Neli õppetundi pojalt

Meil on oma lastelt õppida väga palju. Olen õppinud meie peatselt kolmeseks saavalt pojalt neli asja, mis aitavad mul enda ja oma asjadega paremini toime tulla.

1. Keskendumine

Kui poiss midagi teeb, siis ta keskendub sellele täielikult. Skeptik leiaks selle olevat loomuliku, sest laps ei suuda ju lühiajalise arengu tõttu multitaskida ehk hulgiaskeldada, sest ta koordinatsioon pole piisavalt hea ja ka taip ei suuda veel piisava kiirusega ühelt teemalt teisele karelda.

Ta tegutseb täielikult keskendudes, säilitades ümbritseva suhtes osalise tähelepanuvõime. Kui ümbruskonnas juhtub midagi väga olulist või meeliköitvat, siis lülitub ta uuele asjale ümber. Vastasel juhul jätkab ta oma tegevustiku kütkeis nagu midagi poleks juhtunud.

Niipea, kui ta kaotab tähelepanu, järgneb mõni probleem. Kui ta näiteks sõidab oma tõukerattaga ja keskendub sellele, kuhu ta välja tahab jõuda, sujub kõik hästi. Niipea, kui tee kõrval tõmbab miski ta tähelepanu kõrvale, kisub ratas lähima takistuse suunas viltu ning poiss on kukkumisest juuksekarva kaugusel.

Üks tähelepanek veel: lapsed ei mängi kellegi teise jaoks. Nad keskenduvad, sest mängivad endale – kui mäng pakub teistele ka huvi, on tore, kuid see pole siht omaette. Just see muudab mängu harukordselt vahvaks.

Õppetund: kui mul on midagi pooleli, siis pean silmas soovitavat lõpptulemust või sihti, mille suunas liigun; lasen tähelepanu kõrvale tõmmata ainult sellest olulisematel ning pikemas vaates kasulikumatel tegevustel. Pealegi on keskendunud töö äärmiselt nauditav – tead ju küll seda tunnet, kui tajud, et mõni tööriist moodustaks otsekui osa su kehast, su  keha ja meelte oskuslikult toimiva loomuliku jätku. Ja tööd tuleb teha endale!

2. Suutmatus oodata

“Issi, tule mängima!”

“Ei, issi kirjutab veel natuke ja siis tuleb.”

“Ii-sss-ii, tuu-le-ee!”

“Jah, sa tahad, et issi tuleks mängima, aga issi tahab veel veidi kirjutada ja tööd teha.” (Olen ju õppinud gordoniperekoolilikult aktiivselt kuulama, eks ju?)

“Ii-ii-sss-ss-iii, koo-hee!”

“Oeh. Kohe tulen.” (Ma ei usu, et need perekooli fanaatikud tegelikult lapsi kasvatavad nii nagu õpetavad, sest need nipid lihtsalt ei toimi).

“Ii-sss-ii, tuu-lee!”

“Jah, juba tulen,” vastan end püsti ajades.

Kui ees ootab põnev tegevus, on jõnglane harukordselt läbematu. Tema vaimne arengutase ei luba ju aru saada, et oodatavat mõnu edasi lükates võib see tulevikus oluliselt suureneda või tuua pikema aja jooksul suuremat kasu. See tähendab võib, aga ei pruugi. Seepärast tuleb kohe tegutseda, kui tundub, et asi on õige ja tegutsemist väärt.

Õppetund: kui silme ees on mõni ahvatlev võimalus, mida tahaks järgi proovida, siis pole tarvis otsida vabandusi pooleliolevaist tegevusist, vaid tegutseda tuleb kohe. Kui ka ei uus tegevus ei anna ka tulemust, siis olen vähemalt proovinud. Eelmise tegevuse juurde naasta saab peaaegu alati.

3. Korda, kuni sind on kuulda võetud

“Mul on punane tartul!” hõikab poiss teisest toast.

Taevas, mis nüüd jälle on… Ei usu, et midagi olulist. “Ja-jah,” kohman vastuseks.

“Mul on pu-na-ne tar-tull!”

Mis asi see tartul veel on? Kartul vist. “Ja-jah, punane kartul,” sedastan. Punane kartul? Misasja?!

“Ee-ei, mul on punane tar-tull!” pröökab mees taas.

Hetk hiljem on ta mu tooli kõrval: “Tar-tull, tule kaasa ja vaata!”

Ega enne vist keskenduda uuesti ei saa, kui olen vaatamas käinud. Ajan end püsti ja astun teise tuppa. “Tartul” on tegelikult traktor. Tõesti punane. Ja tore pealegi.

“Jah, sul on tõesti tore punane traktor,” sedastan.

“Mh-mh!” Mees särab õnnest. No kes siis ei säraks, kui tal on uus tore punane traktor. Sõltumata säraja vanusest. Mis sest, et traktor on ainult pildil. Aga see on ju sama hea kui peaaegu päris.

Mängisime jupp aega ja vaatasime raamatuid. Tore oli.

Õppetund: kordan oma soovi veidi erinevas sõnastuses seni, kuni olen veendunud, et inimesed said minust aru. Ja kui ei saa aru, siis vean inimesed vaatama oma tähtsat avastust, et rõõmu nendega jagada. Inimestele tegelikult meeldib, kui meil mõlemil läheb hästi.

4. Õpi tegutsedes

Meie poeg on teoorias nõrgavõitu. Paaril korral olen kogemata püüdnud talle asjade olemust selgitada, aga ju ma olen kehv seletaja ja õige pea saan aru, et raiskan asjatu jutuga lihtsalt aega. Eks ta ole noor ka.

Parim viis õpetamiseks on näidata ette, kuidas asjad käivad, ning lasta tal endal seejärel proovida. Vahet pole, millega tegemist: joonistamise, paberi lõikamise, voltimise või raudtee kokkupanekuga. Kui poiss asub asja kallale, vajab ta veidi juhendamist ja ette näitamist, seejärel jupp aega nauditavat koos tegutsemist, aga järgmisel korral suudab ta juba ise toime tulla.

Õppetund: Raamatud on suurepärased – neist õppida on väga tore ja kasulik. Kooliski on mõnus ja kasulik käia. Teiste kogemused on head, aga need pole minu omad. Tõeline õppimine toimub ise tegutsedes.

David Kolbi õppimismudeli kohaselt sünnib teadmine konkreetse kogemuse, sellest õppimise, õpitu üldistamise ning selle põhjal uute kogemuste hankimise kaudu.

Aktiivne tegutsemine on parim uute teadmiste ja oskuste omandamise viis, sest õpitu jääb nii mõtteisse ja meelde kui ka kehamällu. Mida aeg edasi, seda rohkem eelistan enne tegutsemist uurida põgusalt teooriat ning siis asuda üsna purulollina tegutsema, et asjad endale aktiivselt selgeks teha.

Vahel osutub selline õppeviis kalliks, aga õppetunnid on seda väärt. Nagu laste jälgimine ja iga päev neilt õppiminegi.

Kolumn ilmus 2. mai “Maalehe” lisas “Ettevõtja” ning on taasavaldatud “Maalehe” nõusolekul.

Uus maailm

Hoolimata sellest, et meie ühine maailm ei kavatsegi reedel lõppeda, võid tõmmata oma praeguse maailma otsad koomale ja luua selle asemele uue ja parema.

Uue maailma loomisel on mu esimene küsimus: millises maailmas soovid elada? Kuidas näeb su ideaalmaailm välja? Joonista, millised olulised suhted, sidemed ja asjad selles on. Igaüks meist oskab joonistada, ainult et osa meist nimetab seda kritseldamiseks või sodimiseks. Kritselda oma ideaalmaailm.

Uue maailma alustalad

Mis on sulle oluline selles maailmas? Pane kirja kõige olulisemate suhete, inimeste ja tegevuste märksõnad. Kui võimalik, siis enam-vähem tähtsuse järjekorras. Oluline on eelkõige uurida, milleta sa ei kujuta elu ette, millised inimesed, suhted ja tegevused on hädavajalikud.

Need prioriteedid on sinu uue maailma alustalad.

Kulge mõnuga

Ungari päritolu USA psühholoog Mihalyi Csikszentmihalyi kirjeldab oma raamatus “Kulgemine” autoteelise ehk iseenesest eesmärgi täitumisele suunava tegevuse tunnuseid:

  • Oluline on tunda, et tegevus jõuab tulemuseni, seda on võimalik viia lõpuni. Või vähemalt mingi vahetulemuseni.
  • Tead üsna hästi, millise laiema eesmärgi või sihi nimel tahad selle asjaga tegeleda ning milline on ootuspärane tulemus.
  • Tegevuse ajal või hiljemalt pärast selle lõpetamist saad teada, kuidas asi välja tuli – näiteks keegi ütleb sulle seda või näed seda ise.
  • Sul on võimalik keskenduda tegevusele ning selle ajal tõrjuda peast kõrvalised mõtted.
  • Tunnetad, et sinu tegevust kontrollid sina ise – see sõltub peamiselt sinust, kuidas asi välja tuleb.
  • Kaob mure selle pärast, kuidas teised Sind näevad: eelkõige on tähtis see, kuidas ise end tunned ning mil moel panustad protsessi; teiste arvamus on teisejärguline.
  • Tegutsedes unustad sageli ülejäänud maailma, tekib kulgemise tunnetus.
  • Ajatunnetus muutub: vahel tundub, et mitu tundi mööduvad hetkega või mõni minut näib mitme tunnina.

Esimesed sammud

Nüüd ühenda need kaks lähenemist ja uuri, kuidas saad oma uue maailma alustalade suunas autoteeliselt liikuda. Küsi endalt, kuidas saad suurendada kulgemist nendes välja valitud vähestes suundades. Kuidas saad mõnuga ehitada ja kindlustada oma uue maaimla alustalasid?

Milline on iga prioriteedi puhul sinu järgmine tegevus? Millal sa tahad selle nimel tegutseda?

Kui viid need mõtted ellu, siis eeldusel, et sul on head kavatsused, muudavad su teod ka meie ühist maailma paremaks. Meid ootab ees uus maailm, milles elame suurema naudinguga ja loome pidevalt üha paremat keskkonda nii endale kui ka oma lastele, lähedastele ja sõpradele.

Soovin Sulle häid saabuvaid jõule, mõnusat aastalõppu ning hoogsat ja nauditavat uut aastat.

Kui paus ei kanna

Kas kujutad ette muusikat, milles puudub vaikus, muusikat, mis mängib pidevalt ja milles puuduvad pausid? Mõni harv pausikoht on isegi lamedas ja maotus pidevalt mängivas Ameerika kassafilmimuusikas, rääkimata märksa nauditavamatest teostest.

Mis juhtuks muusikast pauside eemaldamisel? See kaotaks suure osa oma võlust. Kui kuulad mõnda väärt muusikateost suurepärases esituses, siis kuuled, kuidas vahel teevad pausi kõik esitajad ning vahel vaid mõni neist. Vahel mängivad nad valjemalt ja vahel vaiksemalt, vahel kiiremini ja vahel rahulikumas tempos.

Muusika jäljendab elu. Kui elus puuduvad pausid, on see parimal juhul sama mõttetu ja maotu kui lääge kassahiti saundträkk. Kui paus ei kanna, ei pääse mõjule sisu ega vorm.

Vahel on hädavajalik võtta hetkeks aeg maha, et tunnetada vaikust ja looduse loomulikku kulgemist. Need hetked annavad meie elule mõtte.

Kui tahad pausi pidada, siis see pole kuigi raske. Variante on mitu:

  1. Ole hetk (kasvõi kümme sekundit) rahulikult ja ära mõtle mitte midagi. Tunneta, et oled elus – päriselt ka.
  2. Võta kasvõi minut või paar, et enda ümbruses toimuvat jälgida, kuulata ja vaadata. Ära lükka seda homsesse, vaid võta selleks aega veel enne, kui jätkad kolumni lugemist.
  3. Mine ja jaluta lähedastega veidi looduses. Tunneta sind ümbritsevaid inimesi ja loodust. Siis näed, milline on maailm tegelikult.

PS: Mõtlesin alguses öelda kaks sõna sekka poliitilise usaldamatuse kriisi debatti, aga pean parem pausi. Suur osa poliitikutest ei suuda rahva mõistuse ja tunnete alahindamisel ning ülbel eneseimetlusel nii ehk naa pausi pidada, rääkimata selle välja pidamisest. See muudab nende tegutsemise poliitikaareenil vaimse perifeeria asjaarmastajalikuks taidluseks saalis, kus peatselt on esinejaid rohkem kui vaatajaid. Aga võib-olla on see lihtsalt mu soovmõtlemine.

Minu 9 töövõtet oma asjade korraldamiseks

Inimesed uurivad aeg-ajalt, et õpetad küll koolitustel kümneid nippe ja nõkse ning näitad erinevaid ajahalduse süsteeme, aga kuidas sa ikkagi ise oma aega korraldad, mil viisil kavandad ja tegutsed?

Olen abikaasa ja isa, kes peab pereelu üha olulisemaks (ju see käib vanusega kaasas), ehitame praegu uut kodu, pealegi on mul mõned harrastused ning koolitan tänavu veidi alla 1500 inimese. Kuidas mul on sellest kõigest ülevaade ning kuidas oma asju kavandan ja hiljem otstarbekalt tegutsen?

Veel mõne aasta eest oli mu süsteem palju keerulisem, kuid olen seda pidevalt lihtsustanud ning tõenäoliselt jätkan seda ka edaspidi.

1. Halda ideid

Esimene oluline reegel: kui sa oma ideid ei halda, väheneb meelerahu ja sellega koos ka efektiivsus oluliselt. Idee või tegutsemist nõudva uitmõtte panen kirja nii kiiresti kui võimalik – tavaliselt oma taskutelefoni, mis sünkroniseerib info mu arvutiga mobiilivõrgu kaudu automaatselt.

Korra päevas käin lisandunud tegevused üle ja otsustan igaühe puhul neist, mida sellega teha.

Variante on kolm. Esimene: viska minema. Kui seda ei saa teha, siis võib-olla teen selle asja ära kunagi kauges tulevikus – sel juhul tõstan idee nimestikku, mille päises tekst “Võib-olla tulevikus ühel ilusal päeval” ja lisan juurde tähtaja, millal uuesti idee üle vaatan, et kas see on ajakajaliseks muutunud. Kui siiski pean tegutsema ega saa pikalt oodata, siis otsustan, millal ja mida konkreetselt asjaga peale hakkan. Ah jaa, pisiasjad teen loomulikult kohe ära, aga võimalusel kogun neid mõne tunni ja siis teen järjest.

2. Suur plaan

Mulle ei meeldi eesmärke püstitada, aga mulle meeldib minna kindlas suunas. Mul on olemas mõttekaart, milles kirjas minu põhiväärtused, rollid elus ning nendega seotud suuremad sihid. Vaatan seda pilti igal hommikul ja mõtisklen veidi, et kas olen ikka õigel teel.

Võimalusel tegelen põhitöö – koolitamise – kõrvalt ühe arendusprojektiga korraga. Kui see saab valmis või jääb toppama, võin ühe uue arendusprojekti juurde võtta.

3. Pikemad plaanid

Mu kalendris on kirjas kõik kokkulepped ka pikema aja peale: hetkel on kõige kaugem koolitus järgmise aasta maikuus. Samuti olen otsustanud, et võtan ühe uue valdkonnaga arendusprojektiga tegelemiseks aega aastavahetusel, kui koolitusi vähem – seegi aeg on kalendris kirjas.

Kuna töö sujub hästi, siis mu koolituskalender on enam-vähem täis aasta lõpuni – sealt edasi on juba rahulikum aeg.

4. Projektide nimestik

Ühes nimekirjas on mul kõik pooleliolevad suuremad tegemised: koolitused, coachinguprogrammid, teised mahukamad projektid. Korra nädalas võtan selle loetelu ette ja küsin iga selles oleva projekti kohta, kas olukord on kontrolli all ning milline on minu järgmine tegevus, et projekt lõppeks edukalt.

Kuna koolituseks valmistumine võtab aega tavaliselt kuu ringis, siis poolteist kuud enne koolitust annab arvuti mulle sellest märku ning siis planeerin koolituse ettevalmistuse üksikasjalikumalt: panen koolituste kaupa kirja, millal ja kui pikalt valmistan koolitust ette, ning kavandan teised koolitust ettevalmistavad tegevused.

Sellisel moel aega planeerides on mul endaga tehtud kokkulepe: ma ei tohi planeerida ära rohkem kui poole koolitustest vabadest päevadest.

Kui mu tööelu poleks nii kuupäevades kinni, siis kasutaksin pigem järgmiste tegevuste loetelul põhinevat süsteemi, mitte kalendril põhinevat. Sellisel juhul tegutseksin ühe projektiga seni, kuni valmis. Aga sellist luksust kahjuks endale praegu lubada ei saa 🙂

5. Lähemad plaanid ja mõnus rütm

Hoian kindlat nädala rütmi neil aegadel kui töötan. Kolmel päeval nädalas koolitan, ühel päeval peame nõu ja valmistan koolitusi ette ning kolmel päeval puhkan ja olen perega.

Mulle meeldib ka argipäeviti hoida kindlat rütmi. Hommikul esimese asjana teen tavaliselt veidi trenni, söön hommikust ning seejärel käin üle selle päeva tegevuskava ning loen e-kirju, sest nende sisu võib muuta päeva kulgu. Nüüd võtan ette selle päeva kõige olulisema tegevuse. Kui see on valmis ning aega veel on, siis teen ära ka teised selle päeva tegevused – ikka olulisuse järjekorras. Päeva lõpetab tagasipilk päeva edusammudele ning pilk järgmisele päevale, et kontrollida, kas ikka olen selleks valmis. Õhtusel ülevaatusel lahendan ka ära paariminutilised küsimused, milleks päeval aega ei leidnud, vahel vaatan läbi delegeeritud tegevuste loetelu ning otsustan, millal teen asju, mida mõtlesin küll teha, aga milleks aega nappis sel päeval.

Puhkusel tegutseme üsna uitmõtete ajel pikemalt ette planeerimata. Kui on kavas reisile minna, siis ostame tavaliselt küll varakult piletid, aga kohapealne kava kujuneb ise.

6. Regulaarne ülevaatus

Peale igapäevase ülevaatuse võtan korra nädalas – soovitatavalt mõne päeva hommikupoolikul – tunnikeseks aja maha, et esmalt vaadata tagasi möödunud nädalale (millised olid edusammud? millised sabad jäid lohisem?), vaadata läbi projektide nimekiri (millised on iga projekti järgmised tegevused? kas kõik on kontrolli all?) ning järgmised nädal-paar (kas olen nendeks valmis? ega ma midagi unustanud pole?). Selle ülevaatuse käigus järjestan vajadusel projektid tähtsuse järgi, et need oleksid kooskõlas suure pildiga.

7. Tegutse asjatundlikult ja mõnuga

Kuna eeltöö on väga hea, siis on tegutsemine puhas lust.

Enamikel hommikutel alustan päeva trenniga: igal juhul teen 30-45 minutit qigongi (need on sellised hiina jooga moodi harjutused, mis hoiavad füüsilise ja vaimse tervise korras ning aitavad mõnusamalt kauem elada) ja mõnel hommikul sörgin mõne kilomeetri. Siis hommikusöök, eesootava päeva tegevuste ülevaatus ja koolitusele, marss. Kui koolitust pole sel tööpäeval, siis teen ära kõige olulisema asja.

Kui on koolituseta päev, siis püüan tegutseda nii, et töötan võimalusel järjest neli 25minutilist sessiooni, pidades sessioonide vahel kuni viieminutilisi pause, et sirutada ja ringutada ning uitmõtelda. Pärast nelja sellist sessiooni pean veidi pikema, vähemalt veerandtunnise pausi, et vastata kiirematele meilidele ning veidi jalgu sirutada. Selliseid nelikuid teen tavaliselt päeva jooksul 12-16 päeva jooksul (kel huvi rohkem sellise tegutsemisviisi vastu, loe rohkem Pomodoro tehnika (www.pomodorotechnique.com) kohta). Kui vahepeal veidi puhata, siis oleme märksa taibukamad.

8. Keskendu

Nagu näed, on küsimus keskendumises.

E-kirju loen kolm korda päevas (kohe hommikul ja siis umbes iga nelja tunni järel), pühapäeviti korra päevas ja laupäeviti pean sabatit ega loe meili.

Kui keskendud – ükskõik, kas koolitusel või neid ette valmistades – on mu telefon hääletul režiimil ning vastan vaid kõige olulisematele kõnedele ja sedagi haruharva. Saan ju hiljem, pausi ajal tagasi helistada.

Selle tulemuseni hakivad ootamatused üha harvem mu päevi. Kui ka mingi asi mind häirib, siis on alati lihtne endalt küsida: kumb on olulisem, kas pooleli tegevus või vaheletulnud asi. Teisisõnu, kas sekkuv tegevus vajab tähelepanu kohe või aitab oodata järgmise pausini või hoopis homseni.

9. Tehnilised vahendid

Mu abivahendid on küll veidi snobistlikud, ent tõhusad. Nii MacBook Pro arvutis kui ka iPhone’is hoian tegevusnimestikke Cultured Code’i tarkvaras Things (www.culturedcode.com/things). Kalendrina kasutan mõlemas seadmes iCal’i, mis on sünkroonis Google Calendariga, et saaksin kalendrit vajadusel kiiresti jagada. Märkmeid hoian Evernote’is (www.evernote.com), mis samuti on nii telefonis, arvutis kui ka pilveteenusena Internetis.

Keda me ootame?

Kuulan hopi vanaema Mona Polacca “Hallo, kosmosele” antud intervjuud. Muu hulgas seletab ta lahti vana hopi ütlemise “Meie oleme need, keda oleme oodanud.”

Kui sageli ootame müstilist päästjat, kes lunastaks meid igapäeva muredest ja jamadest? Kedagi väljastpoolt? Kedagi, kes tuleks ja avitaks? Mõned harvemini ja teised sagedamini, aga eks vähem või rohkem vist me kõik.

Hopi mõtteviisi kohaselt on aeg võtta endale vastutus. Need kauaoodatud avitajad, kes teevad meie elu korda, oleme me ise – ei keegi teine. Meie ise olemegi need, keda oleme kogu aeg oodanud.

Mõtle selle peale hetk. Ja seejärel mõtle ka selle peale, et see, keda sa oled oodanud, saabus juba jupp aega tagasi. Aeg on tegutseda.

Minu asjaliku päeva 5 põhimõtet

Inimesed pärivad vahel, et kuidas ma ise kui ajajuhtimise koolitaja ja coach muudan oma päevi nii efektiivseks, et saan endale lubada lõbu töötada ainult neljal päeval nädalas. Kergitan katet ja pakun sulle võimaluse kasutada samu võtteid.

1. Armasta oma tööd

Mulle meeldib mu töö. Täpsemalt, olen sellest vaimustuses. Ja nii mitu aastat juba. Ma armastan oma tööd. Kui ma ei armastaks seda, mida teen, ei saaks ma teha tööd lustiga ega naudiks seda.

Kui sa ei armasta oma tööd, siis küsi endalt, millised on väikesed, isegi märkamatud asjad selles töös, mis sulle meeldivad. Ja millisel puhul sa armastaksid oma tööd. Pane neist kõige lihtsamini teostatav asi kirja ning mõtle, milline on sinu esimene samm, et soovitud olukorrani jõuda.

Tehtud? Nüüd tegutse! Astu esimene väike samm, et olukorda muuta endale meeldivamaks.

2. Loo päeva ja nädala rütm

Milliseid rolle sa täidad tööl? Kes sa tegelikult oled (peale selle tiitli, mis kirjas su ametinimetuses)?

Kas oled kunagi tantsinud rütmita muusika järgi? See on alguses päris keeruline, sest ootamatud löögid tabavad kuulmist kõige pentsikumates kohtades. Rütmi järgi on tantsimine lihtsam ja nauditavam.

Milline võiks olla sinu päevade rütm? Tean inimesi, kes hommikul võtavad 5-10 minutit päeva ülevaatuseks. Seejärel teevad nad tööd mõne keskendumist nõudva ülesandega pool kuni poolteist tundi. Siis osalevad nõupidamisel või valmistuvad selleks. Kirjutavad puhtaks koosoleku ideed ja panevad need käiku. Pärastlõunal kohtuvad teiste inimestega. Seejärel teevad ära pisiasjad. Lõpuks heidavad nad pilgu möödunud päevale tagasi ja vilksavad hetkeks järgmist päeva, et veenduda – kõik on hästi.

E-kirjadele vastavad nad võimalusel ülesannete vahel, et vähendada ülesandele keskendumiseks kuluvat aega.

Loomulikult ei saa töötada ülejäänud maailmast lahus ning meid katkestavad alailma erinevad inimesed ja asjad. Siin tuleb appi ühe Maaülikooli õppejõu pakutud reegel. Tema küsib üliõpilastelt, kas jutt tuleb lühike või pikk. Kui lühike, siis tuleb asi kohe korda ajada. Kui pikem jutt, siis on parem aeg kokku leppida.

Üks asi veel: kui ootamatus häirib su päeva, siis kirjuta paari sõnaga üles, kuhu hetkel pooleli jäid, või sea silme ette mõni märk, mis tuletab pooleli tegevust hiljem meelde.

Mu enda rütm on selline: hommikul vaatan, mis mind ees ootab; seejärel teen ära kõige keerulisema asja; loen ja vastan kirjadele; teen ära järgmise suurema tegevuse; lõunatan; loen ja vastan kirjadele; teen ära kolmanda suurema tegevuse; loen ja vastan kirjadele; teen tunnikese kribu-krabu-tegevusi; loen ja vastan kirjadele ning võtan päeva kokku. Kui võimalik, siis koolitan inimesi kolmel päeval nädalas ning neljanda päeva hommikupoolikul valmistun koolitusteks ja pärastlõunal osalen kohtumistel-koosolekutel.

3. Kasuta lihtsat süsteemi

Pane oma ülesanded kirja ja ära kanna neid peas. Sel juhul võid olla kindel, et ükski vajalik tegevus ei jää märkamata, samas ei köida tegevustele mõtlemine liiga palju su tähelepanu ega tekita stressi ka kiiretel aegadel.

Üks mu lemmiksüsteeme on Michael Linenbergeri nn üheminutinimestik, mille kohta saad lähemalt lugeda siit. Mu enda süsteem on veidi keerulisem – kui annate kommentaarides märku, siis kirjeldan seda järgmisel korral hea meelega.

4. Ole positiivne

Optimism on õpitav, väidavad psühholoogid. Võta igal õhtul hetk, et küsida enda käest neli küsimust: mille eest oled täna tänulik (annab hea tuju ja aitab olulisi asju märgata), kui palju koormasid end füüsiliselt (hoiab mõistuse liikumas ja keha korras), kui kaua tegid mitte midagi (aju tahab samuti puhata) ning mida head täna tegid (mõtestab meie elu).

5. Sea ligimesed esikohale

Üks Ameerika eneseabiguru tõi hea näite. Mõtle selle peale, keda tahad näha oma elu viimasel päeval oma surivoodi ümber. Töökaaslasi? Vaevalt. Pigem ikka lähedasi ja sõpru.

Kellele peaksid eelkõige tähelepanu pöörama? Lähedastele ja sõpradele.

Kui mu enda ja kõige lähedasemate inimestega on lood hästi, suudan teha ka tööd suurepäraselt.

5 tähtsaimat soovitust

Halastajaõde Bronnie Ware pani kirja inimeste enam levinud kahetsused surivoodil. Tema koostatud nimestikku üle vaadates avastan, et pilt tuleb kohati kahtlaselt tuttav ette endagi puhul.

Inimeste olulisemad kahetsused:

  1. Ma soovin, et oleksin julgeda elu oma tahtmise kohaselt, mitte teiste ootustele vastavalt.
  2. Ma soovin, et poleks nii palju töötanud.
  3. Ma soovin, et mul oleks olnud julgust väljendada oma tundeid.
  4. Ma soovin, et oleksin suhelnud oma sõpradega.
  5. Ma soovin, et oleksin lubanud endal olla õnnelikum.

Kuidas vältida samasse olukorda sattumist? Esseist, programmeerija ja investor Paul Graham soovitab kirjutada oma igapäevase tegevuste nimestiku peale vastupidisele tulemusele suunavad soovitused:

  • Ära eira oma unistusi.
  • Ära tööta liiga palju.
  • Ütle, mida arvad.
  • Arenda sõprust.
  • Ole õnnelik.

Kui sellest jääb väheks, siis küsi igal õhtul endalt, mida tegid, et oma unistusi ellu viia, mõistlikult töötada, oma arvamust vabalt avaldada, olla suurepärane sõber, lapsevanem ja abikaasa ning olla õnnelik.

Miks suurem osa ajajuhtimissüsteeme kukub läbi?

Mitu korda oled proovinud ennast kätte võtta ja varem või hiljem avastanud, et sel korral ei saanud sellest taas asja? Sind ei aita ükski efektiivsusnipp kui sa ei mõtle enne enda jaoks läbi, mis on oluline ja mis mitte ning mis väärib sinu aega ja mis mitte.

Osa inimesi käib mu koolitusel mitu korda. Asi pole selles, et koolitus oleks kehv. Vastupidi, osalejate tagasiside põhjal kuulub see Eesti parimate hulka. Nad võtavad ühe või rohkem ajajuhtimisnippi pärast koolitust kasutusele ning kõik näib tore selle hetkeni, kuni tundub, et koolitusest polnud midagi kasu. Inimene saab palju rohkem tehtud kui enne, aga ajast tuleb ometi puudu.

Minu endaga oli täpselt sama lugu. Võttis mitu aastat enne, kui mõistsin: kõige tähtsam on see, mida pead oluliseks ja mida mitte; see, millised on su prioriteedid.

Kui prioriteedid on paigast ära, on paigast ära ka kõik muu. Kui prioriteedid klapitad paika, loksub paika ka kõik muu.

 

Keskendu hädavajalikule

Selleks, et suudaksime mõnuga elada, peaksime keskenduma hädavajalikule. Millised on sinu eluks hädavajalikud kaks või kolm rolli? Millised rollid annavad su elule mõtte? Mina olen eelkõige isa ja koolitaja. Teised rollid: abikaasa, majaehitaja, müügimees, klienditeenindaja, kolumnist, õppija, qigongi harrastaja ja õpetaja ning kes iganes veel käivad nendega kaasas, kuid pole nii tähtsad. Mõtle enda jaoks ka läbi, kes sa oled.

Kui rollid on paigas, leia iga rolli kõige olulisem tegevus. Edaspidi on oluline keskenduda eelkõige nendele, jättes vajadusel vähem tähtsad asjad kõrvale.

See nõuab oskust öelda “ei” nii teistele kui ka endale. Kui ma ei loobu osast asjadest ja kohustustest, siis ma ei saa vähestes valitud tegevustes olla väga hea.

 

Meistrid muudavad maailma

Sa muudad maailma, kui kuulud mõnes kitsas valdkonnas maailma tippude hulka ning teistes asjades oled keskpärane või alla keskmise. Me panustame oluliselt maailma parendamisse ainult sel juhul, kui pürime mõnel üksikul alal meistristaatusse. Millisel alal sa saad meistriks? On see mõni pereroll, hobi, töö, õppimine? See võib olla mis iganes, mis pakub lusti ja mõnu ning aitab muuta maailma paremaks kohaks.

Võime olla mõnes vallas maailma parimate hulgas õigustab “ei” ütlemist neile asjadele, mis aita sellele kaasa. Fookus on oluline – kui pildil puudub fookus, ei köida see kedagi.

 

Kuidas öelda “ei”?

Fookusest välja jäävatele asjadele “ei” ütlemine on tegelikult lihtne. Teiste inimeste puhul ütlen: “Sel korral on vastus “ei”, ma ei saa seda asja ette võtta, sest olen end ära lubanud.” See jätab järgmisel korral abi küsimiseks ukse avatuks, kuid laseb mul praegu keskenduda olulisematele asjadele. Väljendi “olen end ära lubanud” õppisin loodusmees Fred Jüssilt, kes lisab vahel juurde, et ta on end endale ära lubanud. Kui lubad oma aja kellelegi, kas endale või kellelegi teisele ära, siis pole ju ilus lubadust rikkuda.

Oma uutele ideedele või lühiajalistele ahvatlustele “ei” ütlemine on keerulisem, kuid siiski teostatav. Kasutan kahte nõksu. Esimene: panen uitmõtte kirja ja naasen selle juurde kuu aja pärast. Kui idee mind kuu pärast enam ei kõneta, siis polnud see tõsiseltvõetav. Teine: küsin endalt, kuidas tunnen aasta pärast mõtte teoks tegemist. Kui tunnen hästi, on mäng seda väärt, kui mitte, siis pole mõtet tegutseda.

 

Lihtne elu

Kuigi see, millest kirjutan, on aukartust äratavalt suur, alusta väikese asjaga. Kong Fuzi on öelnud, et tuhandeliine teekond saab alguse esimesest sammust.

Küsi endalt, millised on su prioriteedid, millised on su elu kolm kõige tähtsamat asja. Pane need kirja, lisa juurde esimene väike tegevus, et ka oma tegudega näidata nende olulisust, ning pühendu eelkõige nendele tegevustele.

Igal õhtul küsi endalt, mida tegid valitud suunal edasi liikumiseks ning mida teed järgmisel päeval, et jätkata oma teekonda. Nii lihtne see ongi.

Hunnik kohustusi ja suitsev üheraudne

Kui palju on meil mõttetuid kohustusi, millest loobumisel ületavad plusspooled varjukülgi? Mida nendega peale hakata?

Septembris käisin Hiinas Wudangi mäel kolmeks nädalaks hiina joogat ehk qigongi õppimas ning ennast taastamas. Muu hulgas juhtus, et loobusin igasuguse pingutuseta suitsetamisest (staaži väikeste pausidega ligi 24 aastat). Oli selles süüdi mäestikuõhk, tervisele kasulikud harjutused või tihe treeningplaan – võta nüüd tagantjärele kinni. Praegu tunnen tollase loobumise üle ainult heameelt.

Suitsetamine oli kujunenud mulle häirivaks kohustuseks: enne kohtumist või koolitust tuli kärmelt suits ära teha, vahel riskisin kohtumisele hilinemisega, et ikka saaks enne suitsetada, lennujaamades tormasin vahel hoonest välja, et kiirelt rebida kaks sigaretti ja kohe seejärel uuesti seista hiigelpikkades järjekordades ning läbida mitmekordset turvakontrolli, pabistades, et kas ikka jõuan lennukile. Praegu on see minevik, mis tekitab endaski kummastust.

Ma ei ole suitsetamise vastane. Igal inimesel on õigus ise otsustada, kuidas ta käitub (seaduste ja terve mõistuse piires). Pigem kehastab suitsetamine minu jaoks tüütut kohustust, millest pole eriti kasu ega sageli ka mõnu.

Pakun välja suitsetamisest loobumise käigus tulnud mõtted selle kohta, kuidas tüütust kohustusest vabaneda.

  1. Pane kirja kõik kohustused ning märgi nende seast need, mis sind häirivad. Vali häirivate kohustuste hulgast see, mille kahju on kõige suurem ja kasu kõige väiksem. Tõenäoliselt saad just sellest kohustusest loobumisest kõige rohkem kasu.
  2. Loo eeldused loobumiseks. Nuputa enda jaoks välja, kuidas asendad tulevikus seda tegevust. Kuidas täidad näiteks suitsupause? Millist kasu sellest saad? Või mis asendaks stressisöömist? Tagarääkimist? Torisemist? Hommikul esimese asjana meilikasti või Facebooki kallale tormamist? Helisemisvalmis telefon kõrva ääres magamist?
  3. Leia asendustegevus, mida on lihtne teha ja milleks vajaminev on sageli käepärast.
  4. Kaardista nõrgad küljed. Millised on harjumusest loobumise tagajärjed? Kui jääd mingist infost ilma, siis kuidas saad seda tulevikus kätte? Esimesed paar-kolm kuud hängisin koos suitsetajatega suitsunurgas, viimasel ajal selle järgi enam vajadust ei tunne. Kui jääd mingist emotsioonist ilma, siis millised on teised, positiivsed viisid seda emotsiooni endas tekitada?
  5. Leia päästikud. Mis sunnib sind ebameeldiva harjumuse kütke? Kas teatud inimeste seltskond? Ärritus? Ülim heameel? Seosta selle päästikuga mõni teine, kasulikum tegevus ja harjuta seda järjekindlalt. Minu puhul toimus see, et suitsuisu puhul tüütasin ma sellest rääkimisega lähedasi, hingasin sügavalt mõne korra sisse-välja ning meenutasin oma hommikuseid köhahoogusid ja tragikoomilisi sprinte lennujaamade turvaväravate vahel. Aga ma ei tea siiani, mis juhtub siis, kui peaksin autoga väiksemat sorti liiklusõnnetusse sattuma… Vanasti oli esimene reaktsioon suits ette panna.
  6. Leia kaaslane. Uuringud näitavad, et ühiselt teeme muudatusi varmamalt kui üksinda. Kui sul on sõber, kolleeg või hea tuttav, kes soovib sama muudatust ellu viia, lööge käed ja toetage teineteist. Kui kaaslane puudub, leia tugiisik, kes aitab sul muudatust ellu viia.
  7. Üks harjumus korraga. Tegele korraga vaid ühe harjumuse muutmisega, pühendades sellele kogu tähelepanu. Kui harjumus on muutunud 1-3 kuuga, võib järgmise võtta. Pärast mõõdukat puhkepausi harjumuste muutmises.
  8. Kõige tähtsam: kasuta juhust. Olin nagu Mark Twain, kes on lausunud, et pole midagi lihtsamat suitsetamise lõpetamisest, sest olen proovinud suitsetamisest loobuda kümneid ja sadu kordi. Ja siis tuli juhus, mil ma lihtsalt ei tahtnud enam suitsetada. Sellist juhust ei saa ju kasutamata jätta! Kasuta sama moodi neid juhuseid, kui sul pole tuju pühendada aega ega tähelepanu ebameeldivale harjumusele. Kui elame hetk korraga, on see veidi lihtsam.

PS Suitsetajad, ärge nüüd ennast puudutatuna tundke. Tõin selle näite lihtsalt seepärast, et see on mu viimase aasta elus kõige eredam ebameeldivast kohustusest loobumine. Ja ega ma välista, et ühel ilusal päeval… Lause lõpu võite ise välja mõelda 🙂

Kevadine suurpuhastus

Näitan lihtsat kevadise suurpuhastuse viisi nii töö ja kodu pärismaailma asjade kui ka virtuaalmaailma kiireks ja tõhusaks koristamiseks.

Kõige olulisem on suurpuhastuse juures vältida hirmu. Ainuüksi suurpuhastusee mõte lubab meeletut töökuhja, millest ei suuda pea ükski lihtsurelik end läbi närida.

Mulle meeldib teha ühe suurpuhastuse asemel mitu väikest, sest sel juhul on pingutus väiksem ning ülesanne ei tundu enam nii hirmuäratav. Seepärast soovitangi jagada suurpuhastuse väikesteks juppideks: ühel päeval koristad ühe sahtli, teisel päeval teise, siis poole kapist, seejärel üleriiete kapi. Sel moel sammhaaval edasi liikudes läheb kraamimine kiiremini.

Suurpuhastuse iga etapi järel mõtle, mille teed korda järgmise sammuna – sel juhul on järgmisel päeval lihtsam alustada. Ja kui vajad rohkem tunnustust ja tagantutsitamist, siis võid ju postitada pärast järjekordset kraamimisspurti oma saavutuse Facebooki või Twitterisse koos infoga oma järgmise sammu kohta.

Üks soovitus veel: võta endale keegi kevadisele koristusaktsioonile appi, sest koos on oluliselt lihtsam tegutseda.

Oluline on lõpetada koristusspurt õigel ajal – enne, kui sellest saab kõrini. Koristamine annab palju paremaid tulemusi kui kraamid seni, kuni see pakub lõbu.

 

Viis kuhja

Minimalistliku eluviisi mõtteliidri Leo Babauta eeskujul tasub kasutada suurpuhastusel viit kuhja. Tõsta ühe sahtli või kapivahe sisu põrandale ja asu sorteerima.

Esimesse kuhja kuuluvad esemed, mida kasutad. Selle loomisel mõtle ka selle peale, kus võiksid need ideaaljuhul tulevikus paikneda.

Teise kuhja kuuluvad talveriided ja -jalanõud. Need paiguta karpidesse ja seejärel jalust ära kõrgele kappi või kuskile panipaika.

Kolmandasse kuuluvad esemed, mida sa ise ei vaja, aga mis on piisavalt heas korras, et neid saaks keegi teine kasutada. Osa neist lähevad ärajagamisele ja mõni osta.ee oksjonile 10 sendiga müüki.

Neljandasse kuhja lähevad äravisatavad asjad. Kui vähegi võimalik, sorteeri prügi, et eraldi ära anda pakendid, riided, katkine mööbel ja mittetöötav kodutehnika, mida pole mõtet ka parandada.

Viienda kuhjaga on lugu kõige keerulsiem – sellesse kuuluvad esemed, mida sa pole aasta jooksul kasutanud. Need paki karpi ja kirjuta peale tänane kuupäev. Kui sa pole selles karbis olevaid esemeid aasta jooksul vajanud, siis kuuluvad need äraandmisele või osta.ee’s müümisele.

Samasugust koristamist saab soovi korral teha ka digimaterjalidega, olgu neiks failid või meilid: käi jupp jupihaaval meilikast ja kataloogid alates töölauast läbi ning otsusta iga asjaga, kas vajad seda (sel juhul paiguta see omale kohale) või mitte (kustuta). Kui sa pole kindel, siis tee nende asjade jaoks üks eraldi kaust.

Mõlemas maailmas – nii digi kui ka päris – koristamisel pane kirja tegevused, mida koristatavad asjad sulle meelde tuletavad. Korra nädalas vaata see nimestik läbi ning otsustan iga tegevusega, mida temaga teen (või veel parem – ei tee).

Ise käitun suurpuhastust tehes laias laastus just kirjeldatud viisil ning see toimib hästi.

 

Säilita heakorda

Füüsikast teame: entroopia kaldub kasvama ning selle vähendamiseks on vaja kasutada energiat. Selleks, et segadust kontrolli all hoida, korista edaspidi iga päev kasvõi natuke. See polegi nii keeruline.

Esimene reegel: aseta pärast kasutamist iga ese oma kohale.

Teine reegel: kui koht puudub, loo nendele asjadele koht.

Kolmas reegel: võta iga päev viis minutit, et vedelevad asjad oma kohale asetada.

Neljas reegel: kui ostad uue eseme, anna üks vana ese ära; kui võtad uue kohustuse, loobu ühest varem võetud kohustusest.

Nende nelja reegli kasutamisel võtab järgmine suurpuhastus juba oluliselt vähem aega ning iganädalased koristustööd vähenevad samuti.

 

PS Kui lihtsam ja minimalistlikum elu hakkas sulle huvi pakkuma, siis lehitse järgmine kord poes Leo Babauta raamatut “Pingevaba elu” – ehk saad sealt mõne idee veel lihtsamaks eluks.

Kui tänavuse kevadpuhastuse mõte hakkas meeldima, siis anna oma saavutustest teada Facebookis või Twitteris hashtag’iga kevadkoristus.