7 sammu töö alustamiseks pärast puhkust

Igavene jant on pärast puhkust tööhoo sisse saamisega. Vahepeal on kerkinud töiste tegevuste kuhi, organismi rütm tiksub endiselt samas taktis puhkuse omaga ning meeleolu kõigub maniakaalse paanika ja depressiivse vaikolu vahel. Asjalikuks saab hakata järgmise seitsme sammuga.

  1. Uuri uudiseid. Esimese asjana küsi lähematelt kolleegidelt, millised olid olulised vahepealsed sündmused ja arengud. Nad suudavad kiiresti filtreerida olulise ebaolulisest ja anda kiire ülevaate neist asjust, mida tegelikult peaksid teadma.
  2. Skänni e-kirjad. Käi hoogsalt läbi puhkuse ajal saabunud e-kirjad. Tähista lipukese või tärniga need, mis nõuavad tegutsemist või põhjalikumat lugemist, ja kustuta tarbetud. Eesmärk on skännida kirjade pealkirju ja alguslõike, mitte hakata kohe tegutsema ja kirjadele vastama.
  3. Tee paus. Vajadusel eraldu inimestest ja võimalikest häirijatest, sule silmad ja lihtsalt ole mõni minut rahulikult. Hinga nina kaudu rahulikult sisse. Ja siis välja. Lihtsalt keskendu rahulikule hingamisele. Kui mõni mõte tuulab peas ringi, siis märka seda ja keskendu hingamisele – küll see oluline mõte naaseb vajadusel hiljem. Pärast paari-kolmekümmet hingamist ava rahulikult silmad ning naase tavakeskkonda. Kui sulle ei meeldi niisama rahulikult istuda, siis võid ka õue minna ja pargis või looduses veidi jalutada tavapärasest paar korda aeglasemas tempos. Kui rabelemise vahele teha paus, toimib aju pärast tulemuslikumalt ning suudame langetada paremaid otsuseid.
  4. Pane olulised asjad kirja. Võta paberileht ning kirjuta peast sellele 3–7 kõige olulisemat tegevust või lahendamist vajavat teemat. Võid kasutada ka märkmepabereid: üks teema või tegevus ühele paberile. Soovi korral võid teemad-tegevused ka hoopis joonistada. Kui tõesti muidu ei saa, siis kirjuta need arvuti abil. Sea tegevused tähtsuse järjekorda.
  5. Lahenda pisiasjad. Ava uuesti kirjakast ning lahenda ära kõik teemad, mis võtavad aega paar minutit või vähem.
  6. Tee paus. Sama moodi nagu punktis 3 kirjeldatud.
  7. Tee plaan. Võta punktis 4 kirja pandud oluliste tegevuste nimestik ja otsusta, millal sa mingi asjaga tegeled järgmise paari nädala jooksul. Märgi tegevused kalendrisse või tegevusnimestikku. Võta veel kord ette kirjakast ning käi hoolikalt läbi varem tegutsemiseks lipukese või tärniga tähistatud kirjad. Otsusta iga kirjaga, mida sa sellega ette võtad. Lisa need tegevused oma järgmise paari nädala tegevusplaani ning vajadusel anna kirja saatjale teada, millal ja kuidas tema teemaga tegeled. Viimase asjana viska pilk peale järgmise päeva plaanile ja uuri, millised on su homsed kõige olulisemad tegevused.

Kui need asjad tehtud, on esimene tööpäev läinud täiega asja ette. Ülejäänud päev võta rahulikult, sest ega sa midagi asjalikku täna nii ehk naa enam ei tee.

3 põhjust, miks aega on vähe

Ajapuudus on sümptom, mitte diagnoos. Ajapuuduse põhjustavad kolm haigust: tähelepanu, rahu ja prioriteetide puudus.

Kui tihti märkad äris täielikku keskendumist ja pühendumist? Sellist nagu jalgpallimeeskonna treeneril ja jalgpalluritel? Jalgpalli pole keskendumiseta võimalik hästi mängida. Treener keskendub mängule ja võistlustele kui tervikule, jalgpallurid püsivad hetkes ja annavad endast parima mängu võitmiseks. Tähelepanuta ettevõttel läheb sama kehvasti kui Eesti meeskonnal Eesti-Portugali mängus (seis jäi 0:7, millest ühe värava lõime endale ise).

Kui me ei pööra piisavalt tähelepanu sellele, mis me ümber toimub, mida kuuleme ja kuulame, näeme ja vaatame, haistame, tunneme ja tunnetame ning maitseme, siis tormab elu mööda ja meie suhe ümbritsevaga jääb ebaadekvaatseks. Rattas tormates pole võimalik analüüsida, kuidas olukorda parandada. Töötavat mootorit ei saa remontida.

Esimene aega loov võte on pöörata rohkem tähelepanu endale ja oma ettevõttele ning samut ümbritsevale keskkonnale ja inimestele kui meid ümbritseva tervikliku ökosüsteemi olulisele osale. See toob kaasa täpsema ja adekvaatsema reageerimise, mis viib parema tulemuseni.

Teine tegur, rahu. Kui keegi pärib, et kuidas sul läheb, on tavaks vastata: “Oh, ära märgi, nii kiire-kiire kogu aeg, pole isegi aega hingata.” Hõivatus on endiselt moes.

Aga kui vastaks ühel ilusal päeval: “Aega on küll ja veel, sest meil on tavaks tegutseda mõtestatult, mitte tühja rabeleda.” Kumb vastus jätab targema inimese mulje? Loomulikult teine. Aga ainult sel juhul, kui see on tõsi.

Kui ettevõtte kultuur väärtustab rahulikku tarka tegutsemist, on ettevõtte meeskond motiveeritum ja viib ellu olulisemaid asju paremini, jõudes suuremate tulemusteni.

Kolmas põhjus, prioriteedid, lähtub eelmisest kahest. Kui meis on tähelepanu ja rahulikkust, siis saame seada põhjendatud ja läbi kaalutud suuna ning selle saavutamise nimel järjekindlalt liikuda, kaotamata kontakti ümbritsevast elust tulenevate muutustega. Rohkem ei ole rohkem. Kiiremini ei ole rohkem. Paremini on rohkem. See lihtne tõde võiks kehtida nii inimeste, ettevõtete kui ka meie riigi puhul.

Kõik need asjad mahuvad mõiste meelevirgus ehk mindfulness alla. Maailmas on praeguseks juba kümneid, kui mitte sadu ettevõtteid, mis soodustavad töötajaid harjutama meelevirgust. Tarkvarahiid Google. Toidutootja General Mills. Protsessorivalmistaja Intel. Meditsiinikindlustus Aetna. Investeerimispank Goldman Sachs. Need on vaid mõned näited.

Põhjus meelevirge mõttelaadi juurutamiseks ja kultiveerimiseks ärimaailmas on lihtne: rahulikud ja tähelepanelikud töötajad võimaldavad paremaid majandustulemusi ning nende tööga rahulolu on oluliselt suurem.

Mida selle teadmisega peale hakata? Alusta endast. Võta nüüd pool minutit või minut ja lihtsalt vaatle ümbritsevat. Või tunneta ennast, tunne, kuidas õhk liigub rahulikult ninast sisse ja välja. Uuri ja vaatle oma ettevõtet, kuidas see toimib, milliseid väikeseid kohendusi see vajaks, et ettevõte hingaks vabamalt. Vaata hetkeks Eestit: mida peaksime muutma, et elu läheks kindlamalt edasi. Lihtsad asjad.

3 tõhusat Outlooki nippi

Mulle meeldib hoida oma e-kirjade sisendkausta ehk inbox’i võimalikult tühjana. Tutvustan kolme lihtsat võtet, mis aitavad hoida meie teel saabunud tegevused kontrolli all.

Esimese sammuna tasub teha “töödeldud” e-kirjade jaoks kaust “Töödeldud kirjad”. Hoian sisendkaustas ainult neid kirju, millega ma pole otsustanud, mida teha. Kui loen kirja läbi ning otsustan, mida sellega teha, siis loon kirjast tööülesande või kalendrisündmuse või lipustan kirja ning seejärel lohistan meili kausta “Töödeldud kirjad”.

Ülesanded asendavad lipukesi

Õppisin Outlooki “gurult” Michael Linenbergerilt hea nõksu. Kui kirjas sisaldub tööülesanne, mille kavatsen ära teha mõne päeva või mõne nädala pärast, siis kirja lipuga märgistamise asemel lohistan kirja Outlooki alumisel ribal olevale kirjale Tasks. Outlook avab uue tööülesande, mille sisus on lohistatava kirja sisu. Kirjutan tööülesande teemareale, mida tahan sellega teha, vajadusel lisan ülesande algus ja lõpuaja ning salvestan ülesande. E-kirjale lisan vajadusel kategooria ning lohistan meili “Töödeldud kirjade” kausta.

Kui tahad sellises tööülesandes olevat asja ära teha ja muuhulgas ka algsele kirjale vastata, siis ülesande lohistamisel ülesanderibalt Outlooki alumisel ribal olevale tekstile Mail luuakse sellest e-kiri.

Kui kirjale oli lisatud mingi fail, mida hiljem vajan, siis lohistan kirja Tasks’i peale parema hiirenupuga. Outlook avab hüpikmenüü ning sellest valin ’Copy Here as a Task with Attachment’. Kui vabastan parema hiirenupu, siis Outlook loob uue tööülesande, milles on kirjale lisatud failide koopiad. Sel juhul ei pea ma hiljem enam algupärast kirja hakkama otsima, vaid kõik vajalikud failid on tööülesande küljes.

Ajalised ülesanded kalendris

Hoian tavaliselt lahti kaht Outlooki akent: ühes on kirjad ning teises kalender. Kalendri saad avada uues aknas nii, et klõpsad Outlooki akna allosas olevale tekstile Calendar parema hiirenupuga ning valid ’Open in a New Window’.

Kui tean, et kirjale vastamine või selles sisalduva ülesandega tegelemine võtab üle poole tunni ning soovin selleks broneerida oma kalendris aja, siis lohistan e-kirja Outlooki Windowsi tegumiribal Outlooki ikoonile (hoian nuppu all), valin kalendri akna (ikka hoian nuppu all) ning nüüd liigun hiirega kalendris sellele ajale, mil soovin kirjaga tegeleda. Nüüd vabastan hiire nupu. Outlook loob valitud ajale uue kalendrisündmuse, mille sisus on e-kirja tekst. Kirjutan sündmuse pealkirjaks, mida tahan kirjaga teha, ning salvestan ja sulgen akna.

Aga lipukesed?

Lipuga tähistan ainult need kirjad, millega kavatsen tegeleda täna-homme, sest siis on mul veel värskelt meeles, mida tahan nendega teha. Pärast lipuga tähistamist lohistan algse kirja loomulikult töödeldud meilide kausta.

Ega need nipid tegelikult aega hallata aita, ent annavad parema ülevaate kõigist meili teel saabunud asjadest, mida on vaja ära teha.

7 õppetundi tegutsema hakkamiseks

Kui mõni inimene väidab, et suudab aega juhtida, siis tõenäoliselt põeb ta suurushullustust. Me saame ennast veidi juhtida ja aega saame pisut korrastada. Millest alustada, kui on isu suurendada oma ajas korda ja tulemuslikkust?

Möödunud nädalavahetusel sain üle hulga aja mitu asja tehtud, mida olin mitu puhku edasi lükanud. Tagasi vaadates võib seda käsitella enda kättevõtmise õppetunnina.

1. Pane asjad kirja

Esmalt tekitasin lühikese loetelu tegevustest, millega kavatsesin täita nädalavahetuse. Mõne aja pärast võtsin teise märkmepaberi veel. Poole tegutsemise pealt kolmandagi.

Kui kirjutad tegevused võimalikult lühikesse nimestikku, siis see suurendab selgust. Kui vahepeal meenub, et midagi tuleks veel teha, lisa see nimestikule.

2. Järjesta tegevused

Kirjutasin tegevustele numbrid ette, et millises järjestuses neid teen. Peatselt oli selge, et kõike nii ehk naa ei jõua. Kui saan osagi tehtud, olen tubli.

Alustamisega on kaks varianti: kas alustada kiiretest lihtsatest võitudest või kõige olulisemast asjast. Mu puhul sõltub see tujust, ilmast ja tont teab millest veel. Möödunud nädalavahetusel tahtsin alustada lihtsamast. On lihtsam.

3. Tekita sotsiaalne sund

Pühapäevaks olime mõned sõbrad külla kutsunud. Seega tuli selleks ajaks kindla peale elutoa põrand pesta, elamist korrastada ning üht-teist veel teha.

Ma ei kipu end ülemäära palju liigutama siis, kui olen midagi lubanud ainult endale. Aga kui asjasse puutub keegi teine veel, siis tegutsen usinamalt.

4. Tule ootamatustega toime

Laupäeva varahommikul olin valmis hoogsalt alustama. Hingasin sisse ja… Ja siis ärkas me noorim poeg ning pisitütar ka. Õnneks oli plika nõus veidi aega lebama elutoa diivanil ja oma vennaga mängima. Osa koristamist sain selle ajaga kaelast.

Siis otsustas tüdruk, et ta enam ei taha mängida ja kätte on jõudnud sobiv hetk süles uinumiseks. Võtsin plika kandelinaga kõhu peale. Poissi püüdsin samuti jõudumööda tegevuses hoida, et on vähemalt jalust ära.

Kui oled kunagi proovinud toimetada ringi, titt kõhu peal, siis tead, et see piirab mõningal määral tegutsemisvabadust.

Tegin tunnikese neid asju, mida sain: alates nõudepesust lõpetades olulistele e-kirjadele vastamisega. Jõudsin üllatavalt palju.

5. Hoia erinevat rütmi

Mind hoidis laupäeval käigus keerulisemate ja lihtsamate tegevuste vaheldumine. Alustad lihtsast asjast, siis võtad keerulisema tegevuse, teed lihtsama, pead väikese puhkepausi ning jätkad sama moodi.

Iga tegevuse lõpus võtsin nimekirja ette, märkisin lõpetatud tegevuse tehtuks (“Mõnus!”) ning vaatasin, mis edasi saab. Kui vähegi võimalik, siis tegin asju lõpuni.

6. Lõpeta õigel ajal

Laupäeva õhtupoolikuks oli võhm otsas. Ja osa asju endiselt tegemata. Otsustasin, et tõusen pühapäeval varem ning lõpetan siis tööd. Pole mõtet end kurnata, kui oled üksjagu palju juba teinud ja märkad, et suurt midagi enam tulemas pole ning tegutsemislust on kadunud. Loomulikult on võimalik endast veel viimane välja pigistada, aga kas sel on mõtet? Vahel võib-olla tõesti, kuid sel nädalavahetusel mitte.

7. Õpi edasiseks

Tegutsemine annab hea hoo. Nädalavahetus õpetas mind taas alustama väiksematest asjadest ja sel moel hoogu koguma ning siis täishooga olulisi asju ära tegema.

Kui tahad sama kasulikke asju teha, siis tule meie järgmisele ajajuhtimise koolitusele, mis toimub Tallinnas 14. aprillil. Registreeru nüüd, sest hiljem ei pruugi enam vabu kohti olla. Või võta paar minutit, et uurida lähemalt, mis koolitusel toimub.

Kuidas vältida esinemise seitset tüüpviga

Suurepärase esinemise taga peitub seitse lihtsat võtet, mille järgmine aitab viia sõnumi tulemuslikult kohale.

1. Alusta selgelt ja hooga

Üks kindlamaid võtteid hea esinemise tuksi keeramiseks on alustada vaikse häälega tingivas kõneviisis lausete ebakindlalt kuuldavale toomisega. “Tahaksin rääkida teile paarist asjast, mmm… Aga ega see nüüd nii oluline, eee…, ka pole.”

Teine äärmus pole parem, mille puhul rääkija räntsatab oma jutu kõvahäälse kindlusega esinemise keskele ning kellelgi pole aimu, miks ta räägib just sellest teemast.

Lahendus: Ütle inimestele hakatuseks, kes sa oled, mida neile räägid ning kuidas täpsemalt ehk millistest alamteemadest oled oma jutu üles ehitanud. Kui kuulajad teavad, kelle juhtimisel, kuhu ja kuidas nad lähevad, on nende tähelepanu suurem.

2. Lihtsalt loetav info

Kui sageli tundub, et esitluse slaidide jälgimine täidab sama eesmärki nagu silmaarsti juures nägemiskontroll? Slaid on tibatillukeste tähtedega tihedalt täis kirjutatud. Järgmine slaid ei too leevendust, sest sellele on kopeeritud Exceli tabel arusaamatute kribukirjas arvudega. Esitleja lendleb mängleva kergusega kommenteerides teksti: “Nagu te näete… Igaüks märkab, et… Nagu olen tabavalt kirjutanud…” Ega ikka näe ega märka.

Mõistan slaidi infosse uputamise põhjust: muidu ei mahu ju ära! Saab ka teisiti.

Lahendus: Kogu info ei pea mahtuma slaidile ära. Kui on vaja jagada kuulajatele üksikasjalikku infot, siis saab neile alati jagada paberil või digitaalsena teksti või tabelid ning ekraanil näidata ainult kõige olulisemat osa infost. Kiri ekraanil peab olema nii suur, et seda näeb silmi pingutamata lugeda igalt poolt ruumist. Hea, kui lause mahub paarile, ja suurepärane, kui ühele reale. Hoolega valitud märksõnad edastavad sõnumit kirbukirjalohest paremini ning üks pilt kõneleb rohkem kui tuhat sõna.

3. Jutusta lugemise asemel

Ta astus inimeste ette, pööras oma pale ekraani poole ning alustas selge ja kõlava häälega sellel oleva teksti ette lugemist. Vahel pööras ta end kuulajate poole, et neilt säravail silmil küsida: “Mõistate? Taipate, eks?” Pidades välja tähendusrikka pausi, pöördus ta taas ekraani poole, et deklameerimist jätkata veel ilmekamalt kui enne.

Lahendus: Usu mind, kuulajad oskavad ise ka lugeda, mis on ekraanile kirjutatud. Kui selgitad seinale näidatava info taustu ning jutustad seda ilmestavaid lugusid, jõuab iva paremini pärale.

4. Räägi mõistetavalt

“Nagu antud derivatiivsest narratiivist võime deduktiivmeetodil järeldades resümeerida, võib viia paradigmaatiline shift eksliku resultaadini.”

Mis asja?! Ausalt öeldes ei saa aru ööd ega mütsi.

Kui rääkida mingist asjast liiga keeruliselt, võib sama hästi rääkimata jätta. Peab paika ka teine äärmus: liiga lihtsa, niigi teada oleva jutu rääkimine paneb kuulajad sama laia lõuaga haigutama kui liiga keeruline jutt.

Lahendus: Tee enne esinemist eeltööd ja selgita välja, kellele sa räägid ning mis neid huvitab sinu jutu juures. Selleks intervjueeri paari inimest. Kui kohandad sõnumi kuulajaskonnale sobivaks, jõuab jutu uba paremini pärale.

5. Räägi lühidalt ja konkreetselt, vajadusel pea paus

Ta kõneles pikalt. Tal oli väga ilus hääl. Sujuv, mõnus, võiks isegi öelda, et uinutav. Kuulajad virgusid vahel, peamiselt selleks, et kella vaadata: kui palju veel lõpuni on jäänud. Aeg venis otsekui Salvador Dali maalil. Lõpmatult. “See ei saa kunagi läbi,” pomises üks kuulajaist, et hetk hiljem taas suikuda.

Lahendus: Inimese tähelepanu kestab paarkümmend minutit. Kui ta saab vahepeal sekkuda – küsida, arutada, liigutada ajusid või keha -, siis kuni poolteist tundi.

Pikema esinemise puhul lase kuulajatel vahepeal puhata. Ma ei pea silmas seda, et nad peaksid minema jalutama. Pigem võiks nad vahepeal seostada kuulatavat ja nähtavat infot oma tegevusega, arutada teemat väiksemates rühmades põgusalt või lihtsalt küsida küsimusi ja esitada oma seisukohti.

6. Küsi avatud küsimusi

“Küsimusi on? Ei ole. Siis on kõik!” Tavapärane konkreetne lõpp. Oleksin tahtnud ju küsida, aga… Kõneleja ei oodanud mind ära. Ju siis olen liiga pika juhtmega. Soomeugrilase iseärasus.

Lahendus: Kui vähegi võimalik, küsi auditooriumilt avatud küsimusi. “Ära küsi kunagi: “Kas teil on küsimusi?”,” soovitas mulle hea mitme aasta eest üks “Noored Kooli” programmis osalev õpetaja. “Küsi parem: “Milliseid küsimusi teil on?”” Proovisin. Oh imet, inimesed küsisid palju rohkem kui enne.

Kui tahad teada, milliseid küsimusi kuulajatel on, oota kümmekond sekundit. Nad ei jõua kiiremini reageerida. Soomeugrilased ju. Teised on kiiremad, nad küsivad 5–8 sekundilise pausi järel.

7. Lõpeta selgelt ja konkreetselt

“Noh, see oligi enam-vähem kõik, mis ma oleks tahtnud teile rääkida… Kas teil on küsimusi? Ah jaa, tegelikult oli üks asi veel. Või õigemini kaks. Ei, siiski üks. Aga noh, võib-olla siis järgmisel korral. Või noh…”

Lahendus: Heal jutul on algus ja ots. Kuigi see võib mõjuda nämmutamisena, tasub esinemise lõpus meenutada kuulajatele, miks ja mida sa neile rääkisid – siis kinnistub sõnum neil paremini ja jutt jääb pikemaks ajaks meelde.

Näitasin seda, milliseid levinumaid avaliku esinemise apse olen kohanud viimase paarikümne aasta vältel ning milliste lihtsate võtetega saad neid vältida: alusta hoogsalt, räägi lihtsalt ja too näiteid, ära kuhja slaide infoga üle, küsi avatud küsimusi ning võta lõpus sõnum konkreetselt kokku.

Tee see nüüd lihtsalt ära

Hea Kodaniku toimetaja Mari Öö Sarv uuris inimestelt ja raamatutest, kuidas panna end ja/või oma inimesi uutmoodi käituma, kui on välja selgitatud, milles häda ja mismoodi oleks parem.

Pean tunnistama, et pole kunagi pidanud dieeti ega jätnud maha suitsetamist. Aga ma usun, et ma tean, kui rasked need mõlemad on. Ja tean minagi, kui mõnus on istuda mugavustsoonis ja mitte midagi muuta, ehkki tegelikult on ebamugav olla ja ma tean küll, mida oleks vaja teha.

Tean, kui raske on alustada kogu korteri koristamisega; kui raske on lõpetada mittemillegitegemine ja alustada uue suure tööga; kui raske on õpetada lapsi enda järel nõusid ära panema; kui raske on töörutiinis teha muutuseid, kui ebatõhusad võtted on sisse harjunud.

Ainult natuke lohutab see, et ma pole oma mugavustsoonis üksi, pigem kuulun enamuse hulka. Seda haaravam oli teekond muutuste tegemise saladustesse ja nippidesse. Read more

Pomodoro tehnika säästab päeva

Tomato TimerKasutan juba üle aasta koolituste ettevalmistuses, müügipakkumiste kirjutamisel ning teistegi arvutitööde puhul Pomodoro tehnikat, mis tõstab oluliselt efektiivsust.

Itaallased on pentsikud inimesed: nad kasutavad tomatikujulisi munakelli. Francesco Cirillo loodud süsteem põhinebki tomatitaimeri kasutamisel – eesmärk on töötada segamatult 25 minutit ning seejärel pidada kuni viieminutiline puhkepaus, et kasvõi selga sirutada või vett juua. Kui pomodoro ajal segab miski või keegi sind, siis teed selle kohta märkuse ning ajad asja korda pärast pomodoro lõppu. Kui hakkad katkestusega tegelema pomodoro keskel, siis see “tomat” arvesse ei lähe. Pärast katkestusega ühele poole saamist alustad uuesti, püüdes järgmise pomodoro teha eelmisest parema.

Kui lõpetad töö enne “tomati” lõppu, siis kasutad järelejäänud aja tehtu analüüsiks ning lühikeseks mõtiskeluks selle üle, mida saad edaspidi sarnaste tegevuste juures paremini teha. Kui “tomatist” ei piisa ülesande täitmiseks ja selle lõpetamiseks on jäänud minut või paar, siis võid töö lõpetada ka pärast taimeri helisemist. Kui näed, et mõne hetkelise viivituse sisse sa järelejäänud tööd ei mahuta, siis pead pausi ning jätkad ülesandega järgmise pomodoro ajal.

Pärast nelja pomodoro‘t tuleb pikem, 15-45minutiline paus, mille jooksul näiteks sööd, käid tualettruumis, vastad vahepeal saabunud pisimeilidele ning lõõgastud.

Vähem katkestusi ja parem plaan

Säärase jupitamise tulemusena tõuseb oluliselt produktiivsus, sest meie tähelepanuvõime langeb oluliselt pärast 25 minutit. Kui pärast seda teed kasvõi mõnesekundilise pausi, et sirutada, siis see tõstab efektiivsust 10-20 protsenti.

Tomatisüsteem aitab peale katkestuste vähendamise ka paremini planeerida. Eelmisel õhtul või tööpäeva hommikul sead ülesanded tähtsuse järjekorda ning hindad, mitu “tomatit” igale ülesandele kulub. Järgmise ülevaatuse käigus saad hinnata, kus ennustasid ajakulu valesti.

Pomodoro tehnika aitab ka pisiasjadega lobedamalt toime tulla: olen võtnud oma tööpäevades pisiasjade ajamiseks 2 pomodoro‘t, ühe enne lõunapausi ja teise tööpäeva lõpus. Need asjad, mida kahe “tomatiga” korda ei saa, võivad järelikult oodata järgmist päeva.

Pomodoro tehnika pole ainult täiskasvanute rõõm. Mõni päev pärast seda, kui olin seda ühel oma koolitusel tutvustanud, helistas mulle üks osaleja ning teatas: “Tead, Kristjan, me saime tütre toa lõpuks ära koristatud!” Ema ja tütar leppisid kokku, et koristavad toa ära Pomodoro tehnika abil kaheksaminutilise töösessiooni ja kaheminutiliste pausidega. Kolm “tomatit” hiljem tuba säras ning tütar olevat uurinud, et millal nad jälle tuba koristavad!

Topeltpostituste lõpp

Palun kõigi mu uudiskirja saajate ees vabandust, sest olen viimasel mõnel nädalal saatnud seda välja kahes eksemplaris. Luban, et teen järgmiseks nädalaks korda.

Palun anna teada, millest tahad lugeda

Paigaldasin oma blogi paremasse veergu Skribiti. Edaspidi saad selle kaudu mulle teada anda, millest tahaksid, et kirjutaksin. Skribiti kastis saad ka hääletada teiste pakutud ideid, et saaksin kirjutada ikka neist teemadest, mis on lugejatele olulised.

Välja pakutud teemadel kirjutan augusti keskpaigast nii Selge Pildi blogis kui ka sekretar.ee aja- ja enesejuhtimise kolumnides.

Selge Pilt uues kuues – peaaegu

Aruka ajajuhtimise blogi on edukalt uuele aadressile www.selgepilt.ee üle kolitud ning suurem osa materjale on üleval. Jäänud on veel mõned pisiasjad – blogi ja Selge Pildi veeb saavad lõplikult korda nädala lõpuks.

Blogi RSSi aadress jääb samaks: http://feeds2.feedburner.com/SelgePilt.