Veerandi reegel

Ideaalis võiksime pikaajaliste parimate tulemuste nimel püüelda selle poole, et jagame päeva neljaks veerandikuks, millest iga tükk peab silmas ajahorisondil erinevat vahemaad.

Kui tihti avastame, et päev on jõudnud õhtusse, kuid olulised asjad on endiselt ripakil ning pikema aja jooksul tähtsatele tegevustele ei jagunud hetkegi? Teoreetiliselt on ju tore mõelda, et tõeliselt tähtsad on need tegevused, millel tohutu mõju, ent ajaline surve puudub. Päriselu surub oma armutu tempo peale ning sellega kaasa minekust hoidumine nõuab hiiglaslikku enese- ja sihikindlust.
Kõige paremini toimivad lihtsad meetodid. Üks viis, mida proovida pikema aja jooksul tähtsatele teemadele varasemast suurema tähelepanu pööramiseks, on päeva või nädala tükeldamine neljaks.
Selle puhul tasub enne iga tegevust jonnaka järjekindlusega küsida endalt ja teistelt, millal me näeme konkreetse tegevuse vilju ning kui mahlakaks ja kasulikuks need tõotavad kujuneda.

3–5 aasta perspektiiv

Magusaimad viljad valmivad pikaldaselt. Oliivipuu hakkab kandma oskusliku kasvatamise korral 30–50 aastaga. Kui isa istutab puu, siis selle vilju hakkavad hea hoolduse korral nautima tema lapsed ja lapselapsed.
Meie igapäevane elu pole nii pika vinnaga. Sellest hoolimata tasub pärida, millised on muudatused, mida eesootav tegevus toob kaasa 3–5 aasta pärast. Milline on selle tegevuse pikaajaline mõju?
Eralda iga päev 2 tundi või nädalas päev ja veerand sellistele tegevustele, mille tohutu mõju avaldub mõne aasta pärast. Kui praegu pöörad neile tegevustele tähelepanu, siis õisi näed võib-olla juba aasta pärast, kuid viljad saavad küpseks alles mitme aasta möödudes.
Inimene on harukordselt kehv oraakel. Loomulikult teeme vahel vale valiku ning panustame ka neile võrsetele, mis ei hakka kunagi vilja kandma. Paraku on valiku tegemisest loobumine veel hullemate tagajärgedega ja vähendab õnnestumise võimalust oluliselt.

3–12 kuu perspektiiv

Veerand päevast või nädalast kuulub neile tegevustele, mille vilju saame nautida lähema aasta jooksul, aga kindlasti mitte enne paari-kolme kuud. Seepärast tasub küsida endalt ja teistelt, mis juhtuks 3–12 kuu jooksul siis, kui tegutseme parimal võimalikul moel eesootava asjaga.
Need viljad toidavad meid eesootava aasta jooksul, et jaksaksime kaugema tulemuse ära oodata. Suudame selliseid asju juba veidi täpsemalt ennustada ja tulemusedki on ootuspärasemad, kuigi pakuvad vahel üllatusi.

2–3 nädala perspektiiv

Paar tundi päevas või veidi üle päeva nädalas tasub jätta tegevustele, mille mõju on tajutav ja tuntav juba nädala või paari-kolme pärast. Nende alla kuuluvad sageli samakõlastuskoosolekud, igapäevased arutelud ning mõned teisedki ülesanded.
Ameerika produktiivsusguru Michael Linenbergeri sõnul jookseb paari nädala kauguselt ajahorisont, milleni suudame oma töid-tegemisi ennustada üsna täpselt.
See toob kaasa kiusatuse kulutada neile valdav osa ajast. Kui teeme suurema osa ajast just neid asju, siis tundub, et tegevused lausa lendavad käes, ent oma elu veidi eemalt, nii linnulennult vaadates, tõdeme, et tegelikult me ei liigu oluliselt paigast. Pigem tiirutame sama koha peal.
Paar tundi päevas mõne nädala perspektiivis olulistele tegevustele on paras kaal.

1–2 päeva perspektiiv

Elu ei ole staatiline, vaid liigub pidevalt. Iga päev paiskab meieni ootamatusi ning kiiret reageerimist nõudvaid sündmusi. Oluline on mitte lasta end neist täiesti kaasa kiskuda, vaid sõeluda ajaperspektiivi silmas pidades välja kõige olulisemad.
Mis juhtuks, kui ma seda asja praegu ei teeks? Kui ei juhtu midagi, ära tee. Kas keegi teine tuleks selle tegevusega paremini või kiiremini toime? Kui jah, siis delegeeri. Need pool sajandit vanad kaasaegse juhtimisteooria ühe looja Peter Druckeri põhimõtted kehtivad endiselt.
Teisest küljest: kui me ei varu kiiret reageerimist vajavateks ootamatusteks paari tundi päevas, on sellel hukatuslikud tagajärjed. Toob ju iga päev meieni sündmusi, millega tulebki tegeleda nii ruttu kui võimalik. Oluline on hoida tasakaalu. Kui pöörame ootamatustele liiga palju tähelepanu, siis niidavad igapäeva pisiasjad meist jalust ning liigume edasi aeglaselt neis koperdades ja kakerdades. Sama tagajärg ootab meid ees juhul, kui me ei pööra neile piisavalt tähelepanu.

Ajastus määrab

Kõige olulisem on hea ajastus. Jälgi veidi enda ning sind ümbritseva ökosüsteemi rütmi. Millal on kõige kiiremad ja millal veidi rahulikumad ajad? Millal oled andekas ja millal üsna nüri pliiats karbis? Kas magusamad ajad on hommikul, ennelõunal või pärastlõunal? Nädala alguses, keskel või lõpus?
Kui vähegi võimalik, siis proovi tüürida pikema perspektiivi teemad rahulikesse andekatesse aegadesse. Otsusta päev varem, kuidas seda magusaimat aega kasutad sel moel, et see aitaks kaasa täiuslike viljade valmimisele aasta või paari-kolme pärast. Muidu võib hea hetk minna luhta.
Eks neid tükeldamise viise ole teisigi – vahest tuntuim neist 50/30/20 reegel, mille kohaselt pool ajast tasub investeerida pikas perspektiivis olulistesse asjadesse, veidi alla kolmandiku lähemal mõnel kuul olulistesse asjadesse ning viiendik kiiretele pisiasjadele.
Kahtlustan, et suuremas sotsiaalses koosluses tegutsedes see nii lihtne pole – kui, siis juhul, kui organisatsiooni juht pole võtnud kindlat sihti pikema aja jooksul kindlat suunda hoida.
Veerandi reegel annab tänapäeva kiirete muutuste ajal suurema paindlikkuse, ent aitab hoida ka valitud suunda.

Eesmärk, autonoomia ja meisterlikkus

Daniel Pink kirjutab raamatus “Drive”, et meeskonnad tegutsevad tulemuslikult juhul, kui selle liikmed on selgelt mõistnud eesmärki, nad teavad oma vabaduse piire ning tegevus aitab kaasa nende meisterlikkuse kasvule.
Kui meeskond tajub ja mõistab ühist eesmärki ning sellega seotud isiklikke eesmärke ja sihte, siis pühenduvad inimesed ühise tulemuse saavutamisele rohkem.
Eesmärgi läbi arutamisest ei piisa. Omavahel on hea kokku leppida igaühe autonoomia ehk see, et tiimi igal liikmel on vabadus valida oma lähenemise viis eesmärgi saavutamisele. Iga inimene erineb ning igaühel meist on erinev tegumood. Tegutsen innukamalt kui tean, kuhu pean välja jõudma, ja saan ise valida mulle sobiva tee.
Inimesed ei õpi lühikeseks ajaks. Kui mingi tegevus aitab suurendada tiimi liikme meisterlikkust, siis see motiveerib. Meis kõigis on kihk muutuda üha paremaks ja oskuslikumaks. Kui tegevus võimaldab seda, kasvab tegutsemistahe.
Kui üks neist kolmest tegurist – eesmärk, autonoomia, meisterlikkus – jääb häguseks või puudub, siis on mõtlemise koht: mida saan teha, et mu tegevustes oleksid kõik kolm esindatud.