Postitused

Aeglusta hetkeks sammu

Eestlased tormavad meeletu tempoga – paraku teeb inimene kiirustades vigu, mille parandamine võtab omakorda täiendavat aega. Näiliselt on tempo tohutu ning elu lausa lendab (mööda), aga tegelikult raiskame kõige kallimat ressurssi, mis meil on – aega.

Meenub ühe õppejõu räägitud lugu rootslastega ühise konverentsi korraldamisest.

Rootslased saatsid e-kirja ning Eesti-poolne korraldaja kribis paari minutiga vastuseks paar lauset ja saatis tagasi. Mõne päeva pärast tuli uus, hästi läbimõeldud ning suurepäraselt sõnastatud kiri. Eestlane vastas taas kärmelt, minuti või paariga. Tont nende kirjavigadega ja sellega, et mõni asi ununes – hiljem saab ju veel kirjutada!

Pärast konverentsi õhtul veini nautides lausus Rootsi-poolne korraldaja: “Te, eestlased, olete ikka imeline rahvas – suudate meilile vastata kõigest mõne minutiga!” Hetke pärast ei suutnud ta vastu panna ja küsis: “Kuulge, ühest asjast ma ei saa aru… Millal te omavahel need asjad läbi jõudsite arutada?”

Ma ei tea, kas eestlasi on pärast seda vahejuhtumit veel kutsutud koos konverentsi korraldama.

Peaaegu igal koolitusel kuulen, et e-kirjadele oodatakse viivitamatut vastust ning eeldatavasti vastavad inimesed alati telefonile. Ja alati tekib mul küsimus: mida teevad inimesed neil hetkedel, kui nad on tualettruumis? Vastavad kõnedele potisolinal ning kirjutavad troonil istudes mobiili abil e-kirju? Võimalik. Kuigi mulle kirja saatjana või helistajana meeldiks oluliselt rohkem asju ajada inimesega, kes on võtnud rahulikult minuga suhtlemiseks aega.

Võta täna hetkeks aeg maha ja ole kasvõi natuke aega normaalne. Mine lapsega jalutama. Kui ta peatub, peatu sinagi. Naudi sügist sama moodi nagu tema seda teeb. Imesta maailma üle sama moodi.

Kui last pole, jaluta koeraga. Kui ta peab pausi, pea sinagi, et uurida ümbritsevat ja kuulata keskkonda.

Kohtumisele jooksmise asemel lahku mõnikümmend minutit varem ning jaluta rahulikult. Kui kohtad teel tuttavat või sõpra, vestle temaga mõni hetk.

Jõua vahelduse mõttes kell viis koju ning võta aega lähedastega suhtlemiseks. Uuri, mida su abikaasa tegelikult mõtleb ja tahab ning kuidas lastel päriselt läheb.

Õhtul mõtle, kas see aeg tasus end ära. Uuringud näitavad, et kui võtad rahulikult ning oled iga tegevuse juures tegelikult ka kohal, oled oluliselt rahulolevam, õnnelikum ning teed paremini tööd. Vähem, aga paremini.

Kirjutan järgmisel nädalal sellest, kuidas luua endale säärast rahulikku elu võimaldav töörütm.

Ülekoolitatud juht ja ÄGEdad eesmärgid

Üksuse juht Andrus tuiskas ruumi sisse nagu tormituul. “Nii, kõik nüüd… Üheskoos ja rõõmsalt! Nõupidamine tuleb!” teatas ta.

“Nüüd ja kohe või?” päris Mari.

“Ei-ei, mitte kohe,” lausus Andrus. “Viie minuti pärast!”

Ruumi läbis ühine ohe. Midagi head polnud loota.

Poole tunni pärast olid jõudnud kõik nõupidamiste ruumi ning koosolek võis alata.

“Eesmärgid on ägedad!” kuulutas Andrus. “Aga meie eesmärgid? Ei ole, kaugel sellest! Me peame kasutusele võtma ägedad eesmärgid!”

Esimesed töötajad hakkasid taipama: Andrus on taas koolitusel käinud. Mis siis sel korral uut? Vilunumate töötajate suunurk hakkas vaikselt tukslema ning uuemad tulijad ainult ohkasid sügavalt.

“Hea eesmärk on ÄGE,” jätkas Andrus, sirgeldades tahvlile kolm tähte. “Ä – hea eesmärk tuleb äkki, ta üllatab meid. G – hea eesmärk on geniaalne, mõistate? E – eesmärk on esikohal. Triviaalne ju!”

“Sellist idiootsust pole jupp aega kuulda olnud,” sosistas Mari kõrval istuv Mart, “Juhtide tuleks keelata koolitustel käimine.”

Mari oli täiesti nõus.

Inimesed sukeldusid oma läpparite taha. Kellel arvuti puudus, näperdas telefoni. Nad olid juba kõike näinud, nii metsa- kui ka mereteooriat, nii SMART- kui ka DUMB-eesmärke. Vahet polnud, kõik need vaimustused on teinud oma kahju ja möödunud. Ju nii läheb ka ÄGEdate eesmärkidega.

Enne kontorist lahkumist juhtus Mari kohvi jooma ja juttu ajama koristaja Maimuga.

“Maimu, kuidas sina tead, kuhu tahad omadega jõuda ja mida teha?” päris Mari. Ega temalt eesmärkide kohta nii ehk naa pole mõtet küsida.

Koristaja vajus hetkeks mõttesse ja siis lausus: “Mes ta ikke… Ma ju tean, mis ma olen ja kes ma olen… Vahel isegi näib, et mina tean, miks mina olen,” lisas ta elavnedes. “Eks ta ole, vanainemese elu, veeretad ikke päev korraga, sest ega tea, kui palju Issand veel päevi annab ja millal enda juurde ää kutsub. Aga ikka üks asi korraga. Homme ehk jälle päev.”

Ruumis kostis aeg-ajalt vaid tassikõlks ning eemalt mööduva auto mürin.

“Mul on säändsed väiksed sihid ja – nigu nüid üteldakse – eesmärgid,” jätkas Maimu. “Ikka üks asi korraga ja üks päev korraga. Tasapisi ikke edasi.”

Mari taipas. Aga miks tema on? Ja kuhu ta oma rattasjooksuga jõuab? Mille poolest jääb ta oma lähedastele meelde?

Eneselegi märkamatult oli ta hakanud joonistama paberilehele enda ees olulisi suhteid oma elus: perekond, sõbrannad ning eneselegi üllatusena ka töist pilti.

“Noh, aitüma siis,” hõikas Maimu ukselt. “Ää siis liiga pikale jää.”

Mari viipas hüvastijätuks, lootes, et ehk homme trehvab ta taas koristajaga. Ta jätkas joonistamist, lisades iga rolli alla selle kõige olulisemad tegevused, millele peab kohe homme tähelepanu pöörama.

Ei, kõigele küll ei jõua… Hüva, homme võtab igast valdkonnast vähemalt ühe ning selle teeb kindlasti ära: ütleb kodus kõigile hea sõna, helistab sõbrannale ja läheb temaga lõunale – oh, kui ammu pole seda teinud – ning võtab aega, et mõelda, kuidas saaks tööl nutikamalt toimida. Ja teeb ühe asja korraga.

Superfookus

Maril läheb pärast sekretär Anneliga nõu pidamist ja tema nippide õppimist hästi, isegi ülemuselt sai kiita. Mari ja Anneli võtsid ühel hommikul pool tundi ning Mari muudkui küsis, kuidas Anneli üht või teist asja teeb ja Anneli aina selgitas.

Pärast seda, kui Mari suutis segajaid veidi ohjata ning rahulikumalt tööle hakata, üks ja teine pirtsutas veidi kui Mari nende tegemisi kohe ette ei võtnud, vaid lubas need päeva-paari jooksul korda ajada. Mari seletas neile oma uue maailmakorralduse ära ja kõik laabus – peaaegu kõik olid rahul, sest ülesanded said õigeks ajaks valmis.

Ainult müügiesindaja Mart teeb nägusid edasi, aga ta teeb neid alati ja kõigile. Pole mõtet temast liiga palju välja teha. Muuda ikka neid asju, mida muuta saad, ütles eile koristaja Maimu. Olevat ühest oma usuraamatust lugenud. Usk Marile eriti korda ei lähe, aga see oli küll hea mõte.

Ka kodune elu laabus paremini, sest Mari jõuab nüüd koju tavaliselt õhtul kella kuue paiku. Ta oli juba jõudnud unustada kui mõnus on koos perega õhtust süüa. Tööpäevadel söövad nad hommikust endiselt eraldi, sest abikaasa Urmas läheb tööle hiljem ja valmistab üheksa paiku eine nii endale kui ka lastele.

Aga inimesed pole kunagi täiesti rahul. Paar päeva eest astus Mari juurde tema ülemus Andrus, vaatas Mari kuvarit ümbritsevat post-it’i kleepekatest tehtud “päikest” ja imestas, et kuidas Mari küll teab, millal ta midagi peab tegema. Ausalt öeldes ei teagi. Alailma on kerge rahutus sees, et äkki midagi jääb kahe silma vahele. Seda küll Mari ei julgenud Andrusele tunnistada, ümises niisama midagi arusaamatut. Andrus lausus ainult “no-noh” ja läks minema. Mari teab – ta tuleb tagasi ja küsib varsti jälle sama. Ja see teadmine pole üldse mõnus.

Eile käis Mari Anneliga lõunal ning söögi kõrvale näitas Anneli oma kaustikus märkmesüsteemi, mis Marile meeldis esimesest pilgust.

Nad istusid lauda ning Anneli küsis: “Tahad siis mu superfookust näha?”

“Mis fookust? Märkmeid pidime ju vaatama,” ei saanud Mari aru.

Anneli muigas. “Superfookus on kaustiku nimi,” selgitas ta. “Ta aitab mul keskenduda olulistele asjadele ning kõik vajalikud asjad saavad tehtud.”

Mari muutus veel uudishimulikumaks.

Anneli lõi oma kaustiku lauanurgal lahti ja asus selgitama.

“Esmalt jagad kaustiku lehe püstjoonega pooleks. Vasakusse veergu kirjutad asjad, mida kavatsed teha, üks asi reale. Niipea, kui meenub, et midagi tuleb teha, või keegi palub mõne töö ette võtta, mõtled, kas seda on tegelikult ka vaja, ning kirjutad nimekirja lõppu. Kui üks lehekülg saab täis, kirjutad järgmisele edasi.”

“Kui keegi palub midagi kindlaks tähtajaks teha, siis kirjutad tähtaja tegevuse juurde punasega. Saad aru?”

Muidugi sai Mari aru – väga lihtne. “Ja siis hakkan aga nimekirja algusest neid tegema, eks?” küsis ta. “Aga mis siis saab kui mul ikka hetkel üldse tuju ei ole seda eesootavat asja teha?”

“Aga kes ütleb, et sa pead neid järjest tegema?” uuris Anneli. “Sa ei tee neid asju mitte järjest, vaid leiad esimeselt tegemata asjade nimekirjast selle tegevuse, mida sa hetkel teha tahad, ning teed selle ära. Ja siis valid samalt lehelt järgmise meeldiva tegevuse. Kui samal lehel ühtegi huvipakkuvat tegevust pole ning paremast veerust on kõik tehtud, leiad järgmise asja järgmiselt leheküljelt.”

“Aga alati ei jõua ju asju kohe valmis… Mis siis saab kui asi jääb pooleli? Kuidas mul meeles püsib, et seda tuleb pärast edasi teha?” uuris Mari.

”Kui tegevus jääb pooleli, kirjutad selle järgmise lehekülje paremasse veergu ümber,” lausus Anneli. “Kui juhtumisi oled juba viimasel leheküljel, siis esimesele lehele, mille parempoolses veerus on vaba ruumi.”

“Oot, parem veerg on tavaliselt ju täitsa tühi. Mida ma sinna kirjutan?” tundis Mari huvi.

“Ega ikka ole küll,” lõikas Anneli vahele ja rääkis kiirelt ka selle lahti: “Paremasse veergu kirjutad kiireloomulised ja väga olulised tegevused. Ja nagu ma enne ütlesin, järgmise lehe paremasse veergu lähevad kirja pooleli tööd.”

“Ahaa! Ja enne ma ei tohi edasi minna kui lehe parempoolsest veerust on kõik asjad tehtud!” taipas Mari. Loomulikult! Siis ei jää kiired ja olulised asjad tegemata.

“Täpselt nii. Enne ei tohi uuele lehele liikuda, kui paremas veerus on kõik asjad läbi kriipsutatud, vasakus veerus võib jääda asju ka tegemata.”

Sellest Mari enam nii hästi aru ei saanud. “Oot, aga siis jääbki ju osa asju tegemata?”

“Jääbki, sest ega me kõiki asju jõuagi kunagi tehtud,” ütles Anneli. “Aga need tegemata asjad ma vaatan läbi.”

Ei no hea tibi! Vaatab läbi. No ja siis?

“Kui parem veerg saab täis, siis küsin endalt iga lehel oleva läbikriipsutamata asja kohta neli küsimust,” selgitas Anneli justkui oleks Mari mõtteid lugenud. Või äkki loebki ta mõtteid ka? Ei, ei usu. Vähemalt Mari lootis, et nii see pole.

Anneli Mari uitmõtteid vist siiski ei lugenud, sest ta jätkas: “Esimene küsimus: kas selle asja võib tegemata jätta? Kui nii, kriipsutan ülesande läbi ja vajadusel ütlen teistele, et ma seda asja siiski ei tee.”

“Teine küsimus: võib-olla pole selleks tegevuseks praegu õige aeg. Võib-olla pole see teema enam päevakorral ning seda võib teha ka kuu pärast. Võib-olla aitab sellega kuu või paar oodata. Sel juhul kirjutan selle tegevuse meeldetuletuse oma kalendrisse, et see kuu aja pärast jälle superfookuse kaustikusse kirjutada.”

Väga nutikas. Maril polnud aega süüagi, sest märkmete tegemine ja kaasa mõtlemine võtsid kogu aja. “Ja ülejäänud kaks küsimust?”

“Ega ma kõike ju pea ise tegema – teen ainult neid asju, mida vaid mina saan teha ja ei keegi teine,” jätkas Anneli, “siit ka kolmas küsimus: kas saan selle asja paluda korda ajada kellelgi teisel, kes suudab seda minust kiiremini ja paremini teha?”

Misasja? Ega Anneli ju mingi ülemus pole, et delegeerib! Või siiski… Marile meenus, et alles üleeile oli Anneli palunud tal ühe lepingu möödaminnes posti panna. See polnud tema jaoks vaev, sest koju minnes läks ta ju nii ehk naa postkastist mööda.

“Aga mõni asi on ju endiselt tegemata ja läbi kriipsutamata?” küsis Mari.

“Mõni selline jääb ikka,” möönis Anneli, “aga siis peangi selle kohe ette võtma ja kasvõi natuke sellega tegelema – sageli aitab see mul alustada ebameeldivate ülesannetega ning hetk hiljem olen juba kõrvuni töös ning saan peagi ka selle valmis. Mari, sööd sa ka üldse või?”

Mari toit oli peaaegu jahtunud ning ta asus kiiresti sööma. Anneli oli juba magustoidu kallal ning keeldus edasi selgitamast, sest muidu jäävat Mari nälga. Mari leppis sellega ning nad lõpetasid mõni hetk hiljem koos eine, lobisedes niisama ühest ja teisest.

Laua taha naastes võttis Mari kaustiku, jagas esimese lehe pooleks, kirjutas vasakusse veergu neli-viis asja, mis hetkel pooleli, ning alustas neist meeldivaimaga. Töö lausa lendas käes. Paar katkestust tuli vahele, kuid need kirjutas ta paremasse veergu. Kui saab pooleli oleva töö valmis, siis teeb need ära, et pärast seda jätkata taas vasaku veeru tegevustega.

Enesetunne muutus palju paremaks, sest Mari tundis, kuidas ta haldab oma tegevusi palju paremini. Ja ta lausa ootas, millal Andrus tuleb taas uurima, kuidas Mari peaaegu alati teab, mida järgmisel hetkel ette võtta.

Hea inimene

Mari oli usin. Nobe ja hoolas kõiges, mida tegi – nii tööl kui ka kodus. Teda utsitas tagant salajane hirm, et pole piisavalt hea ega tubli. Nii ta andiski endast kõik, mis vähegi võimalik.

Ta alustas päevi tavaliselt seitsme paiku hommikul, sest siis ei seganud teda kontoris keegi. Kui just ülemus ei helistanud poole kaheksa tuuris ega palunud üheksase koosoleku materjale ette valmistada. Seda küll juhtus peaaegu iga päev. Aga noh, vähemalt veerand tunnikest enne seda sai Mari oma tööd teha, et seejärel napilt-napilt kuidagi moodi ülemusele materjalid valmis teha.

See oli keeruline, sest töökaaslased hakkasid kontorisse tilkuma veidi pärast kaheksat ning pea igaühel neist oli Marile mingi soov. “Ole hea, lippa alla, too saiakesi, eks ju?” “Mari, ma ei leia kuidagi oma materjale arhiivikettalt, otsi need mulle välja.” “Mari, ma pean minema omanikuga kohtuma 15 minuti pärast – palun tee mulle esitlus, eks sa ju andmed leiad ise.”

Mari siin, Mari seal. Mari ei julgenud ära ka öelda, muidu äkki veel lasevad lahti. Nii see tramburai kestis kella viie-kuueni välja, polnud aega lõunatki süüa.

Alles päeva lõpus sai ta mahti oma asjadega tegeleda, aga kaua sa jaksad, ehk tunnikese või paar. Pealegi on mees üha pahasem, et Mari jõuab igal õhtul kaheksa-üheksa paiku koju. Ega ta ka mõista seda, kui palju tööd Maril tegelikult on.

Töökuhi kasvas. Mari sai üha uusi ülesandeid, nii enda kui ka teiste omi, kuid aega jäi aina vähemaks ning väsimus lasus seljas liiga raske koormana. Eilsel koosolekul sai ta taas võtta, sest lubatud tööd polnud õigeks ajaks valmis ning Mari kliendid teatavad talle üha sagedamini, et ei soovi enam nende ettevõttega tegemist teha ja lähevad konkurendi juurde. Niimoodi saab ta veel sule sappa varem või hiljem – aga mis teha, elu on selline. Ega töötegijaid hoia keegi. Kui ise just tubli ei ole.

Mari ei taha olla ka selline nagu raamatupidaja Malle. Ükskõik, millal tema juurde ka ei läheks, Malle heal juhul põrnitseb ja mühatab, et tal pole aega. Halvemal juhul ei tee üldse välja. Ja väga halval juhul ütleb halvasti. Väga halvasti. Koosolekul, kõigi ees. Ei, ta ei taha olla nagu Malle. Malle tegelikult ei meeldi kellelegi. Kui, siis võib-olla firma omanikele, sest raamatupidamine on korras nagu Norras.

Õhtuti trehvab Mari sageli koristaja Maimuga.

Maimu on ammu pensionil, kuid käib õhtuti kontorit koristamas, et saaks kodust välja ning veidi pensionilisa ka. Maimu on tore, vahel toob tööle head-paremat kaasa, et teistel oleks hommikul veidi näkitsemist – kas õunu oma aiast või isetehtud küpsiseid, vahel poetab lihtsalt igaühe lauale kommi. Maimust paremat koristajat Mari ei tea – kui Maimu on su laua õhtul ära koristanud, siis sa ei märkagi seda, sest kõik asjad on tagasi omal kohal, ainult tolm on võetud, lilled kastetud ning tool nihutatud sellisesse asendisse, et kohe hommikul oleks mõnus istuda.

Ühel õhtul pusis väsinud olemisega Mari taas müügipakkumise kallal, kui järsku tajus, et keegi vaatab teda. Ta tõstis pilgu ja nägi uksel seisvat Maimut, kes teda ainiti jälgis. Maril polnud aimugi, kaua Maimu teda oli silmitsenud.

“Sul vist põle ühtki vaba ‘etke?” küsis Maimu lõpuks.

“Ega vist.”

“Kõik mudku utsitavad tagant ja ega aitäh ütle keegi?”

“Nii ta on,” tõdes Mari.

“Kas sulle meeldib nii või oled muidu tubli?” jätkas Maimu.

Loll vanaeit, kipub norima! “Ei meeldi jah, olen muidu tubli jah,” porises Mari.

“Aga milline sa olla tahaksid?” uuris Maimu.

Mari vajus hetkeks mõttesse.

“Ma tahaksin olla nagu sekretär Anneli,” lausus ta lõpuks. Annelil töö lausa lendas käes, kõik asjad olid alati õigeks ajaks valmis.

“Aga messe Anneli teeb teist moodu kui sina?” päris Maimu edasi.

Mida ta teeb teisiti? Mari mõtles tükk aega. Anneli tuleb hiljem tööle ja läheb varem minema. Ja vahel kui lähed tema käest midagi küsima, viipab käega, et tuleb hiljem läbi, sest hetkel on telefonikõne pooleli või mõni oluline arvutitöö ees. Aga ta tuleb ka kui lubab.

Ja kui Anneli lubab mõne asja ette võtta, siis ta teeb selle kokku lepitud ajaks ära. Kui palud tal midagi teha, siis kohe teeb ta asju haruharva, pigem ikka ütleb, et ülehomseks saab. Aga siis ka teeb.

Aga kuidas Anneli teised on saanud nõusse, et nad talle kogu aeg sisse ei sõida… Seda peab temalt küsima. Kohe homme hommikul. Ju Anneli leiab selle väikese hetke homme või ülehomme, et selgitada lähemalt.

Mari tundis end palju paremini ning kuklas kripeldas juba vaikselt homse hommiku ja Anneliga vestlemise ootuse ärevus. Homme on päev, mil asjad hakkavad paremaks minema.

Mari oli Maimu täiesti unustanud.

“Nuh, ma siis lähen ka kodu ära, kõik töö juba tehtu’,” kostis ukselt. “Said sa mõne mõtte või? Muutusid äkki nii rõemsaks ja nagu põlekski enam sind siin…”

“Muidugi sain, aitäh!” lausus Mari naeratades ning kustutas laual lambi, et minna koju. Täna oli viimane päev, mille ta veetis tööl hiliste õhtutundideni.

Puhkusepohmell

Mitmed meist on juba naasnud puhkuselt või asuvad peatselt pärast puhkust taas tööle. Näitan mõnda võtet, mis aitab mul ennast puhkuse järel taas töövormi ajada.

Õige meelestatus

Kui mõtled selle peale, kui tore oli puhata ja kui nõme tööd teha, ei tule tööst midagi välja. Hea töö eelduseks on õige meelestatus. Mõtle mingi asja peale, mis valmistab sulle heameelt. Naerata vaikselt omaette – tead küll, tõmbad suunurgad veidi ülespoole ja muheled tasahilju. Mis sest, et teised võivad seda imelikuks pidada. Puhkuselt tulnud inimesed on ikka veidi imelikud, mis seal ikka.

Nüüd mõtle selle peale, mis su töö juures sulle kõige rohkem meeldib ning mis paneb sind oma tööd nautima. Kui tuju hea, on õige hetk tööga alustamiseks.

Tegevuste nimestik

Võta asja rahulikult ja koosta nimekiri asjadest, mis vaja korda ajada. Samuti pane kirja puhkuse ajal saabunud ideed.

Vali ideede hulgast kolm kõige olulisemat ning hakka esimesega tasapisi nokitsema. Kui vähegi võimalik, alusta kõige meeldivamast ülesandest. Kui saad, siis tee paar-kolm lihtsat ja meeldivat asja, et kiire võidumõnu kätte saada, ning siis, kui oled end juba käima tõmmanud, tee mõni keerulisem või ebameeldivam asi. Kui see saab valmis, siis on esimene päev juba läinud asja ette. Vali ka järgmiseks päevaks mõni keerulisem ülesanne, mille võtad homme ette hommikul, kohe esimesena.

Vasta kirjadele lõuna paiku

Puhkuse ajal saabunud kirjade lasu on täiuslik stressiallikas. Meilikast ava alles siis, kui oled paar esimest väikest tööd saanud tehtud. Vasta neile kirjadele, mis nõuavad vähem kui paar minutit vastamiseks. Pikemat tegevust nõudvad kirjad tõsta eraldi kausta ning kirjuta neis olevad tegevused üles, et nädala jooksul need lahendada. Edaspidi võta hommikuti tund-paar, et puhkuse ajal kuhjunud probleeme lahendada. Tavaliselt kulub puhkuse ajal kogunenud töötaagaga toimetulekuks nädal-paar.

Suhtle

Pauside ajal suhtle töökaaslastega ning uuri nende käest, mida nemad tegid puhkuse ajal ning mida olulist vahepeal juhtunud. Tõenäoliselt saad teiste inimeste käest märksa kiiremini olulistest uudistest teada kui end meililasust ja uudistemägedest läbi närides.

Kuula oma keha

Meie organism võõrdub puhkuse ajal tööst. Seepärast kuula esimestel tööpäevadel oma keha tavapärasest rohkem. Võib-olla vajad puhkepause tavapärasest sagedamini. Võib-olla vajad rahulikumas tempos töötamist. Võib-olla tahad tavapärasest rohkem või vähem suhelda.

Kui võimalik, tööta esimesed päevad rahulikus tempos, suurendades tasapisi oma töökoormust.

Millised on sinu nõuanded, et muuta esimene tööpäev meeldivaks?

Kolme tulemuse reegel

Saabunud on uus enesejuhtimise süsteemide põlvkond, mille parimaks esindajaks on programmeerija J. D. Meieri loodud “Väledad tulemused” (“Getting Results in the Agile Way”).

Tarkvaratööstus on kasutanud agiilset ehk väledat projektijuhtimist juba kümmekond aastat. Nn väleda projektijuhtimise tunnuseks on pikaajalise tegevuse jagamine pisikesteks sammudeks ja vaheetappideks ning nende kiire elluviimine ja tulemuste kasutusele võtmine. Sama moodi nagu toodet arendatakse, saab edendada ka oma elu: väikeste sammudega noppides iga päev pisikesi võite. Meieri süsteem seda just teebki.

Head asjad käivad ikka kolme kaupa. Nii on ka Meieri süsteemil kolm põhimõtet, millega saad kohe alustada oma asjade korda seadmist.

1. Kolme reegel

Meieri süsteem keskendub mitte tegevustele, vaid nende tulemustele. Esmalt paned näiteks paika, millised on sinu aasta kolm olulist tulemust, neist tulenevad järgmise kuu kolm olulist tulemust, neist tulenevad järgmise nädala kolm tulemust ja neist tulenevad järgmise päeva kolm tulemust.

2. Esmaspäevane visioon, igapäevased tulemused ja reedene tagasivaade

Tuleme tegevustele veidi lähemale. Iga nädal on uus algus. Esmaspäeval võtad ette oma pikaajalisemad, aasta- ja kuuplaanid ning otsustad, millised kolm olulist võitu alanud nädalal saavutad. Kirjutad need üles. Samuti võid juba ette paika panna, millised on alanud nädala iga päeva kolm olulisemat tulemust, millega hakkama saad.

Iga päev võtadki ette kolme olulisema tulemuse loetelu ning paned tegevusnimestikku kirja, mida nende saamiseks pead tegema. Ja seejärel teed.

Reedel võtad hetkeks aja maha ning uurid, mida saavutasid ning milliseid asju saad edaspidi paremini teha.

3. Tulipunktid

Tulipunktid kujutavad endast sinu elu ja töö kaarti, mis aitab sinu tulemusi ja nendeni jõudmiseks vajalikke tegevusi prioritiseerida ja mõista, mis tegelikult on sinu elus kõige tähtsam. Kui mingi asi on oluline, siis tuleb ju selleks asjaks aega võtta.

Tulipunktide välja selgitamiseks paned kirja valdkonnad ja rollid, mis nõuavad suurema osa sinu energiast. Võid lisada nende juurde ka vastuse küsimusele: “Mida soovid selles vallas saavutada?” Meier soovitab tulipunktid jagada kolme valdkonda: elu laiemalt (meel, keha, emotsioonid, karjäär, raha, suhted, lõbu), töö ja eraelu.

Võid lisada iga tulipunkti juurde ka selle, kui palju aega tahad konkreetsele valdkonnale igal nädalal pühendada: näiteks vähemalt 3 tundi nädalas trenni tegemist, aga mitte üle 50 tunni karjäärile pühendumist. See aitab luua tasakaalus nädalaplaani, sest selle koostamisel hoolitsed, et see kajastaks sinu elu tulipunkte.

Kui soovid Meieri süsteemiga teha lähemalt tutvust ning, mine tea, võib-olla isegi kasutama hakata, siis loe täpsemat infot süsteemi vikist ehk teadmusveebist.

6 soovitust koolitaja valikul

Koolitusega on imelihtne raisata ettevõtte omanike või enda raha. Kui võtad kuulda allpool kirjeldatud soovitusi, siis suurendad oluliselt võimalust koolitusse investeeritavat raha kuhjaga tagasi teenida.

1. Küsi soovitusi ja uuri kogemusi

Koolitaja valikul küsi oma suhtlusvõrgustikus, kes on tellinud sarnaseid koolitusi ning millised on olnud inimeste kogemused erinevate koolitajatega. Kui oled välja valinud paar-kolm koolitajat, kellega kaalud koostööd, küsi neilt varasemate koolituste tellijate kontaktandmeid, et neid intervjueerida.

Kui kulutad varem koolitajaga koostööd teinud tellijatega suhtlemisele tunnikese või pool, võid säästa sadu ja tuhandeid eurosid ning olla kindlam, et koolitusest on tegelikult ka kasu. Mulle ei meenu enda puhul ühtegi klienti, kes oleks keeldunud minu kohta infot jagamast – nii positiivset kui ka negatiivset.

2. Kohtu koolitajaga enne koolitust

Enne koolitust kohtu kindlasti koolitajaga. Kohtumisel kuula ja jälgi hoolega koolitajat.

Hea koolitaja küsib ettevalmistaval kohtumisel võimalikult palju, et mõista valdkonda, kus tellija tegutseb, koolitusel osalejate tööd ning valmistada ette selline koolitus, millest osalejad saavad võimalikult palju kasu. Kui koolitaja räägib peamiselt sellest, kui tubli ja tore ta on, suhtu temasse kahekordse ettevaatlikkusega. Koolitaja asi on aidata inimestel koolituda, mitte oma ego upitada.

Küsi koolitajalt, mis muutub koolitusega ning mis saab pärast koolitust edasi – kas koolitaja pakub järelsessioone õpitu kinnistamiseks, meili teel meeldetuletusi, konsultatsioonivõimalust soovijatele.

Kirjelda kindlasti koolitajale laiemat sihti, mida soovid koolitusega saavutada. Pole välistatud, et mõni teine koolitus või arenguviis, näiteks coaching, aitab palju paremini sihini jõuda. Hea koolitaja soovitab parimat saadavalolevat koolitust isegi siis, kui seda pakub tema konkurent ning ta ise jääb sel korral sellest tellimusest ilma.

Kui koolitajaga kohtuda pole võimalik, vestle temaga telefonis. Püüa aru saada, kas su ettevõtte käekäik ning koolituse teema läheb koolitajale tegelikult ka korda või on koolitus talle ainult raha teenimise viis. Lihtsaim viis selleks on uurida, millist kirge koolitaja tunneb koolituse teemavaldkonna vastu. Kirg on tavaliselt suhtlemisel tunda. Ah jaa, kirge ja fanatismi ei maksa segi ajada. Fanaatilistest koolitajatest on tervislikum hoiduda.

3. Ära vali koolitajat paberite ja tekstide alusel

Ära otsusta artiklite põhjal. Mõni koolitaja on suurepärane kirjutaja, kuid kehv esineja ja inimeste kaasaja. Teine on harukordselt kehv kirjutaja, kuid kirglik, köitev ja kaasahaarav koolitaja – tean üsna mitut sellist tippkoolitajat.

Ära lase müügitekstidel end haneks tõmmata. Müügitekst on reklaam, mis annab tootest aimu, kuid edastab haruharva koolituse tegeliku sisu. Küsi müügimeestelt ja –naistelt jonnaka järjekindlusega, millisel moel koolitus rahuldab just sinu töötajate koolitusvajadust. Kui teine osapool jätkab ettevalmistatud müügijutuga, palu võimalust rääkida otse koolitajaga.

Ära otsusta sertifikaatide põhjal. Sertifikaate suudab endale hankida iga töövõimeline vähegi taibukas inimene. Samuti on olemas rahvusvahelisi sertifikaate, mille omandamiseks tuleb lihtsalt mõnisada eurot aastas välja käia. See, et inimesel on juhiluba, ei tähenda veel seda, et ta sõidab turvaliselt. Ilmselt ta oskab kuidagimoodi sõita, aga ohutuses ei saa kindel olla. See, et inimesel on diplom, ei näita veel haritust ega asjatundlikkust, kuigi võib sellele viidata. Uuri, kui oskuslik koolitaja tegelikult on.

4. Küsi hinnale põhjendust

Ära vali kunagi koolitust lihtsalt seepärast, et see on väga odav või väga kallis.

Odav koolitus võib olla kehv, kuid ei pruugi – näiteks juhul, kui sinu tegutsemisvaldkond on koolitajale emotsionaalselt või põhimõtete poolest väga oluline ning ta otsustab teha tööd poolmuidu.

Väga kallis koolitus ei pruugi olla veel väga hea, kuigi see võib viidata kvaliteedile – põhjalikuks eeltööks ning koolituse kliendile sobivaks timmimine nõuab tööd, aega ja pingutust.

Palu koolitajal põhjendada hinda ning selgitada, miks on see just selline ning mis selles täpselt sisaldub.

5. Osale aktiivselt ettevalmistuses

Võimalusel valmista koolitus ette käsikäes koolitajaga. See suurendab tunduvalt võimalust, et saad just sellise koolituse nagu su töötajad vajavad.

Ettevalmistuse käigus veendu selles, et ühiselt tehtud töö kajastuks koolituse pakkumuses. Siis võid olla veidi kindlam, et ka koolitus ise on selline nagu ühiselt ette valmistatud.

6. Kohtu koolitajaga pärast koolitust

Võta koolitajaga nädal-paar pärast koolitust ühendust ning küsi, mida ta ise koolitusest sai ning mida õppis. Samuti uuri, milliseid mõtteid tekitas temas koolitus ning milliseid soovitusi tal on edaspidiseks töötajate arendamiseks jagada.

Kui koolitaja hakkab eelkõige iseennast soovitama, siis küsi, milliseid teisi koolitusi, raamatuid ja kursuseid ning millisel põhjusel ta soovitab. Küsi temalt ka seda, kas ta on nendest soovitustest ise materiaalselt huvitatud või mil viisil ta on nende pakkujatega seotud.

 

17 efektiivsuse suurendamise võtet

Kanada juhtimis- ja eneseabikonsultant Robin Sharma kirjutas hiljuti oma blogis 17 võttest, mille abil saab kahe nädalaga väidetavalt suurendada oma efektiivsust kaks korda. Kas on nii lihtne, on iseasi, kuid oma iva peitub igas nõuandes. Toon allpool ära Sharma nõuanded ja kommenteerin mõnda neist paari lausega (kaldkirjas) ka omalt poolt.

1. Lülita tehnoloogia iga päev 60 minutiks välja ning tegele kõige olulisema ülesandega.

2. Tööta 90 minuti kaupa. Hulk uuringuid kinnitab, et just see on parim töö ja puhkuse rütm.

3. Alusta oma päeva vähemalt 30minutilise treeninguga.

4. Ära loe hommikul esimese tegevusena oma e-kirju.

5. Lülita helinad ja kõllid arvutis ja telefonis välja.

6. Võta nädalas üks päev täielikuks taastumiseks (e-kirju ei loe, telefonile ei vasta, tööd ei tee). Sa vajad oma võimete taastamiseks ühte päeva nädalas, sest muidu ammendad oma jõuvarud.Erakõnedele võib ju ikka vastata. Kui vähegi võimalik, võta taastumiseks kaks päeva ning veeda sellest vähemalt pool pere, sõprade ja teiste lähedaste inimestega.

7.USAs katkestab keegi töötaja töö iga 11 minuti tagant. Katkestused hävitavad produktiivsuse. Õpi oma aega kaitsma ja katkestustest loobuma.Samal ajal hoolitse selle eest, et oma aja kaitsmisel ei saaks suhted viga. Kui vajad eraldioleku aega, siis ütle ka teistele, millal soovid segamatult töötada.

8.Pühapäeva hommikul kavanda oma  järgmise nädala kalender. Saul Bellow sõnul leevendab plaan valiku piinu. See taastab fookuse ja annab energiat.Kui planeerid nädala üksikasjalikult, kulutad liiga palju aega ja vaeva. Otsusta sulle sobiva nädalapäeva hommikul järgmiseks seitsmeks päevaks iga päeva kõige olulisem tegevus, millega tegeled hommikul kohe esimese asjana.

9.Tööta järjest. Loojaid ühendab kaks asja: nad töötavad täie pühendumusega ning teevad seda pikka aega järjest.Kui vähegi võimalik, loo endale iga päev 1,5-3 tundi segamatu töötamise aega sel ajal, kui oled kõige taibukam.

10.Joo liiter vett igal varahommikul. Me ärkame veepuuduses. Ettevõtja kalleim vara pole mitte aeg, vaid energia. Vesi taastab energia.Hommikul vee joomine on küll hea, aga kas nüüd korraga liiter? Joo hommikul vett janu täis – see peaks olema piisav. Ja hiljem päeva jooksul loomulikult ka.

11.Ära vasta oma telefonile iga kord kui see heliseb. Seda muidugi juhul, kui su tööks pole telefonikõnedele vastamine. Olulistele numbritele helista tagasi. Ja jäta automaatvastajasse teade, mis selgitab, kuidas ja millal uuesti ühendust võtad.

12.Investeeri oma ametialasesse arendamisse, et saaksid oma tööga rohkem väärtust luua.

13. Väldi kuulujutte ja ajavampiire.

14. Puuduta iga paberit vaid korra.  Kui pead mõne dokumendiga tegelema rohkem, siis esimesel läbivaatusel tee märkmeid.

15.Pea tegevuste nimestikku, milles kirjas need tegevused, mida sa tegelikult ei pea tegema.Vali sellesse nimekirja kolm kõige suuremat ajaröövlit ning hoidu neist tegevustest kuu jooksul. Kui see õnnestub, siis võid järgmised koormavad tegevused lisada.

16.Ärka hommikul kell viis.See ei pruugi osale inimestest sobida – pealegi tuleks sel juhul minna magama kell üheksa õhtul või teha 2-4tunnist lõunauinakut, sest vajame 8-9 tundi und päevas (kui sa pole just treeninud oma keha ja meelt selliseks, et suudad olla värske ka neljatunnise unega). Proovi ärgata poolteist tundi varem ning mine poolteist tundi varem magama. Õhtune uni värskendab rohkem ning hommikul jõuad tavaliselt üllatavalt palju tehtud. Kui arvad end olevat öökulli-tüüpi inimese, siis tee lihtsalt proovi paaril-kolmel päeval ja vaata, kas selline elukorraldus sobib sulle.

17.Pea püstijalukoosolekuid.Püstijalukoosolekud toimivad ainult kiireks aruteluks. Sisulist arutelu vajavad teemad valmista ette ning aruta seni, kuni jõuate konsensusliku otsuseni.

Peavangutaja sündroom

Meil on eitamine veres. Tee proovi ning loe kokku päeva jooksul, mitu korda ütled ettepanekule kõhklematult ja konkreetselt “ei”. Ja mitme “ei” puhul hiljem mõtled, et oleks ikka pidanud nõustuma.

Meie aastane poeg on mittenõustumise maakonna meister oma vanuseklassis. Küsi tema käest ükskõik mida, tema raputab vastuseks ikka pead. Ju on ta seda oma vanemate ja teiste teda ümbritsevate inimeste käest õppinud.

Tulemus oli alguses naljakas – on seda vahel siiani – ja pärastpoole tüütav. Tema ei-väljendus pole olnud pea kordagi tõsiselt võetav. Hüva, võib-olla mõnel üksikul juhul sajast.

Sama lugu on täiskasvanutega. Lase korra oma tutvusringkond peast läbi. Mitu inimest selles põevad peavangutaja sündroomi, kasutades iga võimalust selleks, et väljendada oma keeldumist ja nõusolematust? Ja kui tõsiselt sa nende keeldumist võtad?

Kui inimene keeldub pidevalt kõigist ettepanekutest, kaotab tema negativistlik eneseväljendus usaldusväärsuse. Sama juhtub inimesega, kes on kogu aeg kõigi asjadega nõus.

Kui väljendame oma põhimõtteid ja arusaame selgelt, nõustume nende ettepanekutega, mis meile meeldivad või viivad meid valitud ja soovitud sihil edasi, siis käitume arukalt ning oleme arvestusväärsed. Kui keeldume tegevustest, mis käivad risti vastu meie põhimõtetega, ei vii meid sihile või on väga vastumeelsed, väärib me arvamus arvessevõttu ning suurendab ka meie endi väärtust nii teiste kui ka meie enese silmis.

Kui olen teadlik oma eitussündroomist, siis alati proovin esimesena ettepanekuga nõustuda, kuid enne lõplikku “jah”-i kaalun, kas ka tegelikult saan ja tahan endale mõnda kohustust võtta. Nii juhtubki, et vahel nõustun argumenteeritult ja vahel ütlen: “Sel korral on vastus ei.” See ei lõika küsijalt võimalust järgmisel korral taas mu abi küsida ega minult järgmisel korral rõõmuga nõustuda.

5 soovitust keskendumiseks

Kui elu kipub laiali valguma ning olulised asjad ei jõua kuidagi lõpule, võib abi olla raamatu “Juht ilma ametinimetuseta” autori Robin Sharma viiest nipist, millest igaüheks kulub minut.

1. Ole julge ja ütle kindlalt “Ei, aitäh!” neile tegevustele ja ettepanekutele, mis ei aita kaasa sinu kõige olulisemate asjade edasi viimisele.

2. Võta hommikul 60 sekundit, et panna kirja eesootava suurepärase päeva plaan.

3. Enne kõige olulisemale tegevusele keskendumist lülita välja kogu segav tehnoloogia: e-mail, välksõnumid, telefon. Anna ka teistele teada, et soovid töötada tunni või paar keskendunult ega taha, et sind katkestataks.

4. Hinga 60 sekundit keskendunult ning mõtle sellele, kaugele oled oma asjadega jõudnud ning mis on juba tehtud. See annab uut jõudu.

5. Võta 60 sekundit, et koristada oma töölaud. Kui sind ümbritsev keskkond on segi, on hajali ka mõtted; kui meid ümbritseb kord, on lihtsam ka peas korda luua.