Tormav sant ja veniv terve

Nii kiiret aasta lõppu pole mul juba jupp aega olnud. Masu on möödas (või on see alles nn kruusi kõrv, mis viitab olukorra paranemisele?) ning tööd tuleb uksest ja aknast. Hea, et on palju tööd, ning halb, et kiirustades teen vigu.

Kirjutasin näiteks eelmisel nädalal ühe ettevõtte juhile Katrinile ning tervitusreal kõnetasin teda Ingridina. Mul pole aimugi, kust ma selle Ingridi võtsin! Mul pole praegu vist ühtegi sellenimelist klienti… Õnneks asub Katrinil huumorisoon õiges kohas ja ta vastas mulle, kõnetades mind Peetrina ning oma nimeks kirjutas e-kirja alla Leili.

Järgmine juhtum. Koolitasin Nordea panga inimesi ning lifti sisenedes nägin suvel mu koolitusel osalenud keskastme juhti, kes minu teada lubas mind soovitada ühele advokaadifirmale. Loomulikult pärisin temalt, et kas ta tegi seda. Ei, ta ei teinud. Sest ta ei ole kunagi töötanud selles firmas, vaid hoopis keskpangas, kuhu ta lubas mind soovitada. Mis pagana keskpank?! Ma ei saanud millestki aru… Viis minutit hiljem mõistsin, et eksisin inimesega ning saatsin talle vabanduskirja.

Ja veel üks näide. Olin täiesti kindel, et koolitus algab kell pool kümme. Kohale saabudes selgus, et koolituse algus on planeeritud kella üheksale, kusjuures mu kalendris olid kellaajad õiged. Õnneks olin piisavalt vara kohal ja saime õigel ajal alustada.

Inimene on ses mõttes nagu iga teinegi masin – mida kiiremaks läheb tempo, seda enam esineb vigu. Asi on seda hullem, et tehnoloogia võimendab meie tegevust.

Microsofti asutaja Bill Gates on öelnud, et tehnoloogia aitab meil muutuda oluliselt efektiivsemaks, kui kasutame seda õigete asjade elluviimiseks, ning täpselt sama palju ebaefektiivsemaks, kui kasutame seda valede asjade jaoks. Vaata kasvõi seda, mis juhtub siis, kui inimesed saadavad nn reply-to-all vastuseid e-kirjadele, mille puhul piisaks ühele inimesele vastamiseks. Tulemuseks on lumepalliefekt.

Hakates päriselus ummisjalu tormama, ei suuda me jooksmist jätkata pärast köidikute ja jalaklambrite langemist nagu Forrest Gumpi filmis. Lendame lihtsalt ninali ning enda jalule ajamine muutub üha keerulisemaks.

Kuigi näiliselt tegutseme meeletu tempoga, muudavad vead meid oluliselt ebaefektiivsemaks, sest vigu tuleb hakata parandama. Mida enam kiirustame, seda rohkem tuleb korda seadmist nõudvaid vigu ning mida rohkem neid parandame kiirustades, seda enam teeme uusi vigu. Tulemuseks on ahelreaktsioon, mis meenutab bussi peale jooksvat santi, kelle liikumisvõime halveneb seda rohkem, mida rohkem ta pingutab. Varem või hiljem lõppeb see kollapsiga.

Kõige hullem on see, et me ei suuda kiirustamisest piisavalt õppida. Tormamise ainus pluss on see, et eredamatel hetkedel suudame kiirelt välja sõeluda kõige olulisemad tegevused, sest kõikideks asjadeks puudub lihtsalt aeg ning seetõttu peame valima, millega tegeleda ja millega mitte (omaette ooper on see, kui asjatundlikud valijad me kaugemat tulevikku arvesse võttes oleme).

Miks me ei suuda seda kiiret valiku tegemist ja ainult olulistele tegevustele pühendumist õppida rahulikumate aegade jaoks? Siis suudaksime ju rahulikus tempos liikudes teha ainult olulisi asju siira ja südamest tuleva pühendumusega ning ebaolulise jätta kõrvale.

Praegu õpingi seda – jälgin end kiirustamise kõrvalt ning märgin üles, milliseid asju valin. Siis on hiljem hea oma tegevust analüüsida ning edaspidi tegutseda aeglaselt, valides tegevusi väga hoolikalt. Loodetavasti teeb see tulevikus aega juurde ning saan senisest enam keskenduda tõeliselt olulistele asjadele. Tegelikult mulle ju meeldib elada veniva tervena: mõnusalt, laisalt ja aeglaselt. Ja arukalt.

Milliseid apse Sina oled teinud kiirustades?
Ja kuidas pärast klaarisid neid? Ning mida õppisid?

Olen tänulik, kui jagad oma kogemusi ja õppetunde teistega.

  • timoviksi

    Tervitus,
    järelikult Sul veel nii kiire pole, kui jõuad ennast veel kõrvalt jälgida 🙂 Enda kogemused on just vastupidised, mida rohkem teha on, seda kontsentreeritumalt tegutsed – oled täiega asjas sees ja vigu ilmneb nagu vähem. Vaiksematel hetkedel tuleb väiksemast koormusest just apsakaid tihemini, ei võta asja nii tõsiselt.
    Siis jõuad lisaks tööasjadele ka saja muu asjaga paralleelselt tegeleda …

    terv