Postitused

Areng võistluse asemel

Võistlemine (kui tegemist pole just tippspordiga) on inimlik, ent arulage ressursside raiskamise viis. Võistlus kütab küll madalaid kirgi, kuid ei lisa tulemuslikkusele karvavõrdki.

Mida annab mulle teadmine, kas või kui palju parem või halvem olen teistega võrreldes? Mitte midagi.

Võistlemise mõttetus ei muuda harjutamist mõttetuks. Harjutamine aitab kaasa sihipärasele täiustumisele. Ainus, millega tasub võistelda, on enda potentsiaal. See on siht, mille poole püüelda. Mängu muudab põnevamaks see, et enda potentsiaali püüda pole võimalik, sest see libiseb ikka kaugemale või põikleb viimasel hetkel teistele aladele.

Sama lugu on vahel katsetega valida Eesti parim koolitaja. Mille põhjal sa otsustad, et kes koolitajatest on parim? Kumb on maitsvam, õun või maasikas? Mis kasulikum: sandaal, kummikud, talvesaapad, auto, jalgratas või lennuk?

Tasub mõelda iga päev selle üle, kuidas muutuda oma elu kutses üha meisterlikumaks, võisteldes üha vähem. Parimad meistrid lihtsalt on, aga ei võistle.

PS: Kui tahad leida head koostööpartnerit koolituse elluviimiseks, siis tule Äripäeva koolituskonverentsile 25. novembril. Saad hea ülevaate sellest, mis parajasti toimub ning kui kaugele keegi oma meisterlikkuse teel on jõudnud.

Kohaolek või tulevikus elamine?

rain_drop_off_grassAjasin ühe tuttavaga juttu möödunud nädalavahetusel ning ta mainis jutu jätkuks, et neetult raske on viibida hetkes, sest ikka on kihk elada tulevikus. Olen enda juures märganud sama: aju planeerib palavikuliselt ikka tulevikulist vaadet, aga vahel ununeb selle juures nautida seda, mis on nüüd, siin ja praegu.

Suur osa inimesi ja organisatsioone planeerib hoolikalt oma tegevusi selleks, et maksimeerida kasumit – aega planeerima ajendab meid eelkõige omakasuiha. Mida produktiivsem oled, seda rohkem voolab küllusesarvest materiaalseid hüvesid. Kui mitte kohe, siis tulevikus kindlasti. Vähemalt loodame seda.

Võib-olla on sellise rabeleva käitumise juured sootuks sügavamal, alates alaväärsuskompleksist, mis sunnib end pidevalt naabriga võrdlema ning püüdma temast vähemalt milleski – ükskõik, kui naeruväärne ja tühine see miski ka poleks – olema parem, ning lõpetades reformistlikku päritolu püüuga tõestada oma äravalitust: kui mul läheb hästi, siis olen Jumala silmis tubli mees ning pälvin taevariigi ausära.

Kohaoleku jõud

Sellisel moel end ning halvimal juhul pere-, kogu- ja ühiskonda kurnates unustame elada käesolevas hetkes. Kas oli see dalai laama, kes ütles kunagi, et suur osa inimkonnast elab minevikus või tulevikus ning olevikku tajuvad vaid vähesed?

Proovi korra hetkeks aeg maha võtta. Lõpeta selle kolumni lugemine ning tunneta, kuidas hingad sisse. Ja siis välja. Ja sisse. Rahulikult. Ja välja veel rahulikumalt. Vaata, kes ja mis sind ümbritseb. Mida kuuled? Milliseid lõhnu haistad? Tõmba korra sügavalt ninaga. Mis maitset tunned? Mis muudab ümbruskonnast su meelt helgemaks, mis väärib tähelepanu ja mis mitte?

Hoopis teine maailm, eks? Aga kui elaks kogu aeg selles, kohalviibivas maailmas, ikka üks hetk korraga?

Päris tore ju. Aga sügaval sisimas kraabib üha valjenev hääleke: “Aga mis sinust saab tulevikus? Kes sind toidab ja katab? Ja pere peale sa üldse ei mõtle, ega ju???!!!”

Ka see hääl kuulub käesoleva hetke juurde.

Müts maha nende ees, kes suudavad pidevalt viibida käesolevas hetkes. Tunnistan, käsi südamel, mina seda ei suuda. Mulle meeldib nautida käesolevat hetke, aga mu meelele on meelepärane uidata tulevikumaastikel ning piiluda ajaküngaste ja -orgude taha. Mis sest, et sealt vaatab vastu vaid miraaž, milleni päriselus tavaliselt ei jõua. Ei, siiski jõuab, kuid lähemalt vaadates paistab pilt sootuks teine. Võib-olla seda muudab eemalt heiastuv uus pettepilt?

Tasakaal

Hüva, kui keskendume sellele, miks me oleme, siis väheneb ajaplaneerimise tähtsus. Aga mitte kauaks.

Hetkes olles märkad varem või hiljem seda, et oled osake ökosüsteemist. Mõjutad ümbruskonda ja ümbruskond mõjutab sind. Kuidas saavutada parim mõju, mis aitaks tegutseda tegutsemata, liikuda liikumata, planeerida planeerimata?

See ongi minu jaoks tasakaaluseisund, kus tajume ümbritsevat ning suudame samal ajal hoida end soositud suunas kulgemas. See eeldab silmapiiril kursi seadmist ja selle hoidmist, et vältida sihitut triivimist, aga teisest küljest ka ajutise heaolu ja kiirelt mööduva õnnelikkuse tunde nimel tühirabelemist.

Mis juhtuks siis, kui me ühiskond tervikuna võtaks rahulikult kulgeda, tajudes ümbritsevat ning seades ja hoides selgelt sihte? Lahendamata on (ja kahtlustan, et ka jääb) küsimus, kui palju kulgeda ja usaldada universumi toimimist, ning kui palju püüda end tüürida selles voos. Aga las ta jääda lahenduseta, ju nii on ka hea.

PS Osa meist elab hoopis minevikus, aga see on omamoodi lugu, mille võtan võib-olla jutuks tulevikus, kui juhtun sellest uitmõttest mööduma.

Kui paus ei kanna

Kas kujutad ette muusikat, milles puudub vaikus, muusikat, mis mängib pidevalt ja milles puuduvad pausid? Mõni harv pausikoht on isegi lamedas ja maotus pidevalt mängivas Ameerika kassafilmimuusikas, rääkimata märksa nauditavamatest teostest.

Mis juhtuks muusikast pauside eemaldamisel? See kaotaks suure osa oma võlust. Kui kuulad mõnda väärt muusikateost suurepärases esituses, siis kuuled, kuidas vahel teevad pausi kõik esitajad ning vahel vaid mõni neist. Vahel mängivad nad valjemalt ja vahel vaiksemalt, vahel kiiremini ja vahel rahulikumas tempos.

Muusika jäljendab elu. Kui elus puuduvad pausid, on see parimal juhul sama mõttetu ja maotu kui lääge kassahiti saundträkk. Kui paus ei kanna, ei pääse mõjule sisu ega vorm.

Vahel on hädavajalik võtta hetkeks aeg maha, et tunnetada vaikust ja looduse loomulikku kulgemist. Need hetked annavad meie elule mõtte.

Kui tahad pausi pidada, siis see pole kuigi raske. Variante on mitu:

  1. Ole hetk (kasvõi kümme sekundit) rahulikult ja ära mõtle mitte midagi. Tunneta, et oled elus – päriselt ka.
  2. Võta kasvõi minut või paar, et enda ümbruses toimuvat jälgida, kuulata ja vaadata. Ära lükka seda homsesse, vaid võta selleks aega veel enne, kui jätkad kolumni lugemist.
  3. Mine ja jaluta lähedastega veidi looduses. Tunneta sind ümbritsevaid inimesi ja loodust. Siis näed, milline on maailm tegelikult.

PS: Mõtlesin alguses öelda kaks sõna sekka poliitilise usaldamatuse kriisi debatti, aga pean parem pausi. Suur osa poliitikutest ei suuda rahva mõistuse ja tunnete alahindamisel ning ülbel eneseimetlusel nii ehk naa pausi pidada, rääkimata selle välja pidamisest. See muudab nende tegutsemise poliitikaareenil vaimse perifeeria asjaarmastajalikuks taidluseks saalis, kus peatselt on esinejaid rohkem kui vaatajaid. Aga võib-olla on see lihtsalt mu soovmõtlemine.

Pilveriik

Eesti riigil on kõik eeldused võtta IT-maailmast üle nn pilveteenuste toimimise põhimõtted, hoidudes samal ajal hajustiimide suurimast puudusest, päriselt elamiseks hädavajalikust silmast silma suhtlusest.

Ministeeriumite allosade Tallinnast minema kolimise uitmõte lähtub regionaalpoliitika olulisusest, mitte kainest ja ratsionaalsest riigi toimimise efektiivsuse kaalutlemisest. Efektiivsus pole asi iseeneses. Tervikuna, kuid veidi ebaefektiivsemalt tegutsev riik pakub oma kodanikele tervikuna oluliselt rohkem kui täiuslikult tiksuv tsentraliseeritud ametiasutuste kellavärk (kui selline asi peaks kuskilt päriselt eksisteerima).

Asi pole tehnoloogias. Peaaegu igas Eesti nurgas saab vahetada e-kirju, välksõnumeid ning helistada. Ma ei näe ühtegi tõsiselt võetavat tehnoloogilist takistust riigiasutuste ja -ametite kolimiseks Tallinna piiri taha. Ajast ja arust dokumendihaldussüsteemi tuleks ju paratamatult kohendada, et erinevad ametnikud saaksid töötada sama dokumendiga samal ajal nii, et süsteem jätaks alles kõik selle varajasemad versioonid. See pole midagi ulmelist, vaid pilveteenustes juba aastaid kasutatav võimalus.

Nagu inimkonna puhul ikka, jääb suurem osa probleemidest kõrvade ja klaviatuuri vahele. Nii ka riigi pealinnast hajutamise juures.

Kui viia asutusi ja ministeeriumite allüksusi Tallinnast välja, siis peavad neis töötavad ametnikud muutuma iseseisvamaks. Järelevalve selle üle, kas nad on üheksast viieni ametipostil, nõrgeneb. Samal ajal nõudmised nende töö kvaliteedile jäävad samaks või kasvavad. See toob kaasa suurema enesedistsipliini ja -motivatsiooni vajaduse. Iseseisvus eeldab tugevat tahet.

Raha motiveerib inimesi teatud piirini, sellest olulisemad on head töötingimused ja enda arendamise võimalused. Seega peab ametiasutuste hajutamisega kaasnema väga hea infrastruktuuri (pean silmas seda kõige laiemas mõttes, alates suurepärast haridust andvatest koolidest ning lõpetades mugava ühistranspordivõrgustiku ja ohutute maanteedega) rajamine.

Kõige kiiremini tekkiva probleemi toob kaasa silmast silma suhtluse vähenemine. Tavakodanikku see eriti ei puuduta, sest kõik asjad võiks juba praegu saada ametiasutustega aetud IT abil. Muidugi e-riik ei saa välistada seda, et riik oleks igale kodanikule nii lähedal, et ta saab mugavalt asjad aetud vähemalt igas maakonnakeskuses. Kuid see ei puutu riigi hajutamisse, nii e-asjaamise kui ka ametnikuga näost näkku suhtlemise võimalus peab olema sellest sõltumata, millises linnas või maakonnas asub ministeeriumi osakond.

Küsimus on pigem ametnike omavahelises suhtluses. Üldjuhul kipuvad manduma just need virtuaaltiimid, mille liikmed ei kohtu aeg-ajalt üksteisega pärismaailmas. Need, kes on proovinud, teavad kinnitada, et silmast silma kohtumist ei asenda telefonikõne, Skype’i tsätt ega videokõne, rääkimata lõpmatult inimeste vahel vonklevast meililohest. Mõnel pool korraldatakse augmenteeritud lauaga koosolekuid, mille puhul asub üks lauaots osalejatega näiteks Tallinnas ja teine Tartus ning need on ühendatud videokaamerast ja hiigeltelerist koosneva videosillaga. Kuid isegi selliste koosolekute kasutegur on pärismaailma kohtumiste omadest väiksem, sest virtuaalkohtumisel keskendumine nõuab päriselu omast suuremat pingutust.

Seega seisab riik valiku ees: kas halvendada ametnike suhtlust ja sellega koos riigi toimimist või kulutada rohkem ressursse ametnike sõidutamiseks ühest linnast teise.

See teine polegi nii halb variant, sest iga pisiasja pärast ei aetaks enam mitukümmend inimest nii lihtsalt samasse ruumi kui praegu. Kui suurem hulk osalejaid peaks ette võtma mõnetunnise teekonna koosolekule, siis oleks ju loogiline korraldada koosolekuid ainult hädavajadusel ning siis pidada neid tegusalt parimate tavade kohaselt.

Samuti ma ei näe midagi halba selles, kui hommikuti Tallinnast väljuv liiklus kasvab. Talutavuse piirini ohtlikult lähedale küündivat tipptunni ummikutes venivat autohulka aitaks riigi hajutamine kaudselt leevendada.

Kolmandast küljest võib anda riigi hajutamine tõuke ka teiste riigisiseste korralike transporditelgede tekkeks peale Tallinn-Tartu. Pealegi annab koos kolleegidega ühest linnast teise sõit võimaluse segamatult arutada rahulikult päevakajalisi teemasid või rahulikult omaette tööd teha.

Riigi hajutamise uitmõte on ahvatlev. Lõpptulemusena võiks see ju tuua kaasa Eesti terviklikuma arengu ja elavdada oluliselt ühtselt tugeva tasakaalustatud riigi loomist. Tallinn jääb endiselt pealinnaks, kuid ülejäänud Eesti osatähtsus kasvab. Kuid kas see on praegu Eestis kõige olulisem asi või seisab poliitikute ja ametnike ees Eesti riigi olemise seisukohast olulisemaid küsimusi, on juba omaette teema. Seda nii poliitilise kui ka efektiivsuse nurga alt vaadates.

Bassimees bändis ja siga pusles

Hea ajajuhtimissüsteem on sama märkamatu nagu enamikes bändides bassimees – tema puudumist märkad alles siis, kui teda pole.

Me pojal on üks loomade pusle, mille esimeseks tükiks on Noa laev. Selle külge saab haakida erinevaid loomi. Iga loom käib eelmise või üle-eelmise külge ühe või kahe naksuga. Ikka ettenähtud järjekorras.

Pusle on vahvalt tehtud – kui mõni väiksem loom ka ära kaob, ei juhtu sellest suurt midagi, sest ülejärgmine loom kinnitub endiselt kindlalt ahelasse. Erandiks on üks pisike siga, mis kipub alailma kaduma minema. Kui siga on puudu, ei püsi puslekett enam koos. See siga on märkamatu nagu bassimees bändis – tõeliselt head, kuigi tagasihoidlikku bassimeest märkad alles siis, kui ta puudub.

Sama lugu on enda juhtimise ja oma tegevuste haldamise süsteemiga. Ideaalne süsteem on märkamatu ning iseenesest mõistetav. Aga selle puudumine annab valusalt märku siis, kui oled sellest loobunud või selle kaotanud.

Ole muutus

Mahatma Gandhi kutsus inimesi üles olema muutus, mida nad maailmas näha soovivad. See on ilmselt ainus viis maailma muutmiseks.

Kui tunned, et maailm ei hooli sinust piisavalt, siis hooli esmalt ise teistest inimestest: kuula kaasvestlejat hoolega, tee rohkem kui sinult oodatakse, aita inimesi. Kui tajud, et maailm on liiga morn, siis rõõmusta sind ümbritsevaid inimesi, ole heatujuline ja naerata. Kui sinu maailmas valitseb otsustamatus ja minnalaskmine, siis esmalt langeta ise teistega läbi räägitud konkreetseid otsuseid ja tegutse iga päev sihipäraselt kasvõi natuke.

Milline on üks muutus, mida sa tahad maailmas näha? Millest tunned maailmas kõige rohkem puudust? Kirjuta see üles ning ole käesoleva nädala ülejäänud päevadel see muutus.

Igal õhtul vaata päevale tagasi ning kirjuta lause või paariga, mida tegid, et muutus olla, ning kuidas end tunned. Samuti mõtle hetk homsele ning sellele, kuidas viid seda muutust järgmisel päeval ellu.

Kui aega saad ja tahad, siis palun postita oma muutus kolumni kommentaaridesse.

Rongistatistika: Morn maailm

Ühel hommikul rongiga tööle sõites jäin kaasreisijaid silmitsema. Lõbustasin oma meelt kiire statistikaga. Kui eeldada, et linnalähirongis sõidab meie elanikkonna läbilõige, siis see hommikune vaatlus ütleb nii mõndagi.

Vagunis sõitis 66 inimest. Neist morni ja mõtliku näoga (kauem kui paar minutit) oli 54 ehk 82% reisijatest. Mida sa ikka rõõmustad… Õues on sügis, hinges kaamos, meid tõenäoliselt ootab peatselt ees järgmine ja palju tõsisem majanduskriis, ilm on sombune, lund ka pole… No mida, sa, hing, ikka rõõmustad?

12 inimest ehk 18% reisijatest olid rõõmsama näoga või kogunisti naeratasid. Neist kaks läbi une, neli raamatut lugedes, kolm omavahel vesteldes, ning kolm – mina nende seas – omaette mõtiskledes.

Valdavalt morn ja mõtlik vagunitäis inimesi. Kui palju see peegeldab meie ühiskonda?

Ja mis oleks juhtunud, kui mul jätkunuks jultumust hakata naeratades inimene inimese haaval nendega silmsidet otsima? Osa neist ilmselt pidanuks mind hulluks ja osa naeratanud vastu.

Kui naeratame, muutub maailm paremaks. Kaamosest hoolimata.

Uus abivahend mu käel

Mu käele jõudis uus abimees: Botta Uno 24, mille soetasin Questo Designi kaudu.

Mulle meeldib selle vidina vastuoluline kontseptsioon – ega Botta Uno 24 võitnud ilmaasjata red dot disainiauhinda.

Selle asemel, et meeletult tiirelda ümber telje, teeb Uno 24 ainus osuti ühe tiiru ööpäevas, imiteerides Päikese liikumist taevas. Ainus pilguheit sihverplaadile ning ongi teada, kui palju kell umbkaudu on. Teoreetiliselt võiks ekvaatoril päikeselise ilmaga selle abil ka orienteeruda, sest kui sättida kell seieriga Päikese poole, siis kuupäevaaken osutab põhja.

Selline aega-küll-ligikaudsus on tegelikult ainult näiline, sest kella südames tuksub korralik ja täpne Ronda kvartsmehhanism. Pealegi avastasin, et saan kellaaega vaadata minuti-paari täpsusega (kui kaugel mingile kriipsule osuti asub), mis on minu jaoks täiesti piisav.

Enamikel puhkudel on siiski on mõnus ja rahustav heita pilk sihverplaadile ja tõdeda, et kell on veerand kaheteistkümne paiku ning varsti on aeg sööma minna. Pole ju vahet, mis kell täpselt on: peaasi, et enam-vähem ajataju olemas ning olemine mõnus.

Kas oled rikas?

Hommikune vestlus laitmatu viietärnihotelli hommikusöögilauas:

“Vabandust, võin teilt midagi küsida?”

“Otse loomulikult, palun.”

“Kas te olete rikas?”

Mõttepaus. “Jah, kindlasti. Mul on abikaasa, keda armastan südamest ja kes mind armastab, mitu last, kelle üle heameelt tunda, mitu usaldusväärset sõpra, keda armastan siiralt, töö, mis mulle meeldib… Jah, olen küll.”

Polnud vist see vastus, mida oodati. Aga võib-olla ka oli, ei tulnud pähe küsida.

Hoia oma füüsiline ja vaimne tervis korras

Üks asi, mida sel aastal on hea teha: pööra rohkem tähelepanu oma tervisele, et elust rohkem rõõmu tunda. Kui hoiad korras oma keha, siis töötab ka vaim paremini. Otsi sobivat trenni seni, kuni leiad. Ja ära lükka seda edasi, vaid tegutse kohe – praegu on suurepärane aeg sportimisega (uuesti) alustada.

Mina käin paar korda nädalas Mart Parmase juures Kuhlbarsi tänaval hiina tervisevõimlemist qigongi õppimas, nii juba vist viiendat aastat. Kui huvi pakub, tule vaatama – sellega ei kaasne kohustust jääda trenni käima. Mart Parmase trennid toimuvad esmas-, teisi- ja kolmapäeviti kell 17.30-20, ühe trenni hind on sada krooni ning kuutasu 500 krooni. Esimene trenn on loomulikult tasuta. Peale qigongi teeme vahel veidi taiji’d ning õpime shindo, shiatsu, tui na või mõnda muud ida massaaži.

Palun jaga kommentaarides soovitusi, milline trenn sulle sobib ning kuhu kutsud inimesi ennast füüsiliselt ja vaimselt korrastama.