Mida me ikkagi öelda tahtsime?

Eesti keeles on hulk väljendeid, mida kasutame vähimalgi määral neile mõtlemata. Nende seast leiame kolm head soovi: “Tervist!”, “Head aega!” ja “Hüvasti!”

Plartsatame neid välja nagu tühiseid sõnakõlkse, kuid tegelikult on nende taga sügavam sisu, mis võiks väljendada meie siirast soovi.

Kreeklastel on tavaks soovida kohtumisel peale ilusa päeva esmaspäeviti ilusat nädalat, kuu esimesel päeval ilusat eesootavat kuud või 1. juunil ilusat suve. Või tervitamisel öelda “Tervist sulle!” Ja lahkumisel soovide sama või hoopis mõnusat pärastlõunat või kena õhtut. Tavaliselt pole need lihtsalt kulunud väljendid, vaid siirad soovid.

Mida meie mõtleme, kui ütleme kellelegi “Tervist!” või lihtsalt “Tere!”? Ega vist suurt midagi. Aga kui oleme mõttega selle soovi juures, siis soovime ju inimesele rohkelt tervist, et tal oleks hea elada ning ta suudaks endast anda inimkonnale parima, mis tal on.

Või mida mõtleme soovides “head aega”? Sageli mitte midagi, kuigi see väljend väärib mõtestamist, sest soovime sellega ju kõike head – seda, et inimest ootaks ees hea ja muredest prii aeg.

Või väljend “hüvasti”, millele kipub manu tulema kergelt letaalne varjund. Rääkimata Jumalaga jätmisest, mis näib viitavat sellele, et ega me seda inimest enam näe. Kuid ka nende puhul loodame, et inimesel läheb kõik hästi, kõik sujub hüvasti, et Jumal on temaga ja aitab teda.

Seega järgmine kord, kui soovid kellelegi head aega või ütled “hüvasti”, siis mõtle, mida sa tegelikult soovid. Need väljendid on nagu väikesed heateod, mis annavad teisele inimesele hüva soovi teele kaasa.

Head aega. Hüvasti.

PS. Vaata ka seda, mida Elina Kivinukk rääkis TEDxil tere-ütlemise heast kombest.