Postitused

Miks suurem osa ajajuhtimissüsteeme kukub läbi?

Mitu korda oled proovinud ennast kätte võtta ja varem või hiljem avastanud, et sel korral ei saanud sellest taas asja? Sind ei aita ükski efektiivsusnipp kui sa ei mõtle enne enda jaoks läbi, mis on oluline ja mis mitte ning mis väärib sinu aega ja mis mitte.

Osa inimesi käib mu koolitusel mitu korda. Asi pole selles, et koolitus oleks kehv. Vastupidi, osalejate tagasiside põhjal kuulub see Eesti parimate hulka. Nad võtavad ühe või rohkem ajajuhtimisnippi pärast koolitust kasutusele ning kõik näib tore selle hetkeni, kuni tundub, et koolitusest polnud midagi kasu. Inimene saab palju rohkem tehtud kui enne, aga ajast tuleb ometi puudu.

Minu endaga oli täpselt sama lugu. Võttis mitu aastat enne, kui mõistsin: kõige tähtsam on see, mida pead oluliseks ja mida mitte; see, millised on su prioriteedid.

Kui prioriteedid on paigast ära, on paigast ära ka kõik muu. Kui prioriteedid klapitad paika, loksub paika ka kõik muu.

 

Keskendu hädavajalikule

Selleks, et suudaksime mõnuga elada, peaksime keskenduma hädavajalikule. Millised on sinu eluks hädavajalikud kaks või kolm rolli? Millised rollid annavad su elule mõtte? Mina olen eelkõige isa ja koolitaja. Teised rollid: abikaasa, majaehitaja, müügimees, klienditeenindaja, kolumnist, õppija, qigongi harrastaja ja õpetaja ning kes iganes veel käivad nendega kaasas, kuid pole nii tähtsad. Mõtle enda jaoks ka läbi, kes sa oled.

Kui rollid on paigas, leia iga rolli kõige olulisem tegevus. Edaspidi on oluline keskenduda eelkõige nendele, jättes vajadusel vähem tähtsad asjad kõrvale.

See nõuab oskust öelda “ei” nii teistele kui ka endale. Kui ma ei loobu osast asjadest ja kohustustest, siis ma ei saa vähestes valitud tegevustes olla väga hea.

 

Meistrid muudavad maailma

Sa muudad maailma, kui kuulud mõnes kitsas valdkonnas maailma tippude hulka ning teistes asjades oled keskpärane või alla keskmise. Me panustame oluliselt maailma parendamisse ainult sel juhul, kui pürime mõnel üksikul alal meistristaatusse. Millisel alal sa saad meistriks? On see mõni pereroll, hobi, töö, õppimine? See võib olla mis iganes, mis pakub lusti ja mõnu ning aitab muuta maailma paremaks kohaks.

Võime olla mõnes vallas maailma parimate hulgas õigustab “ei” ütlemist neile asjadele, mis aita sellele kaasa. Fookus on oluline – kui pildil puudub fookus, ei köida see kedagi.

 

Kuidas öelda “ei”?

Fookusest välja jäävatele asjadele “ei” ütlemine on tegelikult lihtne. Teiste inimeste puhul ütlen: “Sel korral on vastus “ei”, ma ei saa seda asja ette võtta, sest olen end ära lubanud.” See jätab järgmisel korral abi küsimiseks ukse avatuks, kuid laseb mul praegu keskenduda olulisematele asjadele. Väljendi “olen end ära lubanud” õppisin loodusmees Fred Jüssilt, kes lisab vahel juurde, et ta on end endale ära lubanud. Kui lubad oma aja kellelegi, kas endale või kellelegi teisele ära, siis pole ju ilus lubadust rikkuda.

Oma uutele ideedele või lühiajalistele ahvatlustele “ei” ütlemine on keerulisem, kuid siiski teostatav. Kasutan kahte nõksu. Esimene: panen uitmõtte kirja ja naasen selle juurde kuu aja pärast. Kui idee mind kuu pärast enam ei kõneta, siis polnud see tõsiseltvõetav. Teine: küsin endalt, kuidas tunnen aasta pärast mõtte teoks tegemist. Kui tunnen hästi, on mäng seda väärt, kui mitte, siis pole mõtet tegutseda.

 

Lihtne elu

Kuigi see, millest kirjutan, on aukartust äratavalt suur, alusta väikese asjaga. Kong Fuzi on öelnud, et tuhandeliine teekond saab alguse esimesest sammust.

Küsi endalt, millised on su prioriteedid, millised on su elu kolm kõige tähtsamat asja. Pane need kirja, lisa juurde esimene väike tegevus, et ka oma tegudega näidata nende olulisust, ning pühendu eelkõige nendele tegevustele.

Igal õhtul küsi endalt, mida tegid valitud suunal edasi liikumiseks ning mida teed järgmisel päeval, et jätkata oma teekonda. Nii lihtne see ongi.

Hunnik kohustusi ja suitsev üheraudne

Kui palju on meil mõttetuid kohustusi, millest loobumisel ületavad plusspooled varjukülgi? Mida nendega peale hakata?

Septembris käisin Hiinas Wudangi mäel kolmeks nädalaks hiina joogat ehk qigongi õppimas ning ennast taastamas. Muu hulgas juhtus, et loobusin igasuguse pingutuseta suitsetamisest (staaži väikeste pausidega ligi 24 aastat). Oli selles süüdi mäestikuõhk, tervisele kasulikud harjutused või tihe treeningplaan – võta nüüd tagantjärele kinni. Praegu tunnen tollase loobumise üle ainult heameelt.

Suitsetamine oli kujunenud mulle häirivaks kohustuseks: enne kohtumist või koolitust tuli kärmelt suits ära teha, vahel riskisin kohtumisele hilinemisega, et ikka saaks enne suitsetada, lennujaamades tormasin vahel hoonest välja, et kiirelt rebida kaks sigaretti ja kohe seejärel uuesti seista hiigelpikkades järjekordades ning läbida mitmekordset turvakontrolli, pabistades, et kas ikka jõuan lennukile. Praegu on see minevik, mis tekitab endaski kummastust.

Ma ei ole suitsetamise vastane. Igal inimesel on õigus ise otsustada, kuidas ta käitub (seaduste ja terve mõistuse piires). Pigem kehastab suitsetamine minu jaoks tüütut kohustust, millest pole eriti kasu ega sageli ka mõnu.

Pakun välja suitsetamisest loobumise käigus tulnud mõtted selle kohta, kuidas tüütust kohustusest vabaneda.

  1. Pane kirja kõik kohustused ning märgi nende seast need, mis sind häirivad. Vali häirivate kohustuste hulgast see, mille kahju on kõige suurem ja kasu kõige väiksem. Tõenäoliselt saad just sellest kohustusest loobumisest kõige rohkem kasu.
  2. Loo eeldused loobumiseks. Nuputa enda jaoks välja, kuidas asendad tulevikus seda tegevust. Kuidas täidad näiteks suitsupause? Millist kasu sellest saad? Või mis asendaks stressisöömist? Tagarääkimist? Torisemist? Hommikul esimese asjana meilikasti või Facebooki kallale tormamist? Helisemisvalmis telefon kõrva ääres magamist?
  3. Leia asendustegevus, mida on lihtne teha ja milleks vajaminev on sageli käepärast.
  4. Kaardista nõrgad küljed. Millised on harjumusest loobumise tagajärjed? Kui jääd mingist infost ilma, siis kuidas saad seda tulevikus kätte? Esimesed paar-kolm kuud hängisin koos suitsetajatega suitsunurgas, viimasel ajal selle järgi enam vajadust ei tunne. Kui jääd mingist emotsioonist ilma, siis millised on teised, positiivsed viisid seda emotsiooni endas tekitada?
  5. Leia päästikud. Mis sunnib sind ebameeldiva harjumuse kütke? Kas teatud inimeste seltskond? Ärritus? Ülim heameel? Seosta selle päästikuga mõni teine, kasulikum tegevus ja harjuta seda järjekindlalt. Minu puhul toimus see, et suitsuisu puhul tüütasin ma sellest rääkimisega lähedasi, hingasin sügavalt mõne korra sisse-välja ning meenutasin oma hommikuseid köhahoogusid ja tragikoomilisi sprinte lennujaamade turvaväravate vahel. Aga ma ei tea siiani, mis juhtub siis, kui peaksin autoga väiksemat sorti liiklusõnnetusse sattuma… Vanasti oli esimene reaktsioon suits ette panna.
  6. Leia kaaslane. Uuringud näitavad, et ühiselt teeme muudatusi varmamalt kui üksinda. Kui sul on sõber, kolleeg või hea tuttav, kes soovib sama muudatust ellu viia, lööge käed ja toetage teineteist. Kui kaaslane puudub, leia tugiisik, kes aitab sul muudatust ellu viia.
  7. Üks harjumus korraga. Tegele korraga vaid ühe harjumuse muutmisega, pühendades sellele kogu tähelepanu. Kui harjumus on muutunud 1-3 kuuga, võib järgmise võtta. Pärast mõõdukat puhkepausi harjumuste muutmises.
  8. Kõige tähtsam: kasuta juhust. Olin nagu Mark Twain, kes on lausunud, et pole midagi lihtsamat suitsetamise lõpetamisest, sest olen proovinud suitsetamisest loobuda kümneid ja sadu kordi. Ja siis tuli juhus, mil ma lihtsalt ei tahtnud enam suitsetada. Sellist juhust ei saa ju kasutamata jätta! Kasuta sama moodi neid juhuseid, kui sul pole tuju pühendada aega ega tähelepanu ebameeldivale harjumusele. Kui elame hetk korraga, on see veidi lihtsam.

PS Suitsetajad, ärge nüüd ennast puudutatuna tundke. Tõin selle näite lihtsalt seepärast, et see on mu viimase aasta elus kõige eredam ebameeldivast kohustusest loobumine. Ja ega ma välista, et ühel ilusal päeval… Lause lõpu võite ise välja mõelda 🙂

Kuidas kodus asju ära teha?

Sageli toimetame tööl palju kohusetundlikumalt kui kodus – töised tegemised tunduvad ikka tähtsamad. Mida teha, et eraelu ei jääks unarusse ning ka seal suudaksime olulisi asju ära teha?

Loomulikult on suur rõõm lihtsalt veeta aega koos lähedastega igasuguste plaanide või kavatsuseta (nagu tõelisele taolasele kohane). Aga… Tahaks ju ka seda, et osa suuremaid asju saaks tehtud: kevadine suurpuhastus valmis, uus aiatee rajatud, itaalia keel algtasemel suvepuhkuseks suhu.

 

Eralda töö ja kodune elu

Esimene samm: löö kodused ja töised tegevused kalendris ja tegevusnimestikes lahku, kasuta erinevaid nimestikke ja kalendris eri värve.

Mind aitas see, kui hakkasin korra nädalas töiseid ja koduseid tegevusi eraldi läbi vaatama: tööasju vaatan tavaliselt üle töönädala lõpus ning koduseid tegevusi reede hilisõhtul kodus. Vastasel juhul kipub mingil seletamatul põhjusel töö pälvima põhitähelepanu ning jätab koduste asjade planeerimise varju.

Mõlemal ülevaatusel meenutan, mis on läinud eelmisel nädalal hästi, ning vaatan üle olulisemate suurte tegevuste nimekirja. Selles panen paika prioriteedid ning iga nn projekti järgmise tegevuse. Kui olen aru saanud, mida järgmisena tuleb teha, siis otsustan, et kas teen seda esimesel võimalusel või määran tegevusele kuupäeva.

 

Hoia fookust

Sama reegel nagu tööl: keskendu ja hoia tähelepanu. Proovin ajada asju nii, et mul on korraga pooleli üks kodune parendusprojekt ning üks ennast arendav tegevus. Loomulikult lisandub neile perega veedetud aeg ning trennitegemine, kuid täiendavaid asju valin väga suure hoolega.

Kui erinevaid tegevusi kipub nimekirja tulema liiga palju, siis puhastan nimekirja ning jätan alles ainult ühe või kaks, mis on kõige olulisemad.

 

Halda lihtsat tegevusnimestikku

Olen hakanud üha enam hindama lihtsaid abivahendeid. Mu viimaste lemmikute hulka kuulub Briti ajakorraldustarga Mark Forsteri teisipäeval tutvustatud ajahaldussüsteem “Final Version” (“Lõppversioon”), mida on imelihtne kasutada:

1. Kirjutad tegevused lehele teineteise alla.

2. Leiad ülevalt alustades esimese tegevuse, mida tahad teha. Tähistad selle punktikesega.

3. Liigud nimekirjas allapoole, püüdes leida tegevust, mida soovid kindlasti teha enne punktikesega tähistatud tegevust. Kui leiad sellise, märgid ka selle ette punktikese.

4. Kordad sama, liikudes nimekirjas allapoole. Lõpptulemusena on sul 1-7 tegevust tähistatud punktikesega tegevuse ees.

5. Hakkad tegutsema alates viimati tähistatud tegevusest. Teed selle portsu ära ning seejärel valid nimekirjast järgmise portsu tegevusi, mida soovid ära teha, tähistades need täpikesega tegevuse ees.

 

Keskendu ühele tegevusele

Tegutsema asudes on kõige tähtsam olla vaimselt kohal ja pühenduda nii palju kui võimalik. Lihtsaim viis: teha üht asja korraga. Vahel on see keeruline, näiteks siis kui laps nõuab tähelepanu. Aga siis tegeleme lapsega ja pärast jälle pooleli ülesandega edasi.

Kui oleme tegevuse juures täiesti kohal, on elu nauditav.

 

Milliseid võtteid sina kasutad, et pühendada kodus olulistele asjadele kogu tähelepanu? Ja kuidas hoiad töist ja kodust elu lahus? Palun jaga oma võtteid ja soovitusi kommentaarides.

 

Kevadine suurpuhastus

Näitan lihtsat kevadise suurpuhastuse viisi nii töö ja kodu pärismaailma asjade kui ka virtuaalmaailma kiireks ja tõhusaks koristamiseks.

Kõige olulisem on suurpuhastuse juures vältida hirmu. Ainuüksi suurpuhastusee mõte lubab meeletut töökuhja, millest ei suuda pea ükski lihtsurelik end läbi närida.

Mulle meeldib teha ühe suurpuhastuse asemel mitu väikest, sest sel juhul on pingutus väiksem ning ülesanne ei tundu enam nii hirmuäratav. Seepärast soovitangi jagada suurpuhastuse väikesteks juppideks: ühel päeval koristad ühe sahtli, teisel päeval teise, siis poole kapist, seejärel üleriiete kapi. Sel moel sammhaaval edasi liikudes läheb kraamimine kiiremini.

Suurpuhastuse iga etapi järel mõtle, mille teed korda järgmise sammuna – sel juhul on järgmisel päeval lihtsam alustada. Ja kui vajad rohkem tunnustust ja tagantutsitamist, siis võid ju postitada pärast järjekordset kraamimisspurti oma saavutuse Facebooki või Twitterisse koos infoga oma järgmise sammu kohta.

Üks soovitus veel: võta endale keegi kevadisele koristusaktsioonile appi, sest koos on oluliselt lihtsam tegutseda.

Oluline on lõpetada koristusspurt õigel ajal – enne, kui sellest saab kõrini. Koristamine annab palju paremaid tulemusi kui kraamid seni, kuni see pakub lõbu.

 

Viis kuhja

Minimalistliku eluviisi mõtteliidri Leo Babauta eeskujul tasub kasutada suurpuhastusel viit kuhja. Tõsta ühe sahtli või kapivahe sisu põrandale ja asu sorteerima.

Esimesse kuhja kuuluvad esemed, mida kasutad. Selle loomisel mõtle ka selle peale, kus võiksid need ideaaljuhul tulevikus paikneda.

Teise kuhja kuuluvad talveriided ja -jalanõud. Need paiguta karpidesse ja seejärel jalust ära kõrgele kappi või kuskile panipaika.

Kolmandasse kuuluvad esemed, mida sa ise ei vaja, aga mis on piisavalt heas korras, et neid saaks keegi teine kasutada. Osa neist lähevad ärajagamisele ja mõni osta.ee oksjonile 10 sendiga müüki.

Neljandasse kuhja lähevad äravisatavad asjad. Kui vähegi võimalik, sorteeri prügi, et eraldi ära anda pakendid, riided, katkine mööbel ja mittetöötav kodutehnika, mida pole mõtet ka parandada.

Viienda kuhjaga on lugu kõige keerulsiem – sellesse kuuluvad esemed, mida sa pole aasta jooksul kasutanud. Need paki karpi ja kirjuta peale tänane kuupäev. Kui sa pole selles karbis olevaid esemeid aasta jooksul vajanud, siis kuuluvad need äraandmisele või osta.ee’s müümisele.

Samasugust koristamist saab soovi korral teha ka digimaterjalidega, olgu neiks failid või meilid: käi jupp jupihaaval meilikast ja kataloogid alates töölauast läbi ning otsusta iga asjaga, kas vajad seda (sel juhul paiguta see omale kohale) või mitte (kustuta). Kui sa pole kindel, siis tee nende asjade jaoks üks eraldi kaust.

Mõlemas maailmas – nii digi kui ka päris – koristamisel pane kirja tegevused, mida koristatavad asjad sulle meelde tuletavad. Korra nädalas vaata see nimestik läbi ning otsustan iga tegevusega, mida temaga teen (või veel parem – ei tee).

Ise käitun suurpuhastust tehes laias laastus just kirjeldatud viisil ning see toimib hästi.

 

Säilita heakorda

Füüsikast teame: entroopia kaldub kasvama ning selle vähendamiseks on vaja kasutada energiat. Selleks, et segadust kontrolli all hoida, korista edaspidi iga päev kasvõi natuke. See polegi nii keeruline.

Esimene reegel: aseta pärast kasutamist iga ese oma kohale.

Teine reegel: kui koht puudub, loo nendele asjadele koht.

Kolmas reegel: võta iga päev viis minutit, et vedelevad asjad oma kohale asetada.

Neljas reegel: kui ostad uue eseme, anna üks vana ese ära; kui võtad uue kohustuse, loobu ühest varem võetud kohustusest.

Nende nelja reegli kasutamisel võtab järgmine suurpuhastus juba oluliselt vähem aega ning iganädalased koristustööd vähenevad samuti.

 

PS Kui lihtsam ja minimalistlikum elu hakkas sulle huvi pakkuma, siis lehitse järgmine kord poes Leo Babauta raamatut “Pingevaba elu” – ehk saad sealt mõne idee veel lihtsamaks eluks.

Kui tänavuse kevadpuhastuse mõte hakkas meeldima, siis anna oma saavutustest teada Facebookis või Twitteris hashtag’iga kevadkoristus.

Kolm head mõttetalgute abivahendit

Kasutasin hiljuti mõttetalgute modereerimisel kolme suurepärast metoodikat, mille abil leida ja hoida keskustelu fookust ning pakkuda inimestele võimalust jõuda konkreetsete kokkulepeteni.

Ettevalmistus

Osalejad istuvad võimalusel ringis ning igaüks neist ütleb, kes ta on ning mis on teda sündmusele toonud või millised on tema ootused.

KJ tehnika

Looja Jiro Kawakita järgi nime saanud KJ tehnika abil saab mõnekümne minutiga jõuda kiiresti konsensuseni kas mõne probleemi lahendamisel või olulisemate arutamist vajavate teemade väljaselgitamisel.

KJ tehnika kasutamiseks vajad hulka kleepribaga märkmepabereid ning pinda, kuhu neid kleepida (sein, aken, laud, põrand vms). Tehnika ise koosneb seitsmest sammust:

1. Sõnasta probleem või esita avatud küsimus. Hästi lahendatud probleemi eelduseks on täpne küsimus, millele on laialivalguvalt keeruline vastata. Mõttetalgutel kasutasime küsimust: “Milliseid teemasid soovid arutada?”.

2. Iga osaleja kirjutab oma vastused küsimusele või probleemi lahendused märkmepaberitele – üks vastus lehele. Omavaheline keskustelu puudub.

3. Iga osaleja kleebib märkmepaberid oma lahendustega seinale. Pärast seda tutvub igaüks teiste osalejate ideedega.

4. Osalejad rühmitavad sarnased ideed “pilvedesse”, mille vahele võiks jääda vähemalt pool meetrit. Vajadusel võib erinevaid rühmi ühendada või jagada kaheks.

5. Osalejad annavad igale pilvele nime ning kirjutavad selle kleepepaberile pilve kohal. Ühel pilvel võib olla ka mitu nime.

6. Leiame hääletusega populaarseimad ideed. Igal osalejal on kokku 6 häält. Ta annab oma lemmikpilvele 3 häält, tähtsuselt või muult kaalult järgmisele 2 ning kolmandale 1 hääle. Hääled märgib ta pilve juures olevale veidi suuremale märkmelehele kas ristide või numbriga. Kui kõik on hääletanud, siis arvutame kokku iga pilve punktisumma.

7. Arutame populaarsemaid lahendusi. Alles nüüd on lubatud omavaheline sisuline keskustelu. Arutame läbi, kas mõni oluline teema sai hääletuse käigus väga vähe hääli ning jäi kõrvale. Kui see on nii, siis kas seda teemat saab ühendada mõne teise teemaga. Kui ühendamine on võimalik, siis liidame nende kahe pilve hääled. Lõpptulemusena valime välja kuni viis olulisemat lahendust või teemat, mis on saanud teistest oluliselt rohkem hääli. Kõrvale jäänud teemad paneme kirja ning talletame edasiseks aruteluks, kui see peaks vajalikuks osutuma.

Sellise käitumisviisiga väldime arutelu takerdumist marginaalsetele teemadele või neile teemadele, mille sisuliseks arutamiseks me pole valmis.

Mõttetalgutel kasutasime seda tehnikat mõttetalgute esialgsete teemade välja selgitamiseks enne arutelu algust.

Avatud ruum

Seejärel oleme kasutanud avatud ruumi metoodikat. Varem on ette valmistatud iga arutelu “pesa”, milles on “teadetetahvel” – näiteks paberitahvel ja vildikad. Oluline on see, et hiljem igas keskustelus osalejad teeksid sellele või rühmas avalikus kasutuses olevasse arvutisse märkusi, mille abil edasised osalejad saavad arutelu jätkata ning mille põhjal saab lõpus kokkuvõtte teha.

Nüüd kuulutame välja teemad ja palume igaühel liituda rühmaga, mille teema pakub talle kõige rohkem huvi. Samuti tutvustame avatud ruumi 5 (õige veidi modifitseeritud) põhireeglit:

1. Õiges kohas on õiged inimesed.

2. Juhtuvad õiged asjad.

3. Kui algab, siis on õige aeg.

4. Kui see on läbi, siis see on läbi.

5. Kahe jala reegel: kui sa leiad, et arutatav teema ei paku sulle enam midagi või pole sul arutelule enam midagi lisada, siis leia mõni teine seltskond, mille arutelu on põnevam.

Kokkuvõte

Sel korral kasutasime kaht erinevat kokkuvõtte viisi.

Vahekokkuvõttena palusime igas ringis osaleval meeskonnal joonistada selle hetkeni käsitletud arutelu teemad. Kui igal tiimil on sellised “slaidid” valmis, siis kogume inimesed ühte rühma ning iga slaidi autorid esitlevad oma slaidi. Kui soovite lisada mängulisemat momenti, siis võib hakatuseks paluda rühmas mitteosalenud inimestel ära arvata, millest jutt käis, ning pärast nende oletuste kuulamist anda ülevaade sellest, mis tegelikult juhtus ning mida tegelikult rühm oma joonistusega mõtles.

Arutelu lõpus palusime osalejatel panna igas rühmas kirja, mida oleks tulevikus vaja ära teha, et arutelul kerkinud teemad ka päriselus saaks tehtud. Selle tulemusena valmis igas rühmas edasiste tegevuste loetelu, millest mõne puhul on lisatud ka tegija ja võib-olla isegi kuupäev. Ka need kokkuvõtted vaatame arutelu lõpus ühiselt üle, et kõik osalejad oleksid teemadega kursis.

Neljapäevane töönädal

Kas sooviksid teha tööd ainult neljal päeval nädalas? Viies tööpäev oleks selline rahulikum või – juhul, kui kõik tööd tehtud – hoopis vaba.

Töötan neljal päeval nädalas sügistalvest. Esmapilgul tundus soov teha vähem tööd oluliselt sissetulekuid kaotamata ulmeline. Aga proovimine tasus end ära. Praeguseks on mu sissetulekud langenud ligi viiendiku, kuid see-eest saan veeta perega kolmandiku kauem ning elu on oluliselt rahulikum ja nauditavam. Kuna stress on madalam, on tervis parem ning mine tea, võib-olla mul on isegi lootust seetõttu pikemalt elada. Sellise naudingu eest olen nõus maksma viiendiku sissetulekutest iga kell.

Sellise elu on teinud võimalikuks neli põhimõtet.

Esimene: tee endale selgeks, miks soovid töötada neljal päeval nädalas. Minu jaoks oli see eelkõige võimalus veeta perega rohkem aega. See on minu jaoks nauding ning oluline osa minu elu mõttest. Ma olen oluliselt rohkem isa ja abikaasa kui koolitaja ja pisiettevõtte omanik.

Teine: sea prioriteedid paika. Vajadusel pane oma kohustused ja ettevõtmised kirja ning säti need pingeritta. Kuna töötad edaspidi viiendiku vähem, siis kõiki asju enam teha ei jõua. Järelikult tuleb üles leida ebavajalikud ülesanded ning neist loobuda. Ebaolulisemate tegemiste puhul tuleb neile kulutada vähem aega ja teha neid pealiskaudsemalt või lihtsalt vähem. Kõige olulisemate tegemiste tase ei tohi kannatada – pigem peab nende tase tõusma ja neile tuleb pühendada kogu tähelepanu.

Kolmas: ära jää mõne tegevuse juurde jobutama. Kui tegevus on läbi, siis ta on läbi. Pole mõtet jääda mõttetute pisiasjadega päevi ja nädalaid kulutama. Kui töötad, siis tuleb aeg-ajalt endalt küsida: kas see asi on nüüd piisavalt valmis. Kui on, siis asu järgmise ülesande kallale.

Neljas on eelmisega seotud: tegevuste lõpetamise kultuur. Kui vähegi võimalik, lõpeta üks tegevuste ahel enne järgmise juurde asumist. Kui hüpleme vähem erinevate tegevuste vahel, säästame aega ning tulemused on paremad.

Mõistan, et osal inimestest puudub võimalus seda viiendat päeva täiesti vabaks võtta. Siin on kaks lahendust.

Tean käputäit ettevõtteid, milles kehtib kokkulepe: kui nädala tegemised on tehtud, võib reedel varem ära minna. See lisab töötajatele motivatsiooni tegutseda efektiivselt.

Teine võimalus on võtta igapäevaseid mikropuhkuseid. Kui tervet päeva pole võimalik vabaks võtta, siis võib-olla on vastuvõetav teha lühemaid tööpäevi hilisema saabumise, pikema lõunapausi või varasema lahkumise arvelt. Kui ka see ei ole variant, siis kas töökohal saab osal päevast teha arvuti taga oma asju, näiteks ennast harida? Mõtle selle peale.

Kõigi nende variantide eelduseks on siiski see, et töötad varasemast efektiivsemalt ning töö on tehtud sama hästi kui varem. Auhinnaks on hindamatu väärtus: aeg, millega võid teha, mida tahad.

Päeviku täitmise võlu

Mulle meeldib päevik kolmel põhjusel: see aitab enda jaoks asju selgeks mõelda, sihipäraselt tegutseda ning lõppude lõpuks teha paremini vahet olulistel ja ebaolulistel asjadel.

Eelmisel nädalal näitasin seitset võtet, mille abil uue aasta lubadusi ära teha. Sel nädalal näed, millist kasu saad nende oluliste asjade tegemisel päeviku pidamise harjumusest.

Päevikuks sobib nii tavaline kaustik kui ka tekstifail arvutis – vali just selline vahend, mida sulle endale meeldib kõige rohkem kasutada. Selleks, et tahaksime igal õhtul kirjutada mõne lause päevikusse, vajame meeldivaid ja ahvatlevaid abivahendeid.

Päeviku esimesele lehele või tekstifaili algusesse kirjuta oma tänavused eesmärgid (kui oled eesmärgiinimene) või oluline siht, mille suunas liigud (kui oled sihipärane kulgeja). Kui sa ei pea enda jaoks kumbagi oluliseks, siis kirjuta mõne lausega, mis on sinu jaoks oluline elus, milline inimene soovid olla.

Igal õhtul ava päevik ning pane esmalt kirja need teod, mis viisid sind edasi soovitud suunas. Samuti kirjelda mõne lausega neid asju, mis tekitasid sulle heameelt ning mille eest oled tänulik. Kui soovid, võid lisada ka lause selle kohta, kui palju tegid täna trenni ning kui kaua võtsid mediteerimiseks ja rahulikult iseendaga olemiseks.

Kõigest sellest lähtuvalt anna soovi korral päevale viiepalliskaalal hinne.

Kui päev kulus sahmimiseks või rabelemiseks, kirjelda ka seda lause või paariga, lisa sahmimise põhjus ning selle juurde ka mõni mõte, mille ellu viimine aitab sul järgmisel päeval rabaelemist vältida ja rahulikumalt tegutseda.

Reedel või pühapäeval loe läbi nädala päevikukanded ning lisa mõni lause selle kohta, kuidas hindad nädalat tervikuna lähtuvalt valitud sihist või eesmärkidest.

Proovi juba täna õhtul, kas päeviku pidamine sobib sulle ning aitab sul paremini elada oma elu mõtet. Võta täna õhtul päevik, kirjuta selle algusesse oma eesmärgid või sihid ning seejärel pane mõne lausega kirja, mille poolest oli täna suurepärane päev.

7 sammu uusaastalubaduse täitmiseni

Vana tõde: lubadusi on lihtsam anda kui täita. Näitan mõnda lihtsat võtet, mille abil tänavu võtta end paremini kätte kui mullu ning vähemalt üks endale ja teistele antud lubadus ka täita.

Lubaduste andmine on imelihtne – see ei nõua pea mingit pingutust. Suurem osa meist on andnud lubadusi just uueks aastaks, justkui see oleks mingi maagiline piir meie eelmise ja järgmise elu vahel. Tegelikult ei torka 1. jaanuar päevade reas millegi poolest silma. Ta on täpselt sama eriline kui iga teinegi, aga armastame ju tõmmata kunstliku piiri “eelmise” ja “uue” elu vahele.

Lubaduse andmise lihtsus ja kergekaalulisus muudab ühel ilusal hetkel selle mõttetuks. Niisama on ju tore mõelda, et võtame kaalus alla, hakkame trennis käima, loobume mõnest kahjulikust või kahjustavast harjumusest, aga tegelikult ei juhtu suurt midagi. See on ka põhjus, mis paneb osa meist põlglikult turtsatama kuuldes sõna “uusaastalubadus”. Eluterve skeptilisus.

Näitan sulle seitset võtet, mida ise olen kasutanud endale antud lubaduste täitmisel. Need lihtsad asjad annavad lubadustele taas mõtte, sest aitavad need teoks teha.

1. Leia kaaslane. Aafrika vanasõna ütleb: “Kui soovid edasi liikuda kiiresti, mine üksi. Kui soovid jõuda kaugele, liigu mitmekesi.” Inimene on sotsiaalne loom. Ühiselt tegutsedes saavutame oluliselt rohkem. Kui vähegi võimalik, leia kaaslane, kelle eesmärgid langevad sinu omadega kokku. Tegutsege koos. Kui sellist kaaslast pole, räägi teistele inimestele endale antud lubadusest. Sotsiaalne surve aitab meil kindlamalt asju ära teha ja mitte nii lihtsalt alla anda.

2. Ära pinguta üle. Neli uusaastalubadust viiest ei ole realistlikud, vaid kalduvad soovunelmate kilda. Kui otsustad hakata sportima, siis pole mõtet alustada maratoni jooksmisest. Võta alustuseks ette 300-500meetrine väike ring. Kui tahad jõudu teha, siis pole arukas rahmeldada jõusaalis mitu tundi, et hiljem valusate lihaste sunnil oiata ja oma lollust kiruda. Alusta sellest, et teed hommikul 2 kätekõverdust ja tõused 5 korda pikaliasendist istuli. Kui väike algus tuleb välja, suurenda veidi koormust, aga mitte liiga palju.

3. Otsusta, kus ja millal teed esimese sammu. Ole võimalikult täpne: “jooksen homme hommikul kell 7.30 ümber kvartali” on oluliselt parem kui “lähen millalgi sel nädalal jooksma”. Vajadusel pane telefoni meeldetuletus veerand tundi enne trenniga alustamist.

4. Loo lubaduse täitmiseks eeldused. Hoolitse selle eest, et sul puuduksid vabandused. Kui otsustad jooksma minna, sea eelmisel õhtul valmis tossud ja tressid. Kui otsustad iga päev kirjatööd teha, siis vaata, et sul oleks olemas kõik kirjutamiseks vajalik pliiatsist-paberist või arvutist täidetud tee- või kohvitassini. Kui otsustad lugeda rohkem kui varem, sea raamat lugemisvalmis, vaata üle mugavusvarustus soojast pleedist järjehoidjani ning vii telekapult teise tuppa.

5. Iga algus on raske. Pole mõtet end petta, iga asjaga alustamine on kõige keerulisem asi üldse. Meenuta endale viimast korda, kui suutsid end kokku võtta ja tegutsema hakata ning milline oli tasu selle eest. Järgmisel korral läheb sama hästi.

6. Uue harjumuse loomine on veel keerulisem. Meile meeldib elada sisseharjunud rütmis. Iga uus harjumus põhjustab ebamugavust, mida vaistlikult proovime vältida. Sellest aitab üle saada paar nippi. Lihtsam võte: tõmba taskukalendris igale päevale, mil uue harjumusega tegelesid, ring ümber. Eesmärgiks on saada võimalikult pikk ahel. Keerulisem ja tülikam võte: palu sõbral endale helistada igal õhtul ühel ja samal ajal ning küsida, mida konkreetselt uue harjumuse kasutuselevõtul tegid.

7. Premeeri end. Tubli inimene väärib tasu. Kui leiad, et uue harjumuse kasutuselevõtt ja selle mõju pole piisav palk selle eest, et oled olnud tubli, anna endale täiendavat preemiat. Olgu selleks kino- või teatripilet, uus plaat, mõni ahvatlev ese või hoopis täiendavad paar-kolm tundi su lähedaste, sõprade või lemmiktegevuse seltsis.

Soovin sulle mõnusat alanud aastat!

 

6 sammu uue aasta lihtsa ja tõhusa plaanini

Kui palju teist on andnud uusaastalubadusi? Ja mitmed teist on neile pigem varem kui hiljem käega löönud? Näitan, kuidas seada uue aasta sihte nii, et need ei muutuks liiga koormavaks ega keeruliseks.

Heida pilk tagasi

Esmalt vaata tagasi: võta ette märkmik või oma kalender ning leia igast kuust vähemalt üks suurepärane asi, mis sul läks korda ning mille üle sul on hea meel. Kasvõi pisiasi.

Selle tulemusena leiad tänavusest vähemalt tosin helget hetke, mille poolest 2011. aasta väärib meenutamist.

Leia tunnuslause

Võta ette väike ajaränd ning mõtle end järgmise, 2012. aasta jõuluaega. Mille poolest jäi sulle meelde 2012. aasta? Kui vähegi võimalik, joonista sellest pilt (kriipsujukudest piisab täiesti).

Pärast pildi lõpetamist visanda 2012. aasta tunnuslause – milline lühike ja lihtne fraas võtaks kokku selle aasta? “Perele pühendumise aasta?”, “Isikliku arengu aasta?”, “Muretu tuleviku aasta?”, “Tasakaalus elu aasta?”

Kirjuta aasta nimi oma järgmise aasta kalendri esikaanele, et see hakkaks sulle silma iga kord, kui selle avad.

Sõnasta mantra

Nüüd on aeg sõnastada sinu isiklik 2012. aasta mantra, mida võid endale korrata, kui siht käest kadumas.

Saad seda teha paari lihtsa sammuga. Kirjuta paari-kolme lausega või joonista, millist kasu kingid järgmisel aastal maailmale – nii sinu sisemisele, sind ümbritsevale väikesele kui ka laiale maailmale me ümber.

Kui jõuad rahuldava tulemuseni, siis kirjuta ka see mantra märkmiku kaanele, et see oleks sul pidevalt silme ees ega laseks valitud teelt eksida. Lause ette võid soovi korral lisada fraasi: “Minu ülesanne/kohus/kutsumus:”.

Võta suund

Pane kirja kolmes valdkonnas oma kõige olulisem suund: eraelus, isiklikus arengus ja tööelus.

Kui kõige olulisemat suunda kohe ei leia või ei meenu, pole lahti midagi. Sel juhul kirjuta igas valdkonnas nii palju variante kui vähegi tuleb selle kohta, mida kõike võiks teha. Lase nimekirjadel seista mõni päev ning kriipsuta maha tegevused, mida sa kindlasti ei kavatse ellu viia. Seejärel leia järgi jäänud asjadest kõige olulisem – just see, mis pakub sulle kõige suuremat rahulolu ning on kõige paremini kooskõlas sinu mantraga.

Suuna kirjeldamine ei tähenda kohustuse võtmist. Tegemist on lihtsalt orienteerumist lihtsustava abivahendiga. Erinevalt eesmärgist ei pea suund olema mõõdetav ega konkreetne – paned lihtsalt enda jaoks kirja, kuhu poole hakkad liikuma ning milliseid tähiseid silmapiiril näed.

Kui suundade ja mantra vahel peaks tekkima vastuolu, vaata mantra üle, sest võib-olla sa polnud selle sõnastamisel enda vastu päris aus.

Tegutse

Loe uuesti läbi eraelu kõige olulisem idee, mille soovid ära teha. Kujuta endale ette olukorda jaanuari lõpus ja küsi endalt, kui kaugele oled jõudnud selle asjaga. Pane see endale kirja.

Võta lahti kalendris järgmise aasta esimene nädal. Mõtle jaanuari esimese nädala reedele – millise tulemuseni oled jõudnud? Kirjuta üles.

Kolmanda sammuna mõtle selle peale, millised on selle nädala 3-4 päeval iga päeva kõige olulisemad väikesed võidud ja tulemused. Pane needki kalendrisse kirja.

Kanna hoolt selle eest, et sa oma nädalat üle ei koormaks. Üks väike tulemus päevas või üle päeva on täiesti piisav.

Samal moel nuputa välja esimesed sammud enda arendamise teel ja tööelus: mõlema puhul pane kirja jaanuari tulemus, jaanuari esimese nädala tulemus ning selle nädala iga päeva väikesed võidud ja tulemused.

Kui kärsitus on väga suur, võid alustada nende tulemusteni jõudmist juba tänavusel viimasel nädalal. Milleks oodata?

Vaata üle

Edaspidi võta igal õhtul väike hetk, et läbi vaadata päeva tulemused ning end tunnustada nende asjade eest, mis läksid hästi.

Korra nädalas vaata üle nädala tulemus, pöörates erilist tähelepanu kordaminekutele ning pane paika järgmise nädala tulemus ja selle nädala päevade väikesed tulemused.

Kuu vahetumisel kiida end ja tunnusta sind ümbritsevat maailma ning leia järgmise kuu, nädala ja päevade tulemused.

Säärane süsteem on harukordselt paindlik, sest saad kiiresti reageerida muutunud oludele ja sobitada oma käitumise nendega sobivaks.

Sellisel moel liigu kindlas suunas seni, kuni see ei paku enam lusti või sa ei saa edasi minna mõne olulise takistuse või viivituse tõttu. Kui nii juhtub, võta uus suund ja alusta sama sihikindlalt sellel liikumist. Kui peaksid uuel teel tüdinema või väliste esmapilgul ületamatute asjaolude tõttu seisma jääma, naase soovi korral eelmisele sihile või vali uus – täpselt nii nagu ise tahad.

Meid ootab ees suurepärane aasta, millest tuleb meie senise elu parim. Ma olen selles veendunud.

Ilus eesmärkideta elu

Eesmärkidel puudub pikaajaline kasu – me jõuame küll tulemusteni, kuid selle hinnaks on pidevalt kasvav distress. Kui elada selge sihiga, kuid eesmärke seadmata, tuleme tegelikult palju enamaga toime ning enesetunnegi on oluliselt parem.

Kuulasin mõne nädala eest taas loodusmees Fred Jüssit. Olen seda teinud viimase viie aasta jooksul üha suurema naudinguga, sest ta jutt on selge. Jüssi nimetab end eesmärkide ja põhimõteteta meheks, kellel on olemas kindel suund ja siht. Eesmärgid pole vajalikud, kui su jalge all on tee ning peas selge mõte, kuhu poole tahad minna. Jüssi aitas langetada mul otsuse loobuda eesmärkidest.

Mõte hakkas idanema veidi enam kui aasta eest, kui lugesin Ameerika minimalistliku eluviisi ja rahuliku tõhususe arvamusliidri Leo Babauta postitust sellest, et eesmärkidel puudub sisu ning need ainult takistavad edasi liikumist.

Esmalt ehmatasin: noorema põlvkonna efektiivsusguru heidab eesmärgid prügikasti ning tõmbab oma eelmiste aastate jutule vee peale! Nüüd olen ise tegemas täpselt sedasama.

Veel kuu tagasi pesitses mu hinges endiselt kahtlus: kas eesmärkidest on ikka mõistlik loobuda?

Mis mind sel juhul ohustab? Saan vähem tehtud ning mu tegevustel on napimalt tulemusi. Võib-olla pean oma lubadusi vähem. Mine tea, ehk kaotan usaldust. Või raha. Või – mis veel hullem – turvalisust või isegi aega.

Oot, aga selge suund on mul ju endiselt olemas. Ma lihtsalt ei pea iga hinna eest jõudma kindlaks ajaks järgmise tee veeres asuva verstapostini. Kui tahan, siis jalutan selles suunas teekonda nautides. Kui soovin, võin mõne postivahe ka lipata, hing paelaga kaelas. Täpselt nii, kuis hetkel ihkan. Selle tunde nimi on vabadus.

Eesmärgid või siht?

Eesmärgid on mõõdetavad, sihi seadmisel on teada liikumise suund. Eesmärk seab näiliselt realistliku tulemuse, kindlas suunas tegutsemisel on protsess vähemalt sama tähtis kui tulemus. Eesmärgid tekitavad stressi, sest peame neid iga hinna eest täitma või soovitatavalt isegi ületama. Kindlas suunas toimimine hoiab meist eemal asjasse puutumatud tegevused, kuid distressi ei tekita.

Pealegi oleme harukordselt kehvad ennustajad: kõigest kaks projekti kolmesajast lõppevad täpselt nii nagu alguses kavandatud. Mis mõtet on prognoosida tulemusi ja pungestada nende nimel kui teekonnal võiksime kasutada tekkinud võimalusi ning toimida ülejäänud maailmaga täiuslikumas kooskõlas?

Just sellised olid mõtted, mis panid mind katsetama eesmärkideta elu. Hakatuseks otsustasin elada kuu eesmärke seadmata. Nüüd on see kuu läbi.

Kindel meel ja nauditav teekond

Millised on tulemused?

Suurem osa tõeliselt olulisi asju liigub veidi kiiremini edasi ja pikas perspektiivis ebaolulised asjad jäävad sageli tegemata. Samal ajal naudin tegutsemist rohkem ning tulemused on varasemast paremad. Mis kõige olulisem: tunnetan üha enam kulgemist ja see nauding on kirjeldamatu.

Lasen end vähem kõrvalistest asjadest segada, see tähendab, olen sihikindlam. Aga kui hetkel on tuju, siis võtan ka hoopis teisest ooperist tegevusi vahele. Elu on palju mängulisem kui varem ning ma tunnen end hästi. Süümepiinad on kadunud pea täiesti. Nagu juba aru saite, on ka distress oluliselt madalam.

Elu ei saa ju nii ilus olla! Midagi peab valesti olema! Uurime, millised on eesmärkideta elu ohud ja vastuväited. Neid on kaks.

Esimene: midagi ei saa ju valmis, kui eesmärke pole! Kuidas me teame, et oleme jõudnud tulemuseni, kui me ei sea tulemust???

Toon näite. Kavatseme lähiaastail ehitada maale maja ning Tallinnast ära kolida. See, et eesmärke pole, ei tähenda, et me kunagi uude kohta ei koliks (aga samas ka ei taga seda, kuid seda ei tahaks ka eesmärk). Kui võtan sihikindlalt aega endale ja oma perele elamisväärsema keskkonna loomiseks (siht), siis tegutsen selle nimel. Maja eskiis on sama hästi kui valmis ning üht-teist muudki ettevalmistuses tehtud. Olukord on kontrolli all. Kui tegutsed kindlas suunas, on tähtis olla hetkes ning keskenduda käsilolevale sammule, hoides terves mõistuses ka järgmist.

Teine: aga kuidas saab meeskonnaga töötada planeerimata? Kuidas me siis koos edasi liigume?

Meeskondlik eesmärkideta liikumine on võimalik, kui selle liikmed on motiveeritud ning ühine suund kokku lepitud. Veelgi enam: kahtlustan, et kui eesmärkideta elu tõstab üksikisiku efektiivsust, siis motiveeritud meeskonna produktiivsus kasvab hüppeliselt. Meeskond otsustab sel juhul tervikuna pühenduda ühele kindlale valdkonnale ja ühtses suunas liikumisele. Sel juhul küsivad liikmed iga otsuse juures, kas sellest tulenevad tegevused viivad tiimi edasi õiges suunas. Kui nii teha, kasvab nii tulemusteni jõudmise kiirus kui ka nende tase.

Nüüd on pall sinu käes. Mõtle, kas vajad uueks aastaks sihte või eesmärke. Kas vajad rohkem otsuseid või lubadusi? Valik on sinu.

Järgmisel nädalal kirjutan sellest, kuidas kavandada eesmärkideta uut aastat, millest tuleb sinu senise elu parim.