Ilus eesmärkideta elu

Eesmärkidel puudub pikaajaline kasu – me jõuame küll tulemusteni, kuid selle hinnaks on pidevalt kasvav distress. Kui elada selge sihiga, kuid eesmärke seadmata, tuleme tegelikult palju enamaga toime ning enesetunnegi on oluliselt parem.

Kuulasin mõne nädala eest taas loodusmees Fred Jüssit. Olen seda teinud viimase viie aasta jooksul üha suurema naudinguga, sest ta jutt on selge. Jüssi nimetab end eesmärkide ja põhimõteteta meheks, kellel on olemas kindel suund ja siht. Eesmärgid pole vajalikud, kui su jalge all on tee ning peas selge mõte, kuhu poole tahad minna. Jüssi aitas langetada mul otsuse loobuda eesmärkidest.

Mõte hakkas idanema veidi enam kui aasta eest, kui lugesin Ameerika minimalistliku eluviisi ja rahuliku tõhususe arvamusliidri Leo Babauta postitust sellest, et eesmärkidel puudub sisu ning need ainult takistavad edasi liikumist.

Esmalt ehmatasin: noorema põlvkonna efektiivsusguru heidab eesmärgid prügikasti ning tõmbab oma eelmiste aastate jutule vee peale! Nüüd olen ise tegemas täpselt sedasama.

Veel kuu tagasi pesitses mu hinges endiselt kahtlus: kas eesmärkidest on ikka mõistlik loobuda?

Mis mind sel juhul ohustab? Saan vähem tehtud ning mu tegevustel on napimalt tulemusi. Võib-olla pean oma lubadusi vähem. Mine tea, ehk kaotan usaldust. Või raha. Või – mis veel hullem – turvalisust või isegi aega.

Oot, aga selge suund on mul ju endiselt olemas. Ma lihtsalt ei pea iga hinna eest jõudma kindlaks ajaks järgmise tee veeres asuva verstapostini. Kui tahan, siis jalutan selles suunas teekonda nautides. Kui soovin, võin mõne postivahe ka lipata, hing paelaga kaelas. Täpselt nii, kuis hetkel ihkan. Selle tunde nimi on vabadus.

Eesmärgid või siht?

Eesmärgid on mõõdetavad, sihi seadmisel on teada liikumise suund. Eesmärk seab näiliselt realistliku tulemuse, kindlas suunas tegutsemisel on protsess vähemalt sama tähtis kui tulemus. Eesmärgid tekitavad stressi, sest peame neid iga hinna eest täitma või soovitatavalt isegi ületama. Kindlas suunas toimimine hoiab meist eemal asjasse puutumatud tegevused, kuid distressi ei tekita.

Pealegi oleme harukordselt kehvad ennustajad: kõigest kaks projekti kolmesajast lõppevad täpselt nii nagu alguses kavandatud. Mis mõtet on prognoosida tulemusi ja pungestada nende nimel kui teekonnal võiksime kasutada tekkinud võimalusi ning toimida ülejäänud maailmaga täiuslikumas kooskõlas?

Just sellised olid mõtted, mis panid mind katsetama eesmärkideta elu. Hakatuseks otsustasin elada kuu eesmärke seadmata. Nüüd on see kuu läbi.

Kindel meel ja nauditav teekond

Millised on tulemused?

Suurem osa tõeliselt olulisi asju liigub veidi kiiremini edasi ja pikas perspektiivis ebaolulised asjad jäävad sageli tegemata. Samal ajal naudin tegutsemist rohkem ning tulemused on varasemast paremad. Mis kõige olulisem: tunnetan üha enam kulgemist ja see nauding on kirjeldamatu.

Lasen end vähem kõrvalistest asjadest segada, see tähendab, olen sihikindlam. Aga kui hetkel on tuju, siis võtan ka hoopis teisest ooperist tegevusi vahele. Elu on palju mängulisem kui varem ning ma tunnen end hästi. Süümepiinad on kadunud pea täiesti. Nagu juba aru saite, on ka distress oluliselt madalam.

Elu ei saa ju nii ilus olla! Midagi peab valesti olema! Uurime, millised on eesmärkideta elu ohud ja vastuväited. Neid on kaks.

Esimene: midagi ei saa ju valmis, kui eesmärke pole! Kuidas me teame, et oleme jõudnud tulemuseni, kui me ei sea tulemust???

Toon näite. Kavatseme lähiaastail ehitada maale maja ning Tallinnast ära kolida. See, et eesmärke pole, ei tähenda, et me kunagi uude kohta ei koliks (aga samas ka ei taga seda, kuid seda ei tahaks ka eesmärk). Kui võtan sihikindlalt aega endale ja oma perele elamisväärsema keskkonna loomiseks (siht), siis tegutsen selle nimel. Maja eskiis on sama hästi kui valmis ning üht-teist muudki ettevalmistuses tehtud. Olukord on kontrolli all. Kui tegutsed kindlas suunas, on tähtis olla hetkes ning keskenduda käsilolevale sammule, hoides terves mõistuses ka järgmist.

Teine: aga kuidas saab meeskonnaga töötada planeerimata? Kuidas me siis koos edasi liigume?

Meeskondlik eesmärkideta liikumine on võimalik, kui selle liikmed on motiveeritud ning ühine suund kokku lepitud. Veelgi enam: kahtlustan, et kui eesmärkideta elu tõstab üksikisiku efektiivsust, siis motiveeritud meeskonna produktiivsus kasvab hüppeliselt. Meeskond otsustab sel juhul tervikuna pühenduda ühele kindlale valdkonnale ja ühtses suunas liikumisele. Sel juhul küsivad liikmed iga otsuse juures, kas sellest tulenevad tegevused viivad tiimi edasi õiges suunas. Kui nii teha, kasvab nii tulemusteni jõudmise kiirus kui ka nende tase.

Nüüd on pall sinu käes. Mõtle, kas vajad uueks aastaks sihte või eesmärke. Kas vajad rohkem otsuseid või lubadusi? Valik on sinu.

Järgmisel nädalal kirjutan sellest, kuidas kavandada eesmärkideta uut aastat, millest tuleb sinu senise elu parim.

  • Ahto

    IT-projektide puhul olen märganud, et suhtun samamoodi: projekt on käivitatud, aga vahetähtaegadest ja vahe-eesmärkidest ei suudeta kinni pidada, aga samas, _õige_ projekt on käivitatud ja asju liigutatakse põhimõtteliselt õiges suunas ehk kunagi saab nagunii valmis. Kaks kuud hiljem näiteks – mis seal ikka siis. Aasta pärast, kui kõik rõõmustavad projekti viljade üle, ei mõtle keegi selle peale enam, kas asi sai 2 kuud varem või hiljem valmis. Tähtis on, et õiget asja tehti.

    Ja teisipidi – kui on mõttetu projekt või isegi mõttekas, aga tähtaegadest ja vahe-eesmärkide saavutamisest peetakse kinni, siis tihti ei juhtu sellest midagi olulist/märkimisväärset, kas see vahe-eesmärk saavutati või mitte. OK, tuleb väike tähistamine, õlalepatsutus, aga homme punnitad juba uue tähtaja ja eesmärgi  nimel. Orav rattas värk.

    Ehk mina olen kah igatpidi selle poolt, et valida tegemiseks õige asi või suund, ning siis nauditavalt liikuda selle asja saavutamise suunas.

  • Anonüümne

    Fred Jüssi üks täpne tsitaat, kus ta seda mõtet väljendab on mind juba aastaid paelunud:

    “Mul ei ole olnud mingeid eesmärke, sest ma ei näe eesmärke. Minu silmade ees on tundmatu maastik, minu tee suubub sellesse. Ma ei näe mis on mägede taga, ma ei näe, mis on käänakute taga, aga ma pean teadma suunda. Ja see suund on minus endas olemas. See suund on otsekui mingi heli, mingi toon, mida ma ei tohi kaotada. See on kõige tähtsam, see on peamine. Ja kõik muu tuleb. Kui ma lähen edasi ja oma tooni kuulen ja oma suunda hoian, siis ma hakkan ära tundma oma eesmärkki, siis kui ma sinna jõuan. Ma satun äkki maastikele, kus saan aru, et siia ma tahtsingi tulla.” 

    Vaatasin, et olen seda kunagi ka kajastanud ja kommenteerinud: http://www.maripuu.eu/juhtimine-eesmarkideta/.

    Ja veel oskan lisada, et juba enam kui 1,5 aastat kulgen poolteadlikult sellisel viisil – täpseid eesmärke ja tähtaegasid on minimaalselt (mingid siiski on). Ja olen ka juurelnud, et kas ja kui arukas see on. Hea on lugeda, et ma üksi ei heieta sellises kohas :-).

    Ja tänud Leo Babauta viite eest – ma pole tema tegemistega kursis, aga andsid põhjust uurida :-).

  • Lugeja

    Jutt õige. Kuid kuidas seda oma ettevõttes eesmärkide püstitiamise ja planeerimise asemel välja pakkuda? Pigem on kõik liikunud eemärgistamise, paneerimise, mõõdikute ja standardiseerimise suunas.

  • Nii see on. Võib-olla see on suuremas organisatsioonis paratamatus? Igal juhul nõuaks selge sihi, kuid eesmärkideta liikumine olulist paradigma nihet ärilises mõtlemises.

    Mõtisklen veidi selle üle ja blogin lähinädalail.