Tee see nüüd lihtsalt ära

Hea Kodaniku toimetaja Mari Öö Sarv uuris inimestelt ja raamatutest, kuidas panna end ja/või oma inimesi uutmoodi käituma, kui on välja selgitatud, milles häda ja mismoodi oleks parem.

Pean tunnistama, et pole kunagi pidanud dieeti ega jätnud maha suitsetamist. Aga ma usun, et ma tean, kui rasked need mõlemad on. Ja tean minagi, kui mõnus on istuda mugavustsoonis ja mitte midagi muuta, ehkki tegelikult on ebamugav olla ja ma tean küll, mida oleks vaja teha.

Tean, kui raske on alustada kogu korteri koristamisega; kui raske on lõpetada mittemillegitegemine ja alustada uue suure tööga; kui raske on õpetada lapsi enda järel nõusid ära panema; kui raske on töörutiinis teha muutuseid, kui ebatõhusad võtted on sisse harjunud.

Ainult natuke lohutab see, et ma pole oma mugavustsoonis üksi, pigem kuulun enamuse hulka. Seda haaravam oli teekond muutuste tegemise saladustesse ja nippidesse. Kas muutused on isiklikud või organisatsioonis, polegi vahet. Eriti rõõmsad olid avastused, et nii mõndagi õpikutrikki olen omast talupojaloogikast juba kasutanudki. (Jah, üks trikk on mõelda “Ma olen juba alustanud.”)

Mida siis teha, kui on hangitud näiteks kodulehekülg, ja seda peab ka kasutama hakkama, mitte jääma ootele, et äkki inimesed iseenesest leiavad selle üles ja põnev materjal teeb ennast ise.

Kui on hangitud sobiv treeningplaan või dieet ja seda peab ka kasutama hakkama, mitte kogu aeg järgmisse nädalasse lükkama või paremat ilma ootama.

Kui on tehtud otsus näiteks teha tööd ainult organisatsiooni eesmärkide suunal, ignoreerides kõrvalisi projektikonkursse, ja selle külge peab jääma, mitte tegema veel natuke neid koostööprojekte.

Kui on jõutud järeldusele, et vabatahtlikest oleks abi, ja nüüd peab neid otsima ja juhendama hakkama, mitte harjumuspäraselt ühingu juhti läbi põletama.

Teisisõnu, kuidas muuta harjumusi?

Elevant, ratsanik ja teekond

Raamatut Klõps soovitab kõigil harjumuste muutjatel lugeda käesoleva ajakirja külalistoimetaja, coach ja koolitaja Raimo Ülavere. Klõpsu autorid Chip ja Dan Heath toovad kümneid näiteid, katseid ja lugusid, kus pealtnäha keerulised probleemid on targa, aga lihtsa muutuste juhtimise all ära lahendatud, alustades tervislikust toitumisest ja annetamisest lõpetades haigla- ja liiklussurmade ära hoidmise või arengumaa laste alatoitumusega.

Heathid tõestavad kohe raamatu alguses ära, et enesekontroll on piiratud ressurss ja see saab mingil hetkel otsa. Ja kuni teda jagub, kurnab see inimest. Niisiis piirab uute harjumuste omaksvõtmist mitte laiskus, vaid kurnatus enesekontrollist. Siin on põhjus, miks enesemuutmise spetsialistid soovitavad muutmisele võtta ühe harjumuse korraga. Kui uus hea käitumine on saanud harjumuseks, käib see juba “tasuta enesekontrolli” ehk autopiloodi pealt ega kurna. Hommikune hambapesu on heaks näiteks.

Klõpsus võetakse muutused ette kolmes plaanis.

Esiteks on vaja mõistusega lähenemist, mida autorid nimetavad ratsanikuks. Ratsanik saab aru, milline on suurem kasu, kui täna elame üle väikese ebamugavuse. Ratsanik mõistab, et ehkki hilisõhtul söödud koogitükk on täna väga maitsev, ei aita see pikas perspektiivis suveks saledaks saada. Ratsanik teab, et kui arenguprogrammis kirjutatud kommunikatsioonistrateegia järgi toimida, on aasta pärast ühingul rahulolevamad liikmed, rohkem tuntust ja hulk annetajaid. Ta on selle kõigega nõus.

Aga ratsanik vajab konkreetseid juhiseid, mida teha, kuhu suunduda. “Toitu tervislikumalt” ei ole konkreetne juhis. “Söö iga päev taldrikutäis värsket salatit ja mitte ühtegi krõpsu” on konkreetne juhis. “Tee rohkem teavitustööd” ei ole konkreetne juhis. “Anna oma Facebooki lehe jälgijatele iga päev üks huvitav artikkel, uudis või infokild” on konkreetne juhis.

Teiseks on vaja emotsioonidega lähenemist. Motiveerida elevanti, kirjutavad autorid. Ratsanik juhib justnimelt elevanti, kes on teatavasti suur, kohmakas ja konformne, just nagu motivatsioon ja emotsioonidki. Elevant on see, kes eelistab kohest naudingut hilisemale kasule. Elevant soovitab silmagi pilgutamata selle hilisõhtuse koogitüki ära süüa ning hilisema taljejoone pärast las muretseb keegi teine, kunagi hiljem, kui soovib. Elevant paneks vastvalminud kommunikatsioonistrateegia kausta “koolitusmaterjalid” ja peaks ehk mõnda aega meeleski, et ükspäev võiks sellega tegelda, ning nokitseks edasi oma armsa kuukirja kallal, mida keegi ei loe.

Nii et muutuse saamiseks on sul vaja veenda emotsioone, mis uut harjumust takka lükkaks. Selleks võid leida õige tunde – näiteks “meie olemegi need, kellest sõltub Eesti laste koolirõõm”.  Suur võim on mõttemustritel: kas kuklas vasardab “me lihtsalt olemegi need, kelle projektid alati hilinevad” või “päris kõike me sel korral tähtajaks valmis ei saanud, aga peaaegu, ja järgmine kord kindlasti”. Vaheta “ma olengi selline” välja – “ma saan, kui ma rohkem püüan”. Emotsionaalselt on väga hea nipp ka muutuse väiksemaks tegemine, millest täpsemalt tagapool.

Kolmandaks on vaja kujundada harjumuste keskkonda – kõige tõhusam on teha soovitud käitumine lihtsaks ja soovimatu käitumine keeruliseks. Klõpsu autorid rõhutavad sagedast eksiarvamust, nagu oleks probleemiks inimesed – laisad, mugavad, ei hooli oma tervisest või ei raatsi annetada. Lihtsate katsetega on aga tõestatud, et inimesed muudavad kiiresti oma käitumist, kui kaasarääkimine, tervislikult söömine või annetamine on tehtud neile mugavaks.

Tuleb tõesti tunnistada, et kui seda koogitükki su kapis üldse ei olegi, on ju päris lihtne ta söömata jätta, sest poodi minemine on palju keerulisem kui koogita jäämine. See keeruline kommunikatsioonistrateegia on jällegi lihtsam töösse võtta, kui jagada ta näiteks nädalakaupa väiksemateks selgeteks ülesanneteks ning varustada oma töökoht konkreetsete nimekirjadega, mida nende saavutamiseks teha tuleb.

Nii ratsanikku, elevanti kui teekonda aitavad mõned trikid

  • Vaata helgeid kohti. Kui mõnel nädalal käis teie kodulehel toredasti palju inimesi, uuri välja põhjus ja kopeeri seda. Kui mõne koolituse tulemusel päriselt midagi muutus, uuri välja põhjus ja kopeeri seda. Igas kehvas olukorras on häid erandeid – leia need üles, need ütlevadki sulle, mida teha tuleb. Ehk teisisõnu: mitte “mis on valesti ja kuidas seda vähendada?”, vaid “mis töötab ja kuidas seda rohkem saada?”
  • Ära mõtle üle. Mastaapne ja keeruline probleem ei pea tähendama mastaapset ja keerulist lahendust. Helkur elupäästjana on hea näide, kus väike lihtne asi lahendab suurt keerulist probleemi.
  • Sea mustvalged eesmärgid. Kui su eesmärk on “Iga meie taotlus saab rahastuse”, hoiad sa oma ühingus palju tühja tööaega kokku, sest ülejala tehtud vaatame-äkki-näkkab-taotlusi ei hakata üldse kirjutamagi.
  • Sea konkreetne siht, kuhu sa jõuda tahad. See on sama tähtis kui tugev teeleasumine. Näiteks “Kaalun jaanipäevaks x kg” või “Aasta lõpuks on meil 50 püsiannetajat” on selged sihid, mille poole teed alustada.
  • Too see lõpp endale lähemale, kasvõi psühholoogiliselt. Alustamine on alati raskem kui jätkamine, aga sa oledki juba alustanud! Kui eesmärk on saada aasta lõpuks oma ühingule 50 püsiannetajat, mõtle, et su uudiskirja lugejate hulgas on ilmselt 10 juba olemas, nad lihtsalt ei tea seda veel. Aga sa ju helistad neile kohe ja ütled.
  • Planeeri ebaõnnestumised oma teekonnale (mitte lõppeesmärgi juurde). Ilma nendega arvestamiseta võivad ebaõnnestumised olla suured motivatsioonitapjad, aga oota neid kui õppetunde, et nad teid ei kurvastaks, vaid innustaks. Ilmselt ei ole sa nädal pärast sotsiaalmeediasse sukeldumist veel kommunikatsiooniguru; ilmselt võtad dieedist hoolimata pühadelauas ikkagi pisut juurde, aga arvesta sellega kohe alguses.
  • Programmeeri raskemad otsused ette. Näiteks mõtle varem valmis, et kui kontoris hommikul kohvitassi võtad, helistad ühele koostööpartnerile, et suhteid hoida; pärast lapse lasteaeda viimist võimled; pärast uudiskirja väljasaatmist vaatad üle sotsiaalmeedia postituste nädala plaani.

Kristjan Otsmanni 7 soovitust

 Visualiseeri ideaal

Joonista(ge) pilt, milline on olukord, kui soovitav seisund on käes.

Nüüd sõnastage, mis on pildil – siis saate ühtemoodi aru, mida saavutada tahate.

Järgmiseks küsige endilt, kui väga te selle juhtumist tahate – vastake 10-palliskaalal. Kui soovi kangus on 7-8, siis on järgmine küsimus, mis juhul sa paneks 1 punkti rohkem. See paljastab tavaliselt takistuse, mis eesmärgi saavutamisel ees on – kas on see liiga suur amps või on miski ebaselge. Kui soovi kangus on vaid kolm kümnest, on selge, et meeskond pole eesmärgile pühendunud, see kas ei lähegi neile korda või on valesti sõnastatud. Niisiis naaskem eesmärgi juurde ja jätkame tööd.

Sammhaaval

Millised on järgmised sammud pärast seda, kui saime aru, mida tahame teha? Milline on esimene teadmise rakendamise jupp, kust otsast me alustame?

Kui suured tegevused lüüa väikesteks lahku, selgub tihti, et esimene jupp on jõukohane ja kiiresti tehtav, nii saab asja liikuma ning pärast alustamist on juba lihtsam edasi minna.

Meeskonnas tuleb nüüd jälgida, et koormus jaotuks tegijate vahel võrdselt.

Kasuta ankruid

Ankurda uus tegevus mingi olemasoleva harjumuse külge. Näiteks kui klubi koguneb kolmapäeva õhtuti kl 18, siis edaspidi kell 18.15 arutame esimese asjana oma uut projekti. Või kui sõjaplaan näeb ette rohkem võimlemist, seotagu mõned kätekõverdused, kükid või kõhulihaste harjutused toimivate päevarutiinidega, olgu see laste hommikune äratamine või õhtul mängufilmi vaatamine.

Tegevusi-meeldetuletusi saab kenasti ankurdada ka välisukselingi või muu füüsilise külge, needki aitavad uusi harjumusi luua ja meeles hoida.

Lihtsusta algust

Kui uus harjumus on mingi püsiv tegevus, peab selle alustamine võtma alla 30 sekundi ja mitte nõudma pingutust. Näiteks kui see on hommikuvõimlemine, pane juba õhtul tarvikud valmis; kui potentsiaalsetele püsiannetajatele helistamine, olgu sul nimekiri telefoninumbritega juba käepärast.

Moodusta löögirühmad

Organisatsioonis tee asjade ärategemiseks kolmesed toimkonnad. Kolmeliikmelised valdkondlikud tiimid uue algatuse juures annavad paremat tulemust kui üksi-kaksi nokitsemised või ka viiesed tiimid. Kolmekesi on kommunikatsioon on lihtne, sotsiaalne kontroll olemas ja demokraatia võimalik.

Pane tähtajad

Hoolitse selle eest, et kõik asjaga tegelejad teavad, millal järgmine kord asjade seisule pilgu peale viskate. Eriti hea, kui need pilgud on regulaarsed. Lühikeste juppidena töötamine toimib hästi, kiired väikesed võidud innustavad edasi minema ja hoiavad töös. Nt kohtute üle nädala ja arutate pool tundi, kuidas läheb, millised on olulised võidud ja takistused ning kaardistate eesootavad teod kaheks nädalaks.

Vii lõpuni!

Oluline on tegevuste lõpuleviimise kultuur. Ära osta midagi, mida sa ei kasuta – kui hangid ka nõuannet-soovitust-abi, pead seda kasutama. Sama kehtib inimeste kohta – jõude olev vabatahtlik ei meeldi sulle ega talle.

Murelikuks teeb, kui see töö, mis peab valmis saama, on jube suur – kui oled nõuks võtnud ehitada terve uus maailma, aga see ei taha valmis saada. Tee valmis väiksemate osade kaupa – kui “valmis” saamine on juba järgmise paari nädala plaani ärategemine või see, et õpetame ühele vabatahtlikule ühe väikese jupi me tööst, siis ongi midagi jälle valmis saanud. Maja ei ehitata ka ühekorraga valmis, võta lähemaks plaaniks näiteks ukse ettepanek või köögi põrand. Valmis! Nüüd võta järgmine asi. Nii saabki lõpuks maja valmis. Ja sinu uus maailm ka.

Artikkel ilmus Hea Kodaniku 2015. aasta 4. numbris ning on taasavaldatud ajakirja toimetuse loal.