Postitused

Ole muutus

Mahatma Gandhi kutsus inimesi üles olema muutus, mida nad maailmas näha soovivad. See on ilmselt ainus viis maailma muutmiseks.

Kui tunned, et maailm ei hooli sinust piisavalt, siis hooli esmalt ise teistest inimestest: kuula kaasvestlejat hoolega, tee rohkem kui sinult oodatakse, aita inimesi. Kui tajud, et maailm on liiga morn, siis rõõmusta sind ümbritsevaid inimesi, ole heatujuline ja naerata. Kui sinu maailmas valitseb otsustamatus ja minnalaskmine, siis esmalt langeta ise teistega läbi räägitud konkreetseid otsuseid ja tegutse iga päev sihipäraselt kasvõi natuke.

Milline on üks muutus, mida sa tahad maailmas näha? Millest tunned maailmas kõige rohkem puudust? Kirjuta see üles ning ole käesoleva nädala ülejäänud päevadel see muutus.

Igal õhtul vaata päevale tagasi ning kirjuta lause või paariga, mida tegid, et muutus olla, ning kuidas end tunned. Samuti mõtle hetk homsele ning sellele, kuidas viid seda muutust järgmisel päeval ellu.

Kui aega saad ja tahad, siis palun postita oma muutus kolumni kommentaaridesse.

Hea treeningplaan

Kui sportlane tahab jõuda pjedestaalile, siis ta ise või tema treener kasutab treeningplaani. Samasugust plaani võib kasutada siis, kui soovid mõne väga olulise tööga edasi liikuda eduka lõpuni.

Kasutan juba pikemat aega nii mõnegi suurema projekti ohjamisel treeningplaani, mida uuemal ajal on moodne liigitada väleda projektijuhtimise töövahendite hulka.

Plaan ise on lihtne.

  1. Võtame ette kogu meeskonna treeningplaani ning lepime meeskonna tuumikuga kokku, milline on projekti tulemus käesoleva, järgmise ja ülejärgmise kuu lõpuks.
  2. Paneme meeskonna tuumikuga paika, milline on projekti tulemus käesoleva ja järgmise nädala lõpuks, et saavutaksime kuu eesmärgi.
  3. Iga meeskonna liige võtab ette oma treeningplaani ning kirjeldab lähtuvalt meeskonna treeningplaanis olevaist eesmärkidest oma isikliku tulemuse käesoleva, järgmise ja ülejärgmise kuu lõpuks.
  4. Meeskonna liige kirjeldab oma treeningplaanis selle, kui kaugele ta on jõudnud käesoleva ja järgmise nädala lõpuks, et saavutada edaspidi kuu eesmärk.
  5. Meeskonna liige paneb treeningplaani kirja käesoleva ja järgmise nädala igaks päevaks vähemalt ühe olulise tegevuse, mis viib teda nädala tulemusele lähemale.
  6. Korra nädalas vaatame meeskonnaga plaani üle, õpime möödunud nädalast, lihvime järgmise nädala plaani ja visandame ülejärgmise nädala plaani. Kui tegemist on kuu esimese aruteluga, õpime möödunud kuust, vajadusel muudame veidi järgmiseid kuueesmärke ja püstitame uue ülejärgmise kuu eesmärgi.
  7. Pärast meeskondlikku ülevaatust uuendab iga liige oma treeningplaani.

Treeningplaani Exceli lehe saad alla laadida siit ning PDF-vormingus lehe siit.

3 väikest võitu päevas

Inimesi aitavad kõige paremini edasi liikuda väikesed võidud. Kui leiame iga päev nende saavutamiseks veidi aega, saame oluliselt rohkem tehtud.

Suurte ettevõtmistega on alati igavene häda: nendega on keeruline alustada ning kuna algusest lõpuni kulub tohutult aega, käib sageli poole peal vedru maha. Kujuta ette olukorda, kui pead mööda sirget verstapostideta maanteed kõndima kolm kilomeetrit – tee näib igavikuliselt pikk ega taha edeneda mitte üks raas. Kui tee peal on verstapostid, mille juures hinge tõmmata ning hetkeks tagasi vaadata, kulub tee kiiremini.

Sama lugu on päevaga. Kui kavandame igasse päeva kolm väikest võitu, kolm kasvõi tagasihoidlikku tulemust, milleni jõuame, saavad suured asjad märksa kiiremini valmis.

Kolme väikese tulemuse kavandamisel tuleb arvestada ka sellega, et elu ei suju kunagi meie plaanide kohaselt. Seega on nutikas planeerida kolm väikest võitu nii, et jõuaksime nendeni umbes poole päevaga – sel juhul jääb ülejäänud pool päeva paindlikuks või hetke ajendil tegutsemiseks.

Kui oled eriti planeerimislembene, siis võid ju nädala alguses otsustada, millise kolme suurema tulemuseni jõuad eesootava nädalaga ning millised on iga päeva kolm väikest võitu, mis sind selleni viivad. Aga see on juba edasijõudnute rõõm.

Võta praegu ette paber ja pliiats ning pane kirja, millised on sinu homsed kolm väikest võitu. Ja kui tahad, palun naase homme õhtul siia leheküljele ja kirjuta, millega toime tulid.

Tunnusta tegijat!

Kas sul meenub viimasest ajast juhtum, kui tegid midagi väga hästi ning said selle teo eest kiita, kuid järsku astus üks ametivend või –õde su juurde ning väljendas oma rahulolematust? Kumb jäi rohkem meelde, kas teiste tunnustus või ühe inimese negatiivne tagasiside?

Psühholoogid Albert Ellis ja David Burns nimetasid eelmise sajandi keskel sellelaadset mõju kognitiivseks võimenduseks.

Üks selline kognitiivne võimendi on meie aju, mis kaldub üha enam ketrama mõnda tühist negatiivset üksikasja seni, kuni sellest võrsub hiiglaslik koletis.

Teine kognitiivne võimendi kaldub alahindama elu helgemat külge: kui teed midagi hästi, siis endale tundub ikka, et oleks saanud veel paremini. Positiivsuse alahindamise tulemusena tunneme end alahinnatuna.

Hea tujuga toimime tavaliselt märksa paremini ja tõhusamalt. Ainus viis kognitiivse võimenduse vähendamiseks on sellele teadlikult tähelepanu pöörata. Kui saad negatiivset tagasisidet, siis uuri nii teistelt kui ka endalt, mida saad tulevikus teisiti teha ja mida sellest õppida. Kui midagi õppisid, oli ju tegemist kasuliku ja positiivse kogemusega. Samuti teadvusta endale iga positiivse tagasiside kildu: sa väärid kiitust, sest teed häid tegusid.

Igal suhtel on kaks poolt. Kui märkad ise, et keegi on teinud midagi hästi, palun tunnusta teda ja ütle, et sulle meeldib tema tegutsemine või suhtumine.

Ma ei pea silmas ainult inimestevahelisi otsesuhteid. Millal viimati tänasid siiralt mõne hästi toimiva eseme, tarkvara või teenuse valmistajat?

Ma ei räägi ülemaailmsetest korporatsioonidest. Väikesed tootjad ja teenusepakkujad ning tavalised tööinimesed saavad sageli peamiselt negatiivset tagasisidet, mis nende peas võimendub veelgi. Samas väärivad nad kiitust heade asjade eest, mida nad teevad.

Nende tänamine on lihtne. Millist väikse tootja teenuseid, tarkvara või esemeid kasutad? Palun saada talle lühike ja konkreetne tänukiri või – kui julgust jagub – helista talle ja ütle talle, millist kasu oled tema tegevusest saanud. Kui su postiljon toob sulle mõni kord paki ise kätte, täna teda, sest ta teeb oodatust rohkem. Kui müüja aitab sind poes asjatundlike soovitustega, ütle talle, et sul on tema soovitustest abi.

Sellisel moel parandame nii enda enesetunnet kui ka aitame teisi innustuda neist tegevustest, milles nad on meistrid ja mis neile meeldivad.

Kiire päeva õppetunnid

Töötasin hiljaaegu paar nädalat tavapärasest kaks korda kiiremas tempos. Kiiretel aegadel on meile õpetada hoolimata kõrgest stressist nii mõndagi, mida saame kasutada ka rahulikumatel aegadel.

Kui üks tegemine ajab teist taga ning vahel õnnestub vaevu korra hinge tõmmata, muutume väga efektiivseks. Paraku suudame olla oma võimete tipus ainult piiratud aja.

Kuidas tavaliselt käitume kiiretel aegadel? Viimasest spurdist panin endale kõrva taha alljärgnevad töövõtted.

 

1. Hoia fookust!

Kõige olulisem asi: hoia silme ees kõige olulisemat eesmärki, milleni jõuad pärast kibekiiret aega. Küsi endalt, mis on maailmas selleks ajaks muutunud paremaks ning mille nimel sa töötad. Keskendu eelkõige neile tegevustele, mis aitavad sind sellele eesmärgile lähemale ning heida tööajal kõrvale kõik muu.

 

2. Hoia sidet lähedastega

Hoolimata kiiretest aegadest ära võta matti pere ega sõprade arvelt. Lähisuhted aitavad meil elada ka kõige kiirematel aegadel inimväärselt ning taastuda.

Ära säästa aega ka spordi või muu füüsilise tegevuse arvelt. Kui keha on korras, suudame ka vaimutööd paremini teha.

 

3. Tee ainult hädavajalikke asju

Enne tegutsema asumist küsi endalt Peter Druckeri moel: “Mis juhtuks, kui jätaksin selle asja tegemata?” Kui ei juhtu midagi olulist, heida tegevus kõrvale.

Järgmisena küsi endalt, mis juhtuks siis, kui jätaksid selle asja praegu tegemata. Kui samuti ei juhtu suurt midagi, lükka tegevus edasi – mõne nädala pärast vaatad, mida sellega teha. Suurem osa hädavajalikuna näivaist tegevustest kaotavad selle aja peale aktuaalsuse ning alles jäävad ainult väga olulised asjad.

Kui asi nõuab siiski kiiremat tegutsemist, siis tee lühidalt märkmeid poolelioleva töö kohta, et pärast kiiret ja olulist vahele trüginud tööd taas eesmärgipärase tegutsemise juurde naasta.

 

4. Pane ka teised tööle

Keskendu ainult nendele ülesannetele, mida saad teha ainult sina ja ei keegi teine. Delegeeri nii palju ülesandeid kui vähegi võimalik.

Kui tundub, et õpetamiseks ja juhendamiseks kulub liiga palju aega, seisatu hetkeks ja vaata pikemat perspektiivi: kas juhendamiseks kuluv aeg tuleb pikema aja jooksul tagasi? Kui jah, võta aeg juhendamiseks.

 

5. Kirjuta üles

Kõik tegemist vajavad asjad kirjuta üles, aga võimalusel ära tee neid kohe. Kui lased uute tegevuste nimekirjal settida mõnda aega, kaotab suurem osa neist aktuaalsuse.

Hoia väga lihtsat järgmiste tegevuste nimestikku, milles ei tohi kunagi olla rohkem kui seitse tegevust. Vastasel juhul kulutad liiga palju aega planeerimisele.

 

6. Ära vasta kõigile kirjadele

Kõik e-kirjad ei nõua vastust. Kui vähegi võimalik, ära vasta kirjale. Ja kui vastad, piirdu kuni viie lausega.

Anna teistele teada, et oled väga hõivatud. Ma ise panen järgmise spurdi ajaks peale kontorist väljas teate, mis meenutab puhkuse ajal kasutatavat:

“Olen kuni (näiteks) reede hommikuni väga hõivatud. Seepärast vastan Su kirjale hiljemalt teisipäeva hommikul. Kui soovid vastust kindlasti reedel, palun kirjuta mulle neljapäeva õhtul uuesti. Kui Sul on vaja minuga kiiremini ühendust saada, palun proovi helistada.”

Kõik telefonikõned ei nõua vastamist. Kui asi on tõesti oluline, teeb helistaja mulle veel teisegi kõne ning siis ma ka vastan sellele. Või helistan tagasi mõnel hingetõmbepausil.

Kõik pärismaailma segamised ei nõua reageerimist. Jäta inimestega suhtlemiseks tunnike tööpäeva lõpus ning palu sind vahepeal segavatel inimestel naasta päeva lõpus, kui teema aitab seni oodata.

 

7. Tõmba rahulikul päeval järele

Pärast spurdi lõppu võta rahulik ja laisk päev puhkamiseks ning vahepeal kogunenud tegevustest ülevaate saamiseks. See on päev, mil vastad vahepeal saabunud kirjadele ning helistad inimestele tagasi. Kõik asjad, millega sa sel päeval ei jõudnud tegeleda, olid järelikult sellised, mis tegutsemist ei vääri.

Edaspidi käitu sama moodi nagu kiiretel aegadel, aga säästetud aega kasuta nendeks tegevusteks, mis pakuvad sulle rohkem kui ei miski muu.

Minimalismi võlu

Jutud sellest, et me ei tegutse piisavalt, on leebelt väljendudes liialdatud. Vastupidi: me teeme liiga palju. Ja püüame liiga palju omada – nii esemeid kui ka kohustusi.

Kaasaegse juhtimisteooria üks loojaid Peter Drucker soovitab oma 1966. aastal ilmunud raamatus “Tõhus tegevjuht” (“The Effective Executive”): enne tegutsema hakkamist küsi endalt, mis tegevuse tulemusena maailmas juhtub. Kui ei juhtu midagi, jäta parem tegutsemata.

Mäletad, kui einestasid esimest korda Rootsi lauas? Kuhjasid taldrikule ikka head ja paremat ning järgi ei raatsinud jätta isegi siis, kui kõht oli juba kuhjaga täis? Aga võib-olla olen selle mälestusega erand.

Kui tõstame endale kuhjade kaupa toitu ette, siis varem või hiljem järgneb seederike ning tunneme end halvasti. Sama lugu on siis, kui kuhjame oma aja üle erinevate tegevustega, kaalumata, miks me just nimelt neid vajame. Sel moel käitudes tegeleme üha enam asjadega, millega meil tegelikult puudub emotsionaalne side, sageli pole ratsionaalsetki seost. Need tegevused on vastumeelt, kuid sellest hoolimata teeme neid üha enam.

Meie eesmärk ei peaks olema kohustuste kuhja mitte suurendada, vaid vähendada. Mida vähem sõltume maailmast, seda vabamad oleme. Seega on viimane aeg vaadata oma kohustused üle ning vabaneda neist, mida ma tegelikult ei vaja.

Ma ei kutsu üles barrikaadidele revolutsiooni tegema. Revolutsiooni tulemus ei kesta kunagi kaua (bürokraatide keeles: tulemused pole jätkusuutlikud). Evolutsioon viib märksa tõhusamalt sihile. Põhimõte on lihtne: kui võtad uue kohustuse, loobu kahest varasemast. Kui hangid uue eseme, loobu kahest varasemast.

Selline käitumisviis nõuab nii mõnelegi asjale ja kohustusele “ei” ütlemist, kuid laiemat mõju silmas pidades on see lihtne ja arukas ning tasu saabub peatselt. Kaalumata nõustumisel on kaugeltki kurvemad tagajärjed kui kohe alguses “ei” ütlemisel. Ning vastumeelse tegevuse lõpuleviimisel veelgi suuremad. Mõlemal juhul on tulemuseks usaldusväärsuse vähenemine ja stressi kiire kasv – me kaotame midagi, mille taastamine on väga vaevaline. Seega tasub meeles pidada vana head taoistlikku ütlemist: “Kui oled valel teel, pole kunagi liiga hilja tagasi pöörata.”

Ma ei pea loobumise jutuga silmas Tõeliselt Olulisi Suhteid: perekonda, sõpru, lähedasi. Just neile peaksime oma pühendumist suurendama, sest need määravad meie elu kvaliteedi. Kanada eneseabimeister Robin Sharma on küsinud ühes oma raamatuist: “Mõtle hetkele, mil hakkad siit ilmast lahkuma. Keda sa oma voodi ümber tahad näha? Kas töökaaslasi ja kliente? Või oma lähedasi?”

Võta täna väike hetk ning pane kirja kolm inimest või tegevust, millele tahad oluliselt rohkem aega ja tähelepanu pühendada. Samuti pane kirja kuus asja, millest soovid loobuda. Nüüd vali välja kaks asja, millest on kõige lihtsam loobuda ja juba homme astu konkreetseid samme neist lahti saamiseks. Samuti vali kõige olulisem inimene või tegevus, millele tahad rohkem aega pühendada ning hakka sellega kohe peale. Edasilükkamine pole lahendus.

Üks küsimus korraga

Mitu küsimust sa küsid tavaliselt ühes e-kirjas? Mitmele küsimusele pead tavaliselt ühes kirjas vastama? Ja kaua selleks aega kulub?

Hiinlastel kasutavad meilisuhtluses eurooplasi harukordselt ärritavat võtet: nad vastavad peaaegu alati ühele küsimusele korraga. Üks tuttav Rootsi pangatöötaja ahastab pea iga kord, kui temaga suhtlema juhtun: “Täitsa võimatu! Ma küsin rahulikult, kuidas saan lennujaamast hotelli, mil moel saan Pekingist edasi reisida, millised on praegu ilmad, kellega millal kohtun ning paari asja veel, aga nemad vastavad ainult esimesele küsimusele ühe lausega, et tulevad mulle lennujaama vastu! Nii ei saa ju asju ajada!”

Nii ta saadabki Hiina 6-7 e-kirja ning iga kord saab ühele küsimusele vastuse. Ajab ikka pahaseks küll.

Hiinlaste teguviisis on oma iva.

Esimene: kui küsid ühe küsimuse korraga, mõtled teema enne enda jaoks läbi ning küsid kõige olulisema asja kohta. Ja küsid väga hästi ja täpselt.

Teine: kui küsid ühe küsimuse korraga, hoiad kokku nii enda kui ka vastaja aega, sest küsimusele saab kiiremini vastata ning see nõuab vähem pingutust.

Kolmas ja kõige olulisem: maailm muutub pidevalt. Kui kogud esmalt pealehakkamist ning asud mõne päeva pärast lõpuks vastama kümnele küsimusele, siis vahepeal möödunud aja jooksul on asjade seis juba muutunud ning esimese küsimuse vastus ei pruugi enam paika pidada.

Aeglusta hetkeks sammu

Eestlased tormavad meeletu tempoga – paraku teeb inimene kiirustades vigu, mille parandamine võtab omakorda täiendavat aega. Näiliselt on tempo tohutu ning elu lausa lendab (mööda), aga tegelikult raiskame kõige kallimat ressurssi, mis meil on – aega.

Meenub ühe õppejõu räägitud lugu rootslastega ühise konverentsi korraldamisest.

Rootslased saatsid e-kirja ning Eesti-poolne korraldaja kribis paari minutiga vastuseks paar lauset ja saatis tagasi. Mõne päeva pärast tuli uus, hästi läbimõeldud ning suurepäraselt sõnastatud kiri. Eestlane vastas taas kärmelt, minuti või paariga. Tont nende kirjavigadega ja sellega, et mõni asi ununes – hiljem saab ju veel kirjutada!

Pärast konverentsi õhtul veini nautides lausus Rootsi-poolne korraldaja: “Te, eestlased, olete ikka imeline rahvas – suudate meilile vastata kõigest mõne minutiga!” Hetke pärast ei suutnud ta vastu panna ja küsis: “Kuulge, ühest asjast ma ei saa aru… Millal te omavahel need asjad läbi jõudsite arutada?”

Ma ei tea, kas eestlasi on pärast seda vahejuhtumit veel kutsutud koos konverentsi korraldama.

Peaaegu igal koolitusel kuulen, et e-kirjadele oodatakse viivitamatut vastust ning eeldatavasti vastavad inimesed alati telefonile. Ja alati tekib mul küsimus: mida teevad inimesed neil hetkedel, kui nad on tualettruumis? Vastavad kõnedele potisolinal ning kirjutavad troonil istudes mobiili abil e-kirju? Võimalik. Kuigi mulle kirja saatjana või helistajana meeldiks oluliselt rohkem asju ajada inimesega, kes on võtnud rahulikult minuga suhtlemiseks aega.

Võta täna hetkeks aeg maha ja ole kasvõi natuke aega normaalne. Mine lapsega jalutama. Kui ta peatub, peatu sinagi. Naudi sügist sama moodi nagu tema seda teeb. Imesta maailma üle sama moodi.

Kui last pole, jaluta koeraga. Kui ta peab pausi, pea sinagi, et uurida ümbritsevat ja kuulata keskkonda.

Kohtumisele jooksmise asemel lahku mõnikümmend minutit varem ning jaluta rahulikult. Kui kohtad teel tuttavat või sõpra, vestle temaga mõni hetk.

Jõua vahelduse mõttes kell viis koju ning võta aega lähedastega suhtlemiseks. Uuri, mida su abikaasa tegelikult mõtleb ja tahab ning kuidas lastel päriselt läheb.

Õhtul mõtle, kas see aeg tasus end ära. Uuringud näitavad, et kui võtad rahulikult ning oled iga tegevuse juures tegelikult ka kohal, oled oluliselt rahulolevam, õnnelikum ning teed paremini tööd. Vähem, aga paremini.

Kirjutan järgmisel nädalal sellest, kuidas luua endale säärast rahulikku elu võimaldav töörütm.

Ülekoolitatud juht ja ÄGEdad eesmärgid

Üksuse juht Andrus tuiskas ruumi sisse nagu tormituul. “Nii, kõik nüüd… Üheskoos ja rõõmsalt! Nõupidamine tuleb!” teatas ta.

“Nüüd ja kohe või?” päris Mari.

“Ei-ei, mitte kohe,” lausus Andrus. “Viie minuti pärast!”

Ruumi läbis ühine ohe. Midagi head polnud loota.

Poole tunni pärast olid jõudnud kõik nõupidamiste ruumi ning koosolek võis alata.

“Eesmärgid on ägedad!” kuulutas Andrus. “Aga meie eesmärgid? Ei ole, kaugel sellest! Me peame kasutusele võtma ägedad eesmärgid!”

Esimesed töötajad hakkasid taipama: Andrus on taas koolitusel käinud. Mis siis sel korral uut? Vilunumate töötajate suunurk hakkas vaikselt tukslema ning uuemad tulijad ainult ohkasid sügavalt.

“Hea eesmärk on ÄGE,” jätkas Andrus, sirgeldades tahvlile kolm tähte. “Ä – hea eesmärk tuleb äkki, ta üllatab meid. G – hea eesmärk on geniaalne, mõistate? E – eesmärk on esikohal. Triviaalne ju!”

“Sellist idiootsust pole jupp aega kuulda olnud,” sosistas Mari kõrval istuv Mart, “Juhtide tuleks keelata koolitustel käimine.”

Mari oli täiesti nõus.

Inimesed sukeldusid oma läpparite taha. Kellel arvuti puudus, näperdas telefoni. Nad olid juba kõike näinud, nii metsa- kui ka mereteooriat, nii SMART- kui ka DUMB-eesmärke. Vahet polnud, kõik need vaimustused on teinud oma kahju ja möödunud. Ju nii läheb ka ÄGEdate eesmärkidega.

Enne kontorist lahkumist juhtus Mari kohvi jooma ja juttu ajama koristaja Maimuga.

“Maimu, kuidas sina tead, kuhu tahad omadega jõuda ja mida teha?” päris Mari. Ega temalt eesmärkide kohta nii ehk naa pole mõtet küsida.

Koristaja vajus hetkeks mõttesse ja siis lausus: “Mes ta ikke… Ma ju tean, mis ma olen ja kes ma olen… Vahel isegi näib, et mina tean, miks mina olen,” lisas ta elavnedes. “Eks ta ole, vanainemese elu, veeretad ikke päev korraga, sest ega tea, kui palju Issand veel päevi annab ja millal enda juurde ää kutsub. Aga ikka üks asi korraga. Homme ehk jälle päev.”

Ruumis kostis aeg-ajalt vaid tassikõlks ning eemalt mööduva auto mürin.

“Mul on säändsed väiksed sihid ja – nigu nüid üteldakse – eesmärgid,” jätkas Maimu. “Ikka üks asi korraga ja üks päev korraga. Tasapisi ikke edasi.”

Mari taipas. Aga miks tema on? Ja kuhu ta oma rattasjooksuga jõuab? Mille poolest jääb ta oma lähedastele meelde?

Eneselegi märkamatult oli ta hakanud joonistama paberilehele enda ees olulisi suhteid oma elus: perekond, sõbrannad ning eneselegi üllatusena ka töist pilti.

“Noh, aitüma siis,” hõikas Maimu ukselt. “Ää siis liiga pikale jää.”

Mari viipas hüvastijätuks, lootes, et ehk homme trehvab ta taas koristajaga. Ta jätkas joonistamist, lisades iga rolli alla selle kõige olulisemad tegevused, millele peab kohe homme tähelepanu pöörama.

Ei, kõigele küll ei jõua… Hüva, homme võtab igast valdkonnast vähemalt ühe ning selle teeb kindlasti ära: ütleb kodus kõigile hea sõna, helistab sõbrannale ja läheb temaga lõunale – oh, kui ammu pole seda teinud – ning võtab aega, et mõelda, kuidas saaks tööl nutikamalt toimida. Ja teeb ühe asja korraga.

Superfookus

Maril läheb pärast sekretär Anneliga nõu pidamist ja tema nippide õppimist hästi, isegi ülemuselt sai kiita. Mari ja Anneli võtsid ühel hommikul pool tundi ning Mari muudkui küsis, kuidas Anneli üht või teist asja teeb ja Anneli aina selgitas.

Pärast seda, kui Mari suutis segajaid veidi ohjata ning rahulikumalt tööle hakata, üks ja teine pirtsutas veidi kui Mari nende tegemisi kohe ette ei võtnud, vaid lubas need päeva-paari jooksul korda ajada. Mari seletas neile oma uue maailmakorralduse ära ja kõik laabus – peaaegu kõik olid rahul, sest ülesanded said õigeks ajaks valmis.

Ainult müügiesindaja Mart teeb nägusid edasi, aga ta teeb neid alati ja kõigile. Pole mõtet temast liiga palju välja teha. Muuda ikka neid asju, mida muuta saad, ütles eile koristaja Maimu. Olevat ühest oma usuraamatust lugenud. Usk Marile eriti korda ei lähe, aga see oli küll hea mõte.

Ka kodune elu laabus paremini, sest Mari jõuab nüüd koju tavaliselt õhtul kella kuue paiku. Ta oli juba jõudnud unustada kui mõnus on koos perega õhtust süüa. Tööpäevadel söövad nad hommikust endiselt eraldi, sest abikaasa Urmas läheb tööle hiljem ja valmistab üheksa paiku eine nii endale kui ka lastele.

Aga inimesed pole kunagi täiesti rahul. Paar päeva eest astus Mari juurde tema ülemus Andrus, vaatas Mari kuvarit ümbritsevat post-it’i kleepekatest tehtud “päikest” ja imestas, et kuidas Mari küll teab, millal ta midagi peab tegema. Ausalt öeldes ei teagi. Alailma on kerge rahutus sees, et äkki midagi jääb kahe silma vahele. Seda küll Mari ei julgenud Andrusele tunnistada, ümises niisama midagi arusaamatut. Andrus lausus ainult “no-noh” ja läks minema. Mari teab – ta tuleb tagasi ja küsib varsti jälle sama. Ja see teadmine pole üldse mõnus.

Eile käis Mari Anneliga lõunal ning söögi kõrvale näitas Anneli oma kaustikus märkmesüsteemi, mis Marile meeldis esimesest pilgust.

Nad istusid lauda ning Anneli küsis: “Tahad siis mu superfookust näha?”

“Mis fookust? Märkmeid pidime ju vaatama,” ei saanud Mari aru.

Anneli muigas. “Superfookus on kaustiku nimi,” selgitas ta. “Ta aitab mul keskenduda olulistele asjadele ning kõik vajalikud asjad saavad tehtud.”

Mari muutus veel uudishimulikumaks.

Anneli lõi oma kaustiku lauanurgal lahti ja asus selgitama.

“Esmalt jagad kaustiku lehe püstjoonega pooleks. Vasakusse veergu kirjutad asjad, mida kavatsed teha, üks asi reale. Niipea, kui meenub, et midagi tuleb teha, või keegi palub mõne töö ette võtta, mõtled, kas seda on tegelikult ka vaja, ning kirjutad nimekirja lõppu. Kui üks lehekülg saab täis, kirjutad järgmisele edasi.”

“Kui keegi palub midagi kindlaks tähtajaks teha, siis kirjutad tähtaja tegevuse juurde punasega. Saad aru?”

Muidugi sai Mari aru – väga lihtne. “Ja siis hakkan aga nimekirja algusest neid tegema, eks?” küsis ta. “Aga mis siis saab kui mul ikka hetkel üldse tuju ei ole seda eesootavat asja teha?”

“Aga kes ütleb, et sa pead neid järjest tegema?” uuris Anneli. “Sa ei tee neid asju mitte järjest, vaid leiad esimeselt tegemata asjade nimekirjast selle tegevuse, mida sa hetkel teha tahad, ning teed selle ära. Ja siis valid samalt lehelt järgmise meeldiva tegevuse. Kui samal lehel ühtegi huvipakkuvat tegevust pole ning paremast veerust on kõik tehtud, leiad järgmise asja järgmiselt leheküljelt.”

“Aga alati ei jõua ju asju kohe valmis… Mis siis saab kui asi jääb pooleli? Kuidas mul meeles püsib, et seda tuleb pärast edasi teha?” uuris Mari.

”Kui tegevus jääb pooleli, kirjutad selle järgmise lehekülje paremasse veergu ümber,” lausus Anneli. “Kui juhtumisi oled juba viimasel leheküljel, siis esimesele lehele, mille parempoolses veerus on vaba ruumi.”

“Oot, parem veerg on tavaliselt ju täitsa tühi. Mida ma sinna kirjutan?” tundis Mari huvi.

“Ega ikka ole küll,” lõikas Anneli vahele ja rääkis kiirelt ka selle lahti: “Paremasse veergu kirjutad kiireloomulised ja väga olulised tegevused. Ja nagu ma enne ütlesin, järgmise lehe paremasse veergu lähevad kirja pooleli tööd.”

“Ahaa! Ja enne ma ei tohi edasi minna kui lehe parempoolsest veerust on kõik asjad tehtud!” taipas Mari. Loomulikult! Siis ei jää kiired ja olulised asjad tegemata.

“Täpselt nii. Enne ei tohi uuele lehele liikuda, kui paremas veerus on kõik asjad läbi kriipsutatud, vasakus veerus võib jääda asju ka tegemata.”

Sellest Mari enam nii hästi aru ei saanud. “Oot, aga siis jääbki ju osa asju tegemata?”

“Jääbki, sest ega me kõiki asju jõuagi kunagi tehtud,” ütles Anneli. “Aga need tegemata asjad ma vaatan läbi.”

Ei no hea tibi! Vaatab läbi. No ja siis?

“Kui parem veerg saab täis, siis küsin endalt iga lehel oleva läbikriipsutamata asja kohta neli küsimust,” selgitas Anneli justkui oleks Mari mõtteid lugenud. Või äkki loebki ta mõtteid ka? Ei, ei usu. Vähemalt Mari lootis, et nii see pole.

Anneli Mari uitmõtteid vist siiski ei lugenud, sest ta jätkas: “Esimene küsimus: kas selle asja võib tegemata jätta? Kui nii, kriipsutan ülesande läbi ja vajadusel ütlen teistele, et ma seda asja siiski ei tee.”

“Teine küsimus: võib-olla pole selleks tegevuseks praegu õige aeg. Võib-olla pole see teema enam päevakorral ning seda võib teha ka kuu pärast. Võib-olla aitab sellega kuu või paar oodata. Sel juhul kirjutan selle tegevuse meeldetuletuse oma kalendrisse, et see kuu aja pärast jälle superfookuse kaustikusse kirjutada.”

Väga nutikas. Maril polnud aega süüagi, sest märkmete tegemine ja kaasa mõtlemine võtsid kogu aja. “Ja ülejäänud kaks küsimust?”

“Ega ma kõike ju pea ise tegema – teen ainult neid asju, mida vaid mina saan teha ja ei keegi teine,” jätkas Anneli, “siit ka kolmas küsimus: kas saan selle asja paluda korda ajada kellelgi teisel, kes suudab seda minust kiiremini ja paremini teha?”

Misasja? Ega Anneli ju mingi ülemus pole, et delegeerib! Või siiski… Marile meenus, et alles üleeile oli Anneli palunud tal ühe lepingu möödaminnes posti panna. See polnud tema jaoks vaev, sest koju minnes läks ta ju nii ehk naa postkastist mööda.

“Aga mõni asi on ju endiselt tegemata ja läbi kriipsutamata?” küsis Mari.

“Mõni selline jääb ikka,” möönis Anneli, “aga siis peangi selle kohe ette võtma ja kasvõi natuke sellega tegelema – sageli aitab see mul alustada ebameeldivate ülesannetega ning hetk hiljem olen juba kõrvuni töös ning saan peagi ka selle valmis. Mari, sööd sa ka üldse või?”

Mari toit oli peaaegu jahtunud ning ta asus kiiresti sööma. Anneli oli juba magustoidu kallal ning keeldus edasi selgitamast, sest muidu jäävat Mari nälga. Mari leppis sellega ning nad lõpetasid mõni hetk hiljem koos eine, lobisedes niisama ühest ja teisest.

Laua taha naastes võttis Mari kaustiku, jagas esimese lehe pooleks, kirjutas vasakusse veergu neli-viis asja, mis hetkel pooleli, ning alustas neist meeldivaimaga. Töö lausa lendas käes. Paar katkestust tuli vahele, kuid need kirjutas ta paremasse veergu. Kui saab pooleli oleva töö valmis, siis teeb need ära, et pärast seda jätkata taas vasaku veeru tegevustega.

Enesetunne muutus palju paremaks, sest Mari tundis, kuidas ta haldab oma tegevusi palju paremini. Ja ta lausa ootas, millal Andrus tuleb taas uurima, kuidas Mari peaaegu alati teab, mida järgmisel hetkel ette võtta.