Rõõmu jagades oled efektiivsem

/0 Comments/in , , , /by

Dalai-laama on öelnud, et 90% sellest, kuidas me maailma vastu võtame, sõltub eelkõige meist endist ning vaid kümnendik välismaailmast. Inimene tegutseb palju efektiivsemalt, kui ta teeb seda lustiga. Kuidas seda rõõmu luua?

Mind on aidanud kõige paremini edasi viia lihtne mudel: planeerin igasse päeva vähemalt ühe asja, mille lõpetamise üle on mul õhtul hea meel. Tegelen selle asjaga iga päev kasvõi natuke niipea kui võimalik.

Igal õhtul vaatan oma päeva üle, patsutan end õlale ja rõõmustan. Seejärel panen paika homsed plaanid, kavandades sinnagi ühe tegevuse, mille üle on hea meel.

Mnjah, tore on, aga mida teha siis, kui päev on täitsa pekkis?

Kas oled kunagi kohtunud ebameeldiva inimesega, kellega kohe kuidagi asi ei klapi? Ikka. Nii minagi. Kuid sel juhul hakkan otsima temast meeldivaid külgi – no midagi peab temas ju ometi ka positiivset olema, kasvõi midagi väikest… Kui selle leian, siis keskendun ta meeldivatele pisiasjadele. Sama lugu on päevadega: kui tundub, et päev oli täitsa tuksis, siis otsi hoolega ning avastad, et kasvõi mingi meeldiv pisiasi leidis aset – järelikult oli ju hea päev.

Kord nädalas vaatan möödunud seitsmele päevale tagasi – ning kuna kavandan igasse päeva vähemalt ühe rõõmustava teo – ja alati on põhjust endaga rahul olla. Seejärel vaatan järgmist nädalat ja mõtlen, millise suure ja olulise sammuga tulen siis toime.

Teise asjana aitab mul rõõmu tunda lihtne jälgimine. Võtan vahel aja maha ning lihtsalt jalutan, jälgides ümbruskonda ning tundes sellest naudingut. Või soojemal ajal istun hetkeks tänavakohvikusse ning jälgin mööduvat saginat seda nautides. Sarnasel moel aitab rahuneda see, kui vahel vaatad oma elu virr-varri veidi eemalt – kaugelt saad oluliselt parema ülevaate nii sellest, mis tähtis, kui ka sellest, mis tegelikult pole eriti oluline.

Kolmandana teen vahel zen-budistlikku hingamisharjutust: alguses otsid sisimast üles headuse ning seejärel hingad seda välja kümmekond korda. Kuna meie ümbruses on samuti headust, siis edaspidi hingad headust sisse ja headust välja. Kui seda harjutust teha kümmekond minutit, muutub olemine oluliselt paremaks.

Kui suudad naeratades edasi liikuda, kuigi see on vahel väga keeruline, oled oluliselt efektiivsem ning maailm meeletult parem koht elamiseks kui enne.

Millega lood sina oma päevadesse rõõmu? Mis tekitab sinus hea enesetunde? Mida saad teha, et neid mõnusat olemist loovaid hetki oma päevadesse rohkem tekitada? Palun jaga oma kogemusi ja nippe kommentaarides. Aitäh!

Loe neljapäeva õhtuks kolm korda kiiremini

/0 Comments/in , , /by

Kui palju pead lugema? Kui suure mahu see moodustab su ajast? Kui märkimisväärse, siis aitan sul tõsta lugemistempot nelja päevaga kolm korda.

Täpselt nii: elustiili disaineri ja raamatu „Neljatunnine töönädal“ autori Timothy Ferrissi võte, mida kirjeldan, aitab sul kokku hoida kiirlugemiskoolituse raha ning tempoka lugemise vilju nautida juba neljapäeva hommikul. Ferriss küll lubab tulemust 20 minutiga, ma nii optimistlik pole. Oled valmis muutuseks?

Meie lugemise kiirust tõmbab maha kaks asja. Silm hüppab vahel tekstis tagasi, et uurida, millest äsja ikkagi juttu oli. Samal ajal töötavad meie häälepaelad – meil on väga keeruline lugeda kiireimast rääkimise tempost nobedamalt. Järgnevate harjutustega tegeleme mõlema takistuse kõrvaldamisega.

Alustame nüüd.

Loe täna teksti nii, et vead pliiatsiga järge ja tõstad tasapisi tempot. Oluline on see, et saaksid tekstist endiselt aru – seega keskendu tekstile kui loed. Sellega väldid pilguhüppeid juba loetud teksti osadele. Loe sellisel moel vähemalt kümmekond minutit.

Homme loe teksti vähemalt kümmekond minutit sama moodi pliiatsiga järge vedades. Tõenäoliselt sa selleks pliiatsit enam ei vaja, vaid suudad pilku kontrolli all hoida. Lisaks sellele vaatad lugemisel rea alguses ühte sõna korraga ja rea lõpus ühte sõna korraga.

Ülehomme vaatad rea alguses kaht sõna korraga ja rea lõpus kaht sõna korraga. Ülejäänud osa loed sama moodi nagu eelmisel kahel päeval. Loe sellisel moel tekstile keskendudes vähemalt 10 minutit.

Üleülehomme vaatad rea alguses kolme sõna korraga ja rea lõpus kolme sõna korraga. Ülejäänud osa loed sama moodi nagu eelmisel kolmel päeval.

Neljapäeva õhtuks loed umbes kolm korda kiiremini eeldusel, et keskendud tekstile. Ja kummalisel moel saad tekstist endiselt aru.

Kohta oma hirmu!

/5 Comments/in , /by

Parim viis hirmust jagu saamisest on sellele julgelt vastu astuda, taasavastasin täna.

Käisin tsikliga õppeplatsil harjutamas, sest vahepeal ei ole poolteist aastat sõitnud. Tark on ju endale enne sõiduvõtted platsil meelde tuletada.

Ja siis see juhtus.

Hakkasin keerama väikesel maa-alal ümber (mitte kummuli, vaid sinna, kust tulin), tasakaal läks käest ära ning selle asemel, et jalg maha panna, rabasid parema käe sõrmed piduriheeblit. Midagi hullu ei juhtunud, parem esimene suunakas sai pihta ja paar pisikest kriimu ka rattal, aga jala võttis värisema küll.

Õppisin ära, kuidas pikali kukkunud ratast püsti saada (mine sellele poolele, kuhu ratas kukkus, haara mõlema käega lenksust, keera lenks tõstmise suunas välja ning tõsta) ning kuidas teda pärast kukkumist käivitada (keera gaas täiega peale).

Ja läksin järgmisele katsele. Arvasid ära, hetk hiljem olin külili maas. Ajalugu kordub. Kui kordad oma tegevusi, saad ikka sama tulemuse. Taas ratas püsti ning tõmbasin hinge.

Õppisin omal ajal sõitma, sõrmed heeblitel. Nüüd tuli mõte: aga parema käe sõrmi piduriheeblile lihtsalt ei pane. Läksin taas kukutud kohta harjutama – alguses suuremate kaartega, siis väiksemaga ning siis pidurdusega enne ja pärast minu jaoks keerulist pööret. Kümnendal korral tuli välja. (Hiljem sain teada, et arukam ongi sõita lenks kindlalt peos, mitte näpud heeblitel).

Need ikka ja jälle uuesti proovimised nõudsid meelekindlust. Särk, kampsun, kiivrisukk ja kiiver olid koju jõudes läbimärjad. Aga seda pööret ma enam ei karda.

Mõtle selle peale, mida kardad, ning mine ja harjuta seda tegevust, kasvõi hambad ristis (juhul, kui see just eluohtlik pole). Proovi järgi ja kirjuta kommentaaridesse, mis juhtus.

Mark Forsteri uue ajajuhtimissüsteemi 6 sammu

/1 Comment/in , , , , /by

Kas mäletate Onu Tik-Taki laulu: „Sekund, minut, tund; päev, nädal, kuu – need liiguvad ka siis kui paigal on kõik muu.“?

Briti ajajuhtimisguru Mark Forster tuli välja uue ajajuhtimissüsteemiga, mis meenutab seda laulu ja peale kõige muu aitab oma tegemisi  paremini planeerida ja vältida tegevuste lohisema jäämist.

Lihtne süsteem koosneb kuuest põhimõttest:

1. Kui sinu ajakavasse lisandub uus tegevus, siis märgi see oma kalendrisse järgmise kuu tänasele kuupäevale. Näiteks kui võtad täna (31. märtsil) mõne uue tegevuse päevakorda, märgi see kalendrisse 30. aprillile.

2. Kui tegutsed ja sul pole võimalik tegevust ühe korraga lõpuni teha, märgi pooleli  jääb tegevus järgmise nädala tänasele nädalapäevale.
Näiteks kui sa ei saa täna mõne tegevusega ühele poole, siis kirjuta see ümber järgmise nädala kolmapäevale.

3. Vali välja kõige olulisem tegevus, mis sul on ning kirjuta see tänasele päevale suurte tähtedega.
Tegele selle tegevusega enne teisi asju ning kui see asi jääb pooleli, kirjuta see homsele suurte tähtedega, et seda teha homme hommikul nii pea kui võimalik kasvõi natuke. Kui jõuad selle tegevusega lõpule, vali uus kõige olulisem tegevus, millega tegeled iga päev.

4. Tegutsemisel alusta tegevuse otsimist tänasest tegevusnimestikust.
Iga tegevusega on sul kaks võimalust: kas sellega tööd teha kasvõi natuke või jätta tegevus vahele. Kui tegeled ülesandega ja see jääb pooleli, siis kirjutad selle ümber järgmise nädala samale nädalapäevale. Kui jätad ülesande vahele, siis joonista selle ette punkt. Reegel: punktiga tähistatud asjad tuleb tänase jooksul ära teha või nende tegemisest lõplikult loobuda.

5. Uusi tegevusi võid otsida nii tänasest kui ka järgmise 30 päeva tegevuste nimestikust vastavalt sellele, mida hetkel tahad ja mida on vaja teha.

6. Iga päeva lõpus kuuluvad sellele päevale märgitud tegemata tööd kõrvalejätmisele ning kustutamisele – need asjad jäävad lihtsalt tegemata.

Esmapilgul tundus Forsteri uus süsteem monstrumlik, aga proovisin seda nädala vältel järgi – toimib. Mulle küll meeldib endiselt tema eelmine süsteem, Autofookus oluliselt rohkem just selle paindlikkuse tõttu.

Peatselt kirjutan süsteemist, mida ise kasutan juba paar nädalat ja mille juures pole siiani puudusi leidnud: Leo Babauta loodud Zen To Done’ist. Veidi kannatust veel, sest pean veel veidi mõtlema, et ise aru saada, kuidas ma just seda kasutan ning mil moel oleks seda kõige parem selgitada.

6 põhjust, miks õppida Internetirevolutsiooni kursusel

/2 Comments/in , , , /by

Eesti veebiturunduse guru Peep Laja sai valmis uue internetiturunduse kursuse Internetirevolutsioon, mis pakub kasulikku õppimist nii algajale kui ka edasijõudnule. Miks tasub kulutada 1990 krooni enda harimisele just Internetirevolutsiooniga liitudes:

  1. Teemade valik on muljetavaldavalt lai: alates äriidee ja infotoote loomisest kuni otsingumootoritele optimeerise peensuste, toimiva netireklaami tegemise ning müüginippideni. Ma olen siiralt üllatunud sellise valiku rohkuse üle – enne keskkonda sisenemist ootasin netiturunduse kursust, kuid täielikku õpetust oma netiäri käivitamiseks ei osanud ma küll oodata.
  2. Enamike teemade juures on mõneminutilised kuni veerandtunnise videolõigud. Võtad rahulikult aja maha ning kuulad ja vaatad arukaid mõtteid, mida saad oma lehel ära teha. Kokku on õppematerjali 15 tunni jagu, aga õnneks on see maht jagatud seedimiseks parajas mõõdus juppideks.
  3. Kogu protsess on üles ehitatud loogilise jadana ja pärast iga õppetükki saad pärast väikest mõttetööd asuda õpitut kohe kasutama. Pealegi saad pärast kursuse läbimist kasutada materjale käsiraamatuna.
  4. Koolitussuhe pole ühepoolne, vaid interaktiivne – keskkonnas on tipp-topp foorum, milles Peep ja kaasõppijad vastavad Su küsimustele ning muudavad seega õpitu ellurakendamise efektiivsemaks.
  5. Kursuses osalejana saad oma veebilehele tasuta tagasiside.
  6. 1990 krooni on kogu selle infokogumi eest naeruväärselt vähe. Aga ära unusta, et õppimiseks kulub ka aega ning selle hind on kursuse maksumusest oluliselt kõrgem.

Lisan juurde ühe manitsuse: liituda on mõtet siis, kui õpitu viid kohe ka ellu. Uurisin põhjalikult kursust ning kavatsen ka ise selle samm-sammult läbi teha. Kui tahad veebi vahendusel saada uusi kliente ning teenindada olemasolevaid varasemast paremini, siis võid käituda nii nagu mina:

  • Loo igasse tööpäeva järgmise kolme kuu jooksul ca tund aega õppimiseks ja õpitu rakendamiseks. Pane see aeg korduva sündmusena oma kalendrisse.
  • Liitu kursusega.
  • Tee enda ja oma toote või teenuse internetiturunduse iga päev tund aega tööd järgmise kolme kuu jooksul.

Kui oled usin, siis hiljemalt kursuse lõpus võiksid reaalselt näha kursusest tekkivat kasu. Ma ise loodan õppimisse investeeritud aja tagasi teenida hiljemalt paar-kolm kuud pärast kursuse lõppu. Praegu on liitumiseks hea aeg, sest siis on põhjust sügisel vilju korjata.

Märkus: Käesoleva blogipostituse eest sain Internetirevolutsiooni tasuta liitumise. Ausalt öeldes oleksin liitunud ka raha eest, sest kursuse hind on väga mõistlik, kuid oleksin teinud seda paari kuu pärast, kui tempo veidi rahulikum ja õppimiseks rohkem aega 🙂

Kursuse tõhususe kaardistamiseks lisan ka praeguse selgepilt.ee statistika, et oleks hea võrrelda oktoobri alguses, mis vahepeal on toimunud:

  • ca 650 külastust nädalas
  • 68,1% bounce rate
  • 57% uusi külastusi
  • Otseliiklus 38%, otsimootoritest 27%, viitajatelt 32%
  • Twitteris jälgijaid 478

5 kanaarilindu kaevanduses

/4 Comments/in , , , , /by

Kuidas saada aru piisavalt varakult, et asjad hakkavad kontrolli alt väljuma? Mind on aidanud viis „kanaarilindu kaevanduses“ ehk viis tunnust, mis hakkavad ammu enne silma, kui olukord halveneb märkimisväärselt.

Miks kasutati vanasti kaevandustes kanaarilinde? Nad haistsid esimesena plahvatusohtlikku kaevandusgaasi ning andsid sellest oma lauluga märku. Meid ümbritsevad samuti sarnased nõrgad signaalid, mis annavad märku sellest, et varsti halveneb olukord oluliselt.

Olen märganud vahetevahel säutsumas selliseid „kanaarilinde“:

Isetäituv meilikast. Kui mõni e-kiri jääb kirjakasti kauemaks kui päev-paar, siis on see märk sellest, et kirjad hakkavad kuhjuma. Tavaliselt saan päevas poolsada kirja ning kui kirjakastist vaatab vastu juba sadakond kirja, mis on lugemata või mille puhul ma pole otsustanud, mida nendes peituvate tegevustega täpselt peale hakata, on kanaarilinnu laul kuulda.

Segi laud. Proovin oma asjad enam-vähem korras hoida, kuigi ma pole loomu poolest suurem asi korraarmastaja. Kui lauale hakkavad kuhjuma paberid, siis see on märk sellest, et peatselt võib mõni tegevus jääda vajaliku tähelepanuta.

Üleliigsed paberid taskus ja kotis. Annan endast parima, et mitte kaasas tassida üleliigseid pabereid rahakotis, taskutes ega kotis. Sellest hoolimata avastan aeg-ajalt, et rahakott on kviitungeid pungil või mõni visiitkaart reisib pintsaku rinnataskus mitu nädalat. Seegi on märk sellest, et mõnes taskus või kotinurgas võib peituda mingi tegevus, mis tegelikult tahaks juba tegemist.

Unustad pisiasju tavapärasest rohkem. Kui juhtub mõne päeva jooksul paar korda, et mõni asi läheb meelest või kipun olema tavapärasest hajameelsem, unustades maha mütsi või kindad ehk mõne teise asja, siis see annab märku sellest, et ajul on liiga palju tegemist asjade meelespidamisega. Unustamine on üks esimesi saabuva distressi tunnuseid vähemalt minu puhul.

Kõnetad inimesi vale nimega või lähed valesse kohta valel ajal. Sellised apsakad annavad samuti märku peatselt võimust võtvast korralagedusest ning sellest, et tähelepanu pole päris nende asjade juures, kus peaks olema.
Mida teha kui kuuled kanaarilinde laulmas?

Mind on siiani aidanud kolm sammu.

1. Pane kirja tegemist vajavad asjad. Lihtsalt paberile. Nii kiiresti kui võimalik ja nii palju kui meenub. Ühtegi asja ma selle nn mõttepuhastuse käigus ma ära ei tee – lihtsalt kirjutan tegevused üles. Samuti käin läbi kõik kuhjunud paberid ja e-kirjad ning nokin neist tegevused välja. Läbikäidud paberid tõstan eraldi kuhja ning e-kirjad eraldi kausta, et saaksin aru, mille puhul olen juba tegevuse välja sõelunud ja mille puhul mitte.

2. Otsusta, mis on tähtis ja mis mitte. Nüüd vaatan järgmist nädalat-paari, täiendan veel veidi nimekirja ja seejärel valin välja kümme kõige olulisemat (mitte kiiremat!) tegevust ning märgin need ära. Siis valin välja kõik tegevused, millega praegu pole oluline tegeleda ning lisan nad tulevikutegevuste nimestikku, mida vaatan mõne aja pärast üle, kui kiired ja olulised asjad tehtud.

See etapp on kõige ebameeldivam, sest see toob sageli kaasa juba võetud kohustustest lahtiütlemise.

3. Leian 10 tegevuseks reaalse aja, millal ma need tegelikult ka ära teen.

Millised on Sinu “kanaarilinnud”?
Mida teed siis, kui kuuled neid siristamas, et asjad taas joonde saada?

Kuhu su aeg kaob?

/0 Comments/in , , , , /by

Millal lõpetasid viimati tööpäeva ja mõtlesid: kuhu see aeg küll kadus – pidevalt sai nagu toimetatud usinalt, aga päev kadus käest ning midagi olulist nagu ei jõudnudki teha…

Pakun välja mõned abivahendid, mis aitavad mõista, kuhu aeg lendab, ning sellest edaspidiseks õppida.

Kodumaine veebiteenuste firma Apprise arendab ajamõõtmise teenust www.toggl.com. Olen neid kasutanud vahelduva eduka veidi üle aasta. Toggli kasutamisel registreerud kasutajaks (kõige lihtsamal tasemel on teenus tasuta) ning tõmbad soovi korral programmijupi oma arvutisse, mis tekitab Windowsi system tray’sse (tead küll, ekraani all paremal nurgas, need ikoonid kohe kella kõrval) punase mummu. Vajutad mummule ja lahti hüppab aken, milles paned kirja, millise töö ja millise projektiga tegemist, ning kell hakkab jooksma. Kui lõpetad, vajutad taas mummule ning kell jääb seisma.

Toggli ajamõõtja saad paari klõpsuga ka lisada oma Gmaili lehele, et seal mummu kinni-lahti vajutada. Kui su telefoniks iPhone, siis saad kasutada Togglit ka arvuti juures eemal viibides – muidu tuleb pärast tööaeg tagantjärgi sisestada.

Hiljem saad analüüsida: kui palju aega mingile asjale kulutasid ning milleks kulus liiga palju ja milleks arvatust vähem aega. See teadmine aitab edaspidi oma plaane seada realistlikumalt ning välistada vähemolulisi tegevusi.

Toggliga sarnaseid veebiteenuseid on maailmas veel, näiteks RescueTime.com, kuid Toggl on siiani mulle tundunud kõige intuitiivsemana. Aga võib-olla on asi lihtsalt selles, et nii Toggli loojad kui ka mina oleme eestlased.

Kui veebiteenus sulle ei sobi, siis uuri, ehk on mõnel tuttaval koolitaja Mats Soomre loodud Exceli tabelit, milles kaardistad oma põhilised tegevused ning iga päev paned kirja, kui palju aega mingile tegevusele kulutad. Ka siin on olemas aruandelehed, mis näitavad selgelt, millele aega kulutad.

Kolmas võimalus on viie päeva jooksul lihtsalt kirja panna minutilise täpsusega, mida tegid. Hiljem vaata logiraamat üle ning leia sellest tegevused, millel pikem mõju puudub.

Oma aja jälgimisega kaasneb paar kõrvalnähtu.

Esimene neist distsiplineerib. Olen isegi avastanud, et hakkan just-just kella käima panema, et vaadata, mida twitteri-sõpradel mulle teatada, aga siis mõistan, et see pole hetkel üldse oluline ning leian endale asjalikumat tegevust.

Teine väsitab. Kuna pidevalt just nagu keegi jälgiks sind kõrvalt (kell ju käib!), siis sageli töötan sama efektiivselt kui puhkuse-eelsel päeval. Aga see väsitab. Seega: võta aega ka puhkamiseks.

Kolmas õpetab. Kui oled järjekindel ning salvestad oma ajakasutamist nädala jooksul, siis võib kihla vedada, et pärast ajakasutamise analüüsi tuleb järgmine nädal märksa parem.

Ega minagi pidevalt oma ajakulu jälgi, kuid see on üks esimesi abivahendeid, mille võtan appi, kui elu läheb liiga kiireks ning olen liiga palju tegevusi endale kahmanud.

7 nippi, kuidas koju minna töömõteteta

/0 Comments/in , , , /by

Sageli küsivad inimesed, mida teha, et vältida töömõtete või töö koju võtmist. Üks lihtsamaid viise on luua töö juures viimaseks või esimeseks asjaks igapäevase ülevaatuse rutiin. See koosneb mitmest lihtsast nipist.

1. Kogu ideid
Võta õhuke pakk märkmepaberit ning pane need kirjaklambriga ühte. Kui sul tuleb uus tegutsemist nõudev mõte, siis pane see lehekesele kirja. Sel juhul ei jää need piinama.

2. Kiida end
Vaata möödunud tööpäevale tagasi (või hommikuse ülevaatuse puhul eelmisele tööpäevale) ning kiida end nende oluliste asjade eest, mida oled ära teinud.

3. Puhasta sisendsahtlid
Võta ette meilikast ning otsusta iga meiliga, mida sa temaga teed (kui tegevus on tähtis, siis kaheminutiasjad tee kohe ära, võimalusel delegeeri või lükka sihipäraselt edasi, leides aja, mille sa võtad selle kirjaga tegelemiseks; ebaolulised asjad kustuta, arhiveeri või lisa need tegevused nn inkubaatorisse ehk nimekirja, mille päises kiri „Tulevikus võib-olla ühel ilusal päeval“ – pikemalt loe tegutsemismudelist mu eelmisest kolumnist). Otsustatud kirjad tõsta teise ümbrikusse, et saaksid lõpuks inboxi tühjaks.

Sama moodi otsusta iga päeva jooksul lipikutele kirjutatud tegevusega, mida ja millal sa sellega pihta hakkad.

4. Pane kirja delegeeritud tegevused
Kui oled päeva jooksul delegeerinud mingeid tegevusi, lisa need delegeeritud tegevuste nimekirja. Siis on hiljem lihtne vaadata, millised toimetamised ootavad teiste inimeste taga.

5. Lõika sabad
Uuri, millised tegevused jäid täna tegemata. Kui on tegemist pisiasjaga, tee need kohe ära. Kui suurema tööga, leia kalendrist reaalne aeg, millal sa need asjad teoks teed (ära lükka neid automaatselt homsele, sest muidu võid endale anda katteta lubadusi).

6. Planeeri homne päev
Vaata, mida toob homne. Vajadusel tee mõned ettevalmistused. Planeeri homseks kindlasti üks tegevus, mille lõpetamise üle sul on hea meel ning mis annab põhjust end ka homme õhtul kiita.

Valmis! Nüüd võid rahulikult koju minna, sest tööasjad on kontrolli all.

7. Pane töised mõtted kirja
Kui kodus tuleb mõni töömõte, siis pane see lipikutele kirja ning vaata see üle järgmisel hommikul tööl või – kui aitab oodata – siis homsel igapäevasel ülevaatusel.

12 nippi infouputusega toimetulekuks

/5 Comments/in , , , , /by

Kurb, aga tõsi: aeg, mil saime infot ühest või kahest kohast, on möödas. Vähemalt seni, kuni leiutame piisavalt intelligentse personaalse infootsinguagendi.

Kuidas jõuavad sinuni tegevused? Võta viis minutit ja pane kirja, kust leiad uusi tegevusi.

E-post. Tööaadressilt tuleb lakkamatu tegutsemist nõudvate kirjade tulv nagu ka paarilt-kolmelt era-aadressilt. Kui palju saad päevas kirju? Kui hästi läheb, siis paar-kolmkümmend. Kui mitte, siis sadakond.

Osa asju on kirjas märkmikus, ükskõik, kas digitaalses või vanal heal paberil. Kui neid ei jõua tehtud, kirjutad järgmisele päevale ümber, mil sa ei leia samuti nende jaoks aega.

Märkmelipikud töölaual, kuvari küljes, rahakoti vahel, märkmikus, autos, kemmergus, kõikjal. Kes teab, mis neil kõigil on kirjas?

Dokumendid lauanurgal või äärmuslikemail juhtudel kõikjal, paarikümnesentimeetrisest lauda katvast kultuurikihist töötooli ümbritseva ühtlase paberimassini, mis takistab toolirattaid veeremast. Seal kuskil on kindlasti mõned jube olulised tegevused, aga kellelgi pole aimu, mida need endast täpselt kujutavad. Aga kuklas haamerdav tunne ütleb, et kuskil tiksub järjekordne miin, mis võib iga kell tähelepanu puuduse tõttu plahvatades tuua kaasa väiksemat sorti tormi teeklaasis.

Kodus: ostunimestik külmkapil, mõned paberid diivanilaual, kaheksa aastat paigaldamata põrandaliist, kääksuv uks, aastaid koristamata kelder, pabereisse-raamatuisse mattunud öökapp, hulk ideid ja uitmõtteid mitmes peas segiläbi töömõtetega.

Uudised veebilehtedel. Alates olulistest eluks pea hädavajalikest sõnumeist lõpetades ühelt poolt globaalpoliitilise olukorra ja teiselt poolt uudistega nagu näiteks „Lindsay Lohani kints on täitsa pekkis“.

See oli alles algus. Siis laskus järgmine infopilv.

Hakatuseks välksõnumid – Windows Live Messenger (tuntud ka kui MSN) ning Skype. Kui oled arvuti taga, siis oled ju kättesaadav!

Siis Facebook. Kui ennustasin poolteist aastat tagasi, et Orkuti ajastu on Eestis läbi, nappis uskujaid. Nüüd on näha, et Orkut pole küll surnud, kui lõhnab imelikult, kui parafraseerida Frank Zappat. Aga sotsiaalsed loomad nagu oleme, on vaja tšekata nii Facebooki, Orkutit, LinkedIni ja Plaxot ning vist veel mingit võrgustikku, mille nime isegi keegi ei mäleta, aga mida mõned mudilased kasutavat siiani.

Nüüd Twitter. „Kui sind pole Twitteris, siis pole sind olemas!“ pröökavad uue meedia gurud. Oled ikka küll. Aga Twitter on kasulik võrgustumis- ja infoleviku vahend sellest hoolimata (ütles @kristjanotsmann 140 tähemärgiga).

Ja siis veel info kogu maailmast, mida vahepeal jõudsid tehnoloogiasõbralikumad meist RSSi vahendusel lugeda (RSS on selline teenus, mis jälgib lehtedel toimunud muudatusi ning annab neist meile teada). Mu jaoks on küll RSS surnud, sest ma lihtsalt ei taha jälgida mitutsada uudiskanalit, mille vahel ma valida ei suuda. Parem vaatan vahetevahel, mida mu Twitteri kontaktid on põnevat leidnud.

Lisaks veel enda mõtted. Nagu teisi asju veel vähe oleks.

Tulemus: uitmõtted, mis ei lase olulistele asjadele keskenduda; unehäired, sest kell 2.17 meenub, et midagi olulist jäi tegemata; ärevus, et midagi olulist on kindlasti kuskil veel, millele me pole piisavalt tähelepanu pööranud.

Mida peale hakata? Annan 12 soovitust

1. Vaata kriitilise pilguga üle kõik infokanalid, mida tarbid ning loobu kõigest, mis pole kvaliteetseks eluks vajalik –e-uudiskirjade ja listide tellimusist, mida sa tegelikult ei loe, kirjuta filtreid, mis liigutavad ebaolulisi kirju prügikasti.

2. Vajalikku infot hangi teiste inimestega rääkides. Enamik meist on mingis valdkonnas vaieldamatu ekspert. Sedapidi jõuab kvaliteetne info meieni inimlikumalt ja vahetumalt.

3. Keera teler reklaamipauside ajaks hääletuks – infot on niigi palju. Proovi seda mõnel õhtul ja pärast võrdle seda eelmisega.

4. Võta ette mõttepuhastus, mille käigus vaata üle kõik nö kogumissahtlid, kuhu praegu infot kogud. Selle töö käigus koosta nimekiri võimalikest tegevusist. See tuleb pikk. Aga kõiki neid asju sa ei pea tegema. Sõelu sealt välja oluline viiendik, mis annab neli viiendikku su elu kvaliteedist.

5. Vähenda kogumissahtlite arvu. Kasuta ühte või kahte meilikasti, märkmikus ühte lehte ideede ja uute tegemiste jaoks, ümbrikku saabuvatele dokumentidele ja paberitele. Kogu saabuvat infot nii vähestesse kohtadesse kui võimalik, sest siis on sul iga päev vähem kohti üle vaadata, et mõista, mida pead tegema.

6. Keera arvutis kellad ja viled maha. Tegelikult pole ju vaja, et uue meili saabumisel avaneb hüpikaken, tuba läbistab „kõll“ või „ding-dong“ ning ekraani all paremas nurgas vilgutab end ümbrik, mis annab teada järjekordsest postkasti potsatanud pakkumisest. Rääkimata MSNi ja Skype kõllidest ja plinks-plonksidest. Tarbi infot siis, kui sa seda tahad, mitte siis, kui teised seda soovivad.

7. Tšekka e-kirju nii tihti kui vaja, aga vasta ainult neile, mis tegelikult ka nõuavad viivitamatut vastust. Ülejäänutele vasta kord päevas ning teata sellest ka oma kontaktidele, et nad paanikasse ei satuks, kui sa pole viie sekundi pärast meilile vastanud.

8. Vaata kord päevas läbi saabunud kirjad, uued ideed ja teiste pakutud tegevused ning otsusta igaühe puhul, kas ja mida pead sellega ette võtma. Proovi jõuda nii kaugele, et päeva lõpuks on su inbox tühi. Lisa tegevused tegevusnimestikku.

9. Kasuta otsinguagente nagu Google Alerts ning twitteralerts.net. Facebook häälesta nii, et see saadaks su meilile ainult need sõnumid, mida vajad. Kirjuta oma meiliprogrammi filter, mis tõstab kõik sõbrakutsed ning ebaolulisemad facebookiteated eraldi ümbrikusse, kust saad neid kord-paar päevas korraga lugemas käia.

10. Lepi sellega, et Twitter ja Facebook tõid kaasa info tarbimise paradigma muutuse – kogu infot pole enam võimalik tarbida. Oleme nagu nõukaaegses anekdoodis, milles seersant ühendas sujuvalt aja ruumi, käskides sõduritel kaevata kraavi „siit kuni lõunani“. Kui lähed Facebooki või Twitterisse, siis näed käesoleva hetke infokildu ajastu vaimu peegeldusena. Ja see on päris tore, sest aitab keskenduda rohkem hetkele, mitte olla kinni minevikus.

11. Puhka aktiivselt. Kui himu läheb väga kangeks, siis luba endale kord-paar päevas rämpstoitu elu24de ja delfide veergudelt, aga vähenda doosi iga päev veidi, et ärajäämanähtusid leevendada ning lõpuks loobuda (huvitav, miks ei avaldata rämpsuudiste lehtedel hoiatust „Infoporno tekitab kergesti sõltuvust. Ära alusta!“)

12. Infouputuselt tagasi võidetud hetkedel mine õue, jaluta veidi ning hinga, kuula ja vaata, mis maailmas päriselt toimub. Räägi inimestega ja kuula, mida neil öelda. Lõppude lõpuks on ju see päris maailm, milles elad, mitte digisuhtlusest pakatav virtuaalne ümbruskond. Olukord muutub siis, kui jõuame täiendatud reaalsuseni (augmented reality), milles on digiinfo loomulikult segunenud tavapärase maailmaga. Aga selleni kulub veel aastaid.

Mida nii käitudes kaotaksid? Mida võidaksid?

MIllised on need elu elu aeglasemaks muutvad ja infotulve vähendavad nipid, mida ise kasutad?

Kuidas vältida tegevuste edasilükkamist?

/0 Comments/in , , , , /by

Hulk inimesi on andnud endale ja teistele uusaastalubadusi. Enamik neist on igavad (a la võtan mõne kilo alla, loobun suitsetamisest või rämpstoidust, ostan uue kušeti). Ma ei ütle, et sellistel lubadustel oleks midagi viga – igati asjalikud, ainult, et… Kuidagi igavavõitu on.

Miks nii? Põhjus: lihtne on ju mängida tuntud mängumaadel ning hiljem öelda – ma ju teadsin, sellest ei saa asja. Inimene kobab ringi oma mugavustsoonis ja häda ei miskit.

Palju ägedam oleks teha midagi uut ja ennenägematut (õpin iga päev midagi uut ja nii 365 päeva järjest, ma ei ütle kellelegi aasta jooksul halvasti, ütlen alati „jah“, kui vähegi võimalik, teen midagi enda jaoks enneolematut, mida enne pole proovinud, kolin hoopis mujale, kus on palju vähem lund ning palju soojem ilm). Kui lubadus on silmapaistvalt paeluv, ahvatlev ning väljakutset ja pingutust nõudev, siis seda on kummalisel moel lihtsam ellu viia, sest see nõuab suuremat pingutust. Paradoks?

Ning isegi sel juhul on imelihtne jätta asi sinnapaika. Jõuab, selle kiire asjaga on aega…  Edasilükkamine pole mitte probleem, vaid sümptom, mis viitab hoopis teisele probleemile. Küsimus ongi selles, kus asub edasilükkamist soodustav probleem. Kas meil on puudu oluline infokild? Kas meid takistab hirm? Milline täpsemalt? Kas me üldse täpselt teame, mida on vaja teha? Ja kui ei tea, kuidas saaksime seda teada?

Enamike asjade puhul me jõllitame takistust, mitte sihtmärki. Nagu väike laps õpiks jalgrattaga sõitma. Selle asemel, et teed vaadata, uurib ta üha uusi kohti, kuhu otsa ei tohiks sõita: „Ma ei tohi sõita põõsasse, ma ei tohi sõita põõsasse, uups, sõitsingi põõsasse.“ Nii peaksime meiegi vaatama eesmärki, mitte teel olevat takistust (mis põhjustab eesmärgini jõudmisel edasilükkamist). Takistus huvitab meid ainult nii palju, et kuidas saame väikseima energiakuluga sellest üle või ümber. Aga tavaliselt käitume risti vastupidi: „Ma ei taha astuda esimest sammu, ma ei taha astuda esimest sammu, raisk, ma ei astunudki esimest sammu…“

Seega on kõige olulisem küsida endalt kahte küsimust: “Miks ma tegelikult tahan jõuda eesmärgini?” ning “Milline on minu järgmine tegevus eesmärgini jõudmiseks?“ Ja vastuste leidmisel viivitamatult see tegevus ette võtta ja ära teha.

Nüüd otsusta, mis on just täna kõige olulisem, milline on see üks tegevus, mille teed esmalt ära teel eesmärgi poole ning miks just täna on hea päev selle tegemiseks. Oledki sammu sihile lähemal.