Postitused

7 soovitust puhkuseks valmistumiseks

  1. Lepi paratamatusega: “Meil, Maal, ei lõpe töö kunagi.” Sa ei jõua nii ehk naa kogu tööd enne puhkust tehtud. Kui see tunne jääb painama, siis see on selge märk, mis viitab puhkuse vajadusele.
  2. Pane paberile kirja, mida kõike enne puhkust tuleks teha. Lase nimekirjal seista päev või paar ning seejärel kriipsuta maha asjad, mida tegelikult pole vaja tingimata teha.
  3. Järgmise ringiga märgi ära tegevused, mida pole vaja teha enne puhkuse lõppu. Seda nimekirja saad kasutada pärast puhkust.
  4. Märgi ära tegevused, mida saab teha keegi teine sinu puhkuse ajal. Lepi kokku kohtumised enne puhkust, et need ülesanded laiali jagada.
  5. Järelejäänud kõige olulisemad ülesanded sea olulisuse järjekorda. Esimesel kolmel sõnasta enda jaoks järgmine tegevus ja märgi üles aeg, millel need ära teed.
  6. Mida puhkusega ette võtad? Kas oled niisama või tahad üht-teist pere, sõpradega või üksi ära teha? Ära planeeri puhkust üle, aga ära jäta plaani ka täiesti hooletusse. Mida rohkem on puhkuse ajal tegevusi, seda pikemana inimesed tajuvad puhkust pärast selle lõppu. Hoia puhkuse ajal erinevat rütmi: jäta aega nii logelemiseks kui ka toredate ja meeldivate asjadega tegelemiseks. Jäta aega nii selleks, et lähedased ja sind ümbritsev elu saaks sind mõnusalt üllatada, kui ka selleks, et aktiivselt ja mõnuga tegutseda. Kui kardad, et lähed liiga laisaks kätte, siis soeta piletid ning lepi ühistes ettevõtmistes kokku pere ja sõpradega juba nüüd.
  7. Viimase tööpäeva hommikul tõmba otsad kokku ning pärastlõunal seadista kontorist-väljas-teade e-postkastis, anna puhkusest tööpartneritele teada, vajadusel suuna telefon ning äärmisel juhul asenda mobiilis tavanumber kõnekaardi omaga, mida teavad vaid sinu lähedased ja sõbrad.

Lisasoovitus: Minu puhkuseteade, mille panen töökirjadele peale oma puhkuse ajal 14.-27. juulil ning 20. augustist 3. septembrini: “Selleks, et töötada veel efektiivsemalt ja olla Sulle kasulikum, puhkan praegu korralikult. Vahepeal saabunud kirjadele vastan 3 tööpäeva jooksul. Kui soovid vastust kiiremini, siis palun kirjuta mulle uuesti 28. juulil / 4. septembril. Kena suve jätku!”

Pomodoro tehnika säästab päeva

Tomato TimerKasutan juba üle aasta koolituste ettevalmistuses, müügipakkumiste kirjutamisel ning teistegi arvutitööde puhul Pomodoro tehnikat, mis tõstab oluliselt efektiivsust.

Itaallased on pentsikud inimesed: nad kasutavad tomatikujulisi munakelli. Francesco Cirillo loodud süsteem põhinebki tomatitaimeri kasutamisel – eesmärk on töötada segamatult 25 minutit ning seejärel pidada kuni viieminutiline puhkepaus, et kasvõi selga sirutada või vett juua. Kui pomodoro ajal segab miski või keegi sind, siis teed selle kohta märkuse ning ajad asja korda pärast pomodoro lõppu. Kui hakkad katkestusega tegelema pomodoro keskel, siis see “tomat” arvesse ei lähe. Pärast katkestusega ühele poole saamist alustad uuesti, püüdes järgmise pomodoro teha eelmisest parema.

Kui lõpetad töö enne “tomati” lõppu, siis kasutad järelejäänud aja tehtu analüüsiks ning lühikeseks mõtiskeluks selle üle, mida saad edaspidi sarnaste tegevuste juures paremini teha. Kui “tomatist” ei piisa ülesande täitmiseks ja selle lõpetamiseks on jäänud minut või paar, siis võid töö lõpetada ka pärast taimeri helisemist. Kui näed, et mõne hetkelise viivituse sisse sa järelejäänud tööd ei mahuta, siis pead pausi ning jätkad ülesandega järgmise pomodoro ajal.

Pärast nelja pomodoro‘t tuleb pikem, 15-45minutiline paus, mille jooksul näiteks sööd, käid tualettruumis, vastad vahepeal saabunud pisimeilidele ning lõõgastud.

Vähem katkestusi ja parem plaan

Säärase jupitamise tulemusena tõuseb oluliselt produktiivsus, sest meie tähelepanuvõime langeb oluliselt pärast 25 minutit. Kui pärast seda teed kasvõi mõnesekundilise pausi, et sirutada, siis see tõstab efektiivsust 10-20 protsenti.

Tomatisüsteem aitab peale katkestuste vähendamise ka paremini planeerida. Eelmisel õhtul või tööpäeva hommikul sead ülesanded tähtsuse järjekorda ning hindad, mitu “tomatit” igale ülesandele kulub. Järgmise ülevaatuse käigus saad hinnata, kus ennustasid ajakulu valesti.

Pomodoro tehnika aitab ka pisiasjadega lobedamalt toime tulla: olen võtnud oma tööpäevades pisiasjade ajamiseks 2 pomodoro‘t, ühe enne lõunapausi ja teise tööpäeva lõpus. Need asjad, mida kahe “tomatiga” korda ei saa, võivad järelikult oodata järgmist päeva.

Pomodoro tehnika pole ainult täiskasvanute rõõm. Mõni päev pärast seda, kui olin seda ühel oma koolitusel tutvustanud, helistas mulle üks osaleja ning teatas: “Tead, Kristjan, me saime tütre toa lõpuks ära koristatud!” Ema ja tütar leppisid kokku, et koristavad toa ära Pomodoro tehnika abil kaheksaminutilise töösessiooni ja kaheminutiliste pausidega. Kolm “tomatit” hiljem tuba säras ning tütar olevat uurinud, et millal nad jälle tuba koristavad!

3 head Outlooki nippi

Jagan sinuga oma kolme tõhusat Outlooki töövõtet, mille kasutamine võimaldab sul säästa iga päev kümmekond minutit.
Kõik juhised käivad ingliskeelse Outlook 2010 ja 2013 kohta.

CC reegel

Kui tahad hoida ennast kursis sellega, millise töö oled kellelegi edasi andnud, siis loo lihtne reegel, mis tõstab kõik sellised kirjad eraldi kausta.

Reegli loomiseks vali Home -> Rules -> Create Rule… -> Advanced Options… -> tee linnuke from nimi ette ja klõpsa allosas nimele, leia oma nimi, vali see; lisaks vali where my name is in the Cc box ja OK -> Next -> tee linnuke move it to the nimi folder ette ja klõpsa allosas kaustalingile ja vali delegeeritud kirjade kaust (kui sul puudub see, siis loo see) ja klõpsa OK -> Next -> Next -> anna reeglile nimi -> Finish.

Delegeeritud kirjade kaust sorteeri mitte kuupäeva, vaid adressaadi järgi ning märgi ära ka see, et Outlook rühmitaks kirju ( Show in Groups ).

Kui soovid nüüd mõnes kirjas olevaid tegevusi mõne aja pärast üle kontrollida, et kas oled saanud nende kohta tagasisidet või adressaadile lihtsalt meeldetuletuse saata, siis lisa oma nimi saadetava kirja koopiaväljale. Pärast kirja saatmist saabub selle kirja koopia automaatselt delegeeritud kirjade kausta.

Kui adressaat on järge ootava tegevuse ära teinud, võid talle saadetud kirja koopia delegeeritud kirjade kaustast kustutada.

Otsingukaustad

Kui soovid kiiresti leida mõne inimese või organisatsiooniga peetavat kirjavahetust, siis kasuta selleks otsingukaustu.

Leia kaustapuu alaosast Search Folders, tee sellel hiirega paremklõps ning vali, millist otsingukausta soovid luua.

Näiteks inimeste kaupa otsingukasuta loomiseks vali New Search Folder -> Mail from and to specific people -> Choose -> vali inimese nimi aadressiraamatust või kirjuta tema aadress reale From or Sent to:. Klõpsa kaks korda OK. Edaspidi näitab Outlook selle inimesega peetavat kirjavahetust selles kaustas.

Otsingukaustu võid teha ka domeeni järgi: sel juhul sisestad aadressiks adressaadi domeeninime, näiteks @selgepilt.ee. Selle nõksuga saad luua otsingukaustu näiteks organisatsioonide kaupa.

Kasutan ka kategooriate järgi loodud otsingukaustu, sest kategooriate järgi saab kirju palju lihtsamalt ja kiiremini sorteerida kui neid füüsilistesse kaustadesse lohistades.

Kiirsammud

Outlook 2010 tõi kasutusele kiirsammud ingliskeelse nimega Quick Steps. Kiirsammud leiad Outlooki meilivaatest. Kasutan kiirsammu näiteks e-kirjast tööülesande loomiseks.

Loomulikult võid e-kirjale panna lihtsalt lipukese külge, aga kui pead ühe e-kirjaga mitu toimingut tegema, siis mitut lippu meilile külge panna ei saa. Sel juhul võib näiteks luua tööülesande, milles on kirja koopia koos kõigi manustega.

Sellise kiirsammu loomiseks vali kiirsammude ribalt Loo uus/Create new -> anna loodavale sammule nimi, näiteks Uus tööülesanne -> Toimingud/Choose an Actions -> Loo manusega tööülesanne/ Create task with attachment. Soovi korral vali kiirklahv ehk shortcut ning klõpsa Valmis/Finish.

Kui edaspidi klõpsad kiirsammudes lingile Uus tööülesanne, siis Outlook teeb uue tööülesande, milles on valitud kirja koopia koos selles olevate manustega.

Kui tahad Outlooki oma tegevuste korraldamise efektiivse vahendina põhjalikumalt kasutama, siis registreeru juba nüüd mu 22. mail toimuvale Outlookiga ajajuhtimise koolitusele.

Päevik korraldab tegevusi lihtsalt ja mõnusalt

PäevikVahetasin pool aastat tagasi oma digitaalse ajakorraldussüsteemi paberil põhineva vastu. Kui tunned huvi, millega on tegemist, kuidas seda kasutan ja mida olen õppinud, loe edasi.

Brooklynis tegutseva kunstniku Ryder Carolli loodud märgipäevik ehk bullet journal’i ülesehitus aitab võtta vähese pingutusega kasutusele efektiivsust oluliselt suurendava ajahaldussüsteemi, mis aitab samal ajal mõista, mida olulist oled ära teinud.

Avastasin enda jaoks märgipäeviku mõni nädal pärast seda, kui Ryder Carroll oli seda tutvustava video augustis riputanud YouTube’i (Dan Heering, aitäh Sulle tähelepanu juhtimise eest!). Esmamulje oli kahetine: ühest küljest tundus päeviku ülesehitus geniaalselt lihtne ja toimiv, kuid teisest küljest näis mulle, et kirjutamist on minusugusele e-vahendite sõbrale liiga palju.

Huvi uut süsteemi proovida tuli, aga enne nõudis vastamist mitu küsimust. Kas olen tõesti valmis märkmikku kaasas kandma (senine süsteem on Google’i ja Thingsi pilves ja telefoni on lihtsam kaasas kanda)? Kas sellega kaasneb liiga palju kirjutamist? Kas võib juhtuda, et tegevused on hajutatud mitmesse kohta ja ma ei leia enam asju üles? Ja kas Ryder Carrolli süsteem pole mitte liiga ilustatult lihtne?

Teisest küljest rääkis vaist mu sügaval sisemuses sellest, et asi väärib proovimist. Pealegi mulle meeldib sodida ja kritseldada.

Lihtne ülesehitus

Märgipäeviku sisseseadmine on lihtne.

  1. Võta kaustik ja pliiats.
  2. Tee avalehele sisukord. Siia kirjutad edaspidi lehtede sisu ja leheküljenumbrid.
  3. Järgmisele vasakpoolsele lehele kirjuta kuupäevad ja nende kõrvale nädalapäevade esitähed. Lehe alla nurka kirjuta selle järjekorranumber.
  4. Parempoolsele lehele kirjuta selle kuu olulised asjad, mida kavatsed ära teha. Nummerda lehekülg.
  5. Nüüd kirjuta selle kuu päevade tegemised järgmistele lehekülgedele lahti. Igal õhtul paned kirja, mida tegelikult ära tegid. Nummerda iga lehekülg.
  6. Kasuta lihtsat märgenduskeelt: tegevuse ette joonistad kastikese, kohtumise ette ringi ning märkme ette punkti. Kui asi on oluline, joonista selle ette täheke. Sellest ka nimetus märgipäevik ehk bullet journal.
  7. Uue kuu alguses joonista järgmisele vasakpoolsele lehele uue kuu kalender ja paremale tegevused. Käi läbi eelmise kuu tegevused ja kirjuta uude kuusse ümber ainult need tegevused, mida tegelikult kavatsed ka ära teha. Edasi kantud tegevuste kastikesse joonista nool, tehtud ja tegemata jäänud tegevused tõmba lihtsalt maha.
  8. Kui tegemist on projekti ehk loogiliselt kokku kuuluva tegevuste kogumiga, loo sellele uus lehekülg. Kanna sellele üle kõik tegevused, mida on vaja teha selleks, et see suuremat sorti tegu valmis saaks. Ja loomulikult: nummerda lehekülg.

Kohanda süsteem sulle sobivaks

Kõik oli tore esimesed paar nädalat. Süsteemi sisseseadmine võttis pool tundi ning kõik toimis hästi. Aga siis tuli ruumist puudus. Järg-järgult hakkasin tegema süsteemi muutuseid, mille tulemusena nüüd, pool aastat hiljem, toimib süsteem peaaegu laitmatult.

Tegin sellised muudatused:

  • Sisukorrale jätan 3 lehekülge. Eelmine kaustik näitas, et ühest lehest jääb väheks.
  • Kirjutan kogu kuu päevad järjest lahti kuu alguses. Praegu näib, et tööpäevi mahub lehele paar ning puhkepäevi kolm. Vajadusel kirjutan keerulisemad päevad eraldi lahti: see aitab tegevusi mõtestada ning leida, milliseid asju tegelikult pole vaja teha.
  • Rutiinsete tegevuste checklist‘e kirjutan kaustiku tagumistele lehtedele. Seal on leht kaugema tuleviku tegevuste jaoks, ideede leht, rutiinsete tegevuste checklist’id ja muu selline.
  • Planeerin umbes kolm kuud ette, sest mu töö on selline. Seega hoian kirjas ka kolm kuud ette.
  • Tegevusi vaatan üle iga päev või paari päeva tagant ning kannan edasi tegemata jäänud asjad sellesse aega, kui neid tegelikult jõuan teha. Kui olen tegevuse kolm korda edasi kandnud, tuleb see kohe ära teha või minema visata.
  • Olulised tegevused tähistan tärni asemel nende prioriteedinumbriga 1-3, mille ümber tõmban ringi.
  • Korra nädalas ja korra kuus lappan möödunud nädala või kuu läbi ja hoolitsen selle eest, et mõni oluline asi siiski kahe silma vahele ei jäänud.
  • Uue teostust vääriva idee tekkimisel kannan selle järgmise kuu tegevuste loetellu või märkmiku taha ideedelehele.
  • Pikemat ettevalmistust nõudva tegevuse kannan selle tegevusega alustamise päevale piisava ajavaruga. Kui tegevus võtab silmatorkavalt palju aega, siis kannan ettevalmistusaja ka Google Calendarisse.
  • Kellaajaline kalender on mul endiselt Google Calendaris digitaalselt – seda on mugavam kasutada ja märkmikku pole tõesti alati kaasas.

Plussid ja miinused

Ennäe, uus süsteem toimibki nii hästi, et ma ei raatsi oma kassipiltidega päevikust enam loobuda.

Miks mulle uus süsteem meeldib?

  • Mulle meeldib hästi kätte istuva tindipliiatsiga kirjutada taaskasutatud paberile. See on mõnus!
  • Tegevuste läbikirjutamine aitab panna prioriteedid paika. See on kasulik.
  • Kellaajalised asjad Google Calendaris on alati kaasas ja vajadusel on neil märguanded küljes.

Miks mulle uus süsteem ei meeldi?

  • Mul on materjalid laiali kolmes kohas: paberpäevikus, Google Calendaris ja osa märkmeid Evernote’is. Kardan, et mõni asi võib jääda kahe silma vahele.

Nagu näed, on plusse rohkem kui miinuseid. Olen kindel, et see materjalid-kolmes-kohas-laiali-probleem laheneb samuti järgmise poole aastaga ära. Juba praegu on välja kujunenud harjumus ja arusaam, et milliseid materjale millisest kohast leida.

Vaata märgipäevikut tutvustavat videot ja täpsemat kasutusjuhendit aadressil www.bulletjournal.com.

Neli õppetundi pojalt

Meil on oma lastelt õppida väga palju. Olen õppinud meie peatselt kolmeseks saavalt pojalt neli asja, mis aitavad mul enda ja oma asjadega paremini toime tulla.

1. Keskendumine

Kui poiss midagi teeb, siis ta keskendub sellele täielikult. Skeptik leiaks selle olevat loomuliku, sest laps ei suuda ju lühiajalise arengu tõttu multitaskida ehk hulgiaskeldada, sest ta koordinatsioon pole piisavalt hea ja ka taip ei suuda veel piisava kiirusega ühelt teemalt teisele karelda.

Ta tegutseb täielikult keskendudes, säilitades ümbritseva suhtes osalise tähelepanuvõime. Kui ümbruskonnas juhtub midagi väga olulist või meeliköitvat, siis lülitub ta uuele asjale ümber. Vastasel juhul jätkab ta oma tegevustiku kütkeis nagu midagi poleks juhtunud.

Niipea, kui ta kaotab tähelepanu, järgneb mõni probleem. Kui ta näiteks sõidab oma tõukerattaga ja keskendub sellele, kuhu ta välja tahab jõuda, sujub kõik hästi. Niipea, kui tee kõrval tõmbab miski ta tähelepanu kõrvale, kisub ratas lähima takistuse suunas viltu ning poiss on kukkumisest juuksekarva kaugusel.

Üks tähelepanek veel: lapsed ei mängi kellegi teise jaoks. Nad keskenduvad, sest mängivad endale – kui mäng pakub teistele ka huvi, on tore, kuid see pole siht omaette. Just see muudab mängu harukordselt vahvaks.

Õppetund: kui mul on midagi pooleli, siis pean silmas soovitavat lõpptulemust või sihti, mille suunas liigun; lasen tähelepanu kõrvale tõmmata ainult sellest olulisematel ning pikemas vaates kasulikumatel tegevustel. Pealegi on keskendunud töö äärmiselt nauditav – tead ju küll seda tunnet, kui tajud, et mõni tööriist moodustaks otsekui osa su kehast, su  keha ja meelte oskuslikult toimiva loomuliku jätku. Ja tööd tuleb teha endale!

2. Suutmatus oodata

“Issi, tule mängima!”

“Ei, issi kirjutab veel natuke ja siis tuleb.”

“Ii-sss-ii, tuu-le-ee!”

“Jah, sa tahad, et issi tuleks mängima, aga issi tahab veel veidi kirjutada ja tööd teha.” (Olen ju õppinud gordoniperekoolilikult aktiivselt kuulama, eks ju?)

“Ii-ii-sss-ss-iii, koo-hee!”

“Oeh. Kohe tulen.” (Ma ei usu, et need perekooli fanaatikud tegelikult lapsi kasvatavad nii nagu õpetavad, sest need nipid lihtsalt ei toimi).

“Ii-sss-ii, tuu-lee!”

“Jah, juba tulen,” vastan end püsti ajades.

Kui ees ootab põnev tegevus, on jõnglane harukordselt läbematu. Tema vaimne arengutase ei luba ju aru saada, et oodatavat mõnu edasi lükates võib see tulevikus oluliselt suureneda või tuua pikema aja jooksul suuremat kasu. See tähendab võib, aga ei pruugi. Seepärast tuleb kohe tegutseda, kui tundub, et asi on õige ja tegutsemist väärt.

Õppetund: kui silme ees on mõni ahvatlev võimalus, mida tahaks järgi proovida, siis pole tarvis otsida vabandusi pooleliolevaist tegevusist, vaid tegutseda tuleb kohe. Kui ka ei uus tegevus ei anna ka tulemust, siis olen vähemalt proovinud. Eelmise tegevuse juurde naasta saab peaaegu alati.

3. Korda, kuni sind on kuulda võetud

“Mul on punane tartul!” hõikab poiss teisest toast.

Taevas, mis nüüd jälle on… Ei usu, et midagi olulist. “Ja-jah,” kohman vastuseks.

“Mul on pu-na-ne tar-tull!”

Mis asi see tartul veel on? Kartul vist. “Ja-jah, punane kartul,” sedastan. Punane kartul? Misasja?!

“Ee-ei, mul on punane tar-tull!” pröökab mees taas.

Hetk hiljem on ta mu tooli kõrval: “Tar-tull, tule kaasa ja vaata!”

Ega enne vist keskenduda uuesti ei saa, kui olen vaatamas käinud. Ajan end püsti ja astun teise tuppa. “Tartul” on tegelikult traktor. Tõesti punane. Ja tore pealegi.

“Jah, sul on tõesti tore punane traktor,” sedastan.

“Mh-mh!” Mees särab õnnest. No kes siis ei säraks, kui tal on uus tore punane traktor. Sõltumata säraja vanusest. Mis sest, et traktor on ainult pildil. Aga see on ju sama hea kui peaaegu päris.

Mängisime jupp aega ja vaatasime raamatuid. Tore oli.

Õppetund: kordan oma soovi veidi erinevas sõnastuses seni, kuni olen veendunud, et inimesed said minust aru. Ja kui ei saa aru, siis vean inimesed vaatama oma tähtsat avastust, et rõõmu nendega jagada. Inimestele tegelikult meeldib, kui meil mõlemil läheb hästi.

4. Õpi tegutsedes

Meie poeg on teoorias nõrgavõitu. Paaril korral olen kogemata püüdnud talle asjade olemust selgitada, aga ju ma olen kehv seletaja ja õige pea saan aru, et raiskan asjatu jutuga lihtsalt aega. Eks ta ole noor ka.

Parim viis õpetamiseks on näidata ette, kuidas asjad käivad, ning lasta tal endal seejärel proovida. Vahet pole, millega tegemist: joonistamise, paberi lõikamise, voltimise või raudtee kokkupanekuga. Kui poiss asub asja kallale, vajab ta veidi juhendamist ja ette näitamist, seejärel jupp aega nauditavat koos tegutsemist, aga järgmisel korral suudab ta juba ise toime tulla.

Õppetund: Raamatud on suurepärased – neist õppida on väga tore ja kasulik. Kooliski on mõnus ja kasulik käia. Teiste kogemused on head, aga need pole minu omad. Tõeline õppimine toimub ise tegutsedes.

David Kolbi õppimismudeli kohaselt sünnib teadmine konkreetse kogemuse, sellest õppimise, õpitu üldistamise ning selle põhjal uute kogemuste hankimise kaudu.

Aktiivne tegutsemine on parim uute teadmiste ja oskuste omandamise viis, sest õpitu jääb nii mõtteisse ja meelde kui ka kehamällu. Mida aeg edasi, seda rohkem eelistan enne tegutsemist uurida põgusalt teooriat ning siis asuda üsna purulollina tegutsema, et asjad endale aktiivselt selgeks teha.

Vahel osutub selline õppeviis kalliks, aga õppetunnid on seda väärt. Nagu laste jälgimine ja iga päev neilt õppiminegi.

Kolumn ilmus 2. mai “Maalehe” lisas “Ettevõtja” ning on taasavaldatud “Maalehe” nõusolekul.

Selge siht ja sinkavonka tee

“Mina oskan oma asjadega tegelikult toime tulla küll,” ütlevad inimesed sageli mu koolitustel, “kui ainult nemad mulle sisse ei sõidaks!”

Sama selgub osalejate küsitlustest, mida teeme peaaegu enne iga koolitust: üldjuhul on levinuim probleem see, et teised (nii inimesed kui ka nende põhjustatud sündmused) sõidavad meile sisse ega lase keskenduda.

Kui probleemi süveneda, avastame, et põhjus asub mujal. Päeva lõputult hakkivad ootamatusi põhjustab peamiselt kolm asjaolu: ühine siht on segane, prioriteedid läbi rääkimata ning omavahel pole klaari kokkulepet selle kohta, kui kiiresti peaksime mingil puhul reageerima.

Selge siht

Mõtle hetkeks oma meeskonna peale. Kas tead täpselt, millises suunas liigute? Aga kogu ettevõte? Milline on teie suund ning kuidas on sinu suund seotud ettevõtte omaga?

Kui tiimi liikmed rebivad protsessi igaüks aeg-ajalt veidi omas suunas, on tulemuseks sinkavonkaline teekond sihi suunas, kuid kohale jõudmiseks kulub väga palju aega ning energiat. Ühiselt sihti seades ning koos selle suunas liikudes jõuab tulemuseni kiiremini ning mõnusamalt.

Loomulikult tuleb ette ootamatusi, kuid kui meil on ühine siht silme ees, siis tuleme nendega sujuvamalt toime. Me sõidame sinna, kuhu vaatame.

Selged prioriteedid

Enamus meist suudab oma väikeses maailmas üsna kiiresti paika panna, mis on tähtis ja mis vähem oluline. Aga kuidas on lugu meeskonnas?

Olen mitu korda kogenud seda, et kui meeskond vaidleb läbi ja lepib kokku, millised on kolm kõige olulisemat prioriteeti ning millises järjestuses need paiknevad, siis suureneb tiimi tulemuslikkus oluliselt, sest kõrvalistest asjadest on lihtsam loobuda.

Üks konks peitub siin veel. Tõe kriteerium on praktika, leidis Karl Marx. Kui siht ja prioriteedid on kirjas vaid paberil, aga päriselus me neid ei järgi, siis pole neist peaaegu mingit kasu. Vähemalt alguses tasub endalt ja oma tiimilt igal õhtul küsida: kas täna liikusime edasi valitud suunas kindlalt ning mida teeme homme paremini, et veel paremini tegutseda.

Selge kokkulepe

Kui võtta koos tunnike ja arutada läbi, kui kiiresti suhtleme mingis kanalis ning kuidas saame parimal moel sõeluda välja olulised ootamatused ebaolulistest ning panna sellest lähtuvalt 3-4 põhimõtet kirja, siis nende igapäevane järgimine parandab suhteid ning aitab kiiremini edasi liikuda.

Kui tiim suudab paika panna oma igapäevase ja -nädalase ühise hingamise rütmi, suureneb efektiivsus oluliselt. Sellega on sama lugu nagu sportimise või mediteerimisega: kui hingamine on paigas, jõuad kaugemale.

Mis juhtuks siis, kui kogu tiimil oleks silme ees nii ühine siht, ühised prioriteedid kui ka ühised põhimõtted ning need oleksid pidevalt ajakajalised? Proovige järgi ja saate teada.

Mehed on Marsilt ja naised Veenuselt

Loome kõige paremini teostatavaid plaane siis, kui rakendame oskuslikult tööle endasse peidetud äärmused: nii ohjeldamatu looja ja väsimatu edasitormaja kui ka skeptilise pidurdaja ja paadunud pessimisti.

Oot, aga mis on sellel kõige pistmist artikli pealkirjaga? Kohe selgitan.

“Kuule, kirjuta: “Range arvestus ja kaine distsipliin”? Äh? Nigu see Propa lugu, tead ju küll!” pröökas mu Loov Mina.

“Lolliks oled läinud, see on… Lihtsalt labane!” vastas mu Pidurdav Mina.

“Aga äkki siis toktor Jekyll ja mister Haig? Ui, ma tahaksin olla mister Mis-Iganes-Ta-Nimi-Nüüd oligi! Ja toktor ka! Mõlemad ja kohe!!!”

“Rahune nüüd maha! Peale selle oli see mister Hyde, lollakas, ja doktor kirjutatakse nõrga D-ga nagu debiilik!” sõitles Pidurdav Mina.

“Aga… Ma tean!!! Mehed on Marsilt ja naised Veenuselt! Naised raudselt loevad ja mehed ka! Äh?” pakkus Loov Mina.

Pidurdav Mina andis alla: “No hea küll, pane siis pealegi see Marsi ja Veenuse pläma, eks ma klaarin pärast selle jama ära nagu alati.” Ning ta asus kirjutama juhtlõiku samal ajal kui Loov Mina nuias, et Pidurdav Mina kirjutaks ka seda, kuidas maailma sündis nii geniaalne pealkiri, mis “ei jäta kedagi külmaks” ja “haarab lugeja endasse jäägitult” (tsitaadid muutmata).

Kasuta erinevaid poolusi

Vajame planeerimise ja tegutsemise erinevates etappides mõlemaid tegelaskujusid, nii tormakat loojat kui ka kriitilist pessimisti. Kui soovime olla väga head projektijuhid või tegevuste korraldajad, siis on mõistlik kasutada oma aju nii suures mahus kui vähegi võimalik.

See ongi põhjus, miks tegevuste visandamise käigus me nii joonistame kui ka sõnastame eesmärki (pikemalt loe sellest eelmisest kolumnist).

Ja kui plaan on loodud, on nutikas end ja oma meeskonda veidi pidurdada, et me juba esimesse kurvi liiga kiiresti siseneks ega sellest välja põrutaks. Siin tuleb appi üsna lihtsakoeline riskianalüüs

Leia kõige olulisemad ohud

Projekti riske analüüsime tavaliselt kolmes järgus.

Esimese sammuna paneme kirja nii palju riske kui vähegi meenub, aga me ei mõtle sellele, mida teha siis, kui mõni risk peaks ilmnema.

Teise sammuna arvutab välja riskiteguri. Põhjus on lihtne: kui meile anda käsk leida riske, siis oleme tublid ja leiame neid – isegi seal, kus tegelikult riskid puuduvad. Riskiteguri arvutamine aitab meil tuvastada need riskid, mis väärivad ka tegelikult tähelepanu.

Riskide hindamise metoodikaid on kümneid. Tutvustan neist üht, mis on üsna lihtne. Selle puhul võtad risk riski haaval need ette ning hindad iga riski puhul nelja asja: riski ilmnemise tõenäosust, selle mõju lõpptulemusele, riski ilmnemise avalikkust ning riskijuhtimise meetmete olemasolu.

Riski ilmnemise tõenäosust hindame viiepalliskallal (näiteks 1 punkt – tõenäosus alla 5%, 2 punkti – 5-10%, 3 punkti – 10-25%, 4 punkti – 25-50 % ning 5 punkti – üle 50% tõenäosus).

Riski mõju lõpptulemusele hindame samuti viiepalliskaalal – 1 kui mõju on olematu ning 5 kui mõju on hävitav. Hinde 2-4 saab mõju siis, kui see on olemas ja mõjutab lõpptulemust, ent ei hävita seda.

Riski ilmnemise avalikkuse all mõistan seda, kuidas ja millal saame teada riski olemasolust. Seda hindame kolmepalliskaalal: 1 – saame varakult aimu sellest, et tulevikus ilmnevad riski mõjud; 2 – riski tagajärjed ilmnevad veidi aega ette hoiatades; 3 – riski tagajärjed ilmnevad täiesti ootamatult.

Riskijuhtimise meetme olemasolu hindame samuti kolmepalliskaalal: 1 – teame täpselt, mida teha riski avaldumisel; 2 – saame riski avaldumisel kasutada oma varasemaid või kellegi teise sarnase olukorraga toimetuleku kogemusi; 3 – meil pole õrna aimugi, mida riski avaldumisel teha.

Neid nelja numbrit omavahel korrutades leiame iga riski puhul riskiteguri. Mida suurem on riskitegur, seda olulisem on risk. Nüüd võtame 3-5 kõige olulisemat riski ning mõtleme, mida nende ilmnemisel teha just selle hinde vähendamiseks, mis sai kõige rohkem punkte. Nii lihtne see ongi.

“Kuule, aitab nüüd teooriast küll, teeme ikka reklaami ka, sest jube hea koolitus tuleb!” pröökab igavlev Loov Mina. “Mis sa niisama targutad???”

See kord jääb Pidurdav Mina lõpuks nõusse ja lisab tagasihoidlikult: “Tule väga heale kaasava projektijuhtimise koolitusele 23.-24. jaanuaril Tallinnas, kus saad enda sees mõlemat poolt proovida projektijuhtimise teadmiste hankimisel.” Lisainfot koolituse kohta leiad www.selgepilt.ee/kaasav-projektijuhtimine ning registreerumiseks on jäänud veel mõned loetud päevad.

Kaasav projektijuhtimine aitab sujuvamalt jõuda parema tulemuseni

Sa oled oma projektiga üksi nagu polaaruurija keset inimtühja jäävälja. Tähtaeg läheneb üha kiiremini ja raha projekti eelarves on sulanud sama kiiresti nagu esimene lumi. Meeskond näitab üha enam närvilisuse märke ja konfliktid sagenevad. Tundub, et see projekt ei lõpe kunagi. Või kui lõpeb, siis sellisel viisil, millele ei taha praegu mõeldagi. Kui oled juhtinud kasvõi üht projekti, siis vist tead, millest räägin. Kuidas kirjeldatud olukorda vältida?

Projektijuhtimine ei pea olema nüri paberimajandusest tulvil jändamine ja jauramine – projekti kavandamine ja eestvedamine võib olla loov, põnev ja haarav tegevus. Seda eriti siis, kui kaasad projekti võtmeisikud selle kavandamisse juba projekti algfaasis.

Üks mu suurtest klientidest avastas oma projekte analüüsides, et 70% nurjunud ettevõtmiste põhjuseid peitus projekti kavandamise järgus, 20% põhjuseid planeerimises ning kõigest kümnendik projekti elluviimise vigades. Seepärast on oluline ühiselt pingutada juba projekti algatamisel, et selle lõpus võiduka tiimina oluliste asjade elluviimist tähistada.

Planeeri loomulikult

Alles viimasel kümne aasta jooksul on hakanud levima projektijuhtimise mudelid, mis arvestavad meie mõtlemise loomuliku käiguga. Planeerimine pole ju meile võõras tegevus, kuid teiselt poolt pole mõtet kängitseda seda karmidesse teoreetilistesse mudelitesse, mille päriseluga klappima panek kujuneb omaette vaevanõudvaks projektiks. Tutvustan üht tõhusat viisi lihtsamate projektide planeerimiseks ning keerulisemate kavandamiseks nende algatusjärgus.

Tavaliselt oleme esimese sammuna sõnastanud projekti võtmeisikutest tuumikuga, miks konkreetset projekti on vaja – mida see projekt annab maailmale, kasusaajatele ja ka meile endile. See loob koosmeele ning aitab tulevikus konflikte vähendada.

Järgmisena lepime kokku 3-7 põhimõttes või mängureeglis, mis kehtivad kogu projekti jooksul. Siis on kõigil osalejatel selge, milliste reeglite järgi eesootavas mängus käitume. Tulemuseks on taas erimeelsuste vähenemine projekti edasises käigus.

Kolmanda sammuna visualiseerime projekti metsikult eduka tulemuse. Joonistame koos, kuidas näeb välja olukord projekti lõpus, ning siis sõnastame oodatava tulemuse. Seda pilti ja sõnastust on hea hoida kogu projekti vältel meeskonna silme ees, et mõistaksime, milline on meie ühine siht.

Mõttekaart tuleb appi

Neljanda sammuna koostame projekti olulisemate tegevuste mõttekaardi. Sageli oleme selleks kasutanud vaba tarkvara Freemind. Freemindi eestikeelse lühijuhendi leiad aadressilt http://tinyurl.com/freemind-juhend. Kogu ajurünnaku vältel kuvame mõttekaardi seinale ja muudame seda kõigi osalejate nähes.

Esmalt paneme ajurünnaku käigus kirja, milliseid tegevusi on laias laastus vaja tulemuseni jõudmiseks. Iga tegevuse sisestame mõttekaardi haruna.

Nüüd järjestame tegevused nende toimumise järjekorda (mõttekaarti loetakse üldjuhul kella 12 koha pealt kellaosuti liikumise suunas). Vajadusel tõstame alamtegevused vastava peategevuse alamharuks.

Pärast tegevuste järjestamist hakkame liikuma alates hiliseimast tegevusest ning lisame igale harule juurde tähtaja, mõnel puhul ka selle haru tegevuste alguse aja.

Lõpuks lisame iga peaharu juurde inimese nime, kes vastutab selles harus kirjeldatud alamprojekti eest alates selle kirjelduse täiendamisest iga üksiku tegevuse tasemeni kuni nende tegevuste elluviimise juhtimise eest.

Viimase sammuna leiame projekti riskikohad, leiame neist olulisemad ja mõtleme ühiselt, kuidas nendega toime tulla. Aga sellest lähemalt juba järgmisel korral.

Tule õppima ja harjutama

Kui tahad kirjeldatud mudelit päriselus õppida ja harjutada, siis lähiajal on selleks kaks võimalust.

Mängime ülalkirjeldatud mudeli läbi 27. veebruaril toimuval Äripäeva korraldataval inspiratsioonikonverentsil “Kuidas suvepäevadest korraldada suve meeldejäävaim sündmus?” Selle tunnisel lõpusessioonil kavandame ühiselt projektide loomuliku planeerimise mudeli abil suvepäevade projekti ning visandame suvepäevade ettevalmistuse mõttekaardi. Iga sessioonil osaleja saab selle mõttekaardi konverentsilt kaasa, et seda hiljem oma vajadustele vastavaks kohandada ning seda kasutada tipptasemel suvepäevade korraldamisel. Konverentsi kohta vaata lisainfot Sekretar.ee veebist.

Kui tahad õppida ja harjutada põhjalikumalt, siis tule osalema juba minu kaasava projektijuhtimise meistriklassi, mis toimub 23.-24. jaanuaril Tallinnas. Kaasava projektijuhtimise meistriklassis õpid, kuidas alustada ja juhtida ettevõtte/organisatsiooni jaoks olulisi projekte täie teadmise ja enesekindlusega, et suudad neid tähtajaks ja eelarve piires viia tulemuslikult lõpuni hoolimata ootamatustest. Iga osaleja tuleb soovi korral koolitusele mõne hiljuti alanud või lähiajal algava projekti või suurema tegevuse ideega, et see ühiselt meistriklassi käigus kavandada ja planeerida. Kui oma projekti pole, ei juhtu ka midagi, sest kasutame näitena mõnda projekti, mis läheb korda võimalikult mitmele osalejale (seega ka Sulle).

Meistriklassi kohta loe lisa www.selgepilt.ee/kaasav-projektijuhtimine.

Uus maailm

Hoolimata sellest, et meie ühine maailm ei kavatsegi reedel lõppeda, võid tõmmata oma praeguse maailma otsad koomale ja luua selle asemele uue ja parema.

Uue maailma loomisel on mu esimene küsimus: millises maailmas soovid elada? Kuidas näeb su ideaalmaailm välja? Joonista, millised olulised suhted, sidemed ja asjad selles on. Igaüks meist oskab joonistada, ainult et osa meist nimetab seda kritseldamiseks või sodimiseks. Kritselda oma ideaalmaailm.

Uue maailma alustalad

Mis on sulle oluline selles maailmas? Pane kirja kõige olulisemate suhete, inimeste ja tegevuste märksõnad. Kui võimalik, siis enam-vähem tähtsuse järjekorras. Oluline on eelkõige uurida, milleta sa ei kujuta elu ette, millised inimesed, suhted ja tegevused on hädavajalikud.

Need prioriteedid on sinu uue maailma alustalad.

Kulge mõnuga

Ungari päritolu USA psühholoog Mihalyi Csikszentmihalyi kirjeldab oma raamatus “Kulgemine” autoteelise ehk iseenesest eesmärgi täitumisele suunava tegevuse tunnuseid:

  • Oluline on tunda, et tegevus jõuab tulemuseni, seda on võimalik viia lõpuni. Või vähemalt mingi vahetulemuseni.
  • Tead üsna hästi, millise laiema eesmärgi või sihi nimel tahad selle asjaga tegeleda ning milline on ootuspärane tulemus.
  • Tegevuse ajal või hiljemalt pärast selle lõpetamist saad teada, kuidas asi välja tuli – näiteks keegi ütleb sulle seda või näed seda ise.
  • Sul on võimalik keskenduda tegevusele ning selle ajal tõrjuda peast kõrvalised mõtted.
  • Tunnetad, et sinu tegevust kontrollid sina ise – see sõltub peamiselt sinust, kuidas asi välja tuleb.
  • Kaob mure selle pärast, kuidas teised Sind näevad: eelkõige on tähtis see, kuidas ise end tunned ning mil moel panustad protsessi; teiste arvamus on teisejärguline.
  • Tegutsedes unustad sageli ülejäänud maailma, tekib kulgemise tunnetus.
  • Ajatunnetus muutub: vahel tundub, et mitu tundi mööduvad hetkega või mõni minut näib mitme tunnina.

Esimesed sammud

Nüüd ühenda need kaks lähenemist ja uuri, kuidas saad oma uue maailma alustalade suunas autoteeliselt liikuda. Küsi endalt, kuidas saad suurendada kulgemist nendes välja valitud vähestes suundades. Kuidas saad mõnuga ehitada ja kindlustada oma uue maaimla alustalasid?

Milline on iga prioriteedi puhul sinu järgmine tegevus? Millal sa tahad selle nimel tegutseda?

Kui viid need mõtted ellu, siis eeldusel, et sul on head kavatsused, muudavad su teod ka meie ühist maailma paremaks. Meid ootab ees uus maailm, milles elame suurema naudinguga ja loome pidevalt üha paremat keskkonda nii endale kui ka oma lastele, lähedastele ja sõpradele.

Soovin Sulle häid saabuvaid jõule, mõnusat aastalõppu ning hoogsat ja nauditavat uut aastat.

Kui paus ei kanna

Kas kujutad ette muusikat, milles puudub vaikus, muusikat, mis mängib pidevalt ja milles puuduvad pausid? Mõni harv pausikoht on isegi lamedas ja maotus pidevalt mängivas Ameerika kassafilmimuusikas, rääkimata märksa nauditavamatest teostest.

Mis juhtuks muusikast pauside eemaldamisel? See kaotaks suure osa oma võlust. Kui kuulad mõnda väärt muusikateost suurepärases esituses, siis kuuled, kuidas vahel teevad pausi kõik esitajad ning vahel vaid mõni neist. Vahel mängivad nad valjemalt ja vahel vaiksemalt, vahel kiiremini ja vahel rahulikumas tempos.

Muusika jäljendab elu. Kui elus puuduvad pausid, on see parimal juhul sama mõttetu ja maotu kui lääge kassahiti saundträkk. Kui paus ei kanna, ei pääse mõjule sisu ega vorm.

Vahel on hädavajalik võtta hetkeks aeg maha, et tunnetada vaikust ja looduse loomulikku kulgemist. Need hetked annavad meie elule mõtte.

Kui tahad pausi pidada, siis see pole kuigi raske. Variante on mitu:

  1. Ole hetk (kasvõi kümme sekundit) rahulikult ja ära mõtle mitte midagi. Tunneta, et oled elus – päriselt ka.
  2. Võta kasvõi minut või paar, et enda ümbruses toimuvat jälgida, kuulata ja vaadata. Ära lükka seda homsesse, vaid võta selleks aega veel enne, kui jätkad kolumni lugemist.
  3. Mine ja jaluta lähedastega veidi looduses. Tunneta sind ümbritsevaid inimesi ja loodust. Siis näed, milline on maailm tegelikult.

PS: Mõtlesin alguses öelda kaks sõna sekka poliitilise usaldamatuse kriisi debatti, aga pean parem pausi. Suur osa poliitikutest ei suuda rahva mõistuse ja tunnete alahindamisel ning ülbel eneseimetlusel nii ehk naa pausi pidada, rääkimata selle välja pidamisest. See muudab nende tegutsemise poliitikaareenil vaimse perifeeria asjaarmastajalikuks taidluseks saalis, kus peatselt on esinejaid rohkem kui vaatajaid. Aga võib-olla on see lihtsalt mu soovmõtlemine.