Kuidas vältida tegevuste edasilükkamist?

Hulk inimesi on andnud endale ja teistele uusaastalubadusi. Enamik neist on igavad (a la võtan mõne kilo alla, loobun suitsetamisest või rämpstoidust, ostan uue kušeti). Ma ei ütle, et sellistel lubadustel oleks midagi viga – igati asjalikud, ainult, et… Kuidagi igavavõitu on.

Miks nii? Põhjus: lihtne on ju mängida tuntud mängumaadel ning hiljem öelda – ma ju teadsin, sellest ei saa asja. Inimene kobab ringi oma mugavustsoonis ja häda ei miskit.

Palju ägedam oleks teha midagi uut ja ennenägematut (õpin iga päev midagi uut ja nii 365 päeva järjest, ma ei ütle kellelegi aasta jooksul halvasti, ütlen alati „jah“, kui vähegi võimalik, teen midagi enda jaoks enneolematut, mida enne pole proovinud, kolin hoopis mujale, kus on palju vähem lund ning palju soojem ilm). Kui lubadus on silmapaistvalt paeluv, ahvatlev ning väljakutset ja pingutust nõudev, siis seda on kummalisel moel lihtsam ellu viia, sest see nõuab suuremat pingutust. Paradoks?

Ning isegi sel juhul on imelihtne jätta asi sinnapaika. Jõuab, selle kiire asjaga on aega…  Edasilükkamine pole mitte probleem, vaid sümptom, mis viitab hoopis teisele probleemile. Küsimus ongi selles, kus asub edasilükkamist soodustav probleem. Kas meil on puudu oluline infokild? Kas meid takistab hirm? Milline täpsemalt? Kas me üldse täpselt teame, mida on vaja teha? Ja kui ei tea, kuidas saaksime seda teada?

Enamike asjade puhul me jõllitame takistust, mitte sihtmärki. Nagu väike laps õpiks jalgrattaga sõitma. Selle asemel, et teed vaadata, uurib ta üha uusi kohti, kuhu otsa ei tohiks sõita: „Ma ei tohi sõita põõsasse, ma ei tohi sõita põõsasse, uups, sõitsingi põõsasse.“ Nii peaksime meiegi vaatama eesmärki, mitte teel olevat takistust (mis põhjustab eesmärgini jõudmisel edasilükkamist). Takistus huvitab meid ainult nii palju, et kuidas saame väikseima energiakuluga sellest üle või ümber. Aga tavaliselt käitume risti vastupidi: „Ma ei taha astuda esimest sammu, ma ei taha astuda esimest sammu, raisk, ma ei astunudki esimest sammu…“

Seega on kõige olulisem küsida endalt kahte küsimust: “Miks ma tegelikult tahan jõuda eesmärgini?” ning “Milline on minu järgmine tegevus eesmärgini jõudmiseks?“ Ja vastuste leidmisel viivitamatult see tegevus ette võtta ja ära teha.

Nüüd otsusta, mis on just täna kõige olulisem, milline on see üks tegevus, mille teed esmalt ära teel eesmärgi poole ning miks just täna on hea päev selle tegemiseks. Oledki sammu sihile lähemal.

0 replies

Leave a Reply

Want to join the discussion?
Feel free to contribute!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

six − 3 =

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.