Jalg põrandale!

Ärkasin täna hommikul ega tahtnud end kuidagi voodist välja ajada, kuigi otsustasin juba eile õhtul, et täna lähen kindlasti jooksma ning seejärel metsa alla võimlema. Voodi oli lihtsalt nii mõnus ja soe.

„Kus sa täna ikka lähed, homme võib ju ka…“ nurrus laisavõitu hääl mu peas. Õnneks tunnen seda Destruktiivset Häält juba ammu – tavaliselt soovitab ta esmapilgul mõnusaid, ent pikemas tulevikus halbu asju. Mu peas elab ka Konstruktiivne Hääl, kuid tema polnud veel ärganud.

Pikutasin edasi ning olin kahevahel: kas minna jooksma või mitte. Pärast hommikusörki tunneksin end mõnusalt reipana, aga teisest küljes voodis oli ka hea vedeleda…

Nüüd virgus ka Konstruktiivne Hääl, kes ümises unesegasena: „Pane jalg põrandale.“ Misasja? Lolliks läinud, leidis Destruktiivne Hääl. Aga Konstruktiivne Hääl ei andnud alla: „No mida sa passid, pane lihtsalt üks jalg põrandale, ega sa ju sellepärast veel jooksma lähe!“

Tõesti ei lähe. Mis selles ikka halba on, ajasin parema jala voodist välja ja astusin põrandale. Ning vasaku tagantjärgi. Istusin voodi serval ning uurisin oma häälte käest, mida nüüd edasi peale hakata.

Destruktiivne Hääl ei osanud jahmatusest midagi kosta. Aga Konstruktiivne Hääl soovitas mul püsti tõusta, vedada tressid jalga ja T-särgi ning kampsiku selga, ise samal ajal julgustades ja kinnitades Destruktiivsele Häälele, et Kristjan ei kavatsegi jooksma minna. Kui nii, siis kuuletusin – see polnud keeruline.

Seejärel läksin Konstruktiivse Hääle juhatamisel verandale, tõmbasin prooviks tossud jalga ning sörkisin 30 meetrit. Ja siis veel 30. Ja siis veel 300. Ja siis veel. Ja seejärel võimlesin. Ning naasin koju tunni pärast reipana.

Sama lugu on ükskõik millise teise ebameeldiva või suure tööga. Alguses ei taha kuidagi alustada, sest Destruktiivne Hääl su peas otsib mida imelisemaid ettekäändeid ja ahvatlusi. Aga kui Briti ajajuhtimisguru Mark Forsteri soovituse kohaselt jagad sellised asjad imeväikesteks tükkideks, mida on lihtne ära teha, hakkavad asjad liikuma.

Mõtle nüüd ja kohe mõnele tööle, mida oled edasi lükanud. Mis on selle töö esimene naeruväärselt väike tükk? Näiteks panna arvutis Excel või Word käima, luua uus e-kiri ning kirjutada selle esimeseks reaks „Tere!“ või tõsta hargilt telefonitoru või hoopis otsida kellegi telefoninumber? Proovi selle asjaga alustada. Nii, mida edasi peaksid tegema, milline on järgmine naeruväärselt väike jupp, mis viib sind sammukese eduka tulemuse poole? Tee see ka ära. Ja nüüd järgmine. Ja järgmine. Lahe, saidki asjaga ühele poole! Polnudki ju nii hull, kui võis arvata?

Kasuta seda nippi kohe, kui tunned kihku asju edasi lükata. Muide, kui pead toime tulema mõne Tõeliselt Suure Ülesandega, siis siingi leiad sellest nipist abi. Forster soovitab neid asju teha iga päev kasvõi natuke nii pea kui võimalik. Iga päev – kui tegeled olulise asjaga iga päev, siis see nihkub vaikselt edasi. Kasvõi natuke – Forster ei ütle, et 5 või 60 minutit, vaid kasvõi natuke, kasvõi alusta selle asjaga. Nii pea kui võimalik – ära lükka ebameeldivusi edasi, vaid seljata need kohe ning distress väheneb ja efektiivsus suureneb oluliselt.

Tänane nipp, millest kirjutasin, võta kasutusele… Loomulikult, õige vastus! Veel tänase jooksul.

Lugu ilmus esmakordselt sekretar.ee‘s ja raamatupidaja.ee‘s ning on taasavaldatud Äripäeva loal.

  • Seda lugedes meenus mulle Tim Ferriss, kellel on kodus seinal selline tsitaat: “do one thing every day that scares you”.

    Üsna sarnane mõte minumeelest – ebamugavaid asju tehes inimene areneb.