Kaks asja, mis panevad inimest oma ajakorraldust muutma

Inimest paneb muudatusi ette võtma kas loodetav kasu või hirm. Ajakorraldus pole erand: inimene on nõus oma ajahaldust korrastama, kui see pakub tajutavat või kujutatavat kasu või aitab päästa varitseva või juba saabunud ohu küüsist. 

Muutused on ebameeldivad, sama moodi jätkamine on mugav. Iga muutus nõuab pingutust: kui muudame ise midagi, siis tuleb teha muudatuse jaoks tavapärasest veidi enam, ning kui muutus surutakse meile väljastpoolt peale, nõuab pingutust selle muutusega kohanemine.

Nii peakski ajahalduse korrastamine peale selle teadvustamise vajadusest: millist kasu see mulle annab või millise silmapiiril varitsevat ohtu aitab see vähendada? Võib-olla aitab aja korrastamine teha mul olulisi asju paremini ära? Võib-olla saan arukamalt aega kasutades vabastada aega oma lähedaste jaoks? Võib-olla vähendan aega planeerides ja seda plaani kasutades mõne kuu pärast rahulikumalt magada? 

Kui see miks-küsimus on vastatud, saab uurida, kuidas oma aega korrastada. Kas tegevusi ühte kohta üles märkides, neid prioriseerides, püüdes sättida tegevusi parimale ajale päevas või nädalas, koondades sarnaseid tegevusi järjestikku, luues päeva rütm, keskendudes minu jaoks olulistele tegevustele ja teistesse asjadesse kolleege kaasates, ennast väikeste sammude eest tunnustades või sootuks mingil kaheksandal või üheksandal moel? Igaühe tegutsemisviis või ajajuhtimisvõtete kombinatsioon on ainulaadne. 

Eks ajajuhtimise koolituse roll olegi neile kahele küsimusele vastata ning peale selle püüda kaardistada võimalikud takistused eesootaval teel ja nuputada välja, kuidas neil ületada või neist mööda põigata.

Teeme praegu ühe organisatsiooniga koostööd, et koolitada nende töötajaskonnast välja kümmekond tulevast sisekoolitajat. Selle töö raames kirjutan nende siseveebi mõne artikli, millest osa avaldan nende nõusolekul ka siin.