Rööprähkluse asemele meelevirgus

Rööprähklemise ehk multitasking’u asendamine meelevirguse ehk mindfulness’i valda kuuluvate tehnikatega aitab tulemuslikkust oluliselt suurendada ning pinget leevendada.

Rööprähklemise all pean silmas eelkõige seda, kui inimene proovib teha samal ajal kaht mõtlemist või keskendumist nõudvat tegevust: näiteks samal ajal kirjutada e-kirja ja kuulata, mida teine inimene räägib. Erinevad uuringud näitavad, et sellisel moel suudab mitmetoimeline olla alla 0,5% inimkonnast.

Suurem osa inimesi teeb üht asja korraga ning lülitub ühelt tegevuselt teisele ümber. Mõnel meist käib ümberlülitumine kiiremini ja teistel aeglasemalt. Kui meile tundub, et mõni inimene suudab rööprähelda, siis tegelikult suudab ta võib-olla hoopis välkkiirelt lülituda tegevuste vahel ümber.

Valdav enamus inimesi töötab rööpräheldes aeglasemalt kui üht tegevust korraga tehes, kuid aju vallandab mitut asja korraga tehes rohkem mõnuhormoone ning inimesel jääb mulje nagu jõuaks ta rohkem teha ja asjad sujuksid kiiremini. Tegelikkuses kulub tegevusteks kauem aega. Ühe hüpoteesi kohaselt on tegemist organismi kaitserefleksiga, mis aitab meil sel moel paremini toime tulla igavate ülesannetega – kui neid teha samal ajal mõne huvitavama asjaga, siis tajume aja kulgu kiiremana.

Rööprähklusel on üks puudus peale väiksema tulemulikuse veel: kui teeme mitut asja korraga, siis kasvab vigade tegemise tõenäosus hüppeliselt. Keskendudes ühele tegevusele, saab tulemus oluliselt kvaliteetsem.

Loomulikult suudame teha mitut automaatset tegevust ühe mõtlemist nõudva tegevusega samal ajal. Näiteks saame samal ajal arvutis lihtsat meilivastust kirjutada, juua kohvi ja kuulata poole kõrvaga ümbruskonnas toimuvat. Või juhtida autot, vestelda kõrvalistujaga ja kuulata raadiost taustaks muusikat. Ent niipea, kui tekib liiklusohtlik olukord, siis jätame automaatselt jutu katki ja keskendume auto juhtimisele.

Meelevirgus aitab

Rööprähkluse vastandiks on meelevirgus ehk mindfulness. Üks kaasaegsele läänemaailma meelevirgusele alusepanijaid Joe Kabat-Zinn defineerib seda kui “sihilikku käesolevale hetkele tähelepanu pööramist hinnanguid andmata.” Me asume vaatleja rolli ja sedastame neutraalselt, mis nüüd, siin ja praegu toimub. Kui suudame ennast ja meid ümbritsevaid olukordi vaadelda kõrvalolija pilguga, siis reageerime adekvaatsemalt ja pingeolukorrad lahenevad hõlpsamalt.

Meelevirguse tehnikaid on erinevaid nagu ka nende kasutamise võimalusi töö- ja eraelus. Toon mõne näite.

Paus kannab

Kõige lihtsam on alustada sihikindlate pauside loomisest päeva. Näiteks enne tööga alustamist istud mõne minuti sirge seljaga, vaatad kaugusse või sulged silmad ja keskendud hingamisele: märkad, kuidas hingad rahulikult sisse ja seejärel rahulikult välja.

Kui hingamine on korrastunud, siis jälgid end kõrvalt: kas otsaesine ja silmad on lõdvestunud, millises pea osas tunned väsimust või pinget, kus täpsemalt kaelas, õlgades või seljas on pinge, ega kõht ole krampis, mis tunne on kätel-jalgadel. Kui mõnes kohas tunned pinget, siis võid seda kohta veidi rahulikult liigutada-lõdvestada ning mõelda, et see piirkond on juba lõdvestunud. Selle tulemusena annab pinge järgi.

Seejärel naeratad kergelt, pooleldi sissepoole, ja asud eesootava töö kallale.

Selliseid lühikesi pause tasub teha võimalusel iga poole tunni tagant. Samuti on arukas alustada tööpäeva sellise pausiga, võtta kerge paus enne ja pärast lõunapausi ning tööpäeva lõpus. Selle tulemusena sujub töö lihtsamini, tulemuslikumalt ja pingevabamalt.

Ärritus kontrolli alla

Meelevirguse tehnikad tulevad appi ka ärrituse puhul. Üks lihtsamaid võtteid, mida tasub harjutada on alljärgnev.

Kui mingi asi, tegevus või inimene ärritab sind, siis esimese asjana tee väike paus ja katkesta pooleliolev tegevus. Selle asemel, et prahvatada oma ärritus välja, hinga lihtsalt rahulikult sisse-välja ning teadvusta, et oled ärritunud. Järgmise sammuna jälgi oma keha: milliseid pingeid see ärritus põhjustas. Kui leiad pinge all oleva koha, lõdvesta see. Võimaluse korral tee järgmised 5-15 minutit hoopis midagi muud, kui võimalik. Seejärel naase ärrituse põhjustanud olukorra juurde. Kui tegevuse vahetamine pole võimalik, siis pole hullu – oled praeguseks juba maha rahunenud ja suudad olukorda lahendada märksa nutikamalt ning rahulikumalt.

Märgatav kasu

Meelevirgus ei kuulu juba mitukümmend aastat salateaduste valda, vaid seda on uuritud mitmetes ülikoolides. Uuringud on näidanud, et meelevirgust harrastavate inimeste tähelepanu- ja keskendumisvõime kasvab, töötulemused paranevad nagu ka rahulolu endaga. Samal ajal väheneb düstressi ehk pahapaine osakaal.

Enda muutmine on keeruline ja seda saab teha ainult väikeste sammudega. Hakatuseks võta käesoleval nädalal ette ja tekita päeva väikeseid pause, mil jälgid end kõrvalt ja lõdvestud. Proovi neid teha iga päev paaril korral ning kui leiad selle olevat kasuliku, muuda mikropause sagedasemaks.

Kui see tuleb juba välja, siis harjuta kohe konflikti tekkimisel end aega maha võtma. Pikapeale suudad pingelisi olukordi juba ette ennustada ning võtta tempo maha enne olukorra ärevaks muutumist.

Sel moel, samm sammu haaval, märkad end hinnanguid andmata kõrvalt jälgides, et meel on rahulikum, tulemused paremad ja tuju mõnusam.

5 võtet projektiväsimusega toimetulekuks

Keegi ei naerata enam. Inimesed põrnitsevad üksteist kerge tüdimusega altkulmu. Projektimeeskonna koosolek meenutab tüütu kolleegi matuseid, kus osalejad on lihtsalt nõutult vait ja loevad vargsi telefonist e-kirju. “See projekt pole surnud, aga lõhnab imelikult,” parafraseerib projektijuht Frank Zappat.

Mida nüüd peale hakata? Näitan mõnda võtet, mis võivad anda vinduvale projektile uuesti hoo sisse.

1. Vaata üle projekti lõppeesmärk

Esimese asjana tasub vaadata üle projekti lõppeesmärk ning kontrollida, kas siht on endiselt selge ja kas inimesed endiselt tahavad jõuda lõppeesmärgini. Siin võib abi olla ühest Marshall Goldsmithi harjutusest.

Selle puhul paneb projekti meeskonna tuumiku iga liige kirja kümnepunktiskaalal, kui palju ta praegu panustab projekti tulemuseni viimise nimel. Teises ringis paneb iga tuumiku liige kirja, kui palju ta tegelikult saaks panustada. Kolmandas ringis arutab meeskond, mida saaks igaüks teha, et realiseerida oma potentsiaal ehk tõsta oma panus soovitud tasemeni.

Kui lõppeesmärgi ülevaatamine on tüütu, võib proovida ühiselt joonistada, milline näeb maailm välja, kui projekt on edukalt lõppenud. See aitab vahel eesmärgi sõnastamise raskustest üle saada.

2. Kaardista projekti hetkeseis

Oluline on ühine arusaam sellest, kui kaugele oleme projektiga jõudnud. Mis on praegu hästi? Millised on olnud olulisemad suursaavutused? Millised asjad toimivad? Mida oleme projekti käigus õppinud? Kus mujal saame neid õppetunde kasutada?

Teiselt poolt ka: millised olulised asjad on ebaõnnestunud? Mida oleks vaja teisiti teha, et neid toimima saada? Millised on praegused kõige suuremad takistused edasiliikumiseks? Millised on erinevad võimalused nende ületamiseks?

Need on mõned asjad, mida võiks arutada.

3. Tekita kiireid võite

Vaata värske pilguga üle projekti tegevuste loetelu ning leia, millised tegevused annaksid kiireid võite. Eduelamused loovad tegutsemistahet ning aju laseb end tavaliselt üsna hästi ära petta, sest see ei tee vahet olulistel ja pisiasjadel: õnnehormoonid pääsevad paisu tagant mõlemal puhul.

Seepärast tasub leida paar-kolm lihtsamat sorti asja, millega tiim tuleb toime ning mida tasub tähistada. Sel moel saab vahel projekti kivi tagant lahti ning võib asuda olulisemate ja keerulisemate asjade kallale.

4. Võta mõni vaheprojekt töösse

Üks võimalus on leppida kokku vinduva projekti külmutamises teatud ajaks ning selle aja jooksul teha hoopis mingi muu väiksem projekt valmis, et seejärel värskete võitude jõul naasta külmutatud projekti juurde.

Vahel lihtsalt ei jaksa kuude ja aastate kaupa sama asja ajada ning meeskond vajab vaheldust.

5. Vaheta inimesi ja rolle

Kui võimalik, siis võib tuua värskenduse kaasa projektis osalevate inimeste, nende rollide ja vastutusalade vahetamine ja muutmine. Vahel piisab sellest, kui kõige väsinum projektimeeskonna liige leiab endale kuskil mujal arukamat rakendust ning väljastpoolt tuua tema asemele uus inimene. Vahel piisab sellest, kui paar inimest vahetavad omavahel osa ülesandeid.

Hea suund toob rahulolu

Vana ütlus “kui inimesed teevad plaane, siis jumalad naeravad” peab paika, sest elu on planeerimatu ning rohkem või vähem meeldivatest üllatustest tulvil. Ometigi jõuame tõenäolisemalt kohale, kui loome piisavalt paindliku plaani ja hoime suunda, korrigeerides plaane vastavalt hetkeseisule.

Jagan mõnda lihtsat võtet, mille abil end uueks aastaks valmis panna.

Terviklik plaan

Esimese asjana on hea veidi unistada. Inimene moodustab terviku. Mulle meeldib jagada asju kolmeks, sest meie kultuuriruumis püsivad need kolmekaupa hästi meeles. Veel meeldib mulle keskenduda, tegeleda ühe asjaga korraga. Seega võiks hakatuseks ette võtta era- ja pereelu, siis isikliku arengu ning lõpuks tööelu. Kui tahad, kasuta mõnda muud järjestust, aga need kolm valdkonda määravad elu kvaliteedi.

Mõtle hakatuseks era- ja pereelu peale. Millised olulised asjad peaksid uuel aastal kindlasti aset leidma? Millised asjad säilima ja tugevnema? Mida tuleks muuta? Millest tuleks loobuda?

Kasuta mõtlemisel seda viisi, mis klapib sinu tüübiga kõige paremini. Kui oled visuaal, siis kritselda ja sirgelda paberile või joonista mõttekaart. Kui auditiiv, siis aruta plaane kellegi teisega, räägi neist ja palu oma juttu vestluskaaslasel tagasi peegeldada. Kui kinesteetik, siis võta ette kasvõi üks pikem jalutuskäik, mille käigus mõtiskled. Või ehita kasvõi lego klotsidest mudel.

Oluline on see, et saad unistada takistusteta.

Kui oled eraelu unistusega saanud ühele poole, võta ette isiklik areng. Kui sellega ühel pool, siis tööelu.

Pärast kolme valdkonna läbi käimist püüa leida neid asju, mis mõjutavad kõiki kolme soodsas suunas või vähemalt kahte kolmest ilma, et kolmas kannataks oluliselt. Need on uue aasta olulised suunad.

Soovi korral võid lisada mõõdikuid, mille tulemusel saad hinnata, kui kaugele oled mingis suunas jõudnud. Kui tahad, võid luua ‘vahefinišid’ iga kuu, paari või kolme tagant, et veenduda suuna õigsuses. Loomulikult tuleks igas vaheetapis plaanid üle vaadata ja veidi kohendada, et hoida paindlikust.

Leia ootamatused ja takistused

Elus ei lähe kõik takistusteta. Mõtle ka selle peale, millised muudatused võivad plaanidesse tulla: mõned neist on soodsad ja mõned takistavad. Esmalt proovi ennustada eesootavaid muutusi ja siis hinda, milline on nende mõju ja tõenäosus. Seejärel võta ette kõige mõjusamad ja tõenäolisemad neist ning mõtle paar varianti juhuks, kui ootamatus leiab aset. Kui oled kasvõi mõttes korra selle olukorra läbi käinud, tuled päriselus sarnases olukorras paremini toime.

Ära pööra takistustele liiga palju tähelepanu, sest muidu võib sündida isetäituvate ennustuste sündroom – hakkame alateadlikult end nende suunas tüürima. Mõistlik riskide teadvustamine seevastu tuleb ainult kasuks.

Esimesed sammud

Nüüd pane end valmis teekonna muutuseks. Leia iga suuna puhul kolm esimest sammu ja lepi endaga kokku, millal asud teele.

Teele asumise hetk peab olema õige. Enne reisi ju paneme end valmis: vaatame, et kõik vajaminev oleks olemas, ning kui midagi on puudu, siis hangime selle. Kas sul on reisiks kõik olemas? Mida sa veel tegelikult vajad?

Pane kirja teele asumise päev ja päev varem vaata veel plaanid üle, et järgmisel hommikul virgelt alustada. See päev ei pea olema 1. või 2. jaanuar, vaid võib olla varem või hiljem. Minu uuendatud tee saab alguse siis, kui jõulud on läbi. See annab uuele aastale sisse tõeliselt mõnusa hoo.

Üks asi veel: mõnele inimesele sobib seltsis reisimine ja teised eelistavad üksindust. Kui oled seltsiinimene, siis leia keegi, kes iga paari nädala tagant võtaks sind rahulikult pool tundi kuulata, et kuidas sul on läinud ja mida edasi teed. Kui oled üksinduse sõber, siis võta iga paari nädala tagant pliiats ja paber või tee jalutuskäik ning reflekteeri, kuidas on läinud ning kuhu ja kuidas liigud edasi.

Väärib proovimist. Turvalist ja meeldivat teed meile!

PS Kui tahad tulla koos uut aastat läbi mõtlema, siis tule 13. jaanuaril koolitusele!

Koosolekute 9 kokkulepet

Kogusin kokku mõne oma kliendi koosolekute hea tava ning ühendasin nende kokkulepped ühte loetellu.

  1. Koosolek on väga kallis juhtimisvahend, sest sellel olevatel inimestel on tõenäoliselt teisi olulisi tegevusi samuti. Kas koosolekule on alternatiiv nagu näiteks e-kiri, Skype’is vestlus või ühiselt muudetav dokument? Kui ei, siis on arukas korraldada koosolek.
  2. Saada korrektne kutse vajalike osalejatele. Miks koosolek tuleb? Mis on selle eesmärk? Kirjuta eesmärk koosolekukutse teemareale. Mida koosolekul arutame? Kirjuta päevakorrapunktid kutse sisusse. Keda on koosolekule tingimata vaja? Saada ainult neile kutse. Millist eeltööd nad peaksid tegema? Lisa see info koosoleku kutsesesse nagu ka taustamaterjalid. Kui need asjad peaksid olema koosoleku kutsest puudu, on kutsutul õigus otsust põhjendamata koosolekust keelduda.
  3. Koosoleku kokkukutsuja ei ajasta koosolekut selleks ajaks kui osalejatel on kalendris kirjas mõni teine sündmus, st osalejate kalendrisse ei tekitata topeltbroneeringuid. Kui osaleja saab kutse ajaks, mil tal on teine sündmus kavas, võib kutsele saata äraütleva vastuse otsust põhjendamata. Kui kutsuja näeb, et osaleja on hõivatud koosolekuks kavandataval ajal, siis võib temaga silmast silma või telefonis läbi rääkida ja uurida, kas ta saab ja tahab oma plaane muuta.
  4. Koosolekuks valmistuvad ette nii selle juht kui ka osalejad. Kui kellelgi on ettevalmistus tegemata, siis ta annab sellest teistele piisavalt vara teada ning võimalusel jäetakse koosolek ära või lükatakse edasi. Ettevalmistamata koosolekul pole mõtet enda ja teiste aega raisata.
  5. Koosolek algab täpselt. Hilinemine on hilineja mure. Koosolek lõpeb täpselt. Veel parem, kui koosolek lõpeb 5–15 minutit kokkulepitust varem, sest siis jõuavad osalejad õigeks ajaks uuele koosolekule. Koosoleku lõpus korrastavad osalejad ruumi.
  6. Koosolekute vahele jääb piisav aeg selleks valmistumiseks, vajadusel koosolekule sõitmise aeg ning koosoleku kokkuvõtte laialisaatmiseks. Kui see aeg puudub, võib kutse põhjendamata tagasi lükata.
  7. Koosolekul räägib korraga üks inimene. Räägib lühidalt ja konkreetselt. Koosolekul saavad sõna kõik, kel midagi sisukat öelda.
  8. Osalejad keskenduvad koosolekule. Sülearvutid ja päädid on lahti neil, kellel on seda vaja seoses koosolekuga. Kui keegi peab telefoniga rääkima keset koosolekut, siis ta lahkub telefonikõneks ruumist. Kui keegi peab arvutis midagi muud tegema koosoleku ajal, siis ta lahkub selleks ruumist.
  9. Koosolek lõpeb kokkuvõttega, mis sisaldab järgmisi tegevusi, nende eest vastutajaid ja tähtaegu. Kui kokkuvõtet pole võimalik teha, siis edaspidi selliseid koosolekuid ei korraldata.

Kuidas võtta aega enda arendamiseks?

Jagasin Hariduse Infotehnoloogia SA seminaril mõtteid selle kohta, kuidas õpetajad saaksid enda arendamiseks võtta sihipäraselt aega. Kui tahad teemat põhjalikumalt uurida, tule 18. oktoobril ajajuhtimise koolitusele – sinna on saadaval veel 6 viimast kohta.

7 sammu töö alustamiseks pärast puhkust

Igavene jant on pärast puhkust tööhoo sisse saamisega. Vahepeal on kerkinud töiste tegevuste kuhi, organismi rütm tiksub endiselt samas taktis puhkuse omaga ning meeleolu kõigub maniakaalse paanika ja depressiivse vaikolu vahel. Asjalikuks saab hakata järgmise seitsme sammuga.

  1. Uuri uudiseid. Esimese asjana küsi lähematelt kolleegidelt, millised olid olulised vahepealsed sündmused ja arengud. Nad suudavad kiiresti filtreerida olulise ebaolulisest ja anda kiire ülevaate neist asjust, mida tegelikult peaksid teadma.
  2. Skänni e-kirjad. Käi hoogsalt läbi puhkuse ajal saabunud e-kirjad. Tähista lipukese või tärniga need, mis nõuavad tegutsemist või põhjalikumat lugemist, ja kustuta tarbetud. Eesmärk on skännida kirjade pealkirju ja alguslõike, mitte hakata kohe tegutsema ja kirjadele vastama.
  3. Tee paus. Vajadusel eraldu inimestest ja võimalikest häirijatest, sule silmad ja lihtsalt ole mõni minut rahulikult. Hinga nina kaudu rahulikult sisse. Ja siis välja. Lihtsalt keskendu rahulikule hingamisele. Kui mõni mõte tuulab peas ringi, siis märka seda ja keskendu hingamisele – küll see oluline mõte naaseb vajadusel hiljem. Pärast paari-kolmekümmet hingamist ava rahulikult silmad ning naase tavakeskkonda. Kui sulle ei meeldi niisama rahulikult istuda, siis võid ka õue minna ja pargis või looduses veidi jalutada tavapärasest paar korda aeglasemas tempos. Kui rabelemise vahele teha paus, toimib aju pärast tulemuslikumalt ning suudame langetada paremaid otsuseid.
  4. Pane olulised asjad kirja. Võta paberileht ning kirjuta peast sellele 3–7 kõige olulisemat tegevust või lahendamist vajavat teemat. Võid kasutada ka märkmepabereid: üks teema või tegevus ühele paberile. Soovi korral võid teemad-tegevused ka hoopis joonistada. Kui tõesti muidu ei saa, siis kirjuta need arvuti abil. Sea tegevused tähtsuse järjekorda.
  5. Lahenda pisiasjad. Ava uuesti kirjakast ning lahenda ära kõik teemad, mis võtavad aega paar minutit või vähem.
  6. Tee paus. Sama moodi nagu punktis 3 kirjeldatud.
  7. Tee plaan. Võta punktis 4 kirja pandud oluliste tegevuste nimestik ja otsusta, millal sa mingi asjaga tegeled järgmise paari nädala jooksul. Märgi tegevused kalendrisse või tegevusnimestikku. Võta veel kord ette kirjakast ning käi hoolikalt läbi varem tegutsemiseks lipukese või tärniga tähistatud kirjad. Otsusta iga kirjaga, mida sa sellega ette võtad. Lisa need tegevused oma järgmise paari nädala tegevusplaani ning vajadusel anna kirja saatjale teada, millal ja kuidas tema teemaga tegeled. Viimase asjana viska pilk peale järgmise päeva plaanile ja uuri, millised on su homsed kõige olulisemad tegevused.

Kui need asjad tehtud, on esimene tööpäev läinud täiega asja ette. Ülejäänud päev võta rahulikult, sest ega sa midagi asjalikku täna nii ehk naa enam ei tee.

3 põhjust, miks aega on vähe

Ajapuudus on sümptom, mitte diagnoos. Ajapuuduse põhjustavad kolm haigust: tähelepanu, rahu ja prioriteetide puudus.

Kui tihti märkad äris täielikku keskendumist ja pühendumist? Sellist nagu jalgpallimeeskonna treeneril ja jalgpalluritel? Jalgpalli pole keskendumiseta võimalik hästi mängida. Treener keskendub mängule ja võistlustele kui tervikule, jalgpallurid püsivad hetkes ja annavad endast parima mängu võitmiseks. Tähelepanuta ettevõttel läheb sama kehvasti kui Eesti meeskonnal Eesti-Portugali mängus (seis jäi 0:7, millest ühe värava lõime endale ise).

Kui me ei pööra piisavalt tähelepanu sellele, mis me ümber toimub, mida kuuleme ja kuulame, näeme ja vaatame, haistame, tunneme ja tunnetame ning maitseme, siis tormab elu mööda ja meie suhe ümbritsevaga jääb ebaadekvaatseks. Rattas tormates pole võimalik analüüsida, kuidas olukorda parandada. Töötavat mootorit ei saa remontida.

Esimene aega loov võte on pöörata rohkem tähelepanu endale ja oma ettevõttele ning samut ümbritsevale keskkonnale ja inimestele kui meid ümbritseva tervikliku ökosüsteemi olulisele osale. See toob kaasa täpsema ja adekvaatsema reageerimise, mis viib parema tulemuseni.

Teine tegur, rahu. Kui keegi pärib, et kuidas sul läheb, on tavaks vastata: “Oh, ära märgi, nii kiire-kiire kogu aeg, pole isegi aega hingata.” Hõivatus on endiselt moes.

Aga kui vastaks ühel ilusal päeval: “Aega on küll ja veel, sest meil on tavaks tegutseda mõtestatult, mitte tühja rabeleda.” Kumb vastus jätab targema inimese mulje? Loomulikult teine. Aga ainult sel juhul, kui see on tõsi.

Kui ettevõtte kultuur väärtustab rahulikku tarka tegutsemist, on ettevõtte meeskond motiveeritum ja viib ellu olulisemaid asju paremini, jõudes suuremate tulemusteni.

Kolmas põhjus, prioriteedid, lähtub eelmisest kahest. Kui meis on tähelepanu ja rahulikkust, siis saame seada põhjendatud ja läbi kaalutud suuna ning selle saavutamise nimel järjekindlalt liikuda, kaotamata kontakti ümbritsevast elust tulenevate muutustega. Rohkem ei ole rohkem. Kiiremini ei ole rohkem. Paremini on rohkem. See lihtne tõde võiks kehtida nii inimeste, ettevõtete kui ka meie riigi puhul.

Kõik need asjad mahuvad mõiste meelevirgus ehk mindfulness alla. Maailmas on praeguseks juba kümneid, kui mitte sadu ettevõtteid, mis soodustavad töötajaid harjutama meelevirgust. Tarkvarahiid Google. Toidutootja General Mills. Protsessorivalmistaja Intel. Meditsiinikindlustus Aetna. Investeerimispank Goldman Sachs. Need on vaid mõned näited.

Põhjus meelevirge mõttelaadi juurutamiseks ja kultiveerimiseks ärimaailmas on lihtne: rahulikud ja tähelepanelikud töötajad võimaldavad paremaid majandustulemusi ning nende tööga rahulolu on oluliselt suurem.

Mida selle teadmisega peale hakata? Alusta endast. Võta nüüd pool minutit või minut ja lihtsalt vaatle ümbritsevat. Või tunneta ennast, tunne, kuidas õhk liigub rahulikult ninast sisse ja välja. Uuri ja vaatle oma ettevõtet, kuidas see toimib, milliseid väikeseid kohendusi see vajaks, et ettevõte hingaks vabamalt. Vaata hetkeks Eestit: mida peaksime muutma, et elu läheks kindlamalt edasi. Lihtsad asjad.

3 soovitust puhkuse pikendamiseks

Puhkus kaob käest kiirelt kui tuul. Vaevalt jõuad hingata sisse ja välja ning ta ongi läbi. Jagan mõne nipi, mis aitavad puhkust pikendada. Enamus neist pärineb Claudia Hammondi raamatust “Moonutatud aeg”.

  1. Planeeri mõistlik hulk tegevusi. Kui jobutad puhkuse maha, siis see venib nagu näts, aga pärast puhkust tundub, et polnud teist ollagi. Kui planeerid puhkusesse mõistliku hulga tegevusi ning teed need ära ka, siis puhkus möödub kiiresti, kuid sellele tagasi vaadates näib see palju pikema ja sisukamana. Ajul on lihtsalt töötlemiseks rohkem infot.
  2. Ole erinev. Tee uusi asju: õpi midagi uut, külasta varem käimata kohti, võta midagi hulljulget või suisa pöörast ette. Eredad mälestused pikendavad taas puhkusetaju.
  3. Pea paus. Loobu puhkuse ajal e-postist, sotsiaalmeediast ning piira telefoni kasutamist. Sellega muudad oma tavapärast töörütmi ja aju suudab 5-7 päeva pärast hakata veidi rahulikumalt toimima ning saab ka puhata. Enne puhkust suuna e-kirjad kolleegile ning seadista kirjade automaatvastus, pärast puhkust võta päev-paar vahepeal saabunud kirjade läbivaatuseks. Eriti kaval on automaatvastuses paluda inimesel uuesti kirjutada paar päeva pärast puhkuselt naasmist.

Paus kannab

Salvestasin meelevirguse konverentsi esinemise “kõrvaltootena” ühe videoloengu, milles juttu sellest, kuidas hoida tasakaalus paus ja tegutsemine.

Paus kannab from Kristjan Otsmann on Vimeo.

Kuidas muuta või luua harjumust?

Lihtsaim viis on uusi harjumusi ankurdada olemasolevate külge neid täiendades või asendades.

Üks mu arengutoe klient harjus sel moel kavandama eesootavat päeva ning mööduvat päeva kokku võtma. Tema jaoks oli ankur tema kodumaja ukse link. Hommikul võttis ta lingi pihku ning mõtles läbi, mida ta eesootaval päeval tahab ära teha. Tööle jalutades mõtiskles ta, kuidas neid asju teha parimal võimalikul moel. Õhtuti võttis ta kodu ukse lingi pihku ning lasi päeva silme eest läbi, et mõista, millised olid kõige olulisemad asjad, mis juhtusid.

Mõnel puhul võib häiriva, mõttetu tegevuse või lihtsalt halva harjumuse asendada paremaga. Näiteks kui oled harjunud telefoni näppima – üks uuring väitis, et umbes kolmandik meist alustab päeva valgel fajansstroonil istudes meile lugedes ja neile vastates – siis järgmisel korral tee telefoni näppimise asemel paus ning kombi kõikide meeltega sise- ja välisilma, et avastada kasvõi üks huvitav detail. Ühel hetkel märkad, et harjumus on vahetunud.

Või siis võte, mida soovitab Vietnami päritolu Prantsusmaal kloostris elav zen-budist Thich Nhat Hanh: enne telefonile vastamist saabu mõttega kohale. Lase sellel heliseda paar-kolm korda, pane tähelepanu valmis viljakaks vestluseks ja alles siis vasta. Sama soovitab inimeste häälestaja Eda Zahharova: enne telefonile vastamist tule mõttega kohale, tõsta suulagi ja nina veidi kõrgemalse otsekui meeldivat roosi nuusutades, hinga sisse ja siis vasta kõnele.

See on üks asi, millest räägin põgusalt 26. mail Konfera korraldaval mindfulnessi ehk meelevirguse konverentsil.