3 reeglit suhtlusmürgituse raviks

Meie kaugsuhtlemise maht on kasvanud viimase mõnekümne aastaga hüppeliselt ning jätkab kiiret paisumist. Kus on piir? Mida saame teha, et jääda normaalseks?

Kui keegi oleks kirjutanud 30 aastat tagasi iga päev paarkümmend kirja ning vastanud veel mitmekümnele, siis oleks tal diagnoositud grafomaania ja hakatud teda ravima, sest ta häirib ühiskonda oma hälbiva käitumisega. Praegu ütleme säärase inimese kohta: „Näe, kui tubli. Küll tema ikka jõuab!“
Mitu kirja saad päevas? Ja mitmele vastad või mitu kirjutad ise? Lisame siia veel välksõnumid ja telefonikõned. Kui palju jääb aega päriseluks?

Liigne kommunikatsioon toob kaasa mitu probleemi: oleme üha pealiskaudsemad, teeme ajanappuse tõttu ära vähem olulisi asju, pealegi suurendab liigsuhtlus distressi. Infotehnoloogia abil loodud hulgisuhtlust peetakse ka üheks keskendumishäirete laienemise põhjuseks.
Info hulk ning kaugsuhtlus jätkab eksponentsiaalset kasvu. Kuskil peaks ju ometigi saabuma piir, me ei suuda lõpmatuseni killustuda. Valik on meie endi teha: kas jätkame tormamist ja variseme ühel hetkel kokku või pidurdame üha kiirenevat hoogu vähemalt meie endi maailmas.

Tutvustan kolme reeglit, mille olen endale kehtestanud.

1. „Kui vähegi saad, ära kirjuta.“ Just nii olla öelnud Eesti ajakirjanduse grand old man Juhan Peegel. Kui vähegi saad, ära kirjuta e-kirja ega välksõnumit. Enne sõnumi saatmist mõtle, kas seda ikka on päriselt ka vaja. Mis juhtuks, kui sa jätaksid kirja või välksõnumi saatmata või näiteks netiväljaandesse kommentaari kirjutamata?

2. Kohtu, helista, kirjuta. Seegi suhtlemiseelistus pärineb mu ajakirjanikuaegadest. Põhjus on lihtne: kohtumisel saan rohkem infot kui helistades, sest näen inimest. Helistades saan rohkem infot kui kirjutades, sest kuulen ja kuulan. Info puudulikkus tekitab suhtlemises probleeme, sest kui me mõnda asja ei tea – näiteks, seda, millises tujus teine on – siis kipume liiga palju eeldama. Ja eeldamine on kõigi vussiminekute ema, teame Murphy seadustest.

3. Piira end. Piirangud vabastavad inimese hukutavast aplusest. Olen võtnud e-suhtluseks iga tööpäeva lõpus 45 minutit. Selle jooksul vastan kõige olulisematele kirjadele, saadan ära mõne sekundi võtvad viisakusvastused, planeerin, millal vastan pikemat mõtlemist ja kirjutamist nõudvatele kirjadele, ning kustutan ülejäänu.

Sellisel käitumisel on varjuküljed: vahel mu vastus viibib või jätan üldse vastamata ning võin mõjuda ebausaldusväärselt või –viisakalt. Eks siis pärastpoole palun vabandust. Vahel jääb ka keegi oma kirjale agressiivselt vastust ootama, kuid selle vastu aitab meilijalus, milles märge, et reageerin kirjadele tavaliselt paari päeva jooksul. Olen lisanud sellesse soovituse helistada, kui asjaga on kiirem.

Teine, kasulikum pool kaalub varjuküljed üles: kui keskendun mingile tegevusele, teen paremat tööd ja olen efektiivsem; kui vastan, siis sisuliselt; ning mis peamine – mu meel on oluliselt rahulikum, naudin elu enam ning pakun end ümbritsevale maailmale rahulikumal moel rohkem.