Ära ole täiuslik – kasuta visandamist

Mida aeg edasi, seda rohkem meeldib mulle visandada. Selle asemel, et kirjutada valmis kogu pakkumine, visandan seda sammhaaval ning enne valmimist teen sellele peale 5-10 “ringi”. Enam ei kirjuta valmis kogu artiklit, vaid lisan sellesse järjest mõtteid, vahepeal tõstan neid ümber ja tiirutan artiklis, lisades ja eemaldades mõtteid.

Kuna visandamine on loomulik tegevus, siis saab tulemus sageli palju parem kui nui neljaks põhimõttel asi algusest lõpuni ära teha. Visandamine ei sea tarbetuid kohuseid. Lihtne näide: “Visanda oma mõtted müügi kasvatamise kohta” on palju leebem kui “Loo perfektne ettevõtte müügi kasvatamise plaan.” Visandamise käigus pääseb mõte vabamalt lendu ning mõttekrampi esineb haruharva.

Pealegi on visandamist palju lihtsam alustada kui asjade täiuslikul moel elluviimist. Visandamine ei pane kohustust asi lõpetada tippkvaliteedi saavutamisega. Selle asemel vaikselt nokitsed asja kallal ja parandad seda. Ning tulemus saab hea ja stressivaba.

Nakkuslik optimism levib – tüvi N1O1

Sageli astub mu koolitustel keegi esimesel vaheajal ligi ja pärib: “Kuidagi kahtlaselt positiivne olemine on… Kust küll kogu see energia?” Ja koolituse lõpus pakatavad mitmed osalejad energiast, positiivsusest ja optimismist.

Iga kord, kui pean kuskil esinema (kasvõi teisipäeva hommikul qigongi teemadel Terevisioonis), siis inimesed pärivad, mille üle ma küll pidevalt rõõmustan.

Miks ma hoolitsen selle eest, et kui vähegi võimalik, hoida rõõmsat meeleolu ning levitada optimisminakkuse tüve N1O1 ja kutsub üles ka sind seda tegema? See ju mõjub totakalt! Mida, sa, hing, rõõmustad, kui ümberringi lokkab majandussurutis, ilm on vihmane ning ilmatargad lubavad kehva suve?!

Vladislav Koržets kirjutas mõne aja eest ühes näppu juhtunud ajakirjas: “See, kuidas ma maailma vastu võtan, sõltub eelkõige minust, mitte maailmast.” Sajanditevanune tõde, aga taas kenasti ja selgelt sõnastatud. Kui võtad maailma positiivselt, on su elu palju külluslikum ning mõnusam. Kui naeratad ja oled lustlik, siis see suhtumine levib nakkuslikult (vaata ka lühifilmi “Validation“) ning maailm muutub paremaks ja elada on palju-palju mõnusam.

Kuidas sellist suhtumist saavutada? Retsept on lihtne:

  1. Mõtle tuju heaks. Mõtle eelkõige positiivsetele asjadele, mis lähevad hästi ning mille üle sul on hea meel. Kui sa mõtled, et sul on hea tuju, siis sul ongi. Ära vaeva pead sellele mõtlemisele, miks sul ei peaks hea tuju olema. Selmet otsi häid asju oma elus, mille üle tänulik olla.
  2. Tunnusta end ja teisi regulaarselt. Vaata iga päeva lõpus üle, mille kasuliku ja heaga tulid toime ning mida head teised tegid. Tunnusta nii ennast kui ka teisi nende saavutuste eest.
  3. Ära muretse. Kuigi eestlase lemmikroog on muretainas, ei loo muretsemine häid lahendusi, vaid ainult kulutab energiat. Otsi probleemidele koos ligimestega lahendusi, kõrvalda jamasid põhjustanud süsteemi vigu, aga ära mõtle selle peale, et asjad on pöördumatult halvasti. Elu on näidanud: kõik asjad lahenevad parimal võimalikul moel. Seda isegi siis, kui alguses tundub teisiti. Muretsemise asemel vaatle olukorda ning leia heatujuliselt, mida edasi teha, et maailma ning teiste ja enda elu parandada.
  4. Jäta ruumi kaastundele. See kõik ei tähenda seda, et sa ei tunne kannatajatele kaasa. Kaastunne ja hoolimine parandavad maailma sama moodi nagu positiivne ellusuhtumine. Samas pole kaastunne haletsus. Kaastunne on võime siiralt elada kaasa teiste inimeste elule ja sel moel leevendada nende koormat.
  5. Täna inimesi. Tee täna proovi ühe Marshall Goldsmithi soovitusega: ütle inimestele täna rohkem “aitäh!” kui tavaliselt. Kui keegi aitab sind, täna teda. See on imelihtne viis muuta elu paremaks ning maksab napi sekundi. Proovi.

Katseta neid viit nippi täna ning õhtul vaata päevale tagasi, kas see oli eilsest parem või halvem. Ja siis otsusta, kuidas käitud homme.

Igaõhtune ülevaataja

Marshall Goldsmith tuntud headuses tegi inimestele raamatus “What Got You Here Won’t Get You There: How Successful People Become Even More Successful” toodud nn 12 küsimuse harjutust, mis aitab abstraktseid sõnakõlksuvaid väärtusi tõlkida tegevuste keelde ja sunnib neid ka ellu viima.

Harjutus ise on lihtne.

Esmalt koostad kuni tosinast küsimusest koosneva nimestiku. Igale küsimusele peab saama vastata jaatavalt või eitavalt või arvuga. Näiteks:

  • “Kas olid täna õnnelik?”
  • “Kui palju sa täna käisid?”
  • “Mitu kätekõverdust tegid?”
  • “Kas sõid rasvast toitu?”
  • “Kui palju alkoholi jõid?”
  • “Mitu tundi öösel magasid?”
  • “Kui kaua vaatasid telekat või surfasid internetis?”
  • “Kui kaua aega tegid sihipäraselt tööd?”
  • “Kas ütlesid midagi kena oma abikaasale?”
  • “Kas ütlesid midagi kena oma lastele?”
  • “Mitu korda proovisid tõestada, et sul on õigus, kui tegelikult polnud sellel sisulist mõtet?”
  • “Mitu minutit veetsid asjadega, millel pole olulist tähendust?”
  • “Mitu korda sa avastasid, et ei kuula oma vestluspartnerit tähelepanelikult?”

Ja nüüd leiad inimese, kes sulle helistab igal õhtul ja küsib need küsimused. Sinu osa on ausalt vastata ja abistaja ei tohi su vastuseid kommenteerida ega neile hinnangut anda.

Sellise kontrollmehanismi abil muutub väärtuste elluviimine oluliselt tõenäolisemaks, sest kuidas sa ikka teisele tunnistad, et jutt ja teod käivad eri rada.

Väikeste sammudega edasi

Täna hommikul enne ujumist kaalule astudes tabas mind rõõmus üllatus: kaalun üle aastate veidi alla 75 kilo. Seega olen viimase nelja kuuga (vaata ka vaheraportit) kaotanud 5 kilo. Tulemused:

  • Aasta tagasi ostetud teksad lähevad jalga nööpi avamata. Lõdvalt.
  • Ujumispüksid on suured…
  • …nagu ka osa T-särke.

Kuu aega veel ja võin ilmselt süümepiinadeta kanda T-särki pükstes.

Kuidas selleni jõudsin? Peamiselt kolme asja reguleerides:

Toitumine:

  • Ma ei söö ennast üle. Kui kõht on täis, siis mõnu pärast juurde ei söö. Kui, siis haruharva.
  • Väldin õhtust söömist – kui võimalik, siis paar-kolm tundi enne uinumist ei söö üldse. Õhtueined on üldse muutunud väiksemaks ja kergemaks.
  • Eelistan endiselt veise-, lamba- ja linnuliha ning loomulikult kala. Siga söön nii harva kui võimalik, aga vahel siiski – ta ju maitseb mulle.
  • Õlut joon väga vähe, võib-olla paar pudelit kuus.
  • Üha vähem söön toidu kõrvale leiba ning üha enam väldin valkude ja süsivesikute koos söömist. Aga mõistlikkuse piires, reegliks pole seda endale teinud.

Liikumine:

  • 1-2 qi gongi trenni päevas ja nii 4-6 päeval nädalas.
  • Vähemalt kahel hommikul jooksen paar-kolm kilomeetrit. Või viskan maja eest lund. Ja naabritädi aia eest ka.
  • Vähemalt kahel hommikul käin ujumas ja saunas.

Ja kõige olulisem: mõtlemine. Elu on täpselt nii keeruline kui keeruliseks sa ta mõtled. Pole mõtet põdeda asjade pärast, mida hetkel ei saa paremuse poole liigutada. Kui juurde lisada korralik aja juhtimine, siis on võimalik distressi vähendada oluliselt.

Kõike seda suudad ka sina ise teha – mõtle välja tegevuskava ning vii seda ellu kasvõi natuke, aga iga päev ja kui võimalik, siis esimese asjana. Juba Konfutsius ütles, et tuhandekilomeetrine teekond algab esimesest sammust. Kui sa seda ei tee, siis puudub vähimgi lootus kohale jõuda. Kui astud esimese sammu, siis toob teekond mitmeid meeldivaid üllatusi ning sa jõuad ka kohale, kuigi sihtpunkt võib teekonna jooksul muutuda.

Vainu "Saavutama õppimine" oli päris hea

Õppisin teisipäevast neljapäevani Peep Vainu seminaril “Saavutama õppimine“. Loomulikult olin alguses üsna skeptiline ja läksin rohkem uurima-õppima, kuidas Peep teeb suure saali koolitust, aga juhtus nii…

  • Peebu pealt õppisin tublisti esimesed poolteist tundi. Edasi oli mul juba enda mõtete ja probleemidega nii palju tegemist, et märkasin enda juures koolitaja professionaalset kretinismi haruharva. Järeldus: oli päris hea koolitus.
  • 1. päeva tulemus: testisin ära olulised eesmärgid järgmiseks aastaks ning nii mõnedki kirjutasin enda jaoks lahti. Oma kalendrisse kirjutan need sisse esmaspäeval. Kui tahad ka teada, kuidas kirjutada oma eesmärke kalendrisse, et neid suurema tõenäosusega ellu viia, tule Aruka ajajuhtimise koolitusele 🙂
  • 2. päeva tulemus: polnud nii särav kui esimese oma. Aga mõistsin, et pean siiski investeerimise selgeks õppima, et olla turgude tõusuks (mis kunagi tuleb kindlasti) valmis. Ning juba praegu hakkama senisest enam säästma. Samuti sain kirja olulise sammu, mida on vaja teha selleks, et mu ajajuhtimise koolitused oleksid senisest oluliselt paremad. Ja oma motivatsiooni kaardistamisel sain samuti targemaks. Ning oma järgmise aasta kalendri planeerimiseks sain suurepärase nipi juurde, millest kirjutan kindlasti lähiajal siin blogis.
  • 3. päeva tulemus: polnud väliselt nii särav kui teise oma. Sisemine sära oli võimas, sest sain enda jaoks kinnituse – mu järgmise aasta eesmärgid on teostatavad ning nuputasin ka välja, kuidas ja millal neid saavutan. Ja oma lähisuhted sain ka üle vaadatud ning juba lapin neid kohti, kust need ähvardavad logisema hakata.

Kuigi seminar vahel jäi minu jaoks veidi aeglaseks ning mõni asi mulle ei meeldinud (“edumantrate” kooris kordamine ja võitluskunsti elementidega aeroobika tränamuusika saatel 2. päeva hommikul, ülejäänud virgutusvõimlemine oli ok), olen väga rahul, et osalesin. Miks?

  • Panin järgmise aasta realistlikud plaanid paika, mis veel kuu eest olid püüdmatus kauguses
  • Usun endasse rohkem kui enne
  • Oskan end ja oma tegemisi paremini analüüsida.

Kui tahad sama saavutada, siis osale märtsis toimuval “Saavutama õppimise” koolitusel. Ma soovitaksin seda ka siis, kui ei töötaks Vain & Partnerites – see koolitus väärib Sinu osalemist nagu ka Sina tõenäoliselt seda koolitust.

PS: eelmisel korral lubasin kirjutada suurte projektide planeerimisest markfosterlikul moel – teen sedagi järgmises postituses. See lihtsalt sobib järgmise aasta uuendet planeerimismõtete postitusega nii hästi kokku 🙂

Eesmärgid ruttu-ruttu kirja :)

Lõpetasin äsja Mark Forsteri raamatu “Do It Tomorrow” lugemise – täiesti ontlik ajajuhtimisteemaline eneseabikas, millest on üle võtta ühte koma teist.

Jagangi paaris järgmises postituses paari Forster nippi, mis mulle meeldivad ning mis tunduvad toimivat.

Esimene neist puudutab eesmärkide seadmist, millest oli mõne nädala eest põgusalt juttu.

Forster soovitab eesmärke seades teha lihtsa harjutuse: kirjuta paberile või arvutisse teineteise alla kõik asjad, mida tahaksid teha – pane kirja absoluutselt kõik, mis vähegi meelde tuleb. Sel moel täida kiiresti lehekülg, paar, kolm või neli-viis. Kirjuta seni, kuni kõik unistused ja uitmõtted on kirjas. Sel moel tühjendad peas uitavad mõtted paberile ning teadvustad neidki ideid, mida siiani pole suutnud sõnastada.

Nüüd pea mõni päev vahet ja seejärel kriipsuta nimestikust maha kõik mõtted, mida sa kindlasti ei kavatse teoks teha või millele pühendumiseks sul puudub tahtmine või aeg.

Pea veel mõni päev vahet ja tõmba nüüd maha need mõtted, mille jaoks sul tõenäoliselt puudub aeg või tahtmine – asjad, mille puhul pole niiväga oluline, kas teed need teoks või ei. Seejärel jooni alla või värvi ära 3-5 asja, mida kindlasti tahad teoks teha ning mille jaoks oled valmis oma aega kulutama.

Järgmisena sea need vähesed väljavalitud tegevused tähtsuse järjekorda ning kirjuta lahti soovi teostumiseks vajalikud tegevused (just-just, tulemuseks on 3-5 projekti koos alamprojektidega).

Nüüd pole enam muud, kui asuda kõige olulisema projekti esimese tegevuse kallale, et saavutada oodatav tulemus võimalikult kiiresti. Oluline on tegeleda vähemalt ühe olulise projektiga iga päev kasvõi viis minutit. Ja peagi näedki, et tulemus muutub üha enam käega katsuvaks 🙂

Üsna hea mõte, kas pole? Selliseid nippe ja trikke on Forsteri raamatus veel. Loomulikult sisaldab raamat ka mitut väidet, millega on väga keeruline, kui mitte suisa võimatu nõustada. Aga see ongi hea – ärritab ja ärgitab lugema.

Kuidas hoiduda "valedest" asjadest oma elus?

Kohtusin mõne aja eest peetud koolitusel tüdrukuga, kes polnud (vähemalt enda sõnul) mitte kunagi mõelnud oma eesmärkide üle. Pärast koolitust tekkis tal hirm – kui ta ei tea, mida ta tahab, siis kuidas saab ta olla kindel selles, et ta ei tee valesid asju. Lisaks sellele tundis ta end väga väsinuna, sest polnud puhanud mitu aastat ning erinevaid kohustusi-rolle on tal kaugeltki üle ühe-kahe.

Kirjutasin talle koolituspäevale järgnenud hommikul sellise kirja, mida otsustasin teiega jagada, sest ehk on keegi teistki samuti täbaras seisus, kus eesmärgid pole selged ning see tekitab kõhedust (iseenesest mõista ma ei ütle, mis on selle tüdruku nimi, kui vana ta on, millises linnas elab ning kus ta töötab – see on saladus):

Kirjutan Sulle, sest tahan olla kindel – tuled oma eesmärgi seadmise probleemiga kenasti toime. Palun loe esmalt kiri läbi (muidugi juhul, kui tahad) ja alles siis tegutse ja vasta (taas juhul, kui tahad ja leiad, et sellest võiks Sulle kasu olla).

Ma ei saanud eile kahjuks Sinu käest paari asja küsida, mis näivad mulle olulised. Täpsemalt – need on küsimused, mis võivad Sind veidi edasi aidata:

Miks Sa midagi teed? Miks käid koolis? Miks töötad just selles ettevõttes? Miks teed midagi kolmandat või neljandat?

Kui tahad, siis kirjuta mulle iga oma kohustuse headest külgedest – mis sellest kasu on, et Sa midagi konkreetselt teed, ja mis Sulle mingi asja juures meeldib. Aga sama hästi toimib see ka nii, et paned oma kohustused ja nende head küljed kirja paberile enda ees.

Kui head asjad kirjas, lisa iga kohustuse juurde veel kaks asja: mis Sulle konkreetse kohustuse juures ei meeldi ning mis juhtuks, kui sellest kohustusest loobuksid. Või muudaksid seda meeldivama vastu. Ja kui mingi asi Sulle kohe üldse ei meeldi, siis mida tahaksid teha mingi asja asemel?

Loodan, et see aitab tuua veidi lähemalt vastust olulisele küsimusele: Mida Sa tegelikult elust tahad? See on suur ja oluline asi.

Aga sellele küsimusele vastamine nõuab energiat. Kas ma sain Sinust õigesti aru, et Sa oled praegu üsna väsinud, sest pole tükk aega puhata saanud? Ja peatselt lähed puhkusele?

Kui nii, siis esmalt puhka rahulikult ja mõnusalt. Puhkust on vaja hoolimata sellest, millised Su eesmärgid on. Taastumine on üks olulisemaid asju elus.

Ja seejärel tee ülalkirjeldet harjutus, et selgitada välja, mida Sa tegelikult tahad.

Veel sain aru, et Sa veidi kardad seda eesmärkide seadmise tööd, sest pelgad, et teed nö valesid asju, mis ei lange kokku sellega, mida tegelikult tahad – ja samas Sa veel täpselt ei tea, mida Sa tegelikult tahad.

Kõlab labaselt, aga valesid asju pole olemas. Ma ei tunne mitte kedagi, kes oleks teinud valesid asju. Põhjus on lihtne: valesid asju pole olemas – kõik, mida elus teed, tuleb mingil moel Sulle kasuks; igas asjas on midagi head ja kasulikku. Ning eesmärke saad alati muuta, võtta uue suuna.

Elu on nagu teekond. Jõuad ühte punkti ja siis otsustad, et lähed järgmisesse kohta edasi. Ja vahel ka tagasi sinna, kust alustasid. Aga naastes algpunkti pole algpunkt enam see, millest lahkusid – naased algpunkti targema, seisad kõrgemal, näed kaugemale ja oskad eesmärke paremini seada. Seega on teekond sageli olulisem kui koht, kuhu jõuad.

Seega: Sa saad igal hetkel oma sihte ja nendega seotud otsuseid muuta.

Üks uitmõte veel: Peep Vainul tuli hiljuti raamat välja “Kõige tähtsam küsimus” – Eesti kohta päris hea eneseabikas, mille lugemine võib-olla aitab Sind. Aga kui otsustad seda raamatut lugeda, siis palun ära võta endale kohustust käituda just nii nagu raamat soovitab. Pigem küsi endalt: kas raamatu pakutud lahendused sobivad Sulle? Kui ei sobi, siis pole lahti midagi – kõik me oleme erinevad ja vajame erinevaid lahendusi. Aga kui sobib, siis on vahva ja kasulik 🙂

Kui tahad oma asju arutada ja jagada minuga, palun kirjuta. Kui ei, ära kirjuta 🙂

Igal juhul soovin Sulle jõudu ja energiat oma elu joonde seadmisel. Kui suudad selle asja lähema saja aastaga 😀 paika panna, on kõik väga-väga hästi. Iga asja jaoks on õige hetk ja õiget hetke suudad tabada vaid Sina ise.

Väikesed tööjupid rokivad täiega

Olen üha enam avastanud, kui palju enam saan tehtud, kui tegelen sarnaste tegevustega korraga. Mida täpsemalt pean silmas? Võtame lihtsa näite: nõupidamise ettevalmistamine.

  1. Koostan nõupidamise ajakava. Kui valmis, siis küsin: “Mis on järgmine tegevus?”
  2. Valmistan ette materjalid nõupidamise 1. päevakorrapunktiks või palun selle eest vastutaval inimesel seda teha. Kui valmis, siis küsin: “Mis on järgmine tegevus?”
  3. Valmistan ette järgmise päevakorra punkti. Ja siis järgmise. Kui kogu ettevalmistus tehtud, küsin “Mis on järgmine tegevus?”
  4. Leian osalejate kalendritest sobiva aja nõupidamiseks. Saadan kutse. Kui valmis, siis küsin: “Mis on järgmine tegevus?”
  5. Ootan nõupidamist, sest kõik on tehtud.

Selline töö väikesteks juppideks jagamine toimib nagu võlutult, sest aitab paremini aru saada, mida konkreetselt on vaja teha. Ning ümberlülitumised võtavad märksa vähem aega, sest neid lihtsalt on vähem.

Või võta näiteks projekt, mida võiksime nimetada “Muutu kõhnemaks!”

Kui kirjutad oma kalendrisse mingile kuupäevale “Võta kaalust alla!”, siis kahtlustan, et see ei toimi. Aga kui teed tegevusnimestiku, milles järgmised tegevused:

  1. Vaata oma menüü läbi.
  2. Leia, mille arvelt saaksid tervislikumalt toituda.
  3. Otsusta, mida edaspidi sööd ja mida mitte ning miks.
  4. Nuputa välja, millist sporti tahad teha.
  5. Nuputa välja, kui tihti tahad sporti teha.
  6. Otsi trenn / otsusta, millal hakkad nt jooksmas käima.
  7. Pane end trenni kirja.
  8. Pane trenni ajad kalendrisse.

Märksa parem, kas pole?! Tegelen ise just nimelt selle projektiga:

  • Otsustasin, et vähendan veini kogust paarile klaasile õhtusöögi kõrvale – mulle maitseb vein tohutult, aga ta, sunnik, lisab kaloreid.
  • Otsustasin, et kui on valida kala ja linnu vahel, valin kala, ning kui on valida linnu ja looma vahel, valin looma. Lisaks varasemast enam köögivilju – seda vahel ka liha asemel.
  • Otsustasin hakata igal hommikul ujumas käima – ostsin Nõmme ujula hommikuujumiste kümne korra pileti. See plaan ei olnud eriti hea, sest avastasin kolmandal hommikul, et lihtsalt ei jaksa ujuda. Tegin sujuvalt plaani ümber (teatavasti plaani saab muuta ainult siis, kui sul on plaan) ning nüüd käin ühel hommikul ujumas ning järgmisel jooksmas ja qi gongi tegemas metsa all ning järgmisel jälle ujumas. Plaan toimib ja on väga hea. Nagu ka olemine.

Esimesed tulemused on olemas:

  • Tunnen ennast märksa paremini.
  • Kehakaal on langenud kuuga 2 kilo.

Samal moel võib teha mida iganes: jaga vaid asi piisavalt väikesteks konkreetseteks tegevusteks ning vii plaan samm-sammult ellu, küsides pärast iga sammu: “Mida peaksin järgmiseks tegema, et kõik läheks parimal võimalikul moel korda?”