneks olin lugenud nende veebist Eesti Päevalehe artiklit ning kui müüja naases, laususin professionaalse hooletusega: “Ma tegelikult rohkem universaalsaabaste peal väljas, millega saaks nii klassikat kui ka uisku sõita.” Müüja noogutas, kadus tagaruumi ning naases hetke pärast kahe paari saabastega, millest ühed olid ideaalsed.

Ta leidis mulle ka suusad, suutis need mulle maha müüa nii, et maksin süümepiinadeta kavandatust mitukümmend eurot rohkem ning tund hiljem haarasin näppu Madshusi sulgkerged tipp-topp hooldatud klassikasuusad (kui sa ei teadnud, siis väidetavalt saab klassikasuusaga ka uisku sõita, aga vastupidi mitte) ning Salomoni suusasaapad ja -kepid.

Täna hommikul ajasin mõningase pingutusega saapad jalga (kui olete harjunud loova probleemilahendusega, siis tulete sellega toime küll) ning pärast kerget 3D-pusle lahendamist sain ka aru, kuidas suusakepid ümber käe käivad – võrreldes paarikümneaasta taguse ajaga on varustus muutunud keerulisemaks, vähemalt minusuguse võhiku jaoks. Asusin optimistlikult teele.

Pärast 50 meetri klassikastiilis (selgituseks: meenutab vaheldumisi ühelt jalalt teisele ja seejärel paaristõukelaadsete liigutustega koperdamist, valdav stiil tavaliselt 3aastaste suusahuviliste seas) edasi liikumist otsustasin minna üle uisustiilile, mida mu lapsepõlvesõbrad tundsid ka laperdava pardi nime all – ilmselt nii visuaalse sarnasuse kui ka kukkumistega kaasnevate piilupartdonaldilike prääksatuste tõttu. Pärast meeletut kümnemeetrilist spurti otsustasin jääda klassikastiili juurde. Õnneks olid suusad määritud hästi: jätkus nii libisemist, pidamist kui ka vedamist – kukkusin ainult korra.

Pikapeale taipasin, miks keegi on suuskadele kirjutanud sõna “Madshus”: ilmselgelt on tegemist inglise-norra segukeelega ning, teadagi, “Mad’s hus” tähendab ilmselt hullumaja.

Pärast kolme meeletut kilomeetrit avastasin end üksinda kõva häälega rääkimas. Mõistsin, mida tundsid iidsed polaaruurijad, kes kaaslasteta matkasid põhjapooluse suunas. Nii minagi, üksi ja üksildane nagu Roald Amundsen, seltsiks ainult otsatu lumi, männid ja suusaraja valgustus. Loota pole mitte kellelegi peale iseenda. Minu ainsateks päästjateks olid kaks mõtet. Esimene mõte rääkis sellest, et iga kell võin naasta metsaveerde, võtta suusad jalast ning väärikalt, üleoleva naeratuse saatel koju jalutada, et hiljem sõprade ja veini seltsis jätkata juttu sellest, kuidas suusatamine on nüridele ja nii edasi. Intelligentselt seejuures. Ning teine mõte sellest, et tasapisi hakkab suusatamine meenuma ning – võiks isegi öelda – see tegevus on harukordselt mõnus ja nauditavam. Mõnel harval hetkel.

Järsku avastasin enda ette kerkinud hiiglasliku 10meetrise tõusu. Tulin sellega kuidagi moodi toime ning mäetippu jõudes tundsin tõelise sportlasena uhkust, et hirmuärataval kolmekraadilisel tõusul ei kasutanud ma hetkegi mäkke ronimisel väärikat trepistiili. Laskumine oli mõnus ning arvestades sellega, et jäin püsti, oli täitsa vahva. Ja ühel hetkel märkasin, et kehale hakkab tasapisi meenuma, kuidas suusatamine käib. Isegi laperdavat parti meenutav uisustiil hakkas tasapisi välja tulema, kuigi klassika oli oluliselt mõnusam ja rahulikum. Asi vist vanuses?

Pärast poolteist tundi võtsin metsaveeres suusad jalast (õnneks taipas müüja mulle selgitada, kuidas klambrid lahti käivad, suur tänu talle selle eest) ning jalutasin väärikalt, suusad-kepid näpus koju tagasi.

Ühel tänavanurgal märkasin töötava mootoriga auto juures kaht suitsu pahvivat töömeest. Pärast pikka vaikust lausus üks teisele: “Ega muidu asi valmis ei saa, kui peale ei hakka.” Teine noogutas, vaatas kaugusse ja tõmbas järgmise mahvi. Minust jäid nad sinna seisma, suitsetama ja kaugusse vaatama. Stseen nagu Aki Kaurismäki filmist.

Ah jaa, õppetunnid järgmiseks korraks. Esimene: tavalise puuvillase T-särgi asemel tasub alla panna angooravillane särk, sest T-särk oli koju jõudes läbimärg ning haises nagu vana sokk kevadisel jooksuajal. Teine: seest karvased nahkkindad ei ole – kordan, ei ole – mõeldud suusakinnasteks, villased sõrmikud ajavad asja palju paremini ära. Kolmas: jalutan, suusad-kepid näpus, suusaraja äärde, mitte ei komberda jäistel kõrvaltänavatel, ning suusakrõpsud tasub panna pärast jope taskusse, mitte visata uljalt kuuri mootorratta sadulale. Neljas: Engeli villasiidisegused pikad “joosepid” on suurepärased (hangi enda omad Zuzust, kus minagi). Viies: suusatamine on väga-väga mõnus ja loob suurepärase päeva.

Milline on selle loo seos enese- ning aja- ja projektijuhtimisega? Kui see seos on üldse olemas, siis selle väljanuputamine jääb juba sinu tööks. Aga see polegi oluline: mine parem suusatama, kuniks lund ja ilma jagub.

Kui paus ei kanna

Kas kujutad ette muusikat, milles puudub vaikus, muusikat, mis mängib pidevalt ja milles puuduvad pausid? Mõni harv pausikoht on isegi lamedas ja maotus pidevalt mängivas Ameerika kassafilmimuusikas, rääkimata märksa nauditavamatest teostest.

Mis juhtuks muusikast pauside eemaldamisel? See kaotaks suure osa oma võlust. Kui kuulad mõnda väärt muusikateost suurepärases esituses, siis kuuled, kuidas vahel teevad pausi kõik esitajad ning vahel vaid mõni neist. Vahel mängivad nad valjemalt ja vahel vaiksemalt, vahel kiiremini ja vahel rahulikumas tempos.

Muusika jäljendab elu. Kui elus puuduvad pausid, on see parimal juhul sama mõttetu ja maotu kui lääge kassahiti saundträkk. Kui paus ei kanna, ei pääse mõjule sisu ega vorm.

Vahel on hädavajalik võtta hetkeks aeg maha, et tunnetada vaikust ja looduse loomulikku kulgemist. Need hetked annavad meie elule mõtte.

Kui tahad pausi pidada, siis see pole kuigi raske. Variante on mitu:

  1. Ole hetk (kasvõi kümme sekundit) rahulikult ja ära mõtle mitte midagi. Tunneta, et oled elus – päriselt ka.
  2. Võta kasvõi minut või paar, et enda ümbruses toimuvat jälgida, kuulata ja vaadata. Ära lükka seda homsesse, vaid võta selleks aega veel enne, kui jätkad kolumni lugemist.
  3. Mine ja jaluta lähedastega veidi looduses. Tunneta sind ümbritsevaid inimesi ja loodust. Siis näed, milline on maailm tegelikult.

PS: Mõtlesin alguses öelda kaks sõna sekka poliitilise usaldamatuse kriisi debatti, aga pean parem pausi. Suur osa poliitikutest ei suuda rahva mõistuse ja tunnete alahindamisel ning ülbel eneseimetlusel nii ehk naa pausi pidada, rääkimata selle välja pidamisest. See muudab nende tegutsemise poliitikaareenil vaimse perifeeria asjaarmastajalikuks taidluseks saalis, kus peatselt on esinejaid rohkem kui vaatajaid. Aga võib-olla on see lihtsalt mu soovmõtlemine.

5 tähtsaimat soovitust

Halastajaõde Bronnie Ware pani kirja inimeste enam levinud kahetsused surivoodil. Tema koostatud nimestikku üle vaadates avastan, et pilt tuleb kohati kahtlaselt tuttav ette endagi puhul.

Inimeste olulisemad kahetsused:

  1. Ma soovin, et oleksin julgeda elu oma tahtmise kohaselt, mitte teiste ootustele vastavalt.
  2. Ma soovin, et poleks nii palju töötanud.
  3. Ma soovin, et mul oleks olnud julgust väljendada oma tundeid.
  4. Ma soovin, et oleksin suhelnud oma sõpradega.
  5. Ma soovin, et oleksin lubanud endal olla õnnelikum.

Kuidas vältida samasse olukorda sattumist? Esseist, programmeerija ja investor Paul Graham soovitab kirjutada oma igapäevase tegevuste nimestiku peale vastupidisele tulemusele suunavad soovitused:

  • Ära eira oma unistusi.
  • Ära tööta liiga palju.
  • Ütle, mida arvad.
  • Arenda sõprust.
  • Ole õnnelik.

Kui sellest jääb väheks, siis küsi igal õhtul endalt, mida tegid, et oma unistusi ellu viia, mõistlikult töötada, oma arvamust vabalt avaldada, olla suurepärane sõber, lapsevanem ja abikaasa ning olla õnnelik.

Hunnik kohustusi ja suitsev üheraudne

Kui palju on meil mõttetuid kohustusi, millest loobumisel ületavad plusspooled varjukülgi? Mida nendega peale hakata?

Septembris käisin Hiinas Wudangi mäel kolmeks nädalaks hiina joogat ehk qigongi õppimas ning ennast taastamas. Muu hulgas juhtus, et loobusin igasuguse pingutuseta suitsetamisest (staaži väikeste pausidega ligi 24 aastat). Oli selles süüdi mäestikuõhk, tervisele kasulikud harjutused või tihe treeningplaan – võta nüüd tagantjärele kinni. Praegu tunnen tollase loobumise üle ainult heameelt.

Suitsetamine oli kujunenud mulle häirivaks kohustuseks: enne kohtumist või koolitust tuli kärmelt suits ära teha, vahel riskisin kohtumisele hilinemisega, et ikka saaks enne suitsetada, lennujaamades tormasin vahel hoonest välja, et kiirelt rebida kaks sigaretti ja kohe seejärel uuesti seista hiigelpikkades järjekordades ning läbida mitmekordset turvakontrolli, pabistades, et kas ikka jõuan lennukile. Praegu on see minevik, mis tekitab endaski kummastust.

Ma ei ole suitsetamise vastane. Igal inimesel on õigus ise otsustada, kuidas ta käitub (seaduste ja terve mõistuse piires). Pigem kehastab suitsetamine minu jaoks tüütut kohustust, millest pole eriti kasu ega sageli ka mõnu.

Pakun välja suitsetamisest loobumise käigus tulnud mõtted selle kohta, kuidas tüütust kohustusest vabaneda.

  1. Pane kirja kõik kohustused ning märgi nende seast need, mis sind häirivad. Vali häirivate kohustuste hulgast see, mille kahju on kõige suurem ja kasu kõige väiksem. Tõenäoliselt saad just sellest kohustusest loobumisest kõige rohkem kasu.
  2. Loo eeldused loobumiseks. Nuputa enda jaoks välja, kuidas asendad tulevikus seda tegevust. Kuidas täidad näiteks suitsupause? Millist kasu sellest saad? Või mis asendaks stressisöömist? Tagarääkimist? Torisemist? Hommikul esimese asjana meilikasti või Facebooki kallale tormamist? Helisemisvalmis telefon kõrva ääres magamist?
  3. Leia asendustegevus, mida on lihtne teha ja milleks vajaminev on sageli käepärast.
  4. Kaardista nõrgad küljed. Millised on harjumusest loobumise tagajärjed? Kui jääd mingist infost ilma, siis kuidas saad seda tulevikus kätte? Esimesed paar-kolm kuud hängisin koos suitsetajatega suitsunurgas, viimasel ajal selle järgi enam vajadust ei tunne. Kui jääd mingist emotsioonist ilma, siis millised on teised, positiivsed viisid seda emotsiooni endas tekitada?
  5. Leia päästikud. Mis sunnib sind ebameeldiva harjumuse kütke? Kas teatud inimeste seltskond? Ärritus? Ülim heameel? Seosta selle päästikuga mõni teine, kasulikum tegevus ja harjuta seda järjekindlalt. Minu puhul toimus see, et suitsuisu puhul tüütasin ma sellest rääkimisega lähedasi, hingasin sügavalt mõne korra sisse-välja ning meenutasin oma hommikuseid köhahoogusid ja tragikoomilisi sprinte lennujaamade turvaväravate vahel. Aga ma ei tea siiani, mis juhtub siis, kui peaksin autoga väiksemat sorti liiklusõnnetusse sattuma… Vanasti oli esimene reaktsioon suits ette panna.
  6. Leia kaaslane. Uuringud näitavad, et ühiselt teeme muudatusi varmamalt kui üksinda. Kui sul on sõber, kolleeg või hea tuttav, kes soovib sama muudatust ellu viia, lööge käed ja toetage teineteist. Kui kaaslane puudub, leia tugiisik, kes aitab sul muudatust ellu viia.
  7. Üks harjumus korraga. Tegele korraga vaid ühe harjumuse muutmisega, pühendades sellele kogu tähelepanu. Kui harjumus on muutunud 1-3 kuuga, võib järgmise võtta. Pärast mõõdukat puhkepausi harjumuste muutmises.
  8. Kõige tähtsam: kasuta juhust. Olin nagu Mark Twain, kes on lausunud, et pole midagi lihtsamat suitsetamise lõpetamisest, sest olen proovinud suitsetamisest loobuda kümneid ja sadu kordi. Ja siis tuli juhus, mil ma lihtsalt ei tahtnud enam suitsetada. Sellist juhust ei saa ju kasutamata jätta! Kasuta sama moodi neid juhuseid, kui sul pole tuju pühendada aega ega tähelepanu ebameeldivale harjumusele. Kui elame hetk korraga, on see veidi lihtsam.

PS Suitsetajad, ärge nüüd ennast puudutatuna tundke. Tõin selle näite lihtsalt seepärast, et see on mu viimase aasta elus kõige eredam ebameeldivast kohustusest loobumine. Ja ega ma välista, et ühel ilusal päeval… Lause lõpu võite ise välja mõelda 🙂

Kevadine suurpuhastus

Näitan lihtsat kevadise suurpuhastuse viisi nii töö ja kodu pärismaailma asjade kui ka virtuaalmaailma kiireks ja tõhusaks koristamiseks.

Kõige olulisem on suurpuhastuse juures vältida hirmu. Ainuüksi suurpuhastusee mõte lubab meeletut töökuhja, millest ei suuda pea ükski lihtsurelik end läbi närida.

Mulle meeldib teha ühe suurpuhastuse asemel mitu väikest, sest sel juhul on pingutus väiksem ning ülesanne ei tundu enam nii hirmuäratav. Seepärast soovitangi jagada suurpuhastuse väikesteks juppideks: ühel päeval koristad ühe sahtli, teisel päeval teise, siis poole kapist, seejärel üleriiete kapi. Sel moel sammhaaval edasi liikudes läheb kraamimine kiiremini.

Suurpuhastuse iga etapi järel mõtle, mille teed korda järgmise sammuna – sel juhul on järgmisel päeval lihtsam alustada. Ja kui vajad rohkem tunnustust ja tagantutsitamist, siis võid ju postitada pärast järjekordset kraamimisspurti oma saavutuse Facebooki või Twitterisse koos infoga oma järgmise sammu kohta.

Üks soovitus veel: võta endale keegi kevadisele koristusaktsioonile appi, sest koos on oluliselt lihtsam tegutseda.

Oluline on lõpetada koristusspurt õigel ajal – enne, kui sellest saab kõrini. Koristamine annab palju paremaid tulemusi kui kraamid seni, kuni see pakub lõbu.

 

Viis kuhja

Minimalistliku eluviisi mõtteliidri Leo Babauta eeskujul tasub kasutada suurpuhastusel viit kuhja. Tõsta ühe sahtli või kapivahe sisu põrandale ja asu sorteerima.

Esimesse kuhja kuuluvad esemed, mida kasutad. Selle loomisel mõtle ka selle peale, kus võiksid need ideaaljuhul tulevikus paikneda.

Teise kuhja kuuluvad talveriided ja -jalanõud. Need paiguta karpidesse ja seejärel jalust ära kõrgele kappi või kuskile panipaika.

Kolmandasse kuuluvad esemed, mida sa ise ei vaja, aga mis on piisavalt heas korras, et neid saaks keegi teine kasutada. Osa neist lähevad ärajagamisele ja mõni osta.ee oksjonile 10 sendiga müüki.

Neljandasse kuhja lähevad äravisatavad asjad. Kui vähegi võimalik, sorteeri prügi, et eraldi ära anda pakendid, riided, katkine mööbel ja mittetöötav kodutehnika, mida pole mõtet ka parandada.

Viienda kuhjaga on lugu kõige keerulsiem – sellesse kuuluvad esemed, mida sa pole aasta jooksul kasutanud. Need paki karpi ja kirjuta peale tänane kuupäev. Kui sa pole selles karbis olevaid esemeid aasta jooksul vajanud, siis kuuluvad need äraandmisele või osta.ee’s müümisele.

Samasugust koristamist saab soovi korral teha ka digimaterjalidega, olgu neiks failid või meilid: käi jupp jupihaaval meilikast ja kataloogid alates töölauast läbi ning otsusta iga asjaga, kas vajad seda (sel juhul paiguta see omale kohale) või mitte (kustuta). Kui sa pole kindel, siis tee nende asjade jaoks üks eraldi kaust.

Mõlemas maailmas – nii digi kui ka päris – koristamisel pane kirja tegevused, mida koristatavad asjad sulle meelde tuletavad. Korra nädalas vaata see nimestik läbi ning otsustan iga tegevusega, mida temaga teen (või veel parem – ei tee).

Ise käitun suurpuhastust tehes laias laastus just kirjeldatud viisil ning see toimib hästi.

 

Säilita heakorda

Füüsikast teame: entroopia kaldub kasvama ning selle vähendamiseks on vaja kasutada energiat. Selleks, et segadust kontrolli all hoida, korista edaspidi iga päev kasvõi natuke. See polegi nii keeruline.

Esimene reegel: aseta pärast kasutamist iga ese oma kohale.

Teine reegel: kui koht puudub, loo nendele asjadele koht.

Kolmas reegel: võta iga päev viis minutit, et vedelevad asjad oma kohale asetada.

Neljas reegel: kui ostad uue eseme, anna üks vana ese ära; kui võtad uue kohustuse, loobu ühest varem võetud kohustusest.

Nende nelja reegli kasutamisel võtab järgmine suurpuhastus juba oluliselt vähem aega ning iganädalased koristustööd vähenevad samuti.

 

PS Kui lihtsam ja minimalistlikum elu hakkas sulle huvi pakkuma, siis lehitse järgmine kord poes Leo Babauta raamatut “Pingevaba elu” – ehk saad sealt mõne idee veel lihtsamaks eluks.

Kui tänavuse kevadpuhastuse mõte hakkas meeldima, siis anna oma saavutustest teada Facebookis või Twitteris hashtag’iga kevadkoristus.