Postitused

Kohaolek või tulevikus elamine?

rain_drop_off_grassAjasin ühe tuttavaga juttu möödunud nädalavahetusel ning ta mainis jutu jätkuks, et neetult raske on viibida hetkes, sest ikka on kihk elada tulevikus. Olen enda juures märganud sama: aju planeerib palavikuliselt ikka tulevikulist vaadet, aga vahel ununeb selle juures nautida seda, mis on nüüd, siin ja praegu.

Suur osa inimesi ja organisatsioone planeerib hoolikalt oma tegevusi selleks, et maksimeerida kasumit – aega planeerima ajendab meid eelkõige omakasuiha. Mida produktiivsem oled, seda rohkem voolab küllusesarvest materiaalseid hüvesid. Kui mitte kohe, siis tulevikus kindlasti. Vähemalt loodame seda.

Võib-olla on sellise rabeleva käitumise juured sootuks sügavamal, alates alaväärsuskompleksist, mis sunnib end pidevalt naabriga võrdlema ning püüdma temast vähemalt milleski – ükskõik, kui naeruväärne ja tühine see miski ka poleks – olema parem, ning lõpetades reformistlikku päritolu püüuga tõestada oma äravalitust: kui mul läheb hästi, siis olen Jumala silmis tubli mees ning pälvin taevariigi ausära.

Kohaoleku jõud

Sellisel moel end ning halvimal juhul pere-, kogu- ja ühiskonda kurnates unustame elada käesolevas hetkes. Kas oli see dalai laama, kes ütles kunagi, et suur osa inimkonnast elab minevikus või tulevikus ning olevikku tajuvad vaid vähesed?

Proovi korra hetkeks aeg maha võtta. Lõpeta selle kolumni lugemine ning tunneta, kuidas hingad sisse. Ja siis välja. Ja sisse. Rahulikult. Ja välja veel rahulikumalt. Vaata, kes ja mis sind ümbritseb. Mida kuuled? Milliseid lõhnu haistad? Tõmba korra sügavalt ninaga. Mis maitset tunned? Mis muudab ümbruskonnast su meelt helgemaks, mis väärib tähelepanu ja mis mitte?

Hoopis teine maailm, eks? Aga kui elaks kogu aeg selles, kohalviibivas maailmas, ikka üks hetk korraga?

Päris tore ju. Aga sügaval sisimas kraabib üha valjenev hääleke: “Aga mis sinust saab tulevikus? Kes sind toidab ja katab? Ja pere peale sa üldse ei mõtle, ega ju???!!!”

Ka see hääl kuulub käesoleva hetke juurde.

Müts maha nende ees, kes suudavad pidevalt viibida käesolevas hetkes. Tunnistan, käsi südamel, mina seda ei suuda. Mulle meeldib nautida käesolevat hetke, aga mu meelele on meelepärane uidata tulevikumaastikel ning piiluda ajaküngaste ja -orgude taha. Mis sest, et sealt vaatab vastu vaid miraaž, milleni päriselus tavaliselt ei jõua. Ei, siiski jõuab, kuid lähemalt vaadates paistab pilt sootuks teine. Võib-olla seda muudab eemalt heiastuv uus pettepilt?

Tasakaal

Hüva, kui keskendume sellele, miks me oleme, siis väheneb ajaplaneerimise tähtsus. Aga mitte kauaks.

Hetkes olles märkad varem või hiljem seda, et oled osake ökosüsteemist. Mõjutad ümbruskonda ja ümbruskond mõjutab sind. Kuidas saavutada parim mõju, mis aitaks tegutseda tegutsemata, liikuda liikumata, planeerida planeerimata?

See ongi minu jaoks tasakaaluseisund, kus tajume ümbritsevat ning suudame samal ajal hoida end soositud suunas kulgemas. See eeldab silmapiiril kursi seadmist ja selle hoidmist, et vältida sihitut triivimist, aga teisest küljest ka ajutise heaolu ja kiirelt mööduva õnnelikkuse tunde nimel tühirabelemist.

Mis juhtuks siis, kui me ühiskond tervikuna võtaks rahulikult kulgeda, tajudes ümbritsevat ning seades ja hoides selgelt sihte? Lahendamata on (ja kahtlustan, et ka jääb) küsimus, kui palju kulgeda ja usaldada universumi toimimist, ning kui palju püüda end tüürida selles voos. Aga las ta jääda lahenduseta, ju nii on ka hea.

PS Osa meist elab hoopis minevikus, aga see on omamoodi lugu, mille võtan võib-olla jutuks tulevikus, kui juhtun sellest uitmõttest mööduma.

Pomodoro tehnika säästab päeva

Tomato TimerKasutan juba üle aasta koolituste ettevalmistuses, müügipakkumiste kirjutamisel ning teistegi arvutitööde puhul Pomodoro tehnikat, mis tõstab oluliselt efektiivsust.

Itaallased on pentsikud inimesed: nad kasutavad tomatikujulisi munakelli. Francesco Cirillo loodud süsteem põhinebki tomatitaimeri kasutamisel – eesmärk on töötada segamatult 25 minutit ning seejärel pidada kuni viieminutiline puhkepaus, et kasvõi selga sirutada või vett juua. Kui pomodoro ajal segab miski või keegi sind, siis teed selle kohta märkuse ning ajad asja korda pärast pomodoro lõppu. Kui hakkad katkestusega tegelema pomodoro keskel, siis see “tomat” arvesse ei lähe. Pärast katkestusega ühele poole saamist alustad uuesti, püüdes järgmise pomodoro teha eelmisest parema.

Kui lõpetad töö enne “tomati” lõppu, siis kasutad järelejäänud aja tehtu analüüsiks ning lühikeseks mõtiskeluks selle üle, mida saad edaspidi sarnaste tegevuste juures paremini teha. Kui “tomatist” ei piisa ülesande täitmiseks ja selle lõpetamiseks on jäänud minut või paar, siis võid töö lõpetada ka pärast taimeri helisemist. Kui näed, et mõne hetkelise viivituse sisse sa järelejäänud tööd ei mahuta, siis pead pausi ning jätkad ülesandega järgmise pomodoro ajal.

Pärast nelja pomodoro‘t tuleb pikem, 15-45minutiline paus, mille jooksul näiteks sööd, käid tualettruumis, vastad vahepeal saabunud pisimeilidele ning lõõgastud.

Vähem katkestusi ja parem plaan

Säärase jupitamise tulemusena tõuseb oluliselt produktiivsus, sest meie tähelepanuvõime langeb oluliselt pärast 25 minutit. Kui pärast seda teed kasvõi mõnesekundilise pausi, et sirutada, siis see tõstab efektiivsust 10-20 protsenti.

Tomatisüsteem aitab peale katkestuste vähendamise ka paremini planeerida. Eelmisel õhtul või tööpäeva hommikul sead ülesanded tähtsuse järjekorda ning hindad, mitu “tomatit” igale ülesandele kulub. Järgmise ülevaatuse käigus saad hinnata, kus ennustasid ajakulu valesti.

Pomodoro tehnika aitab ka pisiasjadega lobedamalt toime tulla: olen võtnud oma tööpäevades pisiasjade ajamiseks 2 pomodoro‘t, ühe enne lõunapausi ja teise tööpäeva lõpus. Need asjad, mida kahe “tomatiga” korda ei saa, võivad järelikult oodata järgmist päeva.

Pomodoro tehnika pole ainult täiskasvanute rõõm. Mõni päev pärast seda, kui olin seda ühel oma koolitusel tutvustanud, helistas mulle üks osaleja ning teatas: “Tead, Kristjan, me saime tütre toa lõpuks ära koristatud!” Ema ja tütar leppisid kokku, et koristavad toa ära Pomodoro tehnika abil kaheksaminutilise töösessiooni ja kaheminutiliste pausidega. Kolm “tomatit” hiljem tuba säras ning tütar olevat uurinud, et millal nad jälle tuba koristavad!

Päevik korraldab tegevusi lihtsalt ja mõnusalt

PäevikVahetasin pool aastat tagasi oma digitaalse ajakorraldussüsteemi paberil põhineva vastu. Kui tunned huvi, millega on tegemist, kuidas seda kasutan ja mida olen õppinud, loe edasi.

Brooklynis tegutseva kunstniku Ryder Carolli loodud märgipäevik ehk bullet journal’i ülesehitus aitab võtta vähese pingutusega kasutusele efektiivsust oluliselt suurendava ajahaldussüsteemi, mis aitab samal ajal mõista, mida olulist oled ära teinud.

Avastasin enda jaoks märgipäeviku mõni nädal pärast seda, kui Ryder Carroll oli seda tutvustava video augustis riputanud YouTube’i (Dan Heering, aitäh Sulle tähelepanu juhtimise eest!). Esmamulje oli kahetine: ühest küljest tundus päeviku ülesehitus geniaalselt lihtne ja toimiv, kuid teisest küljest näis mulle, et kirjutamist on minusugusele e-vahendite sõbrale liiga palju.

Huvi uut süsteemi proovida tuli, aga enne nõudis vastamist mitu küsimust. Kas olen tõesti valmis märkmikku kaasas kandma (senine süsteem on Google’i ja Thingsi pilves ja telefoni on lihtsam kaasas kanda)? Kas sellega kaasneb liiga palju kirjutamist? Kas võib juhtuda, et tegevused on hajutatud mitmesse kohta ja ma ei leia enam asju üles? Ja kas Ryder Carrolli süsteem pole mitte liiga ilustatult lihtne?

Teisest küljest rääkis vaist mu sügaval sisemuses sellest, et asi väärib proovimist. Pealegi mulle meeldib sodida ja kritseldada.

Lihtne ülesehitus

Märgipäeviku sisseseadmine on lihtne.

  1. Võta kaustik ja pliiats.
  2. Tee avalehele sisukord. Siia kirjutad edaspidi lehtede sisu ja leheküljenumbrid.
  3. Järgmisele vasakpoolsele lehele kirjuta kuupäevad ja nende kõrvale nädalapäevade esitähed. Lehe alla nurka kirjuta selle järjekorranumber.
  4. Parempoolsele lehele kirjuta selle kuu olulised asjad, mida kavatsed ära teha. Nummerda lehekülg.
  5. Nüüd kirjuta selle kuu päevade tegemised järgmistele lehekülgedele lahti. Igal õhtul paned kirja, mida tegelikult ära tegid. Nummerda iga lehekülg.
  6. Kasuta lihtsat märgenduskeelt: tegevuse ette joonistad kastikese, kohtumise ette ringi ning märkme ette punkti. Kui asi on oluline, joonista selle ette täheke. Sellest ka nimetus märgipäevik ehk bullet journal.
  7. Uue kuu alguses joonista järgmisele vasakpoolsele lehele uue kuu kalender ja paremale tegevused. Käi läbi eelmise kuu tegevused ja kirjuta uude kuusse ümber ainult need tegevused, mida tegelikult kavatsed ka ära teha. Edasi kantud tegevuste kastikesse joonista nool, tehtud ja tegemata jäänud tegevused tõmba lihtsalt maha.
  8. Kui tegemist on projekti ehk loogiliselt kokku kuuluva tegevuste kogumiga, loo sellele uus lehekülg. Kanna sellele üle kõik tegevused, mida on vaja teha selleks, et see suuremat sorti tegu valmis saaks. Ja loomulikult: nummerda lehekülg.

Kohanda süsteem sulle sobivaks

Kõik oli tore esimesed paar nädalat. Süsteemi sisseseadmine võttis pool tundi ning kõik toimis hästi. Aga siis tuli ruumist puudus. Järg-järgult hakkasin tegema süsteemi muutuseid, mille tulemusena nüüd, pool aastat hiljem, toimib süsteem peaaegu laitmatult.

Tegin sellised muudatused:

  • Sisukorrale jätan 3 lehekülge. Eelmine kaustik näitas, et ühest lehest jääb väheks.
  • Kirjutan kogu kuu päevad järjest lahti kuu alguses. Praegu näib, et tööpäevi mahub lehele paar ning puhkepäevi kolm. Vajadusel kirjutan keerulisemad päevad eraldi lahti: see aitab tegevusi mõtestada ning leida, milliseid asju tegelikult pole vaja teha.
  • Rutiinsete tegevuste checklist‘e kirjutan kaustiku tagumistele lehtedele. Seal on leht kaugema tuleviku tegevuste jaoks, ideede leht, rutiinsete tegevuste checklist’id ja muu selline.
  • Planeerin umbes kolm kuud ette, sest mu töö on selline. Seega hoian kirjas ka kolm kuud ette.
  • Tegevusi vaatan üle iga päev või paari päeva tagant ning kannan edasi tegemata jäänud asjad sellesse aega, kui neid tegelikult jõuan teha. Kui olen tegevuse kolm korda edasi kandnud, tuleb see kohe ära teha või minema visata.
  • Olulised tegevused tähistan tärni asemel nende prioriteedinumbriga 1-3, mille ümber tõmban ringi.
  • Korra nädalas ja korra kuus lappan möödunud nädala või kuu läbi ja hoolitsen selle eest, et mõni oluline asi siiski kahe silma vahele ei jäänud.
  • Uue teostust vääriva idee tekkimisel kannan selle järgmise kuu tegevuste loetellu või märkmiku taha ideedelehele.
  • Pikemat ettevalmistust nõudva tegevuse kannan selle tegevusega alustamise päevale piisava ajavaruga. Kui tegevus võtab silmatorkavalt palju aega, siis kannan ettevalmistusaja ka Google Calendarisse.
  • Kellaajaline kalender on mul endiselt Google Calendaris digitaalselt – seda on mugavam kasutada ja märkmikku pole tõesti alati kaasas.

Plussid ja miinused

Ennäe, uus süsteem toimibki nii hästi, et ma ei raatsi oma kassipiltidega päevikust enam loobuda.

Miks mulle uus süsteem meeldib?

  • Mulle meeldib hästi kätte istuva tindipliiatsiga kirjutada taaskasutatud paberile. See on mõnus!
  • Tegevuste läbikirjutamine aitab panna prioriteedid paika. See on kasulik.
  • Kellaajalised asjad Google Calendaris on alati kaasas ja vajadusel on neil märguanded küljes.

Miks mulle uus süsteem ei meeldi?

  • Mul on materjalid laiali kolmes kohas: paberpäevikus, Google Calendaris ja osa märkmeid Evernote’is. Kardan, et mõni asi võib jääda kahe silma vahele.

Nagu näed, on plusse rohkem kui miinuseid. Olen kindel, et see materjalid-kolmes-kohas-laiali-probleem laheneb samuti järgmise poole aastaga ära. Juba praegu on välja kujunenud harjumus ja arusaam, et milliseid materjale millisest kohast leida.

Vaata märgipäevikut tutvustavat videot ja täpsemat kasutusjuhendit aadressil www.bulletjournal.com.

Neli õppetundi pojalt

Meil on oma lastelt õppida väga palju. Olen õppinud meie peatselt kolmeseks saavalt pojalt neli asja, mis aitavad mul enda ja oma asjadega paremini toime tulla.

1. Keskendumine

Kui poiss midagi teeb, siis ta keskendub sellele täielikult. Skeptik leiaks selle olevat loomuliku, sest laps ei suuda ju lühiajalise arengu tõttu multitaskida ehk hulgiaskeldada, sest ta koordinatsioon pole piisavalt hea ja ka taip ei suuda veel piisava kiirusega ühelt teemalt teisele karelda.

Ta tegutseb täielikult keskendudes, säilitades ümbritseva suhtes osalise tähelepanuvõime. Kui ümbruskonnas juhtub midagi väga olulist või meeliköitvat, siis lülitub ta uuele asjale ümber. Vastasel juhul jätkab ta oma tegevustiku kütkeis nagu midagi poleks juhtunud.

Niipea, kui ta kaotab tähelepanu, järgneb mõni probleem. Kui ta näiteks sõidab oma tõukerattaga ja keskendub sellele, kuhu ta välja tahab jõuda, sujub kõik hästi. Niipea, kui tee kõrval tõmbab miski ta tähelepanu kõrvale, kisub ratas lähima takistuse suunas viltu ning poiss on kukkumisest juuksekarva kaugusel.

Üks tähelepanek veel: lapsed ei mängi kellegi teise jaoks. Nad keskenduvad, sest mängivad endale – kui mäng pakub teistele ka huvi, on tore, kuid see pole siht omaette. Just see muudab mängu harukordselt vahvaks.

Õppetund: kui mul on midagi pooleli, siis pean silmas soovitavat lõpptulemust või sihti, mille suunas liigun; lasen tähelepanu kõrvale tõmmata ainult sellest olulisematel ning pikemas vaates kasulikumatel tegevustel. Pealegi on keskendunud töö äärmiselt nauditav – tead ju küll seda tunnet, kui tajud, et mõni tööriist moodustaks otsekui osa su kehast, su  keha ja meelte oskuslikult toimiva loomuliku jätku. Ja tööd tuleb teha endale!

2. Suutmatus oodata

“Issi, tule mängima!”

“Ei, issi kirjutab veel natuke ja siis tuleb.”

“Ii-sss-ii, tuu-le-ee!”

“Jah, sa tahad, et issi tuleks mängima, aga issi tahab veel veidi kirjutada ja tööd teha.” (Olen ju õppinud gordoniperekoolilikult aktiivselt kuulama, eks ju?)

“Ii-ii-sss-ss-iii, koo-hee!”

“Oeh. Kohe tulen.” (Ma ei usu, et need perekooli fanaatikud tegelikult lapsi kasvatavad nii nagu õpetavad, sest need nipid lihtsalt ei toimi).

“Ii-sss-ii, tuu-lee!”

“Jah, juba tulen,” vastan end püsti ajades.

Kui ees ootab põnev tegevus, on jõnglane harukordselt läbematu. Tema vaimne arengutase ei luba ju aru saada, et oodatavat mõnu edasi lükates võib see tulevikus oluliselt suureneda või tuua pikema aja jooksul suuremat kasu. See tähendab võib, aga ei pruugi. Seepärast tuleb kohe tegutseda, kui tundub, et asi on õige ja tegutsemist väärt.

Õppetund: kui silme ees on mõni ahvatlev võimalus, mida tahaks järgi proovida, siis pole tarvis otsida vabandusi pooleliolevaist tegevusist, vaid tegutseda tuleb kohe. Kui ka ei uus tegevus ei anna ka tulemust, siis olen vähemalt proovinud. Eelmise tegevuse juurde naasta saab peaaegu alati.

3. Korda, kuni sind on kuulda võetud

“Mul on punane tartul!” hõikab poiss teisest toast.

Taevas, mis nüüd jälle on… Ei usu, et midagi olulist. “Ja-jah,” kohman vastuseks.

“Mul on pu-na-ne tar-tull!”

Mis asi see tartul veel on? Kartul vist. “Ja-jah, punane kartul,” sedastan. Punane kartul? Misasja?!

“Ee-ei, mul on punane tar-tull!” pröökab mees taas.

Hetk hiljem on ta mu tooli kõrval: “Tar-tull, tule kaasa ja vaata!”

Ega enne vist keskenduda uuesti ei saa, kui olen vaatamas käinud. Ajan end püsti ja astun teise tuppa. “Tartul” on tegelikult traktor. Tõesti punane. Ja tore pealegi.

“Jah, sul on tõesti tore punane traktor,” sedastan.

“Mh-mh!” Mees särab õnnest. No kes siis ei säraks, kui tal on uus tore punane traktor. Sõltumata säraja vanusest. Mis sest, et traktor on ainult pildil. Aga see on ju sama hea kui peaaegu päris.

Mängisime jupp aega ja vaatasime raamatuid. Tore oli.

Õppetund: kordan oma soovi veidi erinevas sõnastuses seni, kuni olen veendunud, et inimesed said minust aru. Ja kui ei saa aru, siis vean inimesed vaatama oma tähtsat avastust, et rõõmu nendega jagada. Inimestele tegelikult meeldib, kui meil mõlemil läheb hästi.

4. Õpi tegutsedes

Meie poeg on teoorias nõrgavõitu. Paaril korral olen kogemata püüdnud talle asjade olemust selgitada, aga ju ma olen kehv seletaja ja õige pea saan aru, et raiskan asjatu jutuga lihtsalt aega. Eks ta ole noor ka.

Parim viis õpetamiseks on näidata ette, kuidas asjad käivad, ning lasta tal endal seejärel proovida. Vahet pole, millega tegemist: joonistamise, paberi lõikamise, voltimise või raudtee kokkupanekuga. Kui poiss asub asja kallale, vajab ta veidi juhendamist ja ette näitamist, seejärel jupp aega nauditavat koos tegutsemist, aga järgmisel korral suudab ta juba ise toime tulla.

Õppetund: Raamatud on suurepärased – neist õppida on väga tore ja kasulik. Kooliski on mõnus ja kasulik käia. Teiste kogemused on head, aga need pole minu omad. Tõeline õppimine toimub ise tegutsedes.

David Kolbi õppimismudeli kohaselt sünnib teadmine konkreetse kogemuse, sellest õppimise, õpitu üldistamise ning selle põhjal uute kogemuste hankimise kaudu.

Aktiivne tegutsemine on parim uute teadmiste ja oskuste omandamise viis, sest õpitu jääb nii mõtteisse ja meelde kui ka kehamällu. Mida aeg edasi, seda rohkem eelistan enne tegutsemist uurida põgusalt teooriat ning siis asuda üsna purulollina tegutsema, et asjad endale aktiivselt selgeks teha.

Vahel osutub selline õppeviis kalliks, aga õppetunnid on seda väärt. Nagu laste jälgimine ja iga päev neilt õppiminegi.

Kolumn ilmus 2. mai “Maalehe” lisas “Ettevõtja” ning on taasavaldatud “Maalehe” nõusolekul.

Lugemissoovitus: “Moonutatud aeg” annab ülevaate huvitavatest aja- ja aju-uuringutest

 

Moonutatud aeg

“Imelise teaduse” raamatuklubi annab aprillis välja saatejuhi, kirjaniku ja psühholoogialektori Claudia Hammondi teise raamatu “Moonutatud aeg”, mis näitab mitmekülgselt ja huvitavalt, kuidas meie aju manipuleerib ajaga, ning annab näpuotsaga nõu, mida selle teadmisega peale hakata.

Kui sulle tundub, et aeg kaob lennates käest või vahel aeg hoopis venib lõpmatuseni, siis Hammondi raamat kummagi probleemiga toimetulekuks juhtnööre ei jaga. Küll aga valgustab ta mõlema probleemi põhjuseid, näidates erinevaid katseid ja uuringuid tutvustades seda, miks aeg tormab vahel meist mööda ning vahel ei taha oodatud sündmus kuidagi kätte jõuda.

Tegelikult meenutab aega suhtumine sageli Koperniku-eelset universumi käsitlust. Sageli eeldame seda, et meie seisame ning aeg liigub. Päriselt on lugu hoopis teisiti: “Aeg ei möödu, aeg lihtsalt on” (lk x).

Seepärast Hammond keskendubki sellele, kuidas mõistus loob ajatunnetust ning sellele, mida neuroteadlased ja psühholoogid nimetavad mõtteajaks. Piin “venitab” ajataju ja näib, et minut kestab igaviku (just seepärast venib aeg depressioonis olevatel inimestel) nagu ka emotsionaalse jada tihedus (sel põhjusel näib hirm piinarikkalt pikana). Pikaajaline isolatsioonis viibimine, näiteks koopas viibimine mõjub vastupidiselt: inimese keha bioloogiline ööpäev kestab 24 tundi ja 31 minutit ning isolatsioonis viibimine viib meid rütmist välja. Hammond kirjeldab Michel Siffre’i, kes veetis nooruses aega uurides kaks kuud koopas välismaailmaga suhtlemata, tunnetas seda teravalt. Loomulikult võttis ta uue sajandi vastu samuti mõnenädalase koopaelu käigus. Aga kuna tema aeg venis ning tal puudus kell, siis tõstis ta šampanjaklaasi aastatuhande vahetuse tähistamiseks kolm ja pool päeva õigest hetkest hiljem.

Põnevat lugemist ja mitmest vallast pärit näiteid leiad raamatust paari õhtu nautimise jagu. Olgu selleks kasvõi Robert Levine’i elutempo mõõtmise katsed. Ta mõõtis 31 riigis üle maailma kolme näitajat: milline on jalakäijate keskmine kõnnikiirus, kaua aega kulub kohalikus keeles postmargi ostuks ning kui täpsed on kellad pankade seintel. Aga see on vaid üks kümnekonnast näitest. Põnevat lugemist leiab sellest küll ja veel: miks mäletame varajastes kahekümnendates läbitud “mälestuste mügariku” perioodist nii palju, miks mõtleme iga 16 minuti tagant tulevikule, miks huvitavate kogemustega täidetud aeg tundub selle käigus lühike, ent tagasi vaadates pikk, miks suudame eesmärke paremini sõnastada kujutledes neid minevikus juba juhtununa. Need on vaid mõned küsimused, millele Hammond vastab ja mille tagamaid avab.

Raamatu keskel ta küll eksleb viivuks esialgsest teemast üsna kaugele, olgu selleks kasvõi piinarikkalt pikk sünesteetikute elu kirjeldus, aga ju on selle põhjuseks Hammondi enda sünesteetilised kalduvused (sünesteetikud on inimesed, kes segavad omavahel erinevaid aistinguid, näiteks kuulevad lõhnu või näevad aega).

Õnneks on raamatu lõpp sama hoogne kui algus. Seal kirjutab Hammond sellest, mida teha selleks, et aeg ei kaoks nii kähku käest. Nipp on väga lihtne. Aga selle saad teada siis, kui võtad raamatu kätte ja loed ise, muidu võtaksin sinult puändi kogemise rõõmu.

Selge siht ja sinkavonka tee

“Mina oskan oma asjadega tegelikult toime tulla küll,” ütlevad inimesed sageli mu koolitustel, “kui ainult nemad mulle sisse ei sõidaks!”

Sama selgub osalejate küsitlustest, mida teeme peaaegu enne iga koolitust: üldjuhul on levinuim probleem see, et teised (nii inimesed kui ka nende põhjustatud sündmused) sõidavad meile sisse ega lase keskenduda.

Kui probleemi süveneda, avastame, et põhjus asub mujal. Päeva lõputult hakkivad ootamatusi põhjustab peamiselt kolm asjaolu: ühine siht on segane, prioriteedid läbi rääkimata ning omavahel pole klaari kokkulepet selle kohta, kui kiiresti peaksime mingil puhul reageerima.

Selge siht

Mõtle hetkeks oma meeskonna peale. Kas tead täpselt, millises suunas liigute? Aga kogu ettevõte? Milline on teie suund ning kuidas on sinu suund seotud ettevõtte omaga?

Kui tiimi liikmed rebivad protsessi igaüks aeg-ajalt veidi omas suunas, on tulemuseks sinkavonkaline teekond sihi suunas, kuid kohale jõudmiseks kulub väga palju aega ning energiat. Ühiselt sihti seades ning koos selle suunas liikudes jõuab tulemuseni kiiremini ning mõnusamalt.

Loomulikult tuleb ette ootamatusi, kuid kui meil on ühine siht silme ees, siis tuleme nendega sujuvamalt toime. Me sõidame sinna, kuhu vaatame.

Selged prioriteedid

Enamus meist suudab oma väikeses maailmas üsna kiiresti paika panna, mis on tähtis ja mis vähem oluline. Aga kuidas on lugu meeskonnas?

Olen mitu korda kogenud seda, et kui meeskond vaidleb läbi ja lepib kokku, millised on kolm kõige olulisemat prioriteeti ning millises järjestuses need paiknevad, siis suureneb tiimi tulemuslikkus oluliselt, sest kõrvalistest asjadest on lihtsam loobuda.

Üks konks peitub siin veel. Tõe kriteerium on praktika, leidis Karl Marx. Kui siht ja prioriteedid on kirjas vaid paberil, aga päriselus me neid ei järgi, siis pole neist peaaegu mingit kasu. Vähemalt alguses tasub endalt ja oma tiimilt igal õhtul küsida: kas täna liikusime edasi valitud suunas kindlalt ning mida teeme homme paremini, et veel paremini tegutseda.

Selge kokkulepe

Kui võtta koos tunnike ja arutada läbi, kui kiiresti suhtleme mingis kanalis ning kuidas saame parimal moel sõeluda välja olulised ootamatused ebaolulistest ning panna sellest lähtuvalt 3-4 põhimõtet kirja, siis nende igapäevane järgimine parandab suhteid ning aitab kiiremini edasi liikuda.

Kui tiim suudab paika panna oma igapäevase ja -nädalase ühise hingamise rütmi, suureneb efektiivsus oluliselt. Sellega on sama lugu nagu sportimise või mediteerimisega: kui hingamine on paigas, jõuad kaugemale.

Mis juhtuks siis, kui kogu tiimil oleks silme ees nii ühine siht, ühised prioriteedid kui ka ühised põhimõtted ning need oleksid pidevalt ajakajalised? Proovige järgi ja saate teada.

Uus maailm

Hoolimata sellest, et meie ühine maailm ei kavatsegi reedel lõppeda, võid tõmmata oma praeguse maailma otsad koomale ja luua selle asemele uue ja parema.

Uue maailma loomisel on mu esimene küsimus: millises maailmas soovid elada? Kuidas näeb su ideaalmaailm välja? Joonista, millised olulised suhted, sidemed ja asjad selles on. Igaüks meist oskab joonistada, ainult et osa meist nimetab seda kritseldamiseks või sodimiseks. Kritselda oma ideaalmaailm.

Uue maailma alustalad

Mis on sulle oluline selles maailmas? Pane kirja kõige olulisemate suhete, inimeste ja tegevuste märksõnad. Kui võimalik, siis enam-vähem tähtsuse järjekorras. Oluline on eelkõige uurida, milleta sa ei kujuta elu ette, millised inimesed, suhted ja tegevused on hädavajalikud.

Need prioriteedid on sinu uue maailma alustalad.

Kulge mõnuga

Ungari päritolu USA psühholoog Mihalyi Csikszentmihalyi kirjeldab oma raamatus “Kulgemine” autoteelise ehk iseenesest eesmärgi täitumisele suunava tegevuse tunnuseid:

  • Oluline on tunda, et tegevus jõuab tulemuseni, seda on võimalik viia lõpuni. Või vähemalt mingi vahetulemuseni.
  • Tead üsna hästi, millise laiema eesmärgi või sihi nimel tahad selle asjaga tegeleda ning milline on ootuspärane tulemus.
  • Tegevuse ajal või hiljemalt pärast selle lõpetamist saad teada, kuidas asi välja tuli – näiteks keegi ütleb sulle seda või näed seda ise.
  • Sul on võimalik keskenduda tegevusele ning selle ajal tõrjuda peast kõrvalised mõtted.
  • Tunnetad, et sinu tegevust kontrollid sina ise – see sõltub peamiselt sinust, kuidas asi välja tuleb.
  • Kaob mure selle pärast, kuidas teised Sind näevad: eelkõige on tähtis see, kuidas ise end tunned ning mil moel panustad protsessi; teiste arvamus on teisejärguline.
  • Tegutsedes unustad sageli ülejäänud maailma, tekib kulgemise tunnetus.
  • Ajatunnetus muutub: vahel tundub, et mitu tundi mööduvad hetkega või mõni minut näib mitme tunnina.

Esimesed sammud

Nüüd ühenda need kaks lähenemist ja uuri, kuidas saad oma uue maailma alustalade suunas autoteeliselt liikuda. Küsi endalt, kuidas saad suurendada kulgemist nendes välja valitud vähestes suundades. Kuidas saad mõnuga ehitada ja kindlustada oma uue maaimla alustalasid?

Milline on iga prioriteedi puhul sinu järgmine tegevus? Millal sa tahad selle nimel tegutseda?

Kui viid need mõtted ellu, siis eeldusel, et sul on head kavatsused, muudavad su teod ka meie ühist maailma paremaks. Meid ootab ees uus maailm, milles elame suurema naudinguga ja loome pidevalt üha paremat keskkonda nii endale kui ka oma lastele, lähedastele ja sõpradele.

Soovin Sulle häid saabuvaid jõule, mõnusat aastalõppu ning hoogsat ja nauditavat uut aastat.

Vana spordihunt, laperdav part ja hullumaja suusad

Minusugusel vanal spordihundil (ma polegi täpselt aru saanud, mida see väljend tähendab – kostab välja nagu iidne indiaani nimi) tuli mõte üle aastate taas suusatama minna. Tundus kuidagi tore mõte.

Põhikooli ajal armastasin suusatamist. Kolmel-neljal päeval nädalas kütsin hommikul enne kooli või vahetult pärast seda Harku metsa alla, et sõita 10-20 kilomeetrit. Hiljem suusatasin leebelt väljendudes harvem.

Vahepealsed paar mannetut katset rendisuuskade või 1985. aastal ostetud tollal moodsate ja poppide Tallinna poolplastikute ja kirsastiilis suusasaabastega päädisid napi kilomeetri, mõne kukkumise ning ohjeldamatu üleoleva kirumisega, et suusatamine on nõrkadele ja nüridele ning väärikas inimene joob selle asemel parem head veini ja vestleb intelligentselt sõpradega. Näiteks sellest, kui nüri on suusatada ja kui hea on veini juues sõpradega vestelda, loomulikult intelligentselt.

Varustuse hankisin pärast põhjalikku uurimistööd Facebookis AT Spordist. Soovitus pädes: teenindus erines üleolevast jõmisemisest Extreme Spordis nagu öö ja päev.

Kuu eest külastet Extreme Spordi müüja tundis ilmselget hingesugulust Ameerika jõuluvanaga, kui lausus mulle sõbramehelikult: “Oh-hoo-hoo, mis asja, selliseid suuski, millega saaks nii uisku kui ka klassikat sõita??? Ega me enam nõuka-ajal ela, oh-hoo-hoo. Ja üleüldse,oh-hoo-hoo, meil teie jaoks suuski pole, sest te olete lühikesevõitu ja üsna raske, lubage öelda, üsna raske, oh-hoo-hoo (mul kasvu 172 cm, kikivarvastel 176, ning ideaalkaalus olen 76 kg, see tähendab päriselus tegelikult rohkem 80, no okei, 82 moodi 76 kg).” Hea, et ta mind veel ei patsutanud samal ajal kaastundlikult õlale, kuigi – vean kihla – kiusatus oli tal selleks suur. Näen siiani seda vahel unes. Loodan, et vabanen sellest painajast lähiaastail.

AT Spordi müüja oli teisest puust. Ta heitis vilunud pilgu mu õllekõhule ja spordijanustesse silmadesse ning päris: “Et midagi sellist keskmisele rahakotile, millega oleks mõnus sõita? Uskui või suuska? Rohkem klassikamees, eks?” Ja tormas saapaid tooma. Raisk. Raisk. Raisk.

Õnneks olin lugenud nende veebist Eesti Päevalehe artiklit ning kui müüja naases, laususin professionaalse hooletusega: “Ma tegelikult rohkem universaalsaabaste peal väljas, millega saaks nii klassikat kui ka uisku sõita.” Müüja noogutas, kadus tagaruumi ning naases hetke pärast kahe paari saabastega, millest ühed olid ideaalsed.

Ta leidis mulle ka suusad, suutis need mulle maha müüa nii, et maksin süümepiinadeta kavandatust mitukümmend eurot rohkem ning tund hiljem haarasin näppu Madshusi sulgkerged tipp-topp hooldatud klassikasuusad (kui sa ei teadnud, siis väidetavalt saab klassikasuusaga ka uisku sõita, aga vastupidi mitte) ning Salomoni suusasaapad ja -kepid.

Täna hommikul ajasin mõningase pingutusega saapad jalga (kui olete harjunud loova probleemilahendusega, siis tulete sellega toime küll) ning pärast kerget 3D-pusle lahendamist sain ka aru, kuidas suusakepid ümber käe käivad – võrreldes paarikümneaasta taguse ajaga on varustus muutunud keerulisemaks, vähemalt minusuguse võhiku jaoks. Asusin optimistlikult teele.

Pärast 50 meetri klassikastiilis (selgituseks: meenutab vaheldumisi ühelt jalalt teisele ja seejärel paaristõukelaadsete liigutustega koperdamist, valdav stiil tavaliselt 3aastaste suusahuviliste seas) edasi liikumist otsustasin minna üle uisustiilile, mida mu lapsepõlvesõbrad tundsid ka laperdava pardi nime all – ilmselt nii visuaalse sarnasuse kui ka kukkumistega kaasnevate piilupartdonaldilike prääksatuste tõttu. Pärast meeletut kümnemeetrilist spurti otsustasin jääda klassikastiili juurde. Õnneks olid suusad määritud hästi: jätkus nii libisemist, pidamist kui ka vedamist – kukkusin ainult korra.

Pikapeale taipasin, miks keegi on suuskadele kirjutanud sõna “Madshus”: ilmselgelt on tegemist inglise-norra segukeelega ning, teadagi, “Mad’s hus” tähendab ilmselt hullumaja.

Pärast kolme meeletut kilomeetrit avastasin end üksinda kõva häälega rääkimas. Mõistsin, mida tundsid iidsed polaaruurijad, kes kaaslasteta matkasid põhjapooluse suunas. Nii minagi, üksi ja üksildane nagu Roald Amundsen, seltsiks ainult otsatu lumi, männid ja suusaraja valgustus. Loota pole mitte kellelegi peale iseenda. Minu ainsateks päästjateks olid kaks mõtet. Esimene mõte rääkis sellest, et iga kell võin naasta metsaveerde, võtta suusad jalast ning väärikalt, üleoleva naeratuse saatel koju jalutada, et hiljem sõprade ja veini seltsis jätkata juttu sellest, kuidas suusatamine on nüridele ja nii edasi. Intelligentselt seejuures. Ning teine mõte sellest, et tasapisi hakkab suusatamine meenuma ning – võiks isegi öelda – see tegevus on harukordselt mõnus ja nauditavam. Mõnel harval hetkel.

Järsku avastasin enda ette kerkinud hiiglasliku 10meetrise tõusu. Tulin sellega kuidagi moodi toime ning mäetippu jõudes tundsin tõelise sportlasena uhkust, et hirmuärataval kolmekraadilisel tõusul ei kasutanud ma hetkegi mäkke ronimisel väärikat trepistiili. Laskumine oli mõnus ning arvestades sellega, et jäin püsti, oli täitsa vahva. Ja ühel hetkel märkasin, et kehale hakkab tasapisi meenuma, kuidas suusatamine käib. Isegi laperdavat parti meenutav uisustiil hakkas tasapisi välja tulema, kuigi klassika oli oluliselt mõnusam ja rahulikum. Asi vist vanuses?

Pärast poolteist tundi võtsin metsaveeres suusad jalast (õnneks taipas müüja mulle selgitada, kuidas klambrid lahti käivad, suur tänu talle selle eest) ning jalutasin väärikalt, suusad-kepid näpus koju tagasi.

Ühel tänavanurgal märkasin töötava mootoriga auto juures kaht suitsu pahvivat töömeest. Pärast pikka vaikust lausus üks teisele: “Ega muidu asi valmis ei saa, kui peale ei hakka.” Teine noogutas, vaatas kaugusse ja tõmbas järgmise mahvi. Minust jäid nad sinna seisma, suitsetama ja kaugusse vaatama. Stseen nagu Aki Kaurismäki filmist.

Ah jaa, õppetunnid järgmiseks korraks. Esimene: tavalise puuvillase T-särgi asemel tasub alla panna angooravillane särk, sest T-särk oli koju jõudes läbimärg ning haises nagu vana sokk kevadisel jooksuajal. Teine: seest karvased nahkkindad ei ole – kordan, ei ole – mõeldud suusakinnasteks, villased sõrmikud ajavad asja palju paremini ära. Kolmas: jalutan, suusad-kepid näpus, suusaraja äärde, mitte ei komberda jäistel kõrvaltänavatel, ning suusakrõpsud tasub panna pärast jope taskusse, mitte visata uljalt kuuri mootorratta sadulale. Neljas: Engeli villasiidisegused pikad “joosepid” on suurepärased (hangi enda omad Zuzust, kus minagi). Viies: suusatamine on väga-väga mõnus ja loob suurepärase päeva.

Milline on selle loo seos enese- ning aja- ja projektijuhtimisega? Kui see seos on üldse olemas, siis selle väljanuputamine jääb juba sinu tööks. Aga see polegi oluline: mine parem suusatama, kuniks lund ja ilma jagub.

Kui paus ei kanna

Kas kujutad ette muusikat, milles puudub vaikus, muusikat, mis mängib pidevalt ja milles puuduvad pausid? Mõni harv pausikoht on isegi lamedas ja maotus pidevalt mängivas Ameerika kassafilmimuusikas, rääkimata märksa nauditavamatest teostest.

Mis juhtuks muusikast pauside eemaldamisel? See kaotaks suure osa oma võlust. Kui kuulad mõnda väärt muusikateost suurepärases esituses, siis kuuled, kuidas vahel teevad pausi kõik esitajad ning vahel vaid mõni neist. Vahel mängivad nad valjemalt ja vahel vaiksemalt, vahel kiiremini ja vahel rahulikumas tempos.

Muusika jäljendab elu. Kui elus puuduvad pausid, on see parimal juhul sama mõttetu ja maotu kui lääge kassahiti saundträkk. Kui paus ei kanna, ei pääse mõjule sisu ega vorm.

Vahel on hädavajalik võtta hetkeks aeg maha, et tunnetada vaikust ja looduse loomulikku kulgemist. Need hetked annavad meie elule mõtte.

Kui tahad pausi pidada, siis see pole kuigi raske. Variante on mitu:

  1. Ole hetk (kasvõi kümme sekundit) rahulikult ja ära mõtle mitte midagi. Tunneta, et oled elus – päriselt ka.
  2. Võta kasvõi minut või paar, et enda ümbruses toimuvat jälgida, kuulata ja vaadata. Ära lükka seda homsesse, vaid võta selleks aega veel enne, kui jätkad kolumni lugemist.
  3. Mine ja jaluta lähedastega veidi looduses. Tunneta sind ümbritsevaid inimesi ja loodust. Siis näed, milline on maailm tegelikult.

PS: Mõtlesin alguses öelda kaks sõna sekka poliitilise usaldamatuse kriisi debatti, aga pean parem pausi. Suur osa poliitikutest ei suuda rahva mõistuse ja tunnete alahindamisel ning ülbel eneseimetlusel nii ehk naa pausi pidada, rääkimata selle välja pidamisest. See muudab nende tegutsemise poliitikaareenil vaimse perifeeria asjaarmastajalikuks taidluseks saalis, kus peatselt on esinejaid rohkem kui vaatajaid. Aga võib-olla on see lihtsalt mu soovmõtlemine.

5 täpsustust mu ülesannete haldamise süsteemile

Parkimiskella ja Raybike’i loojaid Märt Pikkani intervjueeris mind meilitsi, et täpsustada minu 9 töövõtet oma asjade korraldamiseks. Küsimused olid nii head, et otsustasime need avaldada eraldi loona.

Kalendrisse on lihtne kohtumisi kirjutada, sest nende toimumise aeg on konkreetne. Kuhu tööriista panete kirja koolituseks ettevalmistuse alguse? Things või Kalender? Millise loogika järgi toimub asjade nimekirjast (Things, Evernote) sisestamine kalendrisse. Kui idee nimekirjast saab mõni asi tähtaja/kuupäeva, kas siis selle järgmine koht on alati kalender?

Tööülesannete haldamise protsess on tavaliselt selline, et alguses panen asja kirja Thingsi ning määran päeva, mil tegevus nö aktiveerub ja tuleb minu pooleliolevate tegevuste nimekirja. Kui vajan pikemat (üle tunni) keskendumise aega, siis broneerin selleks aja ka oma kalendris, sest vastasel juhul võin paha aimamata ettevalmistuste aja koolitusteks ära lubada. Seega töö jõuab Thingsist kalendrisse juhul, kui see võtab ilmselt üle tunni.

Kuigi tegelete korraga ühe arendusprojektiga põhitöö kõrvalt, on usutavasti projekti nimestik üsna pikk. Kuidas väldite projektide kuhjumist?

Projektide kuhjumist väldin iganädalasel ülevaatusel, mille käigus peatan suurema osa poolikuid arendusprojekte ja otsustan, millal nendega jätkan – eesmärk on siiski tegeleda ühe arendusprojektiga korraga. Korra kuus viskan pikemat aega liikumatult vedelenud projektid nimekirja “Ühel ilusal päeval võib-olla”. Üle kolme kuu eemaldan sellest tulevikuprojektide nimekirjast otstarbetuks muutunud asjad.

Kuidas tekib teil ülevaade ühest või teisest projekti käekäigust tagantjärgi. Kas/mis tööriista kasutate, et vaadata projekti peale tagasi?

Tagantjärgi vaadet ma suurt ei kasuta, sest pole selle järgi vajadust tundnud. Paar asja siiski: kui mõne asja saan valmis, siis lohistan selle sündmuse oma kalendrisse (hiljem nädalat üle vaadates on hea pilt ees, et mida ma siis ära tegin) ning aeg-ajalt kirjutan päevikut. Ja projekti lõpus vaatan sellele põgusalt tagasi, et endalt küsida, mida sarnase asja korral järgmisel korral paremini teeksin. Aga selles asjas usaldan üldiselt oma mälu – kõige olulisemad parendused lisan tegevusena Thingsi järgmisesse sarnasesse projekti.

Kas teistele delegeeritud asjade kohta peate eraldi arvestust? Või kuidas väldite situatsiooni, et teiste taha asjad pidama ei jääks?

Delegeeritud asjadel hoian kätt pulsil tavaliselt meilitsi. Mul on kaust “Delegeeritud” ning meiliprogrammi on kirjutatud reegel, et kui mina olen kirja saatja ja mu nimi on koopia saaja väljal, siis liigutab meiliprogramm selle automaatselt “Delegeeritud” kausta. Kui delegeerin mõne tegevuse, siis lisan ennast koopia saajaks. Sel moel on kõik meilitsi delegeeritud tegevused ühes meilikaustas. Ja kui asi tehtud, siis kustutan meili kaustast. Varem olen kasutanud ka seda võtet, et lisasin delegeeritud tegevuse ülesandena oma süsteemi, lisasin sellele tag’i “Delegeeritud” ja ülekontrollimise kuupäeva.

Mul juhtub vahel nii, et päevaplaan nii tihe, et õhtul ei mäleta, mis olid hommikused edusammud. Kuidas organiseerite enda asju, et tagasivaade oleks võimalik? Ootamatud kõned/tegevused on ühed asjad, mis ei saa edusammudena kirja.

Päeva ülevaadet hoian peamiselt Shawn Achori The Happiness Advantage’i päevikuga. Igal õhtul mõtlen enda jaoks läbi, mille eest olen sel päeval tänulik, kui palju koormasin end füüsiliselt, kaua mediteerisin ning mida head tegin. Mulle sellest piisab.