Üha kiirenev sõit lõpuga lumehanges

Eelmise aasta lõpus haarasin endale liiga palju ülesandeid ning lõpptulemusena lendas mu enesejuhtimise regi uppi ning mina ühes sellega. Näitan kuut tunnust, mis annavad tunnistust sellest, et peagi ootab ees paratamatu õnnetus.

„No kuidas nüüd ajajuhtimise koolitajal ja raamatu „Hetk“ autoril siis niimoodi läks?“ kuulen mõnda lugejat küsivat. „Kingsepal pole kingi, jah?!“

Vahel on kingad läbi küll… Aga siis tuleb teiste saabaste asemel enda omad ära parandada.

Tagantjärele vaadates andsid peatselt saabuvast õnnetusest mitu asja märku piisavalt varakult. Kuid hoog oli nii suur, et ei olnud mahti neid signaale märgata – isegi siis mitte, kui need olid muutunud väga valjuks. Näitan, mis juhtus.

2 minuti reegel ei toimi

Tagantjärele vaadates oli just see esimene tunnus – jätsin mitu olulist pisiasja tegemata. Kui tavaliselt ajan paariminutlised tegevused korda paaril-kolmel sessioonil päevas, siis nüüd lükkasin need päeva lõppu. Aga siis olin nii väsinud, et ei jaksanud nendega tegeleda ja lükkasin need järgmisse päeva. Ja siis ülejärgmisse. Nii need kuhjusid.

Isetäituv meilikast

Kui mõni e-kiri jääb kirjakasti kauemaks kui päev-paar, siis on seegi ülekoormuse märk. Tavaliselt saan päevas poolsada kirja ning kui kirjakastist vaatab vastu juba sadakond kirja, mis on lugemata või mille puhul ma pole otsustanud, mida nendes peituvate tegevustega täpselt peale hakata, on pilt selge: midagi on valesti.

Üleliigsed paberid taskus ja kotis

Annan endast parima, et mitte kaasas tassida üleliigseid pabereid rahakotis, taskutes ega kotis. Sellest hoolimata avastasin, et rahakott on kviitungeist pungil, mõni visiitkaart reisib pintsaku rinnataskus mitu kuud või tont-teab-kust tulnud esemed kipuvad kotis paljunema. Tulemuseks oli segadus mu ümber, mis külvas ka segadust mõtteis.

Aeg puudub iganädalaseks ülevaatuseks

Olen pühendunud iganädalase ülevaatuse fänn. Võtan tavaliselt korra nädalas tunniks-paariks aja maha, et uurida, mida olen nädalaga teinud ning mida olulist toovad järgmised nädal või kaks. See harjumus aitab sihte seada ja rahulikult kaaluda, millega tegeleda ja millega mitte.

Ühel hetkel oskasin oma elu nii kiireks ajada, et ülevaatuseks puudus aeg. Noh, mis see üks kord ka ära pole… Järgmisel nädalal juhtus sama moodi. Ja ülejärgmiselgi. Segadus kasvas.

Lubadused ei pidanud

Üha sagedamini avastasin, et jagan tühje lubadusi. Alguses paar tükki nädalas, hiljem paisus nende arv kümnekonnani. Mida kiiremini hakkad rabelema, seda kärmemalt vajud sohu. Ja seda rohkem proovid asja tühiste lubadustega – nii endale kui ka teistele jagatavatega – päästa.

Meisterreageerija, vähemalt esialgu

Üha rohkem tegelesin juhtimise asemel reageerimisega, sest ootamatuste arv jätkas kasvamist. Lõpuks oli hoog juba nii kiire, et kõigele ei jõudnud enam reageeridagi. Vahel oli tunne nagu juhiksin autot, aga gaasipedaal on kinni kiilunud ja pidur ei tööta. Lõpuks oled nagu peksupoiss: hoop tuleb hoobi järel, ise muretsed peamiselt selle eest, et ellu jääks, muu pole enam oluline. No nii hulluks asi ei läinud, aga väga palju puudu ka ei jäänud.

Lõpuks puudub vähimgi aeg planeerimiseks, lihtsalt jooksed asjadega kaasa kuni võhma jagub. Kui enam ei jaksa, kukud. Aga siis pole enam vahet.

Külmumine

Kuna juhtimine puudub lõpuks täielikult ning kiirus kasvab pidevalt, siis varem või hiljem lendab regi uppi ning sellel sõitja samuti. Alguses on hanges mõnus ja rahulik, aeg seisab, kõik kihutavad sinust mööda. Mõnus. Aga seejärel hakkab jahe, lausa külm, üha külmem, talumatult jäine. Nüüd on valik sinu teha.

Esimene variant: aga äkki õige jääkski siia? Räägivad, et alguses on küll hirmus külm ja valus, aga hiljem läheb paremaks. Ühel hetkel muutuvat olemine rahulikuks ja enam pole millelgi vahet. Mitte kunagi enam. Juhtub, mis juhtuma peab.

Teine variant: võtan kokku viimased jõuvarud, ajan end püsti ning, nui neljaks, leian koha, kus saan sooja kamina ees rahulikult läbi mõelda, et kuidas edasi. Valisin selle tee, muidu ma täna seda kolumni ei kirjutaks.

Mida sina teeksid sellises olukorras, kui oled „reelt“ maha lennanud ja tahad uuesti end kätte võtta? Palun jaga oma soovitusi kommentaarides. Järgmisel nädalal kirjutan, kuidas ma ise uuesti ree peale ronisin ning olukorra kontrolli alla sain.