Postitused

Mehed on Marsilt ja naised Veenuselt

Loome kõige paremini teostatavaid plaane siis, kui rakendame oskuslikult tööle endasse peidetud äärmused: nii ohjeldamatu looja ja väsimatu edasitormaja kui ka skeptilise pidurdaja ja paadunud pessimisti.

Oot, aga mis on sellel kõige pistmist artikli pealkirjaga? Kohe selgitan.

“Kuule, kirjuta: “Range arvestus ja kaine distsipliin”? Äh? Nigu see Propa lugu, tead ju küll!” pröökas mu Loov Mina.

“Lolliks oled läinud, see on… Lihtsalt labane!” vastas mu Pidurdav Mina.

“Aga äkki siis toktor Jekyll ja mister Haig? Ui, ma tahaksin olla mister Mis-Iganes-Ta-Nimi-Nüüd oligi! Ja toktor ka! Mõlemad ja kohe!!!”

“Rahune nüüd maha! Peale selle oli see mister Hyde, lollakas, ja doktor kirjutatakse nõrga D-ga nagu debiilik!” sõitles Pidurdav Mina.

“Aga… Ma tean!!! Mehed on Marsilt ja naised Veenuselt! Naised raudselt loevad ja mehed ka! Äh?” pakkus Loov Mina.

Pidurdav Mina andis alla: “No hea küll, pane siis pealegi see Marsi ja Veenuse pläma, eks ma klaarin pärast selle jama ära nagu alati.” Ning ta asus kirjutama juhtlõiku samal ajal kui Loov Mina nuias, et Pidurdav Mina kirjutaks ka seda, kuidas maailma sündis nii geniaalne pealkiri, mis “ei jäta kedagi külmaks” ja “haarab lugeja endasse jäägitult” (tsitaadid muutmata).

Kasuta erinevaid poolusi

Vajame planeerimise ja tegutsemise erinevates etappides mõlemaid tegelaskujusid, nii tormakat loojat kui ka kriitilist pessimisti. Kui soovime olla väga head projektijuhid või tegevuste korraldajad, siis on mõistlik kasutada oma aju nii suures mahus kui vähegi võimalik.

See ongi põhjus, miks tegevuste visandamise käigus me nii joonistame kui ka sõnastame eesmärki (pikemalt loe sellest eelmisest kolumnist).

Ja kui plaan on loodud, on nutikas end ja oma meeskonda veidi pidurdada, et me juba esimesse kurvi liiga kiiresti siseneks ega sellest välja põrutaks. Siin tuleb appi üsna lihtsakoeline riskianalüüs

Leia kõige olulisemad ohud

Projekti riske analüüsime tavaliselt kolmes järgus.

Esimese sammuna paneme kirja nii palju riske kui vähegi meenub, aga me ei mõtle sellele, mida teha siis, kui mõni risk peaks ilmnema.

Teise sammuna arvutab välja riskiteguri. Põhjus on lihtne: kui meile anda käsk leida riske, siis oleme tublid ja leiame neid – isegi seal, kus tegelikult riskid puuduvad. Riskiteguri arvutamine aitab meil tuvastada need riskid, mis väärivad ka tegelikult tähelepanu.

Riskide hindamise metoodikaid on kümneid. Tutvustan neist üht, mis on üsna lihtne. Selle puhul võtad risk riski haaval need ette ning hindad iga riski puhul nelja asja: riski ilmnemise tõenäosust, selle mõju lõpptulemusele, riski ilmnemise avalikkust ning riskijuhtimise meetmete olemasolu.

Riski ilmnemise tõenäosust hindame viiepalliskallal (näiteks 1 punkt – tõenäosus alla 5%, 2 punkti – 5-10%, 3 punkti – 10-25%, 4 punkti – 25-50 % ning 5 punkti – üle 50% tõenäosus).

Riski mõju lõpptulemusele hindame samuti viiepalliskaalal – 1 kui mõju on olematu ning 5 kui mõju on hävitav. Hinde 2-4 saab mõju siis, kui see on olemas ja mõjutab lõpptulemust, ent ei hävita seda.

Riski ilmnemise avalikkuse all mõistan seda, kuidas ja millal saame teada riski olemasolust. Seda hindame kolmepalliskaalal: 1 – saame varakult aimu sellest, et tulevikus ilmnevad riski mõjud; 2 – riski tagajärjed ilmnevad veidi aega ette hoiatades; 3 – riski tagajärjed ilmnevad täiesti ootamatult.

Riskijuhtimise meetme olemasolu hindame samuti kolmepalliskaalal: 1 – teame täpselt, mida teha riski avaldumisel; 2 – saame riski avaldumisel kasutada oma varasemaid või kellegi teise sarnase olukorraga toimetuleku kogemusi; 3 – meil pole õrna aimugi, mida riski avaldumisel teha.

Neid nelja numbrit omavahel korrutades leiame iga riski puhul riskiteguri. Mida suurem on riskitegur, seda olulisem on risk. Nüüd võtame 3-5 kõige olulisemat riski ning mõtleme, mida nende ilmnemisel teha just selle hinde vähendamiseks, mis sai kõige rohkem punkte. Nii lihtne see ongi.

“Kuule, aitab nüüd teooriast küll, teeme ikka reklaami ka, sest jube hea koolitus tuleb!” pröökab igavlev Loov Mina. “Mis sa niisama targutad???”

See kord jääb Pidurdav Mina lõpuks nõusse ja lisab tagasihoidlikult: “Tule väga heale kaasava projektijuhtimise koolitusele 23.-24. jaanuaril Tallinnas, kus saad enda sees mõlemat poolt proovida projektijuhtimise teadmiste hankimisel.” Lisainfot koolituse kohta leiad www.selgepilt.ee/kaasav-projektijuhtimine ning registreerumiseks on jäänud veel mõned loetud päevad.

Kaasav projektijuhtimine aitab sujuvamalt jõuda parema tulemuseni

Sa oled oma projektiga üksi nagu polaaruurija keset inimtühja jäävälja. Tähtaeg läheneb üha kiiremini ja raha projekti eelarves on sulanud sama kiiresti nagu esimene lumi. Meeskond näitab üha enam närvilisuse märke ja konfliktid sagenevad. Tundub, et see projekt ei lõpe kunagi. Või kui lõpeb, siis sellisel viisil, millele ei taha praegu mõeldagi. Kui oled juhtinud kasvõi üht projekti, siis vist tead, millest räägin. Kuidas kirjeldatud olukorda vältida?

Projektijuhtimine ei pea olema nüri paberimajandusest tulvil jändamine ja jauramine – projekti kavandamine ja eestvedamine võib olla loov, põnev ja haarav tegevus. Seda eriti siis, kui kaasad projekti võtmeisikud selle kavandamisse juba projekti algfaasis.

Üks mu suurtest klientidest avastas oma projekte analüüsides, et 70% nurjunud ettevõtmiste põhjuseid peitus projekti kavandamise järgus, 20% põhjuseid planeerimises ning kõigest kümnendik projekti elluviimise vigades. Seepärast on oluline ühiselt pingutada juba projekti algatamisel, et selle lõpus võiduka tiimina oluliste asjade elluviimist tähistada.

Planeeri loomulikult

Alles viimasel kümne aasta jooksul on hakanud levima projektijuhtimise mudelid, mis arvestavad meie mõtlemise loomuliku käiguga. Planeerimine pole ju meile võõras tegevus, kuid teiselt poolt pole mõtet kängitseda seda karmidesse teoreetilistesse mudelitesse, mille päriseluga klappima panek kujuneb omaette vaevanõudvaks projektiks. Tutvustan üht tõhusat viisi lihtsamate projektide planeerimiseks ning keerulisemate kavandamiseks nende algatusjärgus.

Tavaliselt oleme esimese sammuna sõnastanud projekti võtmeisikutest tuumikuga, miks konkreetset projekti on vaja – mida see projekt annab maailmale, kasusaajatele ja ka meile endile. See loob koosmeele ning aitab tulevikus konflikte vähendada.

Järgmisena lepime kokku 3-7 põhimõttes või mängureeglis, mis kehtivad kogu projekti jooksul. Siis on kõigil osalejatel selge, milliste reeglite järgi eesootavas mängus käitume. Tulemuseks on taas erimeelsuste vähenemine projekti edasises käigus.

Kolmanda sammuna visualiseerime projekti metsikult eduka tulemuse. Joonistame koos, kuidas näeb välja olukord projekti lõpus, ning siis sõnastame oodatava tulemuse. Seda pilti ja sõnastust on hea hoida kogu projekti vältel meeskonna silme ees, et mõistaksime, milline on meie ühine siht.

Mõttekaart tuleb appi

Neljanda sammuna koostame projekti olulisemate tegevuste mõttekaardi. Sageli oleme selleks kasutanud vaba tarkvara Freemind. Freemindi eestikeelse lühijuhendi leiad aadressilt http://tinyurl.com/freemind-juhend. Kogu ajurünnaku vältel kuvame mõttekaardi seinale ja muudame seda kõigi osalejate nähes.

Esmalt paneme ajurünnaku käigus kirja, milliseid tegevusi on laias laastus vaja tulemuseni jõudmiseks. Iga tegevuse sisestame mõttekaardi haruna.

Nüüd järjestame tegevused nende toimumise järjekorda (mõttekaarti loetakse üldjuhul kella 12 koha pealt kellaosuti liikumise suunas). Vajadusel tõstame alamtegevused vastava peategevuse alamharuks.

Pärast tegevuste järjestamist hakkame liikuma alates hiliseimast tegevusest ning lisame igale harule juurde tähtaja, mõnel puhul ka selle haru tegevuste alguse aja.

Lõpuks lisame iga peaharu juurde inimese nime, kes vastutab selles harus kirjeldatud alamprojekti eest alates selle kirjelduse täiendamisest iga üksiku tegevuse tasemeni kuni nende tegevuste elluviimise juhtimise eest.

Viimase sammuna leiame projekti riskikohad, leiame neist olulisemad ja mõtleme ühiselt, kuidas nendega toime tulla. Aga sellest lähemalt juba järgmisel korral.

Tule õppima ja harjutama

Kui tahad kirjeldatud mudelit päriselus õppida ja harjutada, siis lähiajal on selleks kaks võimalust.

Mängime ülalkirjeldatud mudeli läbi 27. veebruaril toimuval Äripäeva korraldataval inspiratsioonikonverentsil “Kuidas suvepäevadest korraldada suve meeldejäävaim sündmus?” Selle tunnisel lõpusessioonil kavandame ühiselt projektide loomuliku planeerimise mudeli abil suvepäevade projekti ning visandame suvepäevade ettevalmistuse mõttekaardi. Iga sessioonil osaleja saab selle mõttekaardi konverentsilt kaasa, et seda hiljem oma vajadustele vastavaks kohandada ning seda kasutada tipptasemel suvepäevade korraldamisel. Konverentsi kohta vaata lisainfot Sekretar.ee veebist.

Kui tahad õppida ja harjutada põhjalikumalt, siis tule osalema juba minu kaasava projektijuhtimise meistriklassi, mis toimub 23.-24. jaanuaril Tallinnas. Kaasava projektijuhtimise meistriklassis õpid, kuidas alustada ja juhtida ettevõtte/organisatsiooni jaoks olulisi projekte täie teadmise ja enesekindlusega, et suudad neid tähtajaks ja eelarve piires viia tulemuslikult lõpuni hoolimata ootamatustest. Iga osaleja tuleb soovi korral koolitusele mõne hiljuti alanud või lähiajal algava projekti või suurema tegevuse ideega, et see ühiselt meistriklassi käigus kavandada ja planeerida. Kui oma projekti pole, ei juhtu ka midagi, sest kasutame näitena mõnda projekti, mis läheb korda võimalikult mitmele osalejale (seega ka Sulle).

Meistriklassi kohta loe lisa www.selgepilt.ee/kaasav-projektijuhtimine.

Uus maailm

Hoolimata sellest, et meie ühine maailm ei kavatsegi reedel lõppeda, võid tõmmata oma praeguse maailma otsad koomale ja luua selle asemele uue ja parema.

Uue maailma loomisel on mu esimene küsimus: millises maailmas soovid elada? Kuidas näeb su ideaalmaailm välja? Joonista, millised olulised suhted, sidemed ja asjad selles on. Igaüks meist oskab joonistada, ainult et osa meist nimetab seda kritseldamiseks või sodimiseks. Kritselda oma ideaalmaailm.

Uue maailma alustalad

Mis on sulle oluline selles maailmas? Pane kirja kõige olulisemate suhete, inimeste ja tegevuste märksõnad. Kui võimalik, siis enam-vähem tähtsuse järjekorras. Oluline on eelkõige uurida, milleta sa ei kujuta elu ette, millised inimesed, suhted ja tegevused on hädavajalikud.

Need prioriteedid on sinu uue maailma alustalad.

Kulge mõnuga

Ungari päritolu USA psühholoog Mihalyi Csikszentmihalyi kirjeldab oma raamatus “Kulgemine” autoteelise ehk iseenesest eesmärgi täitumisele suunava tegevuse tunnuseid:

  • Oluline on tunda, et tegevus jõuab tulemuseni, seda on võimalik viia lõpuni. Või vähemalt mingi vahetulemuseni.
  • Tead üsna hästi, millise laiema eesmärgi või sihi nimel tahad selle asjaga tegeleda ning milline on ootuspärane tulemus.
  • Tegevuse ajal või hiljemalt pärast selle lõpetamist saad teada, kuidas asi välja tuli – näiteks keegi ütleb sulle seda või näed seda ise.
  • Sul on võimalik keskenduda tegevusele ning selle ajal tõrjuda peast kõrvalised mõtted.
  • Tunnetad, et sinu tegevust kontrollid sina ise – see sõltub peamiselt sinust, kuidas asi välja tuleb.
  • Kaob mure selle pärast, kuidas teised Sind näevad: eelkõige on tähtis see, kuidas ise end tunned ning mil moel panustad protsessi; teiste arvamus on teisejärguline.
  • Tegutsedes unustad sageli ülejäänud maailma, tekib kulgemise tunnetus.
  • Ajatunnetus muutub: vahel tundub, et mitu tundi mööduvad hetkega või mõni minut näib mitme tunnina.

Esimesed sammud

Nüüd ühenda need kaks lähenemist ja uuri, kuidas saad oma uue maailma alustalade suunas autoteeliselt liikuda. Küsi endalt, kuidas saad suurendada kulgemist nendes välja valitud vähestes suundades. Kuidas saad mõnuga ehitada ja kindlustada oma uue maaimla alustalasid?

Milline on iga prioriteedi puhul sinu järgmine tegevus? Millal sa tahad selle nimel tegutseda?

Kui viid need mõtted ellu, siis eeldusel, et sul on head kavatsused, muudavad su teod ka meie ühist maailma paremaks. Meid ootab ees uus maailm, milles elame suurema naudinguga ja loome pidevalt üha paremat keskkonda nii endale kui ka oma lastele, lähedastele ja sõpradele.

Soovin Sulle häid saabuvaid jõule, mõnusat aastalõppu ning hoogsat ja nauditavat uut aastat.

Kui paus ei kanna

Kas kujutad ette muusikat, milles puudub vaikus, muusikat, mis mängib pidevalt ja milles puuduvad pausid? Mõni harv pausikoht on isegi lamedas ja maotus pidevalt mängivas Ameerika kassafilmimuusikas, rääkimata märksa nauditavamatest teostest.

Mis juhtuks muusikast pauside eemaldamisel? See kaotaks suure osa oma võlust. Kui kuulad mõnda väärt muusikateost suurepärases esituses, siis kuuled, kuidas vahel teevad pausi kõik esitajad ning vahel vaid mõni neist. Vahel mängivad nad valjemalt ja vahel vaiksemalt, vahel kiiremini ja vahel rahulikumas tempos.

Muusika jäljendab elu. Kui elus puuduvad pausid, on see parimal juhul sama mõttetu ja maotu kui lääge kassahiti saundträkk. Kui paus ei kanna, ei pääse mõjule sisu ega vorm.

Vahel on hädavajalik võtta hetkeks aeg maha, et tunnetada vaikust ja looduse loomulikku kulgemist. Need hetked annavad meie elule mõtte.

Kui tahad pausi pidada, siis see pole kuigi raske. Variante on mitu:

  1. Ole hetk (kasvõi kümme sekundit) rahulikult ja ära mõtle mitte midagi. Tunneta, et oled elus – päriselt ka.
  2. Võta kasvõi minut või paar, et enda ümbruses toimuvat jälgida, kuulata ja vaadata. Ära lükka seda homsesse, vaid võta selleks aega veel enne, kui jätkad kolumni lugemist.
  3. Mine ja jaluta lähedastega veidi looduses. Tunneta sind ümbritsevaid inimesi ja loodust. Siis näed, milline on maailm tegelikult.

PS: Mõtlesin alguses öelda kaks sõna sekka poliitilise usaldamatuse kriisi debatti, aga pean parem pausi. Suur osa poliitikutest ei suuda rahva mõistuse ja tunnete alahindamisel ning ülbel eneseimetlusel nii ehk naa pausi pidada, rääkimata selle välja pidamisest. See muudab nende tegutsemise poliitikaareenil vaimse perifeeria asjaarmastajalikuks taidluseks saalis, kus peatselt on esinejaid rohkem kui vaatajaid. Aga võib-olla on see lihtsalt mu soovmõtlemine.

5 täpsustust mu ülesannete haldamise süsteemile

Parkimiskella ja Raybike’i loojaid Märt Pikkani intervjueeris mind meilitsi, et täpsustada minu 9 töövõtet oma asjade korraldamiseks. Küsimused olid nii head, et otsustasime need avaldada eraldi loona.

Kalendrisse on lihtne kohtumisi kirjutada, sest nende toimumise aeg on konkreetne. Kuhu tööriista panete kirja koolituseks ettevalmistuse alguse? Things või Kalender? Millise loogika järgi toimub asjade nimekirjast (Things, Evernote) sisestamine kalendrisse. Kui idee nimekirjast saab mõni asi tähtaja/kuupäeva, kas siis selle järgmine koht on alati kalender?

Tööülesannete haldamise protsess on tavaliselt selline, et alguses panen asja kirja Thingsi ning määran päeva, mil tegevus nö aktiveerub ja tuleb minu pooleliolevate tegevuste nimekirja. Kui vajan pikemat (üle tunni) keskendumise aega, siis broneerin selleks aja ka oma kalendris, sest vastasel juhul võin paha aimamata ettevalmistuste aja koolitusteks ära lubada. Seega töö jõuab Thingsist kalendrisse juhul, kui see võtab ilmselt üle tunni.

Kuigi tegelete korraga ühe arendusprojektiga põhitöö kõrvalt, on usutavasti projekti nimestik üsna pikk. Kuidas väldite projektide kuhjumist?

Projektide kuhjumist väldin iganädalasel ülevaatusel, mille käigus peatan suurema osa poolikuid arendusprojekte ja otsustan, millal nendega jätkan – eesmärk on siiski tegeleda ühe arendusprojektiga korraga. Korra kuus viskan pikemat aega liikumatult vedelenud projektid nimekirja “Ühel ilusal päeval võib-olla”. Üle kolme kuu eemaldan sellest tulevikuprojektide nimekirjast otstarbetuks muutunud asjad.

Kuidas tekib teil ülevaade ühest või teisest projekti käekäigust tagantjärgi. Kas/mis tööriista kasutate, et vaadata projekti peale tagasi?

Tagantjärgi vaadet ma suurt ei kasuta, sest pole selle järgi vajadust tundnud. Paar asja siiski: kui mõne asja saan valmis, siis lohistan selle sündmuse oma kalendrisse (hiljem nädalat üle vaadates on hea pilt ees, et mida ma siis ära tegin) ning aeg-ajalt kirjutan päevikut. Ja projekti lõpus vaatan sellele põgusalt tagasi, et endalt küsida, mida sarnase asja korral järgmisel korral paremini teeksin. Aga selles asjas usaldan üldiselt oma mälu – kõige olulisemad parendused lisan tegevusena Thingsi järgmisesse sarnasesse projekti.

Kas teistele delegeeritud asjade kohta peate eraldi arvestust? Või kuidas väldite situatsiooni, et teiste taha asjad pidama ei jääks?

Delegeeritud asjadel hoian kätt pulsil tavaliselt meilitsi. Mul on kaust “Delegeeritud” ning meiliprogrammi on kirjutatud reegel, et kui mina olen kirja saatja ja mu nimi on koopia saaja väljal, siis liigutab meiliprogramm selle automaatselt “Delegeeritud” kausta. Kui delegeerin mõne tegevuse, siis lisan ennast koopia saajaks. Sel moel on kõik meilitsi delegeeritud tegevused ühes meilikaustas. Ja kui asi tehtud, siis kustutan meili kaustast. Varem olen kasutanud ka seda võtet, et lisasin delegeeritud tegevuse ülesandena oma süsteemi, lisasin sellele tag’i “Delegeeritud” ja ülekontrollimise kuupäeva.

Mul juhtub vahel nii, et päevaplaan nii tihe, et õhtul ei mäleta, mis olid hommikused edusammud. Kuidas organiseerite enda asju, et tagasivaade oleks võimalik? Ootamatud kõned/tegevused on ühed asjad, mis ei saa edusammudena kirja.

Päeva ülevaadet hoian peamiselt Shawn Achori The Happiness Advantage’i päevikuga. Igal õhtul mõtlen enda jaoks läbi, mille eest olen sel päeval tänulik, kui palju koormasin end füüsiliselt, kaua mediteerisin ning mida head tegin. Mulle sellest piisab.

Minu 9 töövõtet oma asjade korraldamiseks

Inimesed uurivad aeg-ajalt, et õpetad küll koolitustel kümneid nippe ja nõkse ning näitad erinevaid ajahalduse süsteeme, aga kuidas sa ikkagi ise oma aega korraldad, mil viisil kavandad ja tegutsed?

Olen abikaasa ja isa, kes peab pereelu üha olulisemaks (ju see käib vanusega kaasas), ehitame praegu uut kodu, pealegi on mul mõned harrastused ning koolitan tänavu veidi alla 1500 inimese. Kuidas mul on sellest kõigest ülevaade ning kuidas oma asju kavandan ja hiljem otstarbekalt tegutsen?

Veel mõne aasta eest oli mu süsteem palju keerulisem, kuid olen seda pidevalt lihtsustanud ning tõenäoliselt jätkan seda ka edaspidi.

1. Halda ideid

Esimene oluline reegel: kui sa oma ideid ei halda, väheneb meelerahu ja sellega koos ka efektiivsus oluliselt. Idee või tegutsemist nõudva uitmõtte panen kirja nii kiiresti kui võimalik – tavaliselt oma taskutelefoni, mis sünkroniseerib info mu arvutiga mobiilivõrgu kaudu automaatselt.

Korra päevas käin lisandunud tegevused üle ja otsustan igaühe puhul neist, mida sellega teha.

Variante on kolm. Esimene: viska minema. Kui seda ei saa teha, siis võib-olla teen selle asja ära kunagi kauges tulevikus – sel juhul tõstan idee nimestikku, mille päises tekst “Võib-olla tulevikus ühel ilusal päeval” ja lisan juurde tähtaja, millal uuesti idee üle vaatan, et kas see on ajakajaliseks muutunud. Kui siiski pean tegutsema ega saa pikalt oodata, siis otsustan, millal ja mida konkreetselt asjaga peale hakkan. Ah jaa, pisiasjad teen loomulikult kohe ära, aga võimalusel kogun neid mõne tunni ja siis teen järjest.

2. Suur plaan

Mulle ei meeldi eesmärke püstitada, aga mulle meeldib minna kindlas suunas. Mul on olemas mõttekaart, milles kirjas minu põhiväärtused, rollid elus ning nendega seotud suuremad sihid. Vaatan seda pilti igal hommikul ja mõtisklen veidi, et kas olen ikka õigel teel.

Võimalusel tegelen põhitöö – koolitamise – kõrvalt ühe arendusprojektiga korraga. Kui see saab valmis või jääb toppama, võin ühe uue arendusprojekti juurde võtta.

3. Pikemad plaanid

Mu kalendris on kirjas kõik kokkulepped ka pikema aja peale: hetkel on kõige kaugem koolitus järgmise aasta maikuus. Samuti olen otsustanud, et võtan ühe uue valdkonnaga arendusprojektiga tegelemiseks aega aastavahetusel, kui koolitusi vähem – seegi aeg on kalendris kirjas.

Kuna töö sujub hästi, siis mu koolituskalender on enam-vähem täis aasta lõpuni – sealt edasi on juba rahulikum aeg.

4. Projektide nimestik

Ühes nimekirjas on mul kõik pooleliolevad suuremad tegemised: koolitused, coachinguprogrammid, teised mahukamad projektid. Korra nädalas võtan selle loetelu ette ja küsin iga selles oleva projekti kohta, kas olukord on kontrolli all ning milline on minu järgmine tegevus, et projekt lõppeks edukalt.

Kuna koolituseks valmistumine võtab aega tavaliselt kuu ringis, siis poolteist kuud enne koolitust annab arvuti mulle sellest märku ning siis planeerin koolituse ettevalmistuse üksikasjalikumalt: panen koolituste kaupa kirja, millal ja kui pikalt valmistan koolitust ette, ning kavandan teised koolitust ettevalmistavad tegevused.

Sellisel moel aega planeerides on mul endaga tehtud kokkulepe: ma ei tohi planeerida ära rohkem kui poole koolitustest vabadest päevadest.

Kui mu tööelu poleks nii kuupäevades kinni, siis kasutaksin pigem järgmiste tegevuste loetelul põhinevat süsteemi, mitte kalendril põhinevat. Sellisel juhul tegutseksin ühe projektiga seni, kuni valmis. Aga sellist luksust kahjuks endale praegu lubada ei saa 🙂

5. Lähemad plaanid ja mõnus rütm

Hoian kindlat nädala rütmi neil aegadel kui töötan. Kolmel päeval nädalas koolitan, ühel päeval peame nõu ja valmistan koolitusi ette ning kolmel päeval puhkan ja olen perega.

Mulle meeldib ka argipäeviti hoida kindlat rütmi. Hommikul esimese asjana teen tavaliselt veidi trenni, söön hommikust ning seejärel käin üle selle päeva tegevuskava ning loen e-kirju, sest nende sisu võib muuta päeva kulgu. Nüüd võtan ette selle päeva kõige olulisema tegevuse. Kui see on valmis ning aega veel on, siis teen ära ka teised selle päeva tegevused – ikka olulisuse järjekorras. Päeva lõpetab tagasipilk päeva edusammudele ning pilk järgmisele päevale, et kontrollida, kas ikka olen selleks valmis. Õhtusel ülevaatusel lahendan ka ära paariminutilised küsimused, milleks päeval aega ei leidnud, vahel vaatan läbi delegeeritud tegevuste loetelu ning otsustan, millal teen asju, mida mõtlesin küll teha, aga milleks aega nappis sel päeval.

Puhkusel tegutseme üsna uitmõtete ajel pikemalt ette planeerimata. Kui on kavas reisile minna, siis ostame tavaliselt küll varakult piletid, aga kohapealne kava kujuneb ise.

6. Regulaarne ülevaatus

Peale igapäevase ülevaatuse võtan korra nädalas – soovitatavalt mõne päeva hommikupoolikul – tunnikeseks aja maha, et esmalt vaadata tagasi möödunud nädalale (millised olid edusammud? millised sabad jäid lohisem?), vaadata läbi projektide nimekiri (millised on iga projekti järgmised tegevused? kas kõik on kontrolli all?) ning järgmised nädal-paar (kas olen nendeks valmis? ega ma midagi unustanud pole?). Selle ülevaatuse käigus järjestan vajadusel projektid tähtsuse järgi, et need oleksid kooskõlas suure pildiga.

7. Tegutse asjatundlikult ja mõnuga

Kuna eeltöö on väga hea, siis on tegutsemine puhas lust.

Enamikel hommikutel alustan päeva trenniga: igal juhul teen 30-45 minutit qigongi (need on sellised hiina jooga moodi harjutused, mis hoiavad füüsilise ja vaimse tervise korras ning aitavad mõnusamalt kauem elada) ja mõnel hommikul sörgin mõne kilomeetri. Siis hommikusöök, eesootava päeva tegevuste ülevaatus ja koolitusele, marss. Kui koolitust pole sel tööpäeval, siis teen ära kõige olulisema asja.

Kui on koolituseta päev, siis püüan tegutseda nii, et töötan võimalusel järjest neli 25minutilist sessiooni, pidades sessioonide vahel kuni viieminutilisi pause, et sirutada ja ringutada ning uitmõtelda. Pärast nelja sellist sessiooni pean veidi pikema, vähemalt veerandtunnise pausi, et vastata kiirematele meilidele ning veidi jalgu sirutada. Selliseid nelikuid teen tavaliselt päeva jooksul 12-16 päeva jooksul (kel huvi rohkem sellise tegutsemisviisi vastu, loe rohkem Pomodoro tehnika (www.pomodorotechnique.com) kohta). Kui vahepeal veidi puhata, siis oleme märksa taibukamad.

8. Keskendu

Nagu näed, on küsimus keskendumises.

E-kirju loen kolm korda päevas (kohe hommikul ja siis umbes iga nelja tunni järel), pühapäeviti korra päevas ja laupäeviti pean sabatit ega loe meili.

Kui keskendud – ükskõik, kas koolitusel või neid ette valmistades – on mu telefon hääletul režiimil ning vastan vaid kõige olulisematele kõnedele ja sedagi haruharva. Saan ju hiljem, pausi ajal tagasi helistada.

Selle tulemuseni hakivad ootamatused üha harvem mu päevi. Kui ka mingi asi mind häirib, siis on alati lihtne endalt küsida: kumb on olulisem, kas pooleli tegevus või vaheletulnud asi. Teisisõnu, kas sekkuv tegevus vajab tähelepanu kohe või aitab oodata järgmise pausini või hoopis homseni.

9. Tehnilised vahendid

Mu abivahendid on küll veidi snobistlikud, ent tõhusad. Nii MacBook Pro arvutis kui ka iPhone’is hoian tegevusnimestikke Cultured Code’i tarkvaras Things (www.culturedcode.com/things). Kalendrina kasutan mõlemas seadmes iCal’i, mis on sünkroonis Google Calendariga, et saaksin kalendrit vajadusel kiiresti jagada. Märkmeid hoian Evernote’is (www.evernote.com), mis samuti on nii telefonis, arvutis kui ka pilveteenusena Internetis.

7 saladust, kuidas koosolekuid tõhusamaks muuta

Koosolekutega juhtub ikka teinekord nii, et üksteisest on mööda räägitud, üksteist valesti mõistetud ning sel juhul ei kanna koosolek oma eesmärki. Rääkisin intervjuus Sekretar.eele, kuidas koosolekuid tõhusamaks muuta.

Sa avaldad 4.detsembril bürootöö teemalisel konverentsil 7 saladust, kuidas koosolekuid tõhusamaks muuta. Avalda palun üks nendest saladustest, et mis on see, mis muudab ühe koosoleku tõhusaks?

Hoia koosoleku parim võimalik tulemus enda ja osalejate silme ees ning meeltes koosoleku ettevalmistamise käigus ja kogu koosoleku vältel.

Milline on Su praktika tööelust, miks koosolekud ei kanna tihti oma eesmärki?

Kõige olulisem on see, et koosoleku korraldaja ega osalejad ei mõtle enda jaoks läbi, mida nad tegelikult koosolekult tahavad. Ja kui eesmärk on hägune, siis on imelihtne sukelduda kõrvaliste teemade sügavustesse.

Millest tekib see, et saadakse üksteisest valesti aru ja kuidas seda ära hoida?

Põhjus on peidus peamiselt meie kõrvade vahel: tajume ja mõistame asju erineval moel. Erineva arusaama vältimiseks on hea sõnastada see võimalusel koosmeeles ning näidata otsust ka seinale. Kasutame ise üsna tihti seda nõksu, et protokollime otsused ja seisukohad avalikult, projektoriga ühendatud arvuti abil. Sel juhul saab mittenõustuja või teisiti mõistja kohe märku anda, et asi pole päris nii nagu tema arvab olevat.

Kas koosolekutel võiks kasutada nö „äratajaid”, et inimesed keskenduks paremini, et oldaks erksamad?

Kui koosolekul on vaja kasutada “äratajat”, siis on mul sügav kahtlus selles, kas teema on ajakajaline ja kohalviibijad need, kes tegelikult peaksid koosolekul osalema. Kui alustada nõupidamist energiliselt, konkreetselt ja uudishimu tekitavalt ning hoolitseda selle eest, et sõna saavad kõik, kel midagi öelda, siis puudub “ärataja” järgi vajadus. Oluline on see, et leiame koosolekul üles konflikti tekitavad teemad ja aitame neil konfliktidel loomulikult esile tõusta ning jõuda lahendusteni. Koosolek on koht, kus saame arutada ja vaielda olulised teemad selgeks, et pärast seda oleks hea, kindel ja rahulik olla.

Millele peaks tähelepanu pöörama see inimene, kes koosolekut juhib?

Eelkõige teistele inimestele ja sellele, kuidas nad saavad soovitud tulemuseni jõuda.

Räägime ka Sinu koolitajateest. Kuidas ja millal sai Sinust koolitaja ning mida Sa tegid enne koolitaja ametit?

Hakkasin koolitajaks umbes viis aastat tagasi.
Mulle meenub lugu mehest, kes viib õhupallid mänguasjapoodi tagasi. Müüja küsib, et miks mees tahab õhupallide eest raha tagasi saada. Mees vastab: “Need ei tööta enam.” Müüja uurib, et mis mõttes ei tööta, et kas ei pea õhku, lähevad katki või mees lihtsalt ei jaksa neid täis puhuda. “Ei-ei, need lihtsalt ei tööta enam, need ei valmista mulle enam rõõmu!” vastab mees.
Minuga oli sama lugu. Olin ajakirjanik, keskastme juht ja projektijuht erinevates ajalehtedes ja nende veebiväljaannetes ning töö ei pakkunud enam lusti. Samal ajal tegelesin pidevalt oma efektiivsuse suurendamisega, et töökoormaga toime tulla. Ühel hetkel avastasin, et osa inimesi küsib minu käest nõu. Ja siis tuli mõte hakata hoopis koolitajaks ja aidata ka teistel vähema ajaga rohkem olulisi asju ära teha. Olen siiani siiralt tänulik inimesele, kes otsustas osta mu esimese koolituse ning kõigile, kes sel koolitusel osalesid.
Siiani meeldivad need õhupallid mulle väga. Ja toimivad ka 🙂

Sa oled tuntud oma headuses ajajuhtimise teemadel. Anna üks hea soovitus neile, kellel on homme hommikul ees ootamas väga töine päev ja ei tea, millest alustada?

Aitäh tunnustuse eest! Soovitus on lihtne: mõtle, millised on viis olulist asja, mida oled õhtuks ära teinud; ja hakka neist esimest kohe tegema. Kasvõi natuke.

Juhiabi töö on selline, kus on palju nö häirijaid ja segajaid. Mis on Sinu soovitus juhiabile, kuidas häirijatega toime tulla ja samas kõik etteantud kohustused ja tööd tehtud saaksid?

Olen koolitanud 50-100 juhiabi, assistenti ja sekretäri. Neil on kolm head nõksu. Esimene: võta endale korra päevas pool tundi, et teha tööd mujal, kui oma töölaua taga – selle ajaga jõuab väga palju tehtud. Teine: kui oled laua taga ja keegi või miski häirib Su pooleli tööd, siis on kaks varianti: kas kirjuta märksõna pooleli jäänud töö kohta kleepepaberile ja kleebi see monitorile või lisa sekkuv tegevus A4 lehele lauale, et otsustada pärast pooleli oleva töö lõpetamist, mida järgmisena teha. Kolmas: võta õhtul 5 minutit, et vaadata päevale tagasi ja leida, mis oli sel päeval parim asi, mis juhtus – seejärel otsusta, milline on homne kõige olulisem asi, mille ära teed, et homme õhtul oleks sama mõnus tunne.

Kuidas koosolekuid eesmärgistada, juhtida ja oodatud tulemusi saavutada,  sellest kõigest räägin konverentsil BÜROOPRAKTIK 2012, mis toimub 4.-5. detsembril Sokos Hotel Viru konverentsikeskuses.

Lühikese nimekirja võlu

Mida lihtsam on ajajuhtimise abivahend, seda otstarbekamalt tegutseme.

Mu elu pole keeruline, kuid see sisaldab hulka erinevaid sündmusi. Olen isa, abikaasa ja poeg. Uue kodu looja ja praeguse kodu korrastaja. Pealegi on mul mitu toredat hobi hiina energiavõimlemisest qigongist lugemise ja fotograafiani. Koolitan kolmel päeval nädalas ja valmistan koolitusi ette. Kirjutan vahetevahel kolumne ja blogin. Samuti hoolitsen ettevõtte arengu eest.

Aja möödudes olen pöördunud üha lihtsamate abivahendite poole oma asjade korrastamisel. Alles kevadel oli mu tegevuste nimekirjas sageli üle saja rea, kuigi tegelikult ei jõua ju teha korraga enamat kui üht asja. Mulle näis, et kõiki 40-50 eesootavat “projekti” tuleb põhjalikult planeerida ning nende tegevusi igaks juhuks silme ees hoida. Asjad said küll tehtud, kuid stress oli üsna suur.

Paar kuud tagasi sai mul kolmekohalisest tegemata asjade nimekirjast villand ning jätsin nimestikku ainult need asjad, mida saan konkreetselt järgmise sammuna ette võtta. Tegevuste nimestik lühenes maagilisel moel paarikümne piirimaile. Tulemuseks oli kiire pahapaine ehk düstressi langus, teravam fookus ning suurem rahulolu eluga.

Planeerin endiselt üsna kaugesse tulevikku jäävaid projekte (mu koolituskalender on sama hästi kui täis oktoobri lõpuni), kuid korraldasin asjad ümber nii, et sündmus “hüppab” mu kalendrisse just õigel ajal – paar päeva enne tähtaega. Selle tulemusena tean täpselt, kui palju mul on vaba aega ka mõne kuu pärast, ning samas suudan keskenduda iga päev 3-5 väga olulisele tegevusele.

Kui põed samuti “pika nimekirja stressi”, siis soovitan ette võtta järgmise harjutuse: pane kirja eesootavad ja meeles kripeldavad tegevused, lubadused ja kohustused ning seejärel vali neist välja paar-kolm kõige olulisemat, mille täna kindlasti ära teed. Seejärel tegutse pikka nimekirja vaatamata õhtuni, mil tõmbad korra hinge ja vaatad päevale tagasi, et end tehtu eest tunnustada. Homme hommikul valid taas nimestikust paar-kolm kõige olulisemat tegevust välja, teed need ära ning patsutad õhtul endale õlale. Selline lihtne tegevusrütm aitab olla tõhus ilma, et koormaksime endid nimekirjaga, milles olevaid tegevusi me nii ehk naa ei tee ning mis vaid koormab meie meeli.

3 õppetundi vabakutseliselt

Palgatöötajatel on iseendale tööandjatelt õppida kolme asja: töörõõmu, efektiivsust ja enesedistsipliini.

Olen olnud vabakutseline viimased viis aastat, enne seda tegin 15 aastat palgatööd. Ma ei kujuta ette, mis juhtuks meie majandusega juhul, kui töötajad hakkaksid tööle vabakutselise moel. Vähemalt 10protsendiline majanduskasv?

Selleks, et vabakutselisena toime tulla ning elu ja tööd nautida, on vaja eelkõige kolme asja.

Töörõõm

Ma ei tea ühtegi vabakutselist, kellele ei meeldiks tema töö. Me teeme tööd, mis sütitab meid. Oma tööst vaimustumine annab ühelt poolt sellele sära ning teiselt poolt aitab meil end unustavalt tööle pühenduda.

Töörõõm paistab välja meie toodetes ja teenustes ning just nende ainulaadsus ja kvaliteet on põhjus, miks inimesed nõustuvad meile meie töö eest maksma ja meile üha enam tööd andma.

Efektiivsus

Kui ma poleks vabakutselisena efektiivne, siis ei toidaks ma oma peret pooltki nii hästi kui praegu. Vabakutseline ei saa endale ebaefektiivsust lubada, sest see mõjutab kiiresti nii töö kvaliteeti kui ka hulka ning sedapidi sissetulekuid. Ma töötan ainult tükitöö pealt – saan tasu täpselt selle aja eest, mil koolitan või valmistan neid ette.

See paneb endalt pidevalt küsima: kas praegu annan endast kõik, et võtta käesolevast töisest hetkest maksimum?

Teiselt poolt annab efektiivsus paindlikkuse: kui saan nädalaks kavandatud tööd valmis, võin võtta perele täiendavat aega. Sellest õppimist olen näinud mõne oma kliendi juures. Paar väikest või keskmise suurusega organisatsiooni on leppinud omavahel kokku, et reede on nn järeletõmbamise päev – kui selle nädala tööd on tehtud, võib töötaja koju ära minna või teha seda, mida süda lustib.

Enesedistsipliin

Ka vabakutselisel puudub vahel töötuju. Aga vabakutselisena ma ei saa endale molutamist lubada, sest muidu väheneb peatselt nii mu palk kui ka tööga rahulolu. Mul puudub ülemus, õigemini ma ise olen enda ülemus.

Seetõttu tean: kui ma ei alusta tööga kavandatud ajal, võivad mu lubadused kliendile jääda täitmata ning see mõjutab varem või hiljem nii minu mainet kui ka sissetulekuid. Järelikult tuleb hoida kinni endale enda poolt seatud plaanidest, sest need viivad sihile ja aitavad leida tööst nii rahul- kui ka heaolu.

Mille poolest erineb palga eest töötaja elu vabakutselise omast? Mis takistab teda sama moodi töötamast? Mis juhtuks, kui ta võtaks üle vabakutselise mentaliteedi? Mõtle selle üle üks väike hetk ja siis tegutse.

Kuidas saada tagasi järjele?

AIESEC Tartu tudengitele loodud ajajuhtimiskooli 9. osas näitan, kuidas end taas kätte võtta, kui mõni tegevus on jäänud vahepeal soiku, aga ära tuleks see teha.