Postitused

Kaks asja, mis panevad inimest oma ajakorraldust muutma

Inimest paneb muudatusi ette võtma kas loodetav kasu või hirm. Ajakorraldus pole erand: inimene on nõus oma ajahaldust korrastama, kui see pakub tajutavat või kujutatavat kasu või aitab päästa varitseva või juba saabunud ohu küüsist. 

Muutused on ebameeldivad, sama moodi jätkamine on mugav. Iga muutus nõuab pingutust: kui muudame ise midagi, siis tuleb teha muudatuse jaoks tavapärasest veidi enam, ning kui muutus surutakse meile väljastpoolt peale, nõuab pingutust selle muutusega kohanemine.

Nii peakski ajahalduse korrastamine peale selle teadvustamise vajadusest: millist kasu see mulle annab või millise silmapiiril varitsevat ohtu aitab see vähendada? Võib-olla aitab aja korrastamine teha mul olulisi asju paremini ära? Võib-olla saan arukamalt aega kasutades vabastada aega oma lähedaste jaoks? Võib-olla vähendan aega planeerides ja seda plaani kasutades mõne kuu pärast rahulikumalt magada? 

Kui see miks-küsimus on vastatud, saab uurida, kuidas oma aega korrastada. Kas tegevusi ühte kohta üles märkides, neid prioriseerides, püüdes sättida tegevusi parimale ajale päevas või nädalas, koondades sarnaseid tegevusi järjestikku, luues päeva rütm, keskendudes minu jaoks olulistele tegevustele ja teistesse asjadesse kolleege kaasates, ennast väikeste sammude eest tunnustades või sootuks mingil kaheksandal või üheksandal moel? Igaühe tegutsemisviis või ajajuhtimisvõtete kombinatsioon on ainulaadne. 

Eks ajajuhtimise koolituse roll olegi neile kahele küsimusele vastata ning peale selle püüda kaardistada võimalikud takistused eesootaval teel ja nuputada välja, kuidas neil ületada või neist mööda põigata.

Teeme praegu ühe organisatsiooniga koostööd, et koolitada nende töötajaskonnast välja kümmekond tulevast sisekoolitajat. Selle töö raames kirjutan nende siseveebi mõne artikli, millest osa avaldan nende nõusolekul ka siin.

Tulemuslik sisekoolitaja kui imeinimene

Suurepärane sisekoolitaja meenutab imeinimest, kelle muudavad täiuslikuks mõtlemisvõime ja mõtete selge sõnastamise oskus, uudishimu ja soov pidevalt õppida, empaatia ja kuulamisoskus ning sihikindel paindlikkus. See on ideaal, mille poole püüelda, ja iga samm sel teel muudab inimese paremaks sisekoolitajaks.

Selgitan lühidalt, mida mingi omaduse all silmas pean.

Mõtlemisvõime ja mõtete sõnastamise oskus. Hea sisekoolitaja suudab infot hankida ning selle enda jaoks mõtestada ning vastavalt sellele ka koolitust ette valmistades, seda läbi viies ja hiljem järeltööd tehes käituda. See on koolitaja pilgust ja olemisest näha, kas ta mõtleb või ei mõtle ning kas ta materjali mõtestab või mitte.

Uudishimu ja pidev õppimine. Hea sisekoolitaja teab, et ta midagi ei tea, ning seetõttu tahab ta oma silmaringi üha laiendada ning oma valdkonnas muutuda ühe haritumaks, avaramaks ja sügavamaks. Seda saab teha ainult ühel viisil: siira uudishimu ning ihaga õppida kõigest ja kõigilt.

Empaatia ja kuulamisoskus. Koolitaja eesmärk on tuua koolitusel osalejatest välja nende parimad isiksuseomadused. Seda saab teha ainult nii, kui koolitaja laseb särada koolitusel osalejatel ning jääb ise pigem varju. Selleks on vajalik empaatiline suhtumine koolitusel osalejatesse: ma pean koolitajana suutma end nende kingadesse sättida, sest muidu ma ei hooma üldse nende maailma. Selleks on pea ainus võimalus osalejaid tähelepanelikult kuulata, et sel moel veidigi nende olukorda ja vajadusi mõista.

Sihikindel paindlikkus. Igal koolitusel on eesmärk, mõte ja siht. Ükski suurepärane koolitus ei lähe täpselt nii nagu kavandasid. Hea koolitajana hoiad kogu aeg sihti silme ees ning tüürid ennast ja koolitusel osalejaid paindlikult, oludega arvestades eesmärgi suunas, vajadusel teekonda muutes ja sihti veidi kohendades. Kui suudad mõelda, õpid protsessist pidevalt ning oled empaatiliselt koolitusruumis kohal, siis tuled sellega toime.

Teeme praegu ühe organisatsiooniga koostööd, et koolitada nende töötajaskonnast välja kümmekond tulevast sisekoolitajat. Selle töö raames kirjutan nende siseveebi mõne artikli, millest osa avaldan nende nõusolekul ka siin.

Vana kala trikid kaugkoolituse vetes

Ujuma saab õppida ainult siis, kui jalad põhja ei ulatu, ütles kunagi mõtleja, teoloog ja sumeroloog Evald Saag. Sama kehtib otse-eetris kaugkoolitamise kohta. Võid ju teoreetiliselt teada, kuidas üht või teist kontaktkoolituse nõksu või nippi võiks e-maailmas kasutada, aga pole midagi teha: tõe kriteerium on praktika.

“Igaühel on plaan seni, kuni ta saab vastu hambaid,” lausus poksija Mike Tyson. Sama lugu on kaugkoolitamisega. Sul võib ju olla hea mitu aastat koolitajakogemust ning mõni tuhat (või ka rohkem) tundi koolitajatöö kogemust, ent esimest korda vahetult kaug- või põimkoolitust tehes tuleb üllatusi riburada pidi. Nokkisin allolevasse artiklisse kokku enda olulisemad kaug- ja põimkoolituste õppetunnid.

Kui see ei tööta, on see tehnika

Parafraseeriksin just sel moel tuntud Murphy seadust. Kuigi mul oli enne esimest vahetut kaugkoolitust tarkust võtta osa SpeakSmarti Zoomi kasutamise koolitusel ning see hoidis ära kümmekond apsakat esimesel kaugkoolitusel ja aitas mõista, kuidas käib kaugkoolitusel aktiivne osalemine, on just tehnika see, mis töötab väheke teisiti, kui oli kavandatud. 

Nipp nr 1: Enne koolitust tasub üle kontrollida, kas mikrofon ja kõlar või kuularid toimivad. Ega seegi tähenda, et teised ka sind kuulevad ja sina neid, sest nendepoolses otsas võib tehnika tõrkuda. Või siis enda arvates kõik toimib, aga tegelikult siiski ei toimi.

Sama kehtib arvutiekraani jagamise kohta: ava enne koolitust kõik vajaminevad dokumendid ja kontrolli üle, kas neid on võimalik jagada ja kas ka teised näevad neid nii nagu sina.

Nipp nr 2: Logi koolitusele sisse peale arvuti ka oma päädi või nutitelefoniga või mõne teise arvutiga ning vaata, kuidas asi tegelikult välja näeb ja kostab. Pildi edastamist ja ekraani jagamist saad kontrollida samas ruumis viibides, kui nutiseadmel lülitad heli välja. Kui heli jääb nutiseadmes sisse lülitatuks ning viibid samas ruumis, läheb heli vilisema või kajab nagu hiigelkemmergus. Eriti hea on kontrollida koolitustehnika toimimist kõrvaltoast: siis kuuled ka adekvaatset helipilti.

Nipp nr 3: Kasuta võimalusel koolitusel kõrvaklappe või paiguta kõlar mikrofonist kaugemale, sest muidu kuulevad osalejad enda juttu kajaga.

Nipp nr 4: Paiguta veebikaamera oma silmade kõrgusele, sest kui su läppar on laual ja räägid veebikaamerasse, siis osalejate jaoks räägid sõna otseses mõttes ülevalt alla. Read more

9 säästuaja ajasäästu töövõtet

Kui keegi oleks aastapäevad tagasi öelnud, et suurem osa meist tegutseb peamiselt kodukontoris, siis oleksin kergitanud kulmukaart ning vastanud, et oh, oleks see ainult nii. Kui keegi ütleks nüüd, et aasta pärast töötab enamus meist kontoris, siis kergitaksin taas kulmukaart ja oleksin skeptiline.

Uues ebanormaalsuses on kodutöö osakaal tõusnud hüppeliselt. See on omakorda toonud kaasa uued probleemid, millest suurimad on tööaja pikenemine eraelulisse aega ning töö- ja eraelu kiire vaheldumine, mis väsitab tavapärasest rohkem. Erinevate uuringute põhjal on praegune tööaeg toonud kaasa palju positiivset: näiteks töötaja vajadusi enam arvestava tööaja ning olulise säästu kasvõi transpordiks kuluva aja arvelt. Varjukülgedena toovad uuringud peamiselt esile ületunnitöö ning tööstressi kasvu nagu ka sotsiaalse suhtluse vähenemise.

Ühe tõsiasja ees ei maksa silmi kinni pigistada: pärgviirus on tulnud selleks, et jääda meiega — ning tal on üsna ükstapuha, kas see meeldib meile või ei. Loomulikult loodavad inimesed vaktsiinidele kui imerohule, ent sellest hoolimata tuleb vaim panna valmis selleks, et praegune elukorraldus jätkub vähemalt 4–6 aastat.

Säilenõtkus ehk resilientsus omandab käitumismustrina üha suuremat kaalu. Säilenõtke on inimene, kes käitub sihipäraselt paindlikult. Siht on silme ees, kuid vajadusel me saame oma tegutsemisplaani kiiresti muuta ning vajadusel kohendada ka eesmärki hetkeolukorraga sobivaks. Selline sihikindel mõtte-, suhtumis- ja käitumiselastsus on võtmeoskus.

Jagan mõne töövõtte, mis aitab uue ajastu töös teha rohkem olulisi asju ära väiksema pahapaine ehk düstressiga. Praegusel, varasemast säästlikumat eluviisi nõudval ajal on oluline ka oma energiat säästa, et peaksime vastu ja suudaksime elu võtta mõnuga.

1. Nagu GPS

Navigatsiooniseadmesse sisestad sihtkoha aadressi ning seejärel arvutab masin Sulle välja optimaalse tee sihtkohani, võttes arvesse erinevaid teekondi ning liiklusolusid. Selle põhjal näitab GPS Sulle, kuidas edasi liikuda järgmisel olulisel ristmikul.

Samast mõtteviisist tasub võtta oma tegevuste kavandamisel ja tegutsemisel eeskuju. Hoiad sihti silme ees, mõtled kiiresti läbi hetkeseisust tulenevalt optimaalse teekonna ning lähed mööda valitud teed järgmise olulise “ristmikuni”, et seejärel taas vaadata kiirelt läbi vahepeal toimunud muudatused ja vajadusel korrigeerida teekonda.

2. Jäta valikuvõimalus

Need meie seas, kes armastavad lugeda, teavad, et loeme rohkem, kui pooleli on paar raamatut, mitte üks ehk terve kuhi. Sama lugu on meie tegevustega: kui jätame oma tegevuste loetelusse 2-3 järgmise tegevuse valikuvarianti, siis tegutseme rohkem ja paremini. Võib-olla praegu puudub tuju eelmise aasta aruandega tegeleda, ent tahe käesolevat aastat kavandada või olulist projekti ette valmistada on täitsa olemas. Siis tegeledki sellega ning avastad, et pärast selle järgmise tegevuse lõpetamist on tõenäoliselt eelmise aasta kokkuvõtte koostamise tahe suurenenud.

3. Edasilükkamise piiramine

Tegevuste edasilükkamine on täiesti normaalne inimlik joon. Tegevuse alustamisega venitamist võib põhjustada emotsionaalse valmiduse puudumine, napp info, kesised teadmised, segane ülesandepüstitus või (peaaegu) mis iganes. 

Üks nõks, millega saab end käima, on kasutada nn kolme edasilükkamise reeglit. Kui oled üht tegevust juba kolm korda edasi lükanud, tuleb valida kolme variandi vahel: kas teed selle asja kohe ära, loobud sellest täiesti ja otsustad tegevusest loobuda või lükkad tegevuse paar-kolm kuud edasi, sest ajastus oli vale.

4. Tark valik

Meil Maal ei lõpe töö kunagi. Mõte sellest, et ühel hetkel jõuame kõik kavandatud asjad tehtud, on petlik. Järelikult tuleb meil teha tark valik.

Kõige nutikam on hinnata tegevuse mõju ja selle valmis saamiseks vajalikku pingutust. Need tegevused, mille mõju on suur ja pingutus olematu, tasub ära teha esimesena. Need, millel suured nii mõju kui ka pingutus, vajavad kavandamist ning ellu viimist sel ajal, kui meie käsutuses on võimalikult palju energiat ja ülejäänud ilm meid parasjagu liiga palju ei häiri, vaid laseb meil tegutseda rahulikult ja keskendunult. Tegevused, mille mõju on tagasihoidlik ja mis pingutust ka ei nõua, ent ära on vaja ometi teha, tasub jätta nendeks hetkedeks, kui me muud ei jaksa teha. 

5. Infopakist läbinärimise nõks

Vahel koguneb meilikasti selline kuhi asju, et see võtab igasuguse tegutsemise isu ära. Mõne aja eest leidsin hea teguviisi, kuidas sissetulnud infokuhjast end läbi närida.

  1. Eemalda ebavajalik info: kustuta või arhiveeri.
  2. Suuna edasi need tegevused, mida (või millest osa) saab keegi teine teha.
  3. Tee järjest ära paar minutit nõudvad tegevused.
  4. Märgista tegevused, millega aitab veel venitada. Märgi juurde kuupäev, mil vaatad need tegevused taas üle.
  5. Vali kolm kõige mõjukamat tegevust. Märgista need, sõnasta igaühe puhul neist konkreetne järgmine samm (kasuta kindlasti tegusõna!) ja otsusta, millal sa nendega tegutsed. Pane see aeg kalendrisse kirja.
  6. Järelejäänud tegevuste puhul anna teistele teada, millal sa otsustad, mida nendega peale hakata. Väike vihje: kindlasti toimub see pärast seda, kui oled 3 kõige olulisema tegevusega edasi liikunud.

6. Töökoht mõnusaks!

Ei taha meist keegi tegutseda ebameeldivas keskkonnas. See kehtib ka kodukontori kohta.

Esmatähtis asi: tekita endale töötsoon, olgu selleks töölaud või kasvõi köögilaua nurgapealne. Kui on vaja tööd teha, siis mine “tööle” ehk sellesse pessa, mille oled töötamiseks sisse seadnud. Selles pesas kehtivad ka kokkulepped: kui oled seal, siis töötad, laskamata end segada teistest ega endast.

Säti iga päev oma töökeskkonda natuke ning püüa seda iga päeva lõpus muuta järgmiseks päevaks veidi mugavamaks, ergonoomilisemaks ja mõnusamaks. Väikesed muudatused loovad lõpuks suure muutuse.

Üks nipp veel: kui pead kiiresti vahetama tegevust, muuda oma asukohta ruumis kasvõi natuke. Näiteks tõused korra toolilt, nihutad tooli sentimeetri võrra ja istud taas. Pärast, kui tahad eelmisele tegevusele tagasi lülituda, nihutad tooli vana koha peale tagasi ja tõenäoliselt su keha teab, kus pooleli jäid.

7. Järgi oma kronotüüpi

Meid on laias laastus kolme tüüpi: “lõokesed” on ärksad hommikul, “öökullid” hilisõhtul ja varaöösel ning “kolmandatel lindudel” on üsna ükspuha, millal tegutsevad. Mõne päeva jooksul pane iga tunni tagant kirja hinnang oma energiatasemele. Edaspidi ajasta analüütilist mõtlemist nõudvad ülesanded virgele ja energiast tulvil ajale ning rutiinsed tegevused loidudele ja madala energiatasemega aegadele.

8. Kasuta tomatitehnikat

Francesco Cirillo loodud pomodoro ehk maakeeli tomatitehnika aitab paremini keskenduda. Tehnika nimetus tuleb tomatikujulisest köögitaimerist. Sätid taimerile peale 25 minutit ning otsustad ära, millised asjad jõuad selle aja jooksul tehtud. Kui taimer heliseb, teed lühikese pausi, sirutad ja ringutad ning näiteks jood veidi vett ja seejärel otsustad, kas tulemus on piisavalt hea või vajad ühte “tomatit” veel. 

Kui keegi segab sind keset “tomatit”, siis vaatad, mitu minutit on “tomati” lõpuni jäänud ning palud segajal võimalusel järgmise pausini oodata. Kui segaja teema on nii oluline, et oodata ei saa, siis “tomat” ei lähe kirja. Pole hullu, küll järgmine “tomat” tuleb paremini välja.

Pärast nelja “tomati” tegemist pead pikema, 15—45minutilise pausi, et süüa-juua või teha väike jalutuskäik.

Sellisel moel tegutsed keskendunumalt ja paremate tulemustega. Kui tundub, et 25 minutit on liiga lühike aeg, võid ju kasutada pontsakamaid “tomateid”, näiteks 52 minutit tööd ja 7 minutit puhkust või poolteist tundi tööd ja pool tundi puhkust rütmi.

9. Enda tunnustamine ja pidev parendus

Iga tegevuse ning iga päeva tasub end tehtu eest tunnustada ja olla endale siiralt tänulik tehtu eest. Soovi korral võid isegi märkmikusse kirja panna, millega just toime tulid — siis on nädala lõpus mõnus märkmikku sirvida ja tõdeda, et tehtud sai nii mõndagi.

Samuti tasub iga päev või kordki nädalas võtta kümmekond minutit, et leida väike parenduskoht, mis uuel nädalal teoks teha. Kui õpime pidevalt oma tegutsemisest, siis muutume üha meisterlikumaks ning tegutsemise mõnu üha suureneb.

21 head küsimust arenguvestluseks

“Arenguvestlus” on mõnes ettevõttes kujunenud vaat et sõimusõnaks, mida viisakas inimene kaine peaga suhu ei võta. Tegelikult ei peaks see nii olema, sest arenguvestlus aitab areneda mõlemal vestluse osapoolel ning ettevõttel tervikuna.

Scott Miller soovitab oma raamatus “Everyone Deserves a Great Manager” lasta su meeskonna liikmel end vabalt väljendada ning ise pigem aktiivselt kuulata. Parima tulemuse nimel tasub küsida avatud küsimusi, mis aitavad luua mõlemapoolset õppimist ning olulistele lahendustele suunavat dialoogi.

Milleri raamat pakub näidisküsimusi, millest Davis & Company looja ja juht Alison Davies tegi Inc.com’is avaldatud artiklis oma valiku lähtudes eelkõige sellest, millised küsimused aitavad alustada sisukat vestlust. “Ükskõik milline neist küsimustest võib enda alla võtta terve kohtumise,” soovitab Miller, “ja sellest pole midagi. Lähed vooga kaasa ja saad vestluse alustatud.”

21 suurepärast küsimust:

  1. Kuidas sa tunned end oma rollis?
  2. Mis sulle meeldib praeguses töös kõige rohkem?
  3. Kuidas ma saan aidata sul teha rohkem selliseid asju?
  4. Milline on sinu ebameeldivaim tööülesanne ja kuidas see mõjutab su tulemusi?
  5. Millised on su töö osad, mis tekitavad sinus tunde, et jääd jänni?
  6. Kui võiksid järgmisel kuul töötada ükskõik millega, siis mida teeksid?
  7. Millises valdkonnas vajad rohkem tagasisidet?

Saa rohkem projekti kohta teada

  1. Mida peaksin su projekti kohta teadma, aga praegu ilmselt ei tea?
  2. Millised projekti apsektid on olnud eriti huvitavad?
  3. Mis on põhjustanud sinus kõige rohkem frustratsiooni?
  4. Mida ma peaksin tegema, et toetada sinu edukust selles projektis?
  5. Milline on praegune kõige olulisem väljakutse, millega oled silmitsi?
  6. Mida oled siiani proovinud teha selle seljatamiseks?
  7. Milliseid ideid saaksid kasutada varasematest kogemustest?
  8. Milliseid lahendusi sa pole veel katsetanud, aga tahaksid proovida?
  9. Millised on takistused, mille eemaldamisel saan sind aidata?

Toeta karjääri arendamist

  1. Millised on mõned kõige olulisemad saavutused, mille üle oled uhke?
  2. Millised on kaks või kolm oskust, mis aitaksid sind olla veel tulemuslikum?
  3. Milliseid teisi rolle/vastutusalasid tahaksid avastada?
  4. Mis sulle meeldib selliste vestluste juures nagu meie oma praegu?
  5. Mida tahaksid nendes vestlustes muuta?

Lisaks neile küsimustele uuriksin omalt poolt veel seda,

  • millisena inimene näeb oma töö eesmärki ja millised on tema hinnangul kõige olulisemad tegevused ning millised muudatused nendes suurendaks tema tööisu,
  • mis talle praegu meeldib töö ja töökeskkonna juures ning mida oleks neis vaja muuta tulemuste parandamiseks tervikuna,
  • kuidas ta on rahul minu tegevusega juhina ning mida saaksin tema arvates oma töös ja meievahelises suhtluses paremini teha?

 

4 sammu paremate tulemusteni

Ühe hiljutise koolituse lõunavaheajal küsis Eesti mõistes keskmise suurusega ettevõtte juht, millised on kõige hullemad vead, mida meie ettevõtjad teevad. Mu mõttepaus venis kavandatust pikemaks, ketrasin vaimusilmas läbi kümneid ettevõtteid, kellega oleme koos tööd teinud. Lõpuks suutsin välja sõeluda neli olulist võtit, millele erksama tähelepanu pööramine aitaks jõuda parema tulemuseni. Nendeks on julgus suurelt mõelda, oskus prioriteete seada ja fookust hoida, meeskonna kaasamine ning kannatlikus.

 Julgus suurelt mõelda

Kõik suured asjad saavad alguse väikesest. Ent juba alguses peaks olema perspektiiv silme ees. Miks ma ajan seda asja, mida ajan? Mis selle laiem mõte on? Mil moel see säästab ja päästab maailma? Milline on selle tegevuse laiem, globaalne mõõde?

Loomulikult ei saa alguses hüpata kirbustaatusest elevandi omasse, ent kui siht on silme ees, tuleb edasiliikumine jõudsam. Eesmärk, suund või siht peab olema selline, mis põhjustab ärevust – seda eelkõige endas. Kui eesmärk on piisavalt kõrge, paraneb sooritus, ent see nõuab head visualiseerimist ning sihikindlat tegutsemist.

Juhtusin pool aastat tagasi kuulama kalatööstur Mati Vetevoolu juttu sellest, kuidas nad seadsid müügikäibe eesmärgiks 20 miljonit eurot. “Ei tulnud täis,” lausus ta ja jätkas pärast hoolega välja peetud pausi: “Üheksateist ja pool jäi puudu. 19,5 tuhat.”

Kasv nõuab julgust, aga pakub vastu huvitavama ja avarama maailma.

Muidugi on turvalisem tasahilju oma tiigis sulberdada. Kasv on ju ebamugav, väsitav ja hirmutav. Ent pärast kasvuhüpet on liigutamiseks palju avaram ruum.

Omaette ooper on see, kas kasvul iga hinna eest on mõtet? Minu jaoks on ekspansiivsest kasvust olulisem oma potentsiaali realiseerimine. Teadmine, et teen neid asju, mida mulle meeldib teha, mida oskan teha ja mis õpetavad mind ning millest on ka kasu. Okinawal on käibel ikigai mõiste ehk tõlkes “põhjus hommikul ärgata”. Ikigai moodustub kire, missiooni, elukutse ja professionaalsuse ühisosast.

Mõtle, mis on sinu põhjus hommikul ärgata, ning suurenda seda põhjust igal järgneval hommikul kasvõi veidi. Sel moel sünnivad maailma suured muutused.

Oskus prioriteete seada & fookust hoida

Viimaste aastate uuringud näitavad, et eesmärgi visualiseerimine parandab sooritust, ent pole selleks piisav. Vähemalt sama oluline on visualiseerida tulemuseni jõudmise käiku. Mida ja kuidas on vaja teha tulemuseni jõudmiseks? Kuidas ületame tõkkeid ja takistusi? Mil moel on vaja enda ja oma meeskonna teadmisi, oskusi ja kogemusi täiendada, et liiguksime endale meelepärases suunas?

Siin on märksõna prioriteet. Sellel sõnal puudub mitmus. Prioriteet on ise esmatähtis, eelistatav, miski, mis on järjekorras number üks (Helika Mäekivi, 2013). Mitut prioriteeti ei saa olla. Mis on sinu prioriteet? Asi, mis on esmakohal? Kui see on paigas, läheb elu lihtsamaks.

Ent valimine on keeruline, sest valik tähendab millestki loobumist ja pühendumist kitsale valdkonnale. Oluline on teha vahet mitme “prioriteedi” vahel rapsimisel ning prioriteedi muutmisel. Kui valime, siis hiljem on meil vabade inimeste õigus valikut muuta.

Prioriteedile tuleb keskenduda järjepidevalt. Siis saabuvad ka tulemused.

Kahtlustan, et suutmatus keskenduda on üks põhjustest, miks start-upid põruvad. Juhtun vahel kokku kadestamisväärselt innukate ja energiliste kahe-kolmekümnendates inimestega, kes ennastunustavalt arendavad oma äri. Varahommikul ja hilisõhtul, päeval ja öösel. Igal hetkel kuni läbipõlemiseni. Tormamine on noorusele iseloomulik, ent hoogsal liikumisel tasub vahel mõelda, kas suund on õige ning kas järgmine samm viib tulemuse poole. Valik on oluline. Ent valik nõuab pausi. Vaikusehetkes sünnib parim valik ise.

Meeskonna kaasamine

Meile meeldib müüt soomeugrilastest kui isepäistest tegelastest, kes tulevad alati üksi toime ning leiavad ikka ja jälle üksinda parima lahenduse, mis teeb kõigile teistele lahendustele ära. Päriselus oleme aga karjaloomad ning vajame koostoimet teiste inimestega.

Just seepärast annab meeskonnaga ühiste sihtide sõnastamine ja sihi suunas liikumises vajalike tegevuste kavandamine parema tulemuse. Kui visualiseerida tulevikku ning selleni viivat teekonda ühiselt, pühenduvad meeskonna liikmed ühisele ettevõtmisele rohkem. Meeskonnas esimeste tülide solvumata ära tülitsemine nõuab oidu ja meelerahu. Pärast esimeste konfliktide elutervet ületamisest hakkavad tiimi liikmed üha enam arvestama meeskonna kui terviku vajadustega, meeskonna ühtsus kasvab ning tulemused paranevad.

Siingi on oluline tasakaal. Mõned meist vajavad rohkem ja teised vähem ühistööd. Kui tiimi liikmed saavad osaleda koos olemises just nii palju, kui soovivad, toimib tiim kõige paremini.

Kannatlikkus ehk oskus tulemus ära oodata

Ma ei mäleta enam, kes ütles kuldsed sõnad: “Tulemuseni jõudmine võtab eeldatust oluliselt kauem aega. Aga kui jõuame tulemuseni, siis sageli see ületab mäekõrguselt ka meie kõige metsikumad unistused.”

Tulemuseni jõudmine nõuab kannatlikkust. Kannatlikkust tulla toime takistustega. Kannatlikkust ületada tüdimus. Kannatlikkust jätkata ka siis, kui enam ei jaksa.

Juhtusin lugema mõni aasta tagasi ühe ameerika merejalaväelase artiklit, milles ta väitis, et kui on tunne, et enam ei jaksa, siis on alles veel 60 protsenti jõuvarudest. See kehtib muidugi piirolukordade kohta: näiteks siis, kui võitled või põgened elu eest.

Siingi tuleb hoida tasakaalu, tasakaalu sihikindluse ja paindlikkuse vahel. Kui ümbritsev keskkond muutub oluliselt, tuleb kurssi muuta, ent pealisülesanne jääb samaks.

Kuu aega tagasi kuulasin kirjaniku ja luuletaja Margus Lattiku aka Mathura loengut Ööülikoolis. Ta meenutas lugu lennukis reisijana viibinud piloodist, kes kogu aeg pomises: “Oleme kursilt kõrvale kaldunud. Oleme kursilt kõrvale kaldunud. Oleme kursilt kõrvale kaldunud.” Kaasreisija küsimusele, et kas me sihtpunkti sel juhul üldse pärale jõuame, vastas piloot rahustavalt: “Loomulikult jõuame! Lennuk lihtsalt ei lenda mitte kunagi täpselt valitud kursil.”

Sama lugu on tegutsemisega. Kui meil on kurss, siis me eesmärk on seda hoida, aga arvestada ümbritsevaga ja liikuda valitud teekonna lähiümbruses. Siis jõuame tervelt kohale.

Energiatase määrab tulemuslikkuse

Oma tulemuslikkuse suurendamiseks on lihtne viis: jälgid oma energia taset ja väliskeskkonna rütmi läbi päeva ja nädala ning kavandad oma tegevusi neist lähtuvalt. Kuidas ma peaksin oma tegevusi planeerima? Millest peaksin alustama? Milline lähenemine mulle sobib? Need on küsimused, millele mu koolitustel osalevad inimesed vastuseid otsivad.

Meie tulemuslikkus sõltub peamiselt kahest tegurist: sisemistest ressurssidest ehk energiast ja väliskeskkonna mõjust.

Jälgi energiat ja keskkonda

Enne planeerima asumist tasub mõne päeva või nädala vältel jälgida end kõrvalt ning panna tähele, millisel ajal oled energilisem ja ärksam ning millal uimasem. Kas oled pigem hommikul varakult tegutseja või hakkab pea tööle alles poolest päevast? Nendeks aegadeks tasub kavandada pingelisemat mõttetööd ja vahedat mõistust nõudvaid arutelusid. Seevastu vahetult pärast lõunapausi, hommikustel tegutsejatel tööpäeva lõpus ning õhtustel tüüpidel selle alguses on arukas täita aeg rutiinsemate tegevustega nagu näiteks e-kirjadele lugemise-vastamise ning lihtsamate arutelude ja nõupidamistega.

Mina olen hommikune tüüp ning seetõttu alustan alati kui vähegi võimalik kõige olulisemast tegevusest. Pärast lõunapausi vastan kirjadele ning seejärel võtan ette päeva teise kõige olulisema tegevuse. Ebaolulisemad tegevused jätan tööpäeva lõppu nagu ka pingutust vähem nõudvad vestlused.

Sama moodi tasub jälgida väliskeskkonda. Millal sekkub välisilm su tegevustesse rohkem ja millal vähem? Võta leht paberit või tee märkmeid arvutisse: iga kord, kui sulle segatakse vahele, tee märge paari teemat kirjeldava märksõna ning segamise alguse ja lõpu ajaga. Sel moel leiad üles need ajad, kui tavaliselt saad keskenduda.

Päeva ja nädala rütm

Nii saab luua päeva ja nädala rütmi. Päev algab sageli lisandunud info läbivaatusega, ent kui raatsid ja saad, siis tasuks uute kirjade läbivaatamisega oodata seni, kuni oled esimese kavandatud tegevuse valmis saanud. Sel juhul keskendud paremini ega lase meelel ekselda igapäevaaskledustesse. Lõunapausi kanti on hea kavandada üks vahekokkuvõte ning päeva lõppu mõni minut kõrvalpilguks mööduva päeva tegevustele ning järgmise päeva esimeste tegevuste kavandamiseks. Kui järgmine päev kavandada eelmisel õhtupoolikul, saad oluliste asjadega hommikul kiiremini ja tulemuslikumalt alustada.

Sama kehtib nädala kohta. Tavaliselt on parimad tööpäevad teisipäevast neljapäevani, sest esmaspäev toob kaasa ootamatusi ja üllatusi ning reedeks hakkab maad võtma väsimus. Mõnel pool ongi tavaks reedeks kohtumisi mitte kokku leppida ning sel ajal kõrvaldada nädala jooksul tekkinud “sabad”.

Oma kalendrit korrastades proovin luua nädalasse teemapäevad: minu neljapäevases töönädalas tavaliselt kolmel päeval nädalas koolitan või arengutoetan ning ühel päeval valmistan materjale ette ning osalen aruteludel ja koosolekutel.

Nii nagu igal õhtul tasub päevale tagasi vaadata, on arukas korra nädalas heita pilk tagasi, märgata tehtut ja end tunnustada nende asjade eest, panna kirja lohisema jäänud “sabad” ja põgusalt kavandada eesootav nädal.

Hoia suunda

Osa inimesi loob endale teemakuud või -nädalad. Näiteks oktoober on kodu korrastamise kuu, november vanade sõprade üles otsimise ning detsember jõulu- ja uue aasta kavandamise kuu. See aitab hoida fookust.

Mulle enam nii süstemaatiline lähenemine ei klapi. Hoian lihtsalt kõige olulisemate teemade loetelu jõudumööda ajakajalisena ning vähemalt püüdlen selle poole, et pooleli olevaid tegevusi poleks liiga palju. Nii peangi töistest ja kodustest suurematest tegevustest nimekirja ning vähemalt üritan teha neis asju tähtsuse järjekorras ja olla suuremates tegevustes järjepidev. Vahel ei tule sellest suurt midagi välja, aga eks siis nädalase ülevaatuse käigus panen prioriteedid taas paika ja üritan uuesti. Sel moel liiguvad asjad tulemuslikumalt edasi või vähemalt jääb endal selline tunne.

Oluline on see, et pidevalt on ees paar-kolm kõige olulisemat märksõna või teemat, millele võtame järjekindlalt aega ja mille edenemisele mõtleme hetke iga päeva lõpus. Siis liiguvad need asjad soovitud suunas kasvõi natuke peaaegu igal päeval.

5 nippi olulisteks asjadeks aja võtmiseks

Varajasem alustamine, tegevuse õige ajastus ja kiire ümberlülitumisvõime aitavad olulisi asju paremini ja kärmemalt ära teha.

Milline küll on esoteeriline valem selleks, et jõuda kõik asjad kiiremini, paremini ja säästlikumalt ära teha? Suur osa mu koolitustel osalejaid tuleb just sellele küsimusele vastust leidma. Loomulikult nad pettuvad, sest probleem jääb lahendamata. Loomulikult lahkuvad nad rahulolevaina, sest nad on suutnud küsimuse ümber sõnastada realistlikult lahendatavaks ning leidnud mitu head nippi ja nõksu, et edaspidi olulisi asju kiiremini ja säästlikumalt valmis saada.

Tutvustan neist nippidest viit.

Alusta varem

Mu veidi üle 40 aasta kestnud empiirilised uuringud on näidanud selgeks, et jään tavaliselt siis hiljaks, kui lahkun kodust liiga hilja. Sama lugu on suuremate tegevustega: kui alustad liiga hilja, siis hilineb ka teostus, kannatab kvaliteet või tuleb lihtsalt oluliselt rohkem raha välja käia.

Piisavalt vara alustamiseks peaks olema ülevaade eesootavatest tegevustest. Ilmselt näeme mingeid suuremaid tegevusi, ent osa on neist silmapiiril häguste piirjoontega. Ajateljel lähemal asuvad tegevused on selgepiirilisemad. Seepärast on ka hea vahel mõelda, millised on olulised suured tegevused, mida tahame korda saata lähiaastail, -kuudel ja -nädalatel, ning seejärel mõelda, milline on eesootava nädala ja järgmise päeva kõige olulisem tulemus. Kui hakata veidi varem mõtlema oluliste tegevuste peale, lihtsustub hilisem tegutsemine oluliselt.

Vali õige aeg

Taolased tavatsevad öelda, et ainus, mis loeb, on õige ajastus. Varajasema alustamise all ma ei pea silmas tegevusega alustamist iga hinna eest. Alustada on mõtet siis, kui on selge, et tegutsemata enam ei saa ning tegutsemiseks on õige hetk.

Mõistlik on tegutseda siis, kui on kindel, et tegevus on vajalik. Vajalik ei tähenda tingimata seda, et keegi ootab tulemust. Vajalik võib tähendada ka seda, et ma ei suuda enam olla tegutsemata, või seda, et see tegevus ise pakub mulle väga palju, või hoopis seda, et pean ise selle tegevuse tulemust oluliseks.

Ajastuse määrab ära ka tegutseja energia tase. Kas praegu jaksan pingutada või peaksin pigem täitma aja tegevustega, mis ei nõua pingutust, või hoopis puhkama?

Sama oluline on ümbritsev keskkond. Päevas ja nädalas on hetki, kui teised inimesed ja sündmused hakivad me töövoogu rohkem, ja samas leidub ka rahulikumaid hetki.

Ideaalis tuleks need kaks asja – sisemine energia ja väline elurütm – klapitada tervikuks.

Hoia tööjärge

Ikka ja jälle juhtub, et keset kõige magusamat tegutsemist trügib välismaailm vahele ning peame tegevuse pooleli jätma. Siin on abi paarist nõksust.

Esimene neist on väike paus. Tavatseme ju öelda: “Tark ei torma.” Kui mõni tegevus hakib vahele, siis tasub mõne hetke oodata ja veenduda, et vaheletulnud asi ikka on piisavalt oluline ja kiireloomuline, et pooleliolev tegevus jätka katki. Loomulikult on hea harjutada endale sisse harjumus iga vaheletuleva tegevuse puhul küsida endalt või teistelt, kui oluline ja kiireloomuline see asi on.

Teine märksõna on järjekindlus. Kui vahelehakkiva tegevusega oled ühele poole saanud, siis on hea naasta poolelijäänud tegevuse juurde juhul, kui see on jätkamiseks endiselt piisavalt oluline.

Kiire ümberlülitus

Siin tulevad appi visuaalsed märgid: paned paberilehele kirja, mis enne pooleli jäi, ja jätad lehe silma alla, kahe arvutiekraani kasutamisel jätad teisele ekraanile poolelioleva tegevuse lahti, füüsilise tegevuse puhul jätad mõne töövahendi oma edasisele teekonnale. Sellised meeldetuletused aitavad hiljem kiiremini naasta poolelioleva tegevuse juurde.

Kirjanik Ernest Hemingway olla jätnud õhtuti väsimuse saabudes lause pooleli, et järgmisel hommikul seda jätkata. Silmnähtavalt pooleli tegevust on veidi hõlpsam edasi teha.

Tegevustega žongleerides on paarist nipist veel abi. Jäta tegevuste vahele väike paus, kasvõi nii vähe, et hingad korra rahulikult sisse ja välja ning kontrollid samal ajal enesetunnet. Kus on lihaspinged? Kuidas end tunned? Milliseid lõhnu tunned? Mis maitse on suus? Mida näed? Mida kuuled? Sellisest kiirest enda ja ümbruskonna kontrollist on ümberlülitumisel oluliselt rohkem abi kui kiirest hüppest Facebooki või uudistesse.

Soovi korral võid muuta oma paiknemist ruumis ning järgmiseks tegevuseks minna uude kohta. See liikumine ei pea olema suur: mõnel puhul piisab tooli nihutamisest sentimeetri jagu.

Säilita ja taaskasuta

Jalgratast pole mõtet leiutada. Kui oled saanud midagi valmis, siis küsi endalt, kas sarnaseid asju tuleb tulevikus tõenäoliselt ka ette. Kui tuleb, siis talleta tehtu ning hoolitse selle eest, et edaspidi leiad vajamineva info kiiresti.

Siia jaotusse lähevad erinevate tüüpolukordade lahendamise tegevusnimestikud, Pocketi (getpocket.com) abil info salvestamine veebist, valmis tekstijuppide kasutamine (Outlookis ja Wordis uuri, kuidas kasutada AutoTexti) ning erinev märkmevara info talletamiseks ja korrastamiseks.

Kui kasutad neid viit võtet oma töös, siis võid olla kindel, et mõne nädala pärast saad vähemalt kümnendiku rohkem tehtud või veidi varem õhtule. Olen tänulik, kui kirjeldada kommentaarides oma töövõtteid ja -nippe, mis aitavad aega säästa.

Rööprähkluse asemele meelevirgus

Rööprähklemise ehk multitasking’u asendamine meelevirguse ehk mindfulness’i valda kuuluvate tehnikatega aitab tulemuslikkust oluliselt suurendada ning pinget leevendada.

Rööprähklemise all pean silmas eelkõige seda, kui inimene proovib teha samal ajal kaht mõtlemist või keskendumist nõudvat tegevust: näiteks samal ajal kirjutada e-kirja ja kuulata, mida teine inimene räägib. Erinevad uuringud näitavad, et sellisel moel suudab mitmetoimeline olla alla 0,5% inimkonnast.

Suurem osa inimesi teeb üht asja korraga ning lülitub ühelt tegevuselt teisele ümber. Mõnel meist käib ümberlülitumine kiiremini ja teistel aeglasemalt. Kui meile tundub, et mõni inimene suudab rööprähelda, siis tegelikult suudab ta võib-olla hoopis välkkiirelt lülituda tegevuste vahel ümber.

Valdav enamus inimesi töötab rööpräheldes aeglasemalt kui üht tegevust korraga tehes, kuid aju vallandab mitut asja korraga tehes rohkem mõnuhormoone ning inimesel jääb mulje nagu jõuaks ta rohkem teha ja asjad sujuksid kiiremini. Tegelikkuses kulub tegevusteks kauem aega. Ühe hüpoteesi kohaselt on tegemist organismi kaitserefleksiga, mis aitab meil sel moel paremini toime tulla igavate ülesannetega – kui neid teha samal ajal mõne huvitavama asjaga, siis tajume aja kulgu kiiremana.

Rööprähklusel on üks puudus peale väiksema tulemulikuse veel: kui teeme mitut asja korraga, siis kasvab vigade tegemise tõenäosus hüppeliselt. Keskendudes ühele tegevusele, saab tulemus oluliselt kvaliteetsem.

Loomulikult suudame teha mitut automaatset tegevust ühe mõtlemist nõudva tegevusega samal ajal. Näiteks saame samal ajal arvutis lihtsat meilivastust kirjutada, juua kohvi ja kuulata poole kõrvaga ümbruskonnas toimuvat. Või juhtida autot, vestelda kõrvalistujaga ja kuulata raadiost taustaks muusikat. Ent niipea, kui tekib liiklusohtlik olukord, siis jätame automaatselt jutu katki ja keskendume auto juhtimisele.

Meelevirgus aitab

Rööprähkluse vastandiks on meelevirgus ehk mindfulness. Üks kaasaegsele läänemaailma meelevirgusele alusepanijaid Joe Kabat-Zinn defineerib seda kui “sihilikku käesolevale hetkele tähelepanu pööramist hinnanguid andmata.” Me asume vaatleja rolli ja sedastame neutraalselt, mis nüüd, siin ja praegu toimub. Kui suudame ennast ja meid ümbritsevaid olukordi vaadelda kõrvalolija pilguga, siis reageerime adekvaatsemalt ja pingeolukorrad lahenevad hõlpsamalt.

Meelevirguse tehnikaid on erinevaid nagu ka nende kasutamise võimalusi töö- ja eraelus. Toon mõne näite.

Paus kannab

Kõige lihtsam on alustada sihikindlate pauside loomisest päeva. Näiteks enne tööga alustamist istud mõne minuti sirge seljaga, vaatad kaugusse või sulged silmad ja keskendud hingamisele: märkad, kuidas hingad rahulikult sisse ja seejärel rahulikult välja.

Kui hingamine on korrastunud, siis jälgid end kõrvalt: kas otsaesine ja silmad on lõdvestunud, millises pea osas tunned väsimust või pinget, kus täpsemalt kaelas, õlgades või seljas on pinge, ega kõht ole krampis, mis tunne on kätel-jalgadel. Kui mõnes kohas tunned pinget, siis võid seda kohta veidi rahulikult liigutada-lõdvestada ning mõelda, et see piirkond on juba lõdvestunud. Selle tulemusena annab pinge järgi.

Seejärel naeratad kergelt, pooleldi sissepoole, ja asud eesootava töö kallale.

Selliseid lühikesi pause tasub teha võimalusel iga poole tunni tagant. Samuti on arukas alustada tööpäeva sellise pausiga, võtta kerge paus enne ja pärast lõunapausi ning tööpäeva lõpus. Selle tulemusena sujub töö lihtsamini, tulemuslikumalt ja pingevabamalt.

Ärritus kontrolli alla

Meelevirguse tehnikad tulevad appi ka ärrituse puhul. Üks lihtsamaid võtteid, mida tasub harjutada on alljärgnev.

Kui mingi asi, tegevus või inimene ärritab sind, siis esimese asjana tee väike paus ja katkesta pooleliolev tegevus. Selle asemel, et prahvatada oma ärritus välja, hinga lihtsalt rahulikult sisse-välja ning teadvusta, et oled ärritunud. Järgmise sammuna jälgi oma keha: milliseid pingeid see ärritus põhjustas. Kui leiad pinge all oleva koha, lõdvesta see. Võimaluse korral tee järgmised 5-15 minutit hoopis midagi muud, kui võimalik. Seejärel naase ärrituse põhjustanud olukorra juurde. Kui tegevuse vahetamine pole võimalik, siis pole hullu – oled praeguseks juba maha rahunenud ja suudad olukorda lahendada märksa nutikamalt ning rahulikumalt.

Märgatav kasu

Meelevirgus ei kuulu juba mitukümmend aastat salateaduste valda, vaid seda on uuritud mitmetes ülikoolides. Uuringud on näidanud, et meelevirgust harrastavate inimeste tähelepanu- ja keskendumisvõime kasvab, töötulemused paranevad nagu ka rahulolu endaga. Samal ajal väheneb düstressi ehk pahapaine osakaal.

Enda muutmine on keeruline ja seda saab teha ainult väikeste sammudega. Hakatuseks võta käesoleval nädalal ette ja tekita päeva väikeseid pause, mil jälgid end kõrvalt ja lõdvestud. Proovi neid teha iga päev paaril korral ning kui leiad selle olevat kasuliku, muuda mikropause sagedasemaks.

Kui see tuleb juba välja, siis harjuta kohe konflikti tekkimisel end aega maha võtma. Pikapeale suudad pingelisi olukordi juba ette ennustada ning võtta tempo maha enne olukorra ärevaks muutumist.

Sel moel, samm sammu haaval, märkad end hinnanguid andmata kõrvalt jälgides, et meel on rahulikum, tulemused paremad ja tuju mõnusam.

5 võtet projektiväsimusega toimetulekuks

Keegi ei naerata enam. Inimesed põrnitsevad üksteist kerge tüdimusega altkulmu. Projektimeeskonna koosolek meenutab tüütu kolleegi matuseid, kus osalejad on lihtsalt nõutult vait ja loevad vargsi telefonist e-kirju. “See projekt pole surnud, aga lõhnab imelikult,” parafraseerib projektijuht Frank Zappat.

Mida nüüd peale hakata? Näitan mõnda võtet, mis võivad anda vinduvale projektile uuesti hoo sisse.

1. Vaata üle projekti lõppeesmärk

Esimese asjana tasub vaadata üle projekti lõppeesmärk ning kontrollida, kas siht on endiselt selge ja kas inimesed endiselt tahavad jõuda lõppeesmärgini. Siin võib abi olla ühest Marshall Goldsmithi harjutusest.

Selle puhul paneb projekti meeskonna tuumiku iga liige kirja kümnepunktiskaalal, kui palju ta praegu panustab projekti tulemuseni viimise nimel. Teises ringis paneb iga tuumiku liige kirja, kui palju ta tegelikult saaks panustada. Kolmandas ringis arutab meeskond, mida saaks igaüks teha, et realiseerida oma potentsiaal ehk tõsta oma panus soovitud tasemeni.

Kui lõppeesmärgi ülevaatamine on tüütu, võib proovida ühiselt joonistada, milline näeb maailm välja, kui projekt on edukalt lõppenud. See aitab vahel eesmärgi sõnastamise raskustest üle saada.

2. Kaardista projekti hetkeseis

Oluline on ühine arusaam sellest, kui kaugele oleme projektiga jõudnud. Mis on praegu hästi? Millised on olnud olulisemad suursaavutused? Millised asjad toimivad? Mida oleme projekti käigus õppinud? Kus mujal saame neid õppetunde kasutada?

Teiselt poolt ka: millised olulised asjad on ebaõnnestunud? Mida oleks vaja teisiti teha, et neid toimima saada? Millised on praegused kõige suuremad takistused edasiliikumiseks? Millised on erinevad võimalused nende ületamiseks?

Need on mõned asjad, mida võiks arutada.

3. Tekita kiireid võite

Vaata värske pilguga üle projekti tegevuste loetelu ning leia, millised tegevused annaksid kiireid võite. Eduelamused loovad tegutsemistahet ning aju laseb end tavaliselt üsna hästi ära petta, sest see ei tee vahet olulistel ja pisiasjadel: õnnehormoonid pääsevad paisu tagant mõlemal puhul.

Seepärast tasub leida paar-kolm lihtsamat sorti asja, millega tiim tuleb toime ning mida tasub tähistada. Sel moel saab vahel projekti kivi tagant lahti ning võib asuda olulisemate ja keerulisemate asjade kallale.

4. Võta mõni vaheprojekt töösse

Üks võimalus on leppida kokku vinduva projekti külmutamises teatud ajaks ning selle aja jooksul teha hoopis mingi muu väiksem projekt valmis, et seejärel värskete võitude jõul naasta külmutatud projekti juurde.

Vahel lihtsalt ei jaksa kuude ja aastate kaupa sama asja ajada ning meeskond vajab vaheldust.

5. Vaheta inimesi ja rolle

Kui võimalik, siis võib tuua värskenduse kaasa projektis osalevate inimeste, nende rollide ja vastutusalade vahetamine ja muutmine. Vahel piisab sellest, kui kõige väsinum projektimeeskonna liige leiab endale kuskil mujal arukamat rakendust ning väljastpoolt tuua tema asemele uus inimene. Vahel piisab sellest, kui paar inimest vahetavad omavahel osa ülesandeid.