Prioriteete pole olemas

Ma olen tüdinenud prioriteedijutust, mille kohaselt üks asi on olulisem kui teine. Lubage tsiteerida Mark Forsterit: “Prioriteet on jama”.

Mida Mark selle all mõtleb? Asi on lihtne: kas sa teed mingi asja teoks või ei tee. Ja tegelikult rohkem vahet pole. Prioriteet = tegevus, mille kavatsed teoks teha. Või kui vaadata üldisemalt, siis põhimõte, mida järgid. Seega – juhul, kui prioriteet isegi oleks olemas, muutub see ajas.

Sel nädalal kavatsen teoks teha: valmistada ette Nordea Panga kontorijuhtide, Cybernetica ning Keskkonnaameti koolitused, lõpetada üks ajakirjanikutööprojekt ning ülejäänud aja müüa oma sisekoolitusi ning 9. septembri avalikku ajajuhtimise koolitust (kui tunned kedagi, kes tunneb kedagi, kellel võiks mu 9. septembri koolitusest kasu olla, palun anna mulle teada – kohtade arv on piiratud). Need on asjad, mida teen. Ülejäänud asju lihtsalt ei tee – nii lihtne see ongi.

Näen üha sagedamini sedasama “prioriteediprobleemi” – inimesed kipuvad uppuma sadadesse ja tuhandeisse pisiasjusse, sest ei suuda valida, millega tegeleda ja millega mitte. Ole valivam: küsi endalt iga asja puhul, kas seda on tegelikult ka vaja teha, suurema asja puhul uuri selle delegeerimisvõimalusi ning ütle julgemalt endale ja teistele “ei”, kui tegevus on ebaoluline.

See on üks teema, mida käsitleme 9. septembri koolitusel põhjalikumalt. Nagu ka Mark Forsteri Autofookuse põhjalikum tutvustus (Eestis esimest korda live’is).

  • Kristjan, muidugi on prioriteedid olemas!
    Näiteks ajalised prioriteedid: sa ju ei tegele samaaegselt Nordea, Cyberi ja KA-ga? See, millega sa esimesena tegeled, on prioriteetsem.
    Prioriteet on küll asi, mille kavatsed teoks teha (VS ütleb muidugi, et see on eelistus, eelisõigus, eelisasend), aga oluline on sealjuures ajaline määratlus. Samuti on oluline kasumlikkus – mis toob sulle kiiremini/suurema loodetud kasu, see on ka prioriteetsem.
    Kuidas iganes sa oma aega haldad, teed sa mingeid asju enne ja mingeid asju pärast. Need, mida teed enne, ongi prioriteetsemad, Kristjan. Lihtne võrdlus: kas tuua laps koolist koju või olla kauem tööl? Kumma sa ka valid, on valitu prioriteetsem ehk eelistatum.

  • Jaan, just nimelt! Ma KAS toon lapse koolist koju VÕI olen kauem tööl 🙂 Ma teen ühte või teist.

    Eesmärk on ju ajada asju sedapsi, et ajaline piir rõhuks meid vähem. Küsimus pole samaaegses tegevuses, mis jääb teadupärast 99,5% inimesist kättesaamatuks. Ma tegelen ühe asjaga – just sellega, milleks mul praegu on kõige suurem tahtmine või vajadus. Ülejäänud asjad pole olulised.

    Seega: prioriteet on olemas, kui seda võtta ühe asjana, ühe eelistusena. Aga prioriteetsusnimekirju nagu neid sageli to-do listides näen… Üsna mõttetu, sest suuremat osa asjadest, mis kirjas, ei tee sa nii ehk naa 😉

  • Olen suga osalt nõus. Samas olen ise küll ja küll koostanud endale prioriteetsusnimekirju, kus on kirjas, mida ma peaksin tegeam kohe (KOHE see kiri valmis teha, seejärel kiiresti laps koju, siis tagasi tööle – kõik on olulised tegevused, lihtsalt midagi tuleb teha varem/kiiremini. See pole nii, et kui toon lapse koju, siis enam tööd ei tee) ja mille tegemine võib pisut oodata. Kõik need nimekirjad on olnud ajas muutuvad (Laps jäi haigeks, delegeerin tööülesande edasi, sest see on prioriteetne, aga minu poolt enam mitte tehtav, st minu prioriteet on leida teostaja), järjekorrad ehk prioriteetsused on muutunud. Aga see ei ole kuidagi kahandanud nende nimekirjade väärtust või olulisust.
    Prioriteet on olemas igal juhul, nii ajalise- kui muu eelistusena. See, et oma seatud prioriteete ei suuda järgida ega neid täide viia, on hoopis teine teema ja kaldub juba inimliku laiskuse valdkonda sageli.

  • Aitäh, suurepärane seletus! Me lihtsalt nimetame prioriteediks erinevaid asju 🙂

    Mulle meeldib (vist taas) Forsteri leiutatud termin “will-do list”, selmet kasutada väljendit “to-do list”. Mu jaoks ongi neid tegevusnimestikke kahte tüüpi: ühed (to-do list) on need, milles tegevused, mida tuleks teha; teised (will-do list) need, milles tegevused, mida tahan teha. Kuna tahtmine tõstab oluliselt tegevuse “prioriteeti”, siis will-do listid teen lustiga tühjaks.

    Loomulikult prioriteedid muutuvad ajas – täpsemalt, aeg esitab meile üha uusi ideid, mida järgmisel hetkel ette võtta. Ning lõppkokkuvõttes ma ikkagi osa asju teen ja teisi mitte, seega “prioriteeti” mu jaoks pole, on vaid olulised asjad, mille teen mingi aja jooksul loogilises järjekorras teoks.

    Eks ta selline tants ümber nimetuste on 🙂

  • Kristjan, muidugi on prioriteedid olemas!
    Näiteks ajalised prioriteedid: sa ju ei tegele samaaegselt Nordea, Cyberi ja KA-ga? See, millega sa esimesena tegeled, on prioriteetsem.
    Prioriteet on küll asi, mille kavatsed teoks teha (VS ütleb muidugi, et see on eelistus, eelisõigus, eelisasend), aga oluline on sealjuures ajaline määratlus. Samuti on oluline kasumlikkus – mis toob sulle kiiremini/suurema loodetud kasu, see on ka prioriteetsem.
    Kuidas iganes sa oma aega haldad, teed sa mingeid asju enne ja mingeid asju pärast. Need, mida teed enne, ongi prioriteetsemad, Kristjan. Lihtne võrdlus: kas tuua laps koolist koju või olla kauem tööl? Kumma sa ka valid, on valitu prioriteetsem ehk eelistatum.

  • Jaan, just nimelt! Ma KAS toon lapse koolist koju VÕI olen kauem tööl 🙂 Ma teen ühte või teist.

    Eesmärk on ju ajada asju sedapsi, et ajaline piir rõhuks meid vähem. Küsimus pole samaaegses tegevuses, mis jääb teadupärast 99,5% inimesist kättesaamatuks. Ma tegelen ühe asjaga – just sellega, milleks mul praegu on kõige suurem tahtmine või vajadus. Ülejäänud asjad pole olulised.

    Seega: prioriteet on olemas, kui seda võtta ühe asjana, ühe eelistusena. Aga prioriteetsusnimekirju nagu neid sageli to-do listides näen… Üsna mõttetu, sest suuremat osa asjadest, mis kirjas, ei tee sa nii ehk naa 😉

  • Olen suga osalt nõus. Samas olen ise küll ja küll koostanud endale prioriteetsusnimekirju, kus on kirjas, mida ma peaksin tegeam kohe (KOHE see kiri valmis teha, seejärel kiiresti laps koju, siis tagasi tööle – kõik on olulised tegevused, lihtsalt midagi tuleb teha varem/kiiremini. See pole nii, et kui toon lapse koju, siis enam tööd ei tee) ja mille tegemine võib pisut oodata. Kõik need nimekirjad on olnud ajas muutuvad (Laps jäi haigeks, delegeerin tööülesande edasi, sest see on prioriteetne, aga minu poolt enam mitte tehtav, st minu prioriteet on leida teostaja), järjekorrad ehk prioriteetsused on muutunud. Aga see ei ole kuidagi kahandanud nende nimekirjade väärtust või olulisust.
    Prioriteet on olemas igal juhul, nii ajalise- kui muu eelistusena. See, et oma seatud prioriteete ei suuda järgida ega neid täide viia, on hoopis teine teema ja kaldub juba inimliku laiskuse valdkonda sageli.

  • Aitäh, suurepärane seletus! Me lihtsalt nimetame prioriteediks erinevaid asju 🙂

    Mulle meeldib (vist taas) Forsteri leiutatud termin “will-do list”, selmet kasutada väljendit “to-do list”. Mu jaoks ongi neid tegevusnimestikke kahte tüüpi: ühed (to-do list) on need, milles tegevused, mida tuleks teha; teised (will-do list) need, milles tegevused, mida tahan teha. Kuna tahtmine tõstab oluliselt tegevuse “prioriteeti”, siis will-do listid teen lustiga tühjaks.

    Loomulikult prioriteedid muutuvad ajas – täpsemalt, aeg esitab meile üha uusi ideid, mida järgmisel hetkel ette võtta. Ning lõppkokkuvõttes ma ikkagi osa asju teen ja teisi mitte, seega “prioriteeti” mu jaoks pole, on vaid olulised asjad, mille teen mingi aja jooksul loogilises järjekorras teoks.

    Eks ta selline tants ümber nimetuste on 🙂