Postitused

Ilus eesmärkideta elu

/4 kommentaari/in , , , ,

Eesmärkidel puudub pikaajaline kasu – me jõuame küll tulemusteni, kuid selle hinnaks on pidevalt kasvav distress. Kui elada selge sihiga, kuid eesmärke seadmata, tuleme tegelikult palju enamaga toime ning enesetunnegi on oluliselt parem.

Kuulasin mõne nädala eest taas loodusmees Fred Jüssit. Olen seda teinud viimase viie aasta jooksul üha suurema naudinguga, sest ta jutt on selge. Jüssi nimetab end eesmärkide ja põhimõteteta meheks, kellel on olemas kindel suund ja siht. Eesmärgid pole vajalikud, kui su jalge all on tee ning peas selge mõte, kuhu poole tahad minna. Jüssi aitas langetada mul otsuse loobuda eesmärkidest.

Mõte hakkas idanema veidi enam kui aasta eest, kui lugesin Ameerika minimalistliku eluviisi ja rahuliku tõhususe arvamusliidri Leo Babauta postitust sellest, et eesmärkidel puudub sisu ning need ainult takistavad edasi liikumist.

Esmalt ehmatasin: noorema põlvkonna efektiivsusguru heidab eesmärgid prügikasti ning tõmbab oma eelmiste aastate jutule vee peale! Nüüd olen ise tegemas täpselt sedasama.

Veel kuu tagasi pesitses mu hinges endiselt kahtlus: kas eesmärkidest on ikka mõistlik loobuda?

Mis mind sel juhul ohustab? Saan vähem tehtud ning mu tegevustel on napimalt tulemusi. Võib-olla pean oma lubadusi vähem. Mine tea, ehk kaotan usaldust. Või raha. Või – mis veel hullem – turvalisust või isegi aega.

Oot, aga selge suund on mul ju endiselt olemas. Ma lihtsalt ei pea iga hinna eest jõudma kindlaks ajaks järgmise tee veeres asuva verstapostini. Kui tahan, siis jalutan selles suunas teekonda nautides. Kui soovin, võin mõne postivahe ka lipata, hing paelaga kaelas. Täpselt nii, kuis hetkel ihkan. Selle tunde nimi on vabadus.

Eesmärgid või siht?

Eesmärgid on mõõdetavad, sihi seadmisel on teada liikumise suund. Eesmärk seab näiliselt realistliku tulemuse, kindlas suunas tegutsemisel on protsess vähemalt sama tähtis kui tulemus. Eesmärgid tekitavad stressi, sest peame neid iga hinna eest täitma või soovitatavalt isegi ületama. Kindlas suunas toimimine hoiab meist eemal asjasse puutumatud tegevused, kuid distressi ei tekita.

Pealegi oleme harukordselt kehvad ennustajad: kõigest kaks projekti kolmesajast lõppevad täpselt nii nagu alguses kavandatud. Mis mõtet on prognoosida tulemusi ja pungestada nende nimel kui teekonnal võiksime kasutada tekkinud võimalusi ning toimida ülejäänud maailmaga täiuslikumas kooskõlas?

Just sellised olid mõtted, mis panid mind katsetama eesmärkideta elu. Hakatuseks otsustasin elada kuu eesmärke seadmata. Nüüd on see kuu läbi.

Kindel meel ja nauditav teekond

Millised on tulemused?

Suurem osa tõeliselt olulisi asju liigub veidi kiiremini edasi ja pikas perspektiivis ebaolulised asjad jäävad sageli tegemata. Samal ajal naudin tegutsemist rohkem ning tulemused on varasemast paremad. Mis kõige olulisem: tunnetan üha enam kulgemist ja see nauding on kirjeldamatu.

Lasen end vähem kõrvalistest asjadest segada, see tähendab, olen sihikindlam. Aga kui hetkel on tuju, siis võtan ka hoopis teisest ooperist tegevusi vahele. Elu on palju mängulisem kui varem ning ma tunnen end hästi. Süümepiinad on kadunud pea täiesti. Nagu juba aru saite, on ka distress oluliselt madalam.

Elu ei saa ju nii ilus olla! Midagi peab valesti olema! Uurime, millised on eesmärkideta elu ohud ja vastuväited. Neid on kaks.

Esimene: midagi ei saa ju valmis, kui eesmärke pole! Kuidas me teame, et oleme jõudnud tulemuseni, kui me ei sea tulemust???

Toon näite. Kavatseme lähiaastail ehitada maale maja ning Tallinnast ära kolida. See, et eesmärke pole, ei tähenda, et me kunagi uude kohta ei koliks (aga samas ka ei taga seda, kuid seda ei tahaks ka eesmärk). Kui võtan sihikindlalt aega endale ja oma perele elamisväärsema keskkonna loomiseks (siht), siis tegutsen selle nimel. Maja eskiis on sama hästi kui valmis ning üht-teist muudki ettevalmistuses tehtud. Olukord on kontrolli all. Kui tegutsed kindlas suunas, on tähtis olla hetkes ning keskenduda käsilolevale sammule, hoides terves mõistuses ka järgmist.

Teine: aga kuidas saab meeskonnaga töötada planeerimata? Kuidas me siis koos edasi liigume?

Meeskondlik eesmärkideta liikumine on võimalik, kui selle liikmed on motiveeritud ning ühine suund kokku lepitud. Veelgi enam: kahtlustan, et kui eesmärkideta elu tõstab üksikisiku efektiivsust, siis motiveeritud meeskonna produktiivsus kasvab hüppeliselt. Meeskond otsustab sel juhul tervikuna pühenduda ühele kindlale valdkonnale ja ühtses suunas liikumisele. Sel juhul küsivad liikmed iga otsuse juures, kas sellest tulenevad tegevused viivad tiimi edasi õiges suunas. Kui nii teha, kasvab nii tulemusteni jõudmise kiirus kui ka nende tase.

Nüüd on pall sinu käes. Mõtle, kas vajad uueks aastaks sihte või eesmärke. Kas vajad rohkem otsuseid või lubadusi? Valik on sinu.

Järgmisel nädalal kirjutan sellest, kuidas kavandada eesmärkideta uut aastat, millest tuleb sinu senise elu parim.

Ole muutus

/1 Comment/in , , ,

Mahatma Gandhi kutsus inimesi üles olema muutus, mida nad maailmas näha soovivad. See on ilmselt ainus viis maailma muutmiseks.

Kui tunned, et maailm ei hooli sinust piisavalt, siis hooli esmalt ise teistest inimestest: kuula kaasvestlejat hoolega, tee rohkem kui sinult oodatakse, aita inimesi. Kui tajud, et maailm on liiga morn, siis rõõmusta sind ümbritsevaid inimesi, ole heatujuline ja naerata. Kui sinu maailmas valitseb otsustamatus ja minnalaskmine, siis esmalt langeta ise teistega läbi räägitud konkreetseid otsuseid ja tegutse iga päev sihipäraselt kasvõi natuke.

Milline on üks muutus, mida sa tahad maailmas näha? Millest tunned maailmas kõige rohkem puudust? Kirjuta see üles ning ole käesoleva nädala ülejäänud päevadel see muutus.

Igal õhtul vaata päevale tagasi ning kirjuta lause või paariga, mida tegid, et muutus olla, ning kuidas end tunned. Samuti mõtle hetk homsele ning sellele, kuidas viid seda muutust järgmisel päeval ellu.

Kui aega saad ja tahad, siis palun postita oma muutus kolumni kommentaaridesse.

Hea treeningplaan

/0 Comments/in , , ,

Kui sportlane tahab jõuda pjedestaalile, siis ta ise või tema treener kasutab treeningplaani. Samasugust plaani võib kasutada siis, kui soovid mõne väga olulise tööga edasi liikuda eduka lõpuni.

Kasutan juba pikemat aega nii mõnegi suurema projekti ohjamisel treeningplaani, mida uuemal ajal on moodne liigitada väleda projektijuhtimise töövahendite hulka.

Plaan ise on lihtne.

  1. Võtame ette kogu meeskonna treeningplaani ning lepime meeskonna tuumikuga kokku, milline on projekti tulemus käesoleva, järgmise ja ülejärgmise kuu lõpuks.
  2. Paneme meeskonna tuumikuga paika, milline on projekti tulemus käesoleva ja järgmise nädala lõpuks, et saavutaksime kuu eesmärgi.
  3. Iga meeskonna liige võtab ette oma treeningplaani ning kirjeldab lähtuvalt meeskonna treeningplaanis olevaist eesmärkidest oma isikliku tulemuse käesoleva, järgmise ja ülejärgmise kuu lõpuks.
  4. Meeskonna liige kirjeldab oma treeningplaanis selle, kui kaugele ta on jõudnud käesoleva ja järgmise nädala lõpuks, et saavutada edaspidi kuu eesmärk.
  5. Meeskonna liige paneb treeningplaani kirja käesoleva ja järgmise nädala igaks päevaks vähemalt ühe olulise tegevuse, mis viib teda nädala tulemusele lähemale.
  6. Korra nädalas vaatame meeskonnaga plaani üle, õpime möödunud nädalast, lihvime järgmise nädala plaani ja visandame ülejärgmise nädala plaani. Kui tegemist on kuu esimese aruteluga, õpime möödunud kuust, vajadusel muudame veidi järgmiseid kuueesmärke ja püstitame uue ülejärgmise kuu eesmärgi.
  7. Pärast meeskondlikku ülevaatust uuendab iga liige oma treeningplaani.

Treeningplaani Exceli lehe saad alla laadida siit ning PDF-vormingus lehe siit.

3 väikest võitu päevas

/1 Comment/in , , , , ,

Inimesi aitavad kõige paremini edasi liikuda väikesed võidud. Kui leiame iga päev nende saavutamiseks veidi aega, saame oluliselt rohkem tehtud.

Suurte ettevõtmistega on alati igavene häda: nendega on keeruline alustada ning kuna algusest lõpuni kulub tohutult aega, käib sageli poole peal vedru maha. Kujuta ette olukorda, kui pead mööda sirget verstapostideta maanteed kõndima kolm kilomeetrit – tee näib igavikuliselt pikk ega taha edeneda mitte üks raas. Kui tee peal on verstapostid, mille juures hinge tõmmata ning hetkeks tagasi vaadata, kulub tee kiiremini.

Sama lugu on päevaga. Kui kavandame igasse päeva kolm väikest võitu, kolm kasvõi tagasihoidlikku tulemust, milleni jõuame, saavad suured asjad märksa kiiremini valmis.

Kolme väikese tulemuse kavandamisel tuleb arvestada ka sellega, et elu ei suju kunagi meie plaanide kohaselt. Seega on nutikas planeerida kolm väikest võitu nii, et jõuaksime nendeni umbes poole päevaga – sel juhul jääb ülejäänud pool päeva paindlikuks või hetke ajendil tegutsemiseks.

Kui oled eriti planeerimislembene, siis võid ju nädala alguses otsustada, millise kolme suurema tulemuseni jõuad eesootava nädalaga ning millised on iga päeva kolm väikest võitu, mis sind selleni viivad. Aga see on juba edasijõudnute rõõm.

Võta praegu ette paber ja pliiats ning pane kirja, millised on sinu homsed kolm väikest võitu. Ja kui tahad, palun naase homme õhtul siia leheküljele ja kirjuta, millega toime tulid.

Tunnusta tegijat!

/1 Comment/in , ,

Kas sul meenub viimasest ajast juhtum, kui tegid midagi väga hästi ning said selle teo eest kiita, kuid järsku astus üks ametivend või –õde su juurde ning väljendas oma rahulolematust? Kumb jäi rohkem meelde, kas teiste tunnustus või ühe inimese negatiivne tagasiside?

Psühholoogid Albert Ellis ja David Burns nimetasid eelmise sajandi keskel sellelaadset mõju kognitiivseks võimenduseks.

Üks selline kognitiivne võimendi on meie aju, mis kaldub üha enam ketrama mõnda tühist negatiivset üksikasja seni, kuni sellest võrsub hiiglaslik koletis.

Teine kognitiivne võimendi kaldub alahindama elu helgemat külge: kui teed midagi hästi, siis endale tundub ikka, et oleks saanud veel paremini. Positiivsuse alahindamise tulemusena tunneme end alahinnatuna.

Hea tujuga toimime tavaliselt märksa paremini ja tõhusamalt. Ainus viis kognitiivse võimenduse vähendamiseks on sellele teadlikult tähelepanu pöörata. Kui saad negatiivset tagasisidet, siis uuri nii teistelt kui ka endalt, mida saad tulevikus teisiti teha ja mida sellest õppida. Kui midagi õppisid, oli ju tegemist kasuliku ja positiivse kogemusega. Samuti teadvusta endale iga positiivse tagasiside kildu: sa väärid kiitust, sest teed häid tegusid.

Igal suhtel on kaks poolt. Kui märkad ise, et keegi on teinud midagi hästi, palun tunnusta teda ja ütle, et sulle meeldib tema tegutsemine või suhtumine.

Ma ei pea silmas ainult inimestevahelisi otsesuhteid. Millal viimati tänasid siiralt mõne hästi toimiva eseme, tarkvara või teenuse valmistajat?

Ma ei räägi ülemaailmsetest korporatsioonidest. Väikesed tootjad ja teenusepakkujad ning tavalised tööinimesed saavad sageli peamiselt negatiivset tagasisidet, mis nende peas võimendub veelgi. Samas väärivad nad kiitust heade asjade eest, mida nad teevad.

Nende tänamine on lihtne. Millist väikse tootja teenuseid, tarkvara või esemeid kasutad? Palun saada talle lühike ja konkreetne tänukiri või – kui julgust jagub – helista talle ja ütle talle, millist kasu oled tema tegevusest saanud. Kui su postiljon toob sulle mõni kord paki ise kätte, täna teda, sest ta teeb oodatust rohkem. Kui müüja aitab sind poes asjatundlike soovitustega, ütle talle, et sul on tema soovitustest abi.

Sellisel moel parandame nii enda enesetunnet kui ka aitame teisi innustuda neist tegevustest, milles nad on meistrid ja mis neile meeldivad.

Kiire päeva õppetunnid

/1 Comment/in , , , ,

Töötasin hiljaaegu paar nädalat tavapärasest kaks korda kiiremas tempos. Kiiretel aegadel on meile õpetada hoolimata kõrgest stressist nii mõndagi, mida saame kasutada ka rahulikumatel aegadel.

Kui üks tegemine ajab teist taga ning vahel õnnestub vaevu korra hinge tõmmata, muutume väga efektiivseks. Paraku suudame olla oma võimete tipus ainult piiratud aja.

Kuidas tavaliselt käitume kiiretel aegadel? Viimasest spurdist panin endale kõrva taha alljärgnevad töövõtted.

 

1. Hoia fookust!

Kõige olulisem asi: hoia silme ees kõige olulisemat eesmärki, milleni jõuad pärast kibekiiret aega. Küsi endalt, mis on maailmas selleks ajaks muutunud paremaks ning mille nimel sa töötad. Keskendu eelkõige neile tegevustele, mis aitavad sind sellele eesmärgile lähemale ning heida tööajal kõrvale kõik muu.

 

2. Hoia sidet lähedastega

Hoolimata kiiretest aegadest ära võta matti pere ega sõprade arvelt. Lähisuhted aitavad meil elada ka kõige kiirematel aegadel inimväärselt ning taastuda.

Ära säästa aega ka spordi või muu füüsilise tegevuse arvelt. Kui keha on korras, suudame ka vaimutööd paremini teha.

 

3. Tee ainult hädavajalikke asju

Enne tegutsema asumist küsi endalt Peter Druckeri moel: “Mis juhtuks, kui jätaksin selle asja tegemata?” Kui ei juhtu midagi olulist, heida tegevus kõrvale.

Järgmisena küsi endalt, mis juhtuks siis, kui jätaksid selle asja praegu tegemata. Kui samuti ei juhtu suurt midagi, lükka tegevus edasi – mõne nädala pärast vaatad, mida sellega teha. Suurem osa hädavajalikuna näivaist tegevustest kaotavad selle aja peale aktuaalsuse ning alles jäävad ainult väga olulised asjad.

Kui asi nõuab siiski kiiremat tegutsemist, siis tee lühidalt märkmeid poolelioleva töö kohta, et pärast kiiret ja olulist vahele trüginud tööd taas eesmärgipärase tegutsemise juurde naasta.

 

4. Pane ka teised tööle

Keskendu ainult nendele ülesannetele, mida saad teha ainult sina ja ei keegi teine. Delegeeri nii palju ülesandeid kui vähegi võimalik.

Kui tundub, et õpetamiseks ja juhendamiseks kulub liiga palju aega, seisatu hetkeks ja vaata pikemat perspektiivi: kas juhendamiseks kuluv aeg tuleb pikema aja jooksul tagasi? Kui jah, võta aeg juhendamiseks.

 

5. Kirjuta üles

Kõik tegemist vajavad asjad kirjuta üles, aga võimalusel ära tee neid kohe. Kui lased uute tegevuste nimekirjal settida mõnda aega, kaotab suurem osa neist aktuaalsuse.

Hoia väga lihtsat järgmiste tegevuste nimestikku, milles ei tohi kunagi olla rohkem kui seitse tegevust. Vastasel juhul kulutad liiga palju aega planeerimisele.

 

6. Ära vasta kõigile kirjadele

Kõik e-kirjad ei nõua vastust. Kui vähegi võimalik, ära vasta kirjale. Ja kui vastad, piirdu kuni viie lausega.

Anna teistele teada, et oled väga hõivatud. Ma ise panen järgmise spurdi ajaks peale kontorist väljas teate, mis meenutab puhkuse ajal kasutatavat:

“Olen kuni (näiteks) reede hommikuni väga hõivatud. Seepärast vastan Su kirjale hiljemalt teisipäeva hommikul. Kui soovid vastust kindlasti reedel, palun kirjuta mulle neljapäeva õhtul uuesti. Kui Sul on vaja minuga kiiremini ühendust saada, palun proovi helistada.”

Kõik telefonikõned ei nõua vastamist. Kui asi on tõesti oluline, teeb helistaja mulle veel teisegi kõne ning siis ma ka vastan sellele. Või helistan tagasi mõnel hingetõmbepausil.

Kõik pärismaailma segamised ei nõua reageerimist. Jäta inimestega suhtlemiseks tunnike tööpäeva lõpus ning palu sind vahepeal segavatel inimestel naasta päeva lõpus, kui teema aitab seni oodata.

 

7. Tõmba rahulikul päeval järele

Pärast spurdi lõppu võta rahulik ja laisk päev puhkamiseks ning vahepeal kogunenud tegevustest ülevaate saamiseks. See on päev, mil vastad vahepeal saabunud kirjadele ning helistad inimestele tagasi. Kõik asjad, millega sa sel päeval ei jõudnud tegeleda, olid järelikult sellised, mis tegutsemist ei vääri.

Edaspidi käitu sama moodi nagu kiiretel aegadel, aga säästetud aega kasuta nendeks tegevusteks, mis pakuvad sulle rohkem kui ei miski muu.

Minimalismi võlu

/0 Comments/in , , , , ,

Jutud sellest, et me ei tegutse piisavalt, on leebelt väljendudes liialdatud. Vastupidi: me teeme liiga palju. Ja püüame liiga palju omada – nii esemeid kui ka kohustusi.

Kaasaegse juhtimisteooria üks loojaid Peter Drucker soovitab oma 1966. aastal ilmunud raamatus “Tõhus tegevjuht” (“The Effective Executive”): enne tegutsema hakkamist küsi endalt, mis tegevuse tulemusena maailmas juhtub. Kui ei juhtu midagi, jäta parem tegutsemata.

Mäletad, kui einestasid esimest korda Rootsi lauas? Kuhjasid taldrikule ikka head ja paremat ning järgi ei raatsinud jätta isegi siis, kui kõht oli juba kuhjaga täis? Aga võib-olla olen selle mälestusega erand.

Kui tõstame endale kuhjade kaupa toitu ette, siis varem või hiljem järgneb seederike ning tunneme end halvasti. Sama lugu on siis, kui kuhjame oma aja üle erinevate tegevustega, kaalumata, miks me just nimelt neid vajame. Sel moel käitudes tegeleme üha enam asjadega, millega meil tegelikult puudub emotsionaalne side, sageli pole ratsionaalsetki seost. Need tegevused on vastumeelt, kuid sellest hoolimata teeme neid üha enam.

Meie eesmärk ei peaks olema kohustuste kuhja mitte suurendada, vaid vähendada. Mida vähem sõltume maailmast, seda vabamad oleme. Seega on viimane aeg vaadata oma kohustused üle ning vabaneda neist, mida ma tegelikult ei vaja.

Ma ei kutsu üles barrikaadidele revolutsiooni tegema. Revolutsiooni tulemus ei kesta kunagi kaua (bürokraatide keeles: tulemused pole jätkusuutlikud). Evolutsioon viib märksa tõhusamalt sihile. Põhimõte on lihtne: kui võtad uue kohustuse, loobu kahest varasemast. Kui hangid uue eseme, loobu kahest varasemast.

Selline käitumisviis nõuab nii mõnelegi asjale ja kohustusele “ei” ütlemist, kuid laiemat mõju silmas pidades on see lihtne ja arukas ning tasu saabub peatselt. Kaalumata nõustumisel on kaugeltki kurvemad tagajärjed kui kohe alguses “ei” ütlemisel. Ning vastumeelse tegevuse lõpuleviimisel veelgi suuremad. Mõlemal juhul on tulemuseks usaldusväärsuse vähenemine ja stressi kiire kasv – me kaotame midagi, mille taastamine on väga vaevaline. Seega tasub meeles pidada vana head taoistlikku ütlemist: “Kui oled valel teel, pole kunagi liiga hilja tagasi pöörata.”

Ma ei pea loobumise jutuga silmas Tõeliselt Olulisi Suhteid: perekonda, sõpru, lähedasi. Just neile peaksime oma pühendumist suurendama, sest need määravad meie elu kvaliteedi. Kanada eneseabimeister Robin Sharma on küsinud ühes oma raamatuist: “Mõtle hetkele, mil hakkad siit ilmast lahkuma. Keda sa oma voodi ümber tahad näha? Kas töökaaslasi ja kliente? Või oma lähedasi?”

Võta täna väike hetk ning pane kirja kolm inimest või tegevust, millele tahad oluliselt rohkem aega ja tähelepanu pühendada. Samuti pane kirja kuus asja, millest soovid loobuda. Nüüd vali välja kaks asja, millest on kõige lihtsam loobuda ja juba homme astu konkreetseid samme neist lahti saamiseks. Samuti vali kõige olulisem inimene või tegevus, millele tahad rohkem aega pühendada ning hakka sellega kohe peale. Edasilükkamine pole lahendus.

Aeglusta hetkeks sammu

/1 Comment/in , , , ,

Eestlased tormavad meeletu tempoga – paraku teeb inimene kiirustades vigu, mille parandamine võtab omakorda täiendavat aega. Näiliselt on tempo tohutu ning elu lausa lendab (mööda), aga tegelikult raiskame kõige kallimat ressurssi, mis meil on – aega.

Meenub ühe õppejõu räägitud lugu rootslastega ühise konverentsi korraldamisest.

Rootslased saatsid e-kirja ning Eesti-poolne korraldaja kribis paari minutiga vastuseks paar lauset ja saatis tagasi. Mõne päeva pärast tuli uus, hästi läbimõeldud ning suurepäraselt sõnastatud kiri. Eestlane vastas taas kärmelt, minuti või paariga. Tont nende kirjavigadega ja sellega, et mõni asi ununes – hiljem saab ju veel kirjutada!

Pärast konverentsi õhtul veini nautides lausus Rootsi-poolne korraldaja: “Te, eestlased, olete ikka imeline rahvas – suudate meilile vastata kõigest mõne minutiga!” Hetke pärast ei suutnud ta vastu panna ja küsis: “Kuulge, ühest asjast ma ei saa aru… Millal te omavahel need asjad läbi jõudsite arutada?”

Ma ei tea, kas eestlasi on pärast seda vahejuhtumit veel kutsutud koos konverentsi korraldama.

Peaaegu igal koolitusel kuulen, et e-kirjadele oodatakse viivitamatut vastust ning eeldatavasti vastavad inimesed alati telefonile. Ja alati tekib mul küsimus: mida teevad inimesed neil hetkedel, kui nad on tualettruumis? Vastavad kõnedele potisolinal ning kirjutavad troonil istudes mobiili abil e-kirju? Võimalik. Kuigi mulle kirja saatjana või helistajana meeldiks oluliselt rohkem asju ajada inimesega, kes on võtnud rahulikult minuga suhtlemiseks aega.

Võta täna hetkeks aeg maha ja ole kasvõi natuke aega normaalne. Mine lapsega jalutama. Kui ta peatub, peatu sinagi. Naudi sügist sama moodi nagu tema seda teeb. Imesta maailma üle sama moodi.

Kui last pole, jaluta koeraga. Kui ta peab pausi, pea sinagi, et uurida ümbritsevat ja kuulata keskkonda.

Kohtumisele jooksmise asemel lahku mõnikümmend minutit varem ning jaluta rahulikult. Kui kohtad teel tuttavat või sõpra, vestle temaga mõni hetk.

Jõua vahelduse mõttes kell viis koju ning võta aega lähedastega suhtlemiseks. Uuri, mida su abikaasa tegelikult mõtleb ja tahab ning kuidas lastel päriselt läheb.

Õhtul mõtle, kas see aeg tasus end ära. Uuringud näitavad, et kui võtad rahulikult ning oled iga tegevuse juures tegelikult ka kohal, oled oluliselt rahulolevam, õnnelikum ning teed paremini tööd. Vähem, aga paremini.

Kirjutan järgmisel nädalal sellest, kuidas luua endale säärast rahulikku elu võimaldav töörütm.

Ajajuhtimise koolitus 30 eurot odavam!

/1 Comment/in , , ,

Pean järgmise avaliku aruka ajajuhtimise koolituse Tallinnas Tammsaare koolituskeskuses(Tammsaare tee 47) teisipäeval, 11. oktoobril kell 10-17.30.

Koolitusel arutame:

  • Kuidas talletada kõik ideed ning neid võimalikult kiiresti ja tulemuslikult ellu viia?
  • Kuidas omada ülevaadet kõigest, mis teoksil, ja vältida asjade unarusse jätmist?
  • Kuidas teha õigeid asju õigel ajal õiges kohas ja seega aega võita?
  • Kuidas võtta kontroll oma kalendri üle enda kätte?
  • Kuidas püstitada reaalseid ja konkreetseid eesmärke ning neid saavutada?
  • Kuidas vähendada tegemata asjadest tingitud stressi miinimumini?
  • Kuidas kasutada arukaks ajajuhtimiseks harjumuspäraseid töövahendeid tõhusalt?

Koolitusele on veel mõni vaba koht. Kui otsustad kiiresti ja registreerud enne reede, 30. septembri hommikul kella 11, siis võid Sinagi olla üks osalejatest, kes saab osaleda koolitusel 30 eurot odavamalt: koolitus maksab tavapärase 129 euro asemel vaid 99 eurot + km. Selle eest saad sisuka päeva, hiljemalt mõne nädala pärast vähemalt pool tundi rohkem vaba aega, põhjalikud koolitusmaterjalid, lõunasöögi, vaheaegadel kohvi ning hulga uusi tuttavaid.

Kui Sa ise ei soovi osaleda või oled juba meie koolitusel käinud, siis palun saada see pakkumine oma sõpradele, tuttavatele ja töökaaslastele, et ka nemad saaksid osa tõenäoliselt Eesti parimast ajajuhtimiskoolitusest.

Registreeru koolitusele

Ülekoolitatud juht ja ÄGEdad eesmärgid

/0 Comments/in , ,

Üksuse juht Andrus tuiskas ruumi sisse nagu tormituul. “Nii, kõik nüüd… Üheskoos ja rõõmsalt! Nõupidamine tuleb!” teatas ta.

“Nüüd ja kohe või?” päris Mari.

“Ei-ei, mitte kohe,” lausus Andrus. “Viie minuti pärast!”

Ruumi läbis ühine ohe. Midagi head polnud loota.

Poole tunni pärast olid jõudnud kõik nõupidamiste ruumi ning koosolek võis alata.

“Eesmärgid on ägedad!” kuulutas Andrus. “Aga meie eesmärgid? Ei ole, kaugel sellest! Me peame kasutusele võtma ägedad eesmärgid!”

Esimesed töötajad hakkasid taipama: Andrus on taas koolitusel käinud. Mis siis sel korral uut? Vilunumate töötajate suunurk hakkas vaikselt tukslema ning uuemad tulijad ainult ohkasid sügavalt.

“Hea eesmärk on ÄGE,” jätkas Andrus, sirgeldades tahvlile kolm tähte. “Ä – hea eesmärk tuleb äkki, ta üllatab meid. G – hea eesmärk on geniaalne, mõistate? E – eesmärk on esikohal. Triviaalne ju!”

“Sellist idiootsust pole jupp aega kuulda olnud,” sosistas Mari kõrval istuv Mart, “Juhtide tuleks keelata koolitustel käimine.”

Mari oli täiesti nõus.

Inimesed sukeldusid oma läpparite taha. Kellel arvuti puudus, näperdas telefoni. Nad olid juba kõike näinud, nii metsa- kui ka mereteooriat, nii SMART- kui ka DUMB-eesmärke. Vahet polnud, kõik need vaimustused on teinud oma kahju ja möödunud. Ju nii läheb ka ÄGEdate eesmärkidega.

Enne kontorist lahkumist juhtus Mari kohvi jooma ja juttu ajama koristaja Maimuga.

“Maimu, kuidas sina tead, kuhu tahad omadega jõuda ja mida teha?” päris Mari. Ega temalt eesmärkide kohta nii ehk naa pole mõtet küsida.

Koristaja vajus hetkeks mõttesse ja siis lausus: “Mes ta ikke… Ma ju tean, mis ma olen ja kes ma olen… Vahel isegi näib, et mina tean, miks mina olen,” lisas ta elavnedes. “Eks ta ole, vanainemese elu, veeretad ikke päev korraga, sest ega tea, kui palju Issand veel päevi annab ja millal enda juurde ää kutsub. Aga ikka üks asi korraga. Homme ehk jälle päev.”

Ruumis kostis aeg-ajalt vaid tassikõlks ning eemalt mööduva auto mürin.

“Mul on säändsed väiksed sihid ja – nigu nüid üteldakse – eesmärgid,” jätkas Maimu. “Ikka üks asi korraga ja üks päev korraga. Tasapisi ikke edasi.”

Mari taipas. Aga miks tema on? Ja kuhu ta oma rattasjooksuga jõuab? Mille poolest jääb ta oma lähedastele meelde?

Eneselegi märkamatult oli ta hakanud joonistama paberilehele enda ees olulisi suhteid oma elus: perekond, sõbrannad ning eneselegi üllatusena ka töist pilti.

“Noh, aitüma siis,” hõikas Maimu ukselt. “Ää siis liiga pikale jää.”

Mari viipas hüvastijätuks, lootes, et ehk homme trehvab ta taas koristajaga. Ta jätkas joonistamist, lisades iga rolli alla selle kõige olulisemad tegevused, millele peab kohe homme tähelepanu pöörama.

Ei, kõigele küll ei jõua… Hüva, homme võtab igast valdkonnast vähemalt ühe ning selle teeb kindlasti ära: ütleb kodus kõigile hea sõna, helistab sõbrannale ja läheb temaga lõunale – oh, kui ammu pole seda teinud – ning võtab aega, et mõelda, kuidas saaks tööl nutikamalt toimida. Ja teeb ühe asja korraga.