Neli õppetundi pojalt

Meil on oma lastelt õppida väga palju. Olen õppinud meie peatselt kolmeseks saavalt pojalt neli asja, mis aitavad mul enda ja oma asjadega paremini toime tulla.

1. Keskendumine

Kui poiss midagi teeb, siis ta keskendub sellele täielikult. Skeptik leiaks selle olevat loomuliku, sest laps ei suuda ju lühiajalise arengu tõttu multitaskida ehk hulgiaskeldada, sest ta koordinatsioon pole piisavalt hea ja ka taip ei suuda veel piisava kiirusega ühelt teemalt teisele karelda.

Ta tegutseb täielikult keskendudes, säilitades ümbritseva suhtes osalise tähelepanuvõime. Kui ümbruskonnas juhtub midagi väga olulist või meeliköitvat, siis lülitub ta uuele asjale ümber. Vastasel juhul jätkab ta oma tegevustiku kütkeis nagu midagi poleks juhtunud.

Niipea, kui ta kaotab tähelepanu, järgneb mõni probleem. Kui ta näiteks sõidab oma tõukerattaga ja keskendub sellele, kuhu ta välja tahab jõuda, sujub kõik hästi. Niipea, kui tee kõrval tõmbab miski ta tähelepanu kõrvale, kisub ratas lähima takistuse suunas viltu ning poiss on kukkumisest juuksekarva kaugusel.

Üks tähelepanek veel: lapsed ei mängi kellegi teise jaoks. Nad keskenduvad, sest mängivad endale – kui mäng pakub teistele ka huvi, on tore, kuid see pole siht omaette. Just see muudab mängu harukordselt vahvaks.

Õppetund: kui mul on midagi pooleli, siis pean silmas soovitavat lõpptulemust või sihti, mille suunas liigun; lasen tähelepanu kõrvale tõmmata ainult sellest olulisematel ning pikemas vaates kasulikumatel tegevustel. Pealegi on keskendunud töö äärmiselt nauditav – tead ju küll seda tunnet, kui tajud, et mõni tööriist moodustaks otsekui osa su kehast, su  keha ja meelte oskuslikult toimiva loomuliku jätku. Ja tööd tuleb teha endale!

2. Suutmatus oodata

“Issi, tule mängima!”

“Ei, issi kirjutab veel natuke ja siis tuleb.”

“Ii-sss-ii, tuu-le-ee!”

“Jah, sa tahad, et issi tuleks mängima, aga issi tahab veel veidi kirjutada ja tööd teha.” (Olen ju õppinud gordoniperekoolilikult aktiivselt kuulama, eks ju?)

“Ii-ii-sss-ss-iii, koo-hee!”

“Oeh. Kohe tulen.” (Ma ei usu, et need perekooli fanaatikud tegelikult lapsi kasvatavad nii nagu õpetavad, sest need nipid lihtsalt ei toimi).

“Ii-sss-ii, tuu-lee!”

“Jah, juba tulen,” vastan end püsti ajades.

Kui ees ootab põnev tegevus, on jõnglane harukordselt läbematu. Tema vaimne arengutase ei luba ju aru saada, et oodatavat mõnu edasi lükates võib see tulevikus oluliselt suureneda või tuua pikema aja jooksul suuremat kasu. See tähendab võib, aga ei pruugi. Seepärast tuleb kohe tegutseda, kui tundub, et asi on õige ja tegutsemist väärt.

Õppetund: kui silme ees on mõni ahvatlev võimalus, mida tahaks järgi proovida, siis pole tarvis otsida vabandusi pooleliolevaist tegevusist, vaid tegutseda tuleb kohe. Kui ka ei uus tegevus ei anna ka tulemust, siis olen vähemalt proovinud. Eelmise tegevuse juurde naasta saab peaaegu alati.

3. Korda, kuni sind on kuulda võetud

“Mul on punane tartul!” hõikab poiss teisest toast.

Taevas, mis nüüd jälle on… Ei usu, et midagi olulist. “Ja-jah,” kohman vastuseks.

“Mul on pu-na-ne tar-tull!”

Mis asi see tartul veel on? Kartul vist. “Ja-jah, punane kartul,” sedastan. Punane kartul? Misasja?!

“Ee-ei, mul on punane tar-tull!” pröökab mees taas.

Hetk hiljem on ta mu tooli kõrval: “Tar-tull, tule kaasa ja vaata!”

Ega enne vist keskenduda uuesti ei saa, kui olen vaatamas käinud. Ajan end püsti ja astun teise tuppa. “Tartul” on tegelikult traktor. Tõesti punane. Ja tore pealegi.

“Jah, sul on tõesti tore punane traktor,” sedastan.

“Mh-mh!” Mees särab õnnest. No kes siis ei säraks, kui tal on uus tore punane traktor. Sõltumata säraja vanusest. Mis sest, et traktor on ainult pildil. Aga see on ju sama hea kui peaaegu päris.

Mängisime jupp aega ja vaatasime raamatuid. Tore oli.

Õppetund: kordan oma soovi veidi erinevas sõnastuses seni, kuni olen veendunud, et inimesed said minust aru. Ja kui ei saa aru, siis vean inimesed vaatama oma tähtsat avastust, et rõõmu nendega jagada. Inimestele tegelikult meeldib, kui meil mõlemil läheb hästi.

4. Õpi tegutsedes

Meie poeg on teoorias nõrgavõitu. Paaril korral olen kogemata püüdnud talle asjade olemust selgitada, aga ju ma olen kehv seletaja ja õige pea saan aru, et raiskan asjatu jutuga lihtsalt aega. Eks ta ole noor ka.

Parim viis õpetamiseks on näidata ette, kuidas asjad käivad, ning lasta tal endal seejärel proovida. Vahet pole, millega tegemist: joonistamise, paberi lõikamise, voltimise või raudtee kokkupanekuga. Kui poiss asub asja kallale, vajab ta veidi juhendamist ja ette näitamist, seejärel jupp aega nauditavat koos tegutsemist, aga järgmisel korral suudab ta juba ise toime tulla.

Õppetund: Raamatud on suurepärased – neist õppida on väga tore ja kasulik. Kooliski on mõnus ja kasulik käia. Teiste kogemused on head, aga need pole minu omad. Tõeline õppimine toimub ise tegutsedes.

David Kolbi õppimismudeli kohaselt sünnib teadmine konkreetse kogemuse, sellest õppimise, õpitu üldistamise ning selle põhjal uute kogemuste hankimise kaudu.

Aktiivne tegutsemine on parim uute teadmiste ja oskuste omandamise viis, sest õpitu jääb nii mõtteisse ja meelde kui ka kehamällu. Mida aeg edasi, seda rohkem eelistan enne tegutsemist uurida põgusalt teooriat ning siis asuda üsna purulollina tegutsema, et asjad endale aktiivselt selgeks teha.

Vahel osutub selline õppeviis kalliks, aga õppetunnid on seda väärt. Nagu laste jälgimine ja iga päev neilt õppiminegi.

Kolumn ilmus 2. mai “Maalehe” lisas “Ettevõtja” ning on taasavaldatud “Maalehe” nõusolekul.

Selge siht ja sinkavonka tee

“Mina oskan oma asjadega tegelikult toime tulla küll,” ütlevad inimesed sageli mu koolitustel, “kui ainult nemad mulle sisse ei sõidaks!”

Sama selgub osalejate küsitlustest, mida teeme peaaegu enne iga koolitust: üldjuhul on levinuim probleem see, et teised (nii inimesed kui ka nende põhjustatud sündmused) sõidavad meile sisse ega lase keskenduda.

Kui probleemi süveneda, avastame, et põhjus asub mujal. Päeva lõputult hakkivad ootamatusi põhjustab peamiselt kolm asjaolu: ühine siht on segane, prioriteedid läbi rääkimata ning omavahel pole klaari kokkulepet selle kohta, kui kiiresti peaksime mingil puhul reageerima.

Selge siht

Mõtle hetkeks oma meeskonna peale. Kas tead täpselt, millises suunas liigute? Aga kogu ettevõte? Milline on teie suund ning kuidas on sinu suund seotud ettevõtte omaga?

Kui tiimi liikmed rebivad protsessi igaüks aeg-ajalt veidi omas suunas, on tulemuseks sinkavonkaline teekond sihi suunas, kuid kohale jõudmiseks kulub väga palju aega ning energiat. Ühiselt sihti seades ning koos selle suunas liikudes jõuab tulemuseni kiiremini ning mõnusamalt.

Loomulikult tuleb ette ootamatusi, kuid kui meil on ühine siht silme ees, siis tuleme nendega sujuvamalt toime. Me sõidame sinna, kuhu vaatame.

Selged prioriteedid

Enamus meist suudab oma väikeses maailmas üsna kiiresti paika panna, mis on tähtis ja mis vähem oluline. Aga kuidas on lugu meeskonnas?

Olen mitu korda kogenud seda, et kui meeskond vaidleb läbi ja lepib kokku, millised on kolm kõige olulisemat prioriteeti ning millises järjestuses need paiknevad, siis suureneb tiimi tulemuslikkus oluliselt, sest kõrvalistest asjadest on lihtsam loobuda.

Üks konks peitub siin veel. Tõe kriteerium on praktika, leidis Karl Marx. Kui siht ja prioriteedid on kirjas vaid paberil, aga päriselus me neid ei järgi, siis pole neist peaaegu mingit kasu. Vähemalt alguses tasub endalt ja oma tiimilt igal õhtul küsida: kas täna liikusime edasi valitud suunas kindlalt ning mida teeme homme paremini, et veel paremini tegutseda.

Selge kokkulepe

Kui võtta koos tunnike ja arutada läbi, kui kiiresti suhtleme mingis kanalis ning kuidas saame parimal moel sõeluda välja olulised ootamatused ebaolulistest ning panna sellest lähtuvalt 3-4 põhimõtet kirja, siis nende igapäevane järgimine parandab suhteid ning aitab kiiremini edasi liikuda.

Kui tiim suudab paika panna oma igapäevase ja -nädalase ühise hingamise rütmi, suureneb efektiivsus oluliselt. Sellega on sama lugu nagu sportimise või mediteerimisega: kui hingamine on paigas, jõuad kaugemale.

Mis juhtuks siis, kui kogu tiimil oleks silme ees nii ühine siht, ühised prioriteedid kui ka ühised põhimõtted ning need oleksid pidevalt ajakajalised? Proovige järgi ja saate teada.

Mehed on Marsilt ja naised Veenuselt

Loome kõige paremini teostatavaid plaane siis, kui rakendame oskuslikult tööle endasse peidetud äärmused: nii ohjeldamatu looja ja väsimatu edasitormaja kui ka skeptilise pidurdaja ja paadunud pessimisti.

Oot, aga mis on sellel kõige pistmist artikli pealkirjaga? Kohe selgitan.

“Kuule, kirjuta: “Range arvestus ja kaine distsipliin”? Äh? Nigu see Propa lugu, tead ju küll!” pröökas mu Loov Mina.

“Lolliks oled läinud, see on… Lihtsalt labane!” vastas mu Pidurdav Mina.

“Aga äkki siis toktor Jekyll ja mister Haig? Ui, ma tahaksin olla mister Mis-Iganes-Ta-Nimi-Nüüd oligi! Ja toktor ka! Mõlemad ja kohe!!!”

“Rahune nüüd maha! Peale selle oli see mister Hyde, lollakas, ja doktor kirjutatakse nõrga D-ga nagu debiilik!” sõitles Pidurdav Mina.

“Aga… Ma tean!!! Mehed on Marsilt ja naised Veenuselt! Naised raudselt loevad ja mehed ka! Äh?” pakkus Loov Mina.

Pidurdav Mina andis alla: “No hea küll, pane siis pealegi see Marsi ja Veenuse pläma, eks ma klaarin pärast selle jama ära nagu alati.” Ning ta asus kirjutama juhtlõiku samal ajal kui Loov Mina nuias, et Pidurdav Mina kirjutaks ka seda, kuidas maailma sündis nii geniaalne pealkiri, mis “ei jäta kedagi külmaks” ja “haarab lugeja endasse jäägitult” (tsitaadid muutmata).

Kasuta erinevaid poolusi

Vajame planeerimise ja tegutsemise erinevates etappides mõlemaid tegelaskujusid, nii tormakat loojat kui ka kriitilist pessimisti. Kui soovime olla väga head projektijuhid või tegevuste korraldajad, siis on mõistlik kasutada oma aju nii suures mahus kui vähegi võimalik.

See ongi põhjus, miks tegevuste visandamise käigus me nii joonistame kui ka sõnastame eesmärki (pikemalt loe sellest eelmisest kolumnist).

Ja kui plaan on loodud, on nutikas end ja oma meeskonda veidi pidurdada, et me juba esimesse kurvi liiga kiiresti siseneks ega sellest välja põrutaks. Siin tuleb appi üsna lihtsakoeline riskianalüüs

Leia kõige olulisemad ohud

Projekti riske analüüsime tavaliselt kolmes järgus.

Esimese sammuna paneme kirja nii palju riske kui vähegi meenub, aga me ei mõtle sellele, mida teha siis, kui mõni risk peaks ilmnema.

Teise sammuna arvutab välja riskiteguri. Põhjus on lihtne: kui meile anda käsk leida riske, siis oleme tublid ja leiame neid – isegi seal, kus tegelikult riskid puuduvad. Riskiteguri arvutamine aitab meil tuvastada need riskid, mis väärivad ka tegelikult tähelepanu.

Riskide hindamise metoodikaid on kümneid. Tutvustan neist üht, mis on üsna lihtne. Selle puhul võtad risk riski haaval need ette ning hindad iga riski puhul nelja asja: riski ilmnemise tõenäosust, selle mõju lõpptulemusele, riski ilmnemise avalikkust ning riskijuhtimise meetmete olemasolu.

Riski ilmnemise tõenäosust hindame viiepalliskallal (näiteks 1 punkt – tõenäosus alla 5%, 2 punkti – 5-10%, 3 punkti – 10-25%, 4 punkti – 25-50 % ning 5 punkti – üle 50% tõenäosus).

Riski mõju lõpptulemusele hindame samuti viiepalliskaalal – 1 kui mõju on olematu ning 5 kui mõju on hävitav. Hinde 2-4 saab mõju siis, kui see on olemas ja mõjutab lõpptulemust, ent ei hävita seda.

Riski ilmnemise avalikkuse all mõistan seda, kuidas ja millal saame teada riski olemasolust. Seda hindame kolmepalliskaalal: 1 – saame varakult aimu sellest, et tulevikus ilmnevad riski mõjud; 2 – riski tagajärjed ilmnevad veidi aega ette hoiatades; 3 – riski tagajärjed ilmnevad täiesti ootamatult.

Riskijuhtimise meetme olemasolu hindame samuti kolmepalliskaalal: 1 – teame täpselt, mida teha riski avaldumisel; 2 – saame riski avaldumisel kasutada oma varasemaid või kellegi teise sarnase olukorraga toimetuleku kogemusi; 3 – meil pole õrna aimugi, mida riski avaldumisel teha.

Neid nelja numbrit omavahel korrutades leiame iga riski puhul riskiteguri. Mida suurem on riskitegur, seda olulisem on risk. Nüüd võtame 3-5 kõige olulisemat riski ning mõtleme, mida nende ilmnemisel teha just selle hinde vähendamiseks, mis sai kõige rohkem punkte. Nii lihtne see ongi.

“Kuule, aitab nüüd teooriast küll, teeme ikka reklaami ka, sest jube hea koolitus tuleb!” pröökab igavlev Loov Mina. “Mis sa niisama targutad???”

See kord jääb Pidurdav Mina lõpuks nõusse ja lisab tagasihoidlikult: “Tule väga heale kaasava projektijuhtimise koolitusele 23.-24. jaanuaril Tallinnas, kus saad enda sees mõlemat poolt proovida projektijuhtimise teadmiste hankimisel.” Lisainfot koolituse kohta leiad www.selgepilt.ee/kaasav-projektijuhtimine ning registreerumiseks on jäänud veel mõned loetud päevad.

Uus maailm

Hoolimata sellest, et meie ühine maailm ei kavatsegi reedel lõppeda, võid tõmmata oma praeguse maailma otsad koomale ja luua selle asemele uue ja parema.

Uue maailma loomisel on mu esimene küsimus: millises maailmas soovid elada? Kuidas näeb su ideaalmaailm välja? Joonista, millised olulised suhted, sidemed ja asjad selles on. Igaüks meist oskab joonistada, ainult et osa meist nimetab seda kritseldamiseks või sodimiseks. Kritselda oma ideaalmaailm.

Uue maailma alustalad

Mis on sulle oluline selles maailmas? Pane kirja kõige olulisemate suhete, inimeste ja tegevuste märksõnad. Kui võimalik, siis enam-vähem tähtsuse järjekorras. Oluline on eelkõige uurida, milleta sa ei kujuta elu ette, millised inimesed, suhted ja tegevused on hädavajalikud.

Need prioriteedid on sinu uue maailma alustalad.

Kulge mõnuga

Ungari päritolu USA psühholoog Mihalyi Csikszentmihalyi kirjeldab oma raamatus “Kulgemine” autoteelise ehk iseenesest eesmärgi täitumisele suunava tegevuse tunnuseid:

  • Oluline on tunda, et tegevus jõuab tulemuseni, seda on võimalik viia lõpuni. Või vähemalt mingi vahetulemuseni.
  • Tead üsna hästi, millise laiema eesmärgi või sihi nimel tahad selle asjaga tegeleda ning milline on ootuspärane tulemus.
  • Tegevuse ajal või hiljemalt pärast selle lõpetamist saad teada, kuidas asi välja tuli – näiteks keegi ütleb sulle seda või näed seda ise.
  • Sul on võimalik keskenduda tegevusele ning selle ajal tõrjuda peast kõrvalised mõtted.
  • Tunnetad, et sinu tegevust kontrollid sina ise – see sõltub peamiselt sinust, kuidas asi välja tuleb.
  • Kaob mure selle pärast, kuidas teised Sind näevad: eelkõige on tähtis see, kuidas ise end tunned ning mil moel panustad protsessi; teiste arvamus on teisejärguline.
  • Tegutsedes unustad sageli ülejäänud maailma, tekib kulgemise tunnetus.
  • Ajatunnetus muutub: vahel tundub, et mitu tundi mööduvad hetkega või mõni minut näib mitme tunnina.

Esimesed sammud

Nüüd ühenda need kaks lähenemist ja uuri, kuidas saad oma uue maailma alustalade suunas autoteeliselt liikuda. Küsi endalt, kuidas saad suurendada kulgemist nendes välja valitud vähestes suundades. Kuidas saad mõnuga ehitada ja kindlustada oma uue maaimla alustalasid?

Milline on iga prioriteedi puhul sinu järgmine tegevus? Millal sa tahad selle nimel tegutseda?

Kui viid need mõtted ellu, siis eeldusel, et sul on head kavatsused, muudavad su teod ka meie ühist maailma paremaks. Meid ootab ees uus maailm, milles elame suurema naudinguga ja loome pidevalt üha paremat keskkonda nii endale kui ka oma lastele, lähedastele ja sõpradele.

Soovin Sulle häid saabuvaid jõule, mõnusat aastalõppu ning hoogsat ja nauditavat uut aastat.

Vana spordihunt, laperdav part ja hullumaja suusad

Minusugusel vanal spordihundil (ma polegi täpselt aru saanud, mida see väljend tähendab – kostab välja nagu iidne indiaani nimi) tuli mõte üle aastate taas suusatama minna. Tundus kuidagi tore mõte.

Põhikooli ajal armastasin suusatamist. Kolmel-neljal päeval nädalas kütsin hommikul enne kooli või vahetult pärast seda Harku metsa alla, et sõita 10-20 kilomeetrit. Hiljem suusatasin leebelt väljendudes harvem.

Vahepealsed paar mannetut katset rendisuuskade või 1985. aastal ostetud tollal moodsate ja poppide Tallinna poolplastikute ja kirsastiilis suusasaabastega päädisid napi kilomeetri, mõne kukkumise ning ohjeldamatu üleoleva kirumisega, et suusatamine on nõrkadele ja nüridele ning väärikas inimene joob selle asemel parem head veini ja vestleb intelligentselt sõpradega. Näiteks sellest, kui nüri on suusatada ja kui hea on veini juues sõpradega vestelda, loomulikult intelligentselt.

Varustuse hankisin pärast põhjalikku uurimistööd Facebookis AT Spordist. Soovitus pädes: teenindus erines üleolevast jõmisemisest Extreme Spordis nagu öö ja päev.

Kuu eest külastet Extreme Spordi müüja tundis ilmselget hingesugulust Ameerika jõuluvanaga, kui lausus mulle sõbramehelikult: “Oh-hoo-hoo, mis asja, selliseid suuski, millega saaks nii uisku kui ka klassikat sõita??? Ega me enam nõuka-ajal ela, oh-hoo-hoo. Ja üleüldse,oh-hoo-hoo, meil teie jaoks suuski pole, sest te olete lühikesevõitu ja üsna raske, lubage öelda, üsna raske, oh-hoo-hoo (mul kasvu 172 cm, kikivarvastel 176, ning ideaalkaalus olen 76 kg, see tähendab päriselus tegelikult rohkem 80, no okei, 82 moodi 76 kg).” Hea, et ta mind veel ei patsutanud samal ajal kaastundlikult õlale, kuigi – vean kihla – kiusatus oli tal selleks suur. Näen siiani seda vahel unes. Loodan, et vabanen sellest painajast lähiaastail.

AT Spordi müüja oli teisest puust. Ta heitis vilunud pilgu mu õllekõhule ja spordijanustesse silmadesse ning päris: “Et midagi sellist keskmisele rahakotile, millega oleks mõnus sõita? Uskui või suuska? Rohkem klassikamees, eks?” Ja tormas saapaid tooma. Raisk. Raisk. Raisk.

Õnneks olin lugenud nende veebist Eesti Päevalehe artiklit ning kui müüja naases, laususin professionaalse hooletusega: “Ma tegelikult rohkem universaalsaabaste peal väljas, millega saaks nii klassikat kui ka uisku sõita.” Müüja noogutas, kadus tagaruumi ning naases hetke pärast kahe paari saabastega, millest ühed olid ideaalsed.

Ta leidis mulle ka suusad, suutis need mulle maha müüa nii, et maksin süümepiinadeta kavandatust mitukümmend eurot rohkem ning tund hiljem haarasin näppu Madshusi sulgkerged tipp-topp hooldatud klassikasuusad (kui sa ei teadnud, siis väidetavalt saab klassikasuusaga ka uisku sõita, aga vastupidi mitte) ning Salomoni suusasaapad ja -kepid.

Täna hommikul ajasin mõningase pingutusega saapad jalga (kui olete harjunud loova probleemilahendusega, siis tulete sellega toime küll) ning pärast kerget 3D-pusle lahendamist sain ka aru, kuidas suusakepid ümber käe käivad – võrreldes paarikümneaasta taguse ajaga on varustus muutunud keerulisemaks, vähemalt minusuguse võhiku jaoks. Asusin optimistlikult teele.

Pärast 50 meetri klassikastiilis (selgituseks: meenutab vaheldumisi ühelt jalalt teisele ja seejärel paaristõukelaadsete liigutustega koperdamist, valdav stiil tavaliselt 3aastaste suusahuviliste seas) edasi liikumist otsustasin minna üle uisustiilile, mida mu lapsepõlvesõbrad tundsid ka laperdava pardi nime all – ilmselt nii visuaalse sarnasuse kui ka kukkumistega kaasnevate piilupartdonaldilike prääksatuste tõttu. Pärast meeletut kümnemeetrilist spurti otsustasin jääda klassikastiili juurde. Õnneks olid suusad määritud hästi: jätkus nii libisemist, pidamist kui ka vedamist – kukkusin ainult korra.

Pikapeale taipasin, miks keegi on suuskadele kirjutanud sõna “Madshus”: ilmselgelt on tegemist inglise-norra segukeelega ning, teadagi, “Mad’s hus” tähendab ilmselt hullumaja.

Pärast kolme meeletut kilomeetrit avastasin end üksinda kõva häälega rääkimas. Mõistsin, mida tundsid iidsed polaaruurijad, kes kaaslasteta matkasid põhjapooluse suunas. Nii minagi, üksi ja üksildane nagu Roald Amundsen, seltsiks ainult otsatu lumi, männid ja suusaraja valgustus. Loota pole mitte kellelegi peale iseenda. Minu ainsateks päästjateks olid kaks mõtet. Esimene mõte rääkis sellest, et iga kell võin naasta metsaveerde, võtta suusad jalast ning väärikalt, üleoleva naeratuse saatel koju jalutada, et hiljem sõprade ja veini seltsis jätkata juttu sellest, kuidas suusatamine on nüridele ja nii edasi. Intelligentselt seejuures. Ning teine mõte sellest, et tasapisi hakkab suusatamine meenuma ning – võiks isegi öelda – see tegevus on harukordselt mõnus ja nauditavam. Mõnel harval hetkel.

Järsku avastasin enda ette kerkinud hiiglasliku 10meetrise tõusu. Tulin sellega kuidagi moodi toime ning mäetippu jõudes tundsin tõelise sportlasena uhkust, et hirmuärataval kolmekraadilisel tõusul ei kasutanud ma hetkegi mäkke ronimisel väärikat trepistiili. Laskumine oli mõnus ning arvestades sellega, et jäin püsti, oli täitsa vahva. Ja ühel hetkel märkasin, et kehale hakkab tasapisi meenuma, kuidas suusatamine käib. Isegi laperdavat parti meenutav uisustiil hakkas tasapisi välja tulema, kuigi klassika oli oluliselt mõnusam ja rahulikum. Asi vist vanuses?

Pärast poolteist tundi võtsin metsaveeres suusad jalast (õnneks taipas müüja mulle selgitada, kuidas klambrid lahti käivad, suur tänu talle selle eest) ning jalutasin väärikalt, suusad-kepid näpus koju tagasi.

Ühel tänavanurgal märkasin töötava mootoriga auto juures kaht suitsu pahvivat töömeest. Pärast pikka vaikust lausus üks teisele: “Ega muidu asi valmis ei saa, kui peale ei hakka.” Teine noogutas, vaatas kaugusse ja tõmbas järgmise mahvi. Minust jäid nad sinna seisma, suitsetama ja kaugusse vaatama. Stseen nagu Aki Kaurismäki filmist.

Ah jaa, õppetunnid järgmiseks korraks. Esimene: tavalise puuvillase T-särgi asemel tasub alla panna angooravillane särk, sest T-särk oli koju jõudes läbimärg ning haises nagu vana sokk kevadisel jooksuajal. Teine: seest karvased nahkkindad ei ole – kordan, ei ole – mõeldud suusakinnasteks, villased sõrmikud ajavad asja palju paremini ära. Kolmas: jalutan, suusad-kepid näpus, suusaraja äärde, mitte ei komberda jäistel kõrvaltänavatel, ning suusakrõpsud tasub panna pärast jope taskusse, mitte visata uljalt kuuri mootorratta sadulale. Neljas: Engeli villasiidisegused pikad “joosepid” on suurepärased (hangi enda omad Zuzust, kus minagi). Viies: suusatamine on väga-väga mõnus ja loob suurepärase päeva.

Milline on selle loo seos enese- ning aja- ja projektijuhtimisega? Kui see seos on üldse olemas, siis selle väljanuputamine jääb juba sinu tööks. Aga see polegi oluline: mine parem suusatama, kuniks lund ja ilma jagub.

Mõttetu koosoleku surm

Patrick Lencioni väidab oma koosolekuteteemalises äriromaanis “Death by Meeting“, et me ei käi mitte liiga palju, vaid liiga vähe koosolekutel. Aga me veedame neil koosolekutel liiga palju aega. Lencioni soovitab jagada koosolekud formaaditi.

Igapäevane kiire ülevaade

Igal hommikul kindlal ajal soovitab ta korraldada kiire, viieminutilise püstijalu koosoleku, millel iga osaleja ütleb paari lausega, millised olid tema eilsed saavutused, annab teada tekinud takistustest (kui neid on) ning eesootava päeva tegevuskavast. Sellise koosoleku tulemusena teab kogu tiim, millega keegi tegeleb, ning takistuste ilmnemisel saab nende kõrvaldamisega kiirelt tegelema asuda.

Iganädalane taktikakoosolek

Korra nädalas soovitab ta korraldada taktikaliselt olulistele teemadele keskenduva koosoleku. Suuremas osas tiimidest toimub ju selline arutelu, millel osalejad annavad ülevaate oma tegevusest ja lahendavad arutamist nõudvaid probleeme, igal nädalal või üle nädala. Erinevalt tavapärasest lähenemisest ei soovita Lencioni seda koosolekut põhjalikult ette valmistada.

Kuigi taktikanõupidamisel puudub päevakord, on sel olemas struktuur. Esmalt leiab aset nn välguvoor, mille käigus iga osaleja raporteerib lause-paariga eelmise nädala olulisematest saavutustest, annab teada arutamist vajavatest teemadest (need paneme kirja näiteks tahvlile) ning uue nädala tegemistest.

Kui aruteluteemade kandidaadid on tahvlil, otsustavad osalejad koos, millised on 3-7 teemat, mida ühiselt on vaja arutada – võib-olla mõne teema arutamiseks pole kõiki kohalviibijaid vaja ning selleks saab korraldada eraldi, selge fookusega kiire koosoleku.

Pärast iga punkti arutelu vormistavad osalejad tulemuse memosse, milles on kirjas kes mida ja mis ajaks teeb pärast koosolekut. Kui päevakorda trügib mõni strateegiliselt oluline suuremahuline teema, siis selle panevad osalejad strateegiakoosolekul arutatavate teemade kandidaatide loetelusse. Ainult erandjuhtumil, kui strateegilise teema arutamiseks pole otstarbekas oodata korralise koosolekuni, toimub strateegilise teema arutelu erakorralisel strateegiakoosolekul. Aga see on pigem erand kui reegel.

Strateegiakoosolek kord kuus

Korra kuus soovitab Lencioni korraldada strateegiliste teemade arutelu. See kestab üldjuhul 2-4 tundi, mille jooksul jõuab arutada teemat või äärmisel juhul paari. Sellele koosolekule eelneb põhjalik eeltöö, et arutelu oleks tulemuslik ning kõik seisukohad saaksid väljendatud. Eesmärgiks on ju võimalikult hästi läbi kaalutud otsus.

Suur pilt kord kvartalis

Korra kvartalis on mõistlik võtta terve päev või poolteist, et väljaspool kontorit minna mõne väga olulise teemaga süvitsi ning lahata seda väikseimate üksikasjadeni. Nii nagu strateegiakoosolek nõuab ka see põhjalikku ettevalmistust ning kavandamist, et arutelust tõuseks maksimaalne kasu.

Meilikoosolek ja infotahvel

Alati tasub kaaluda enne koosoleku korraldamist, kas seda on tegelikult ka vaja või piisab info edastamisest e-kirjas, intranetis või infotahvlil. Kui infot saab seda moonutamata edastada kirjalikult, arutelu järgi vajadus puudub ning tõenäoliselt info saajad ei soovi küsimusi esitada, tasub võib-olla kirjutada hoopis lühike e-kiri info vajajatele või riputada see seinale või sisevõrku infotahvlile.

Kui koosolekud süstematiseerida sellisel moel formaatide kaupa, siis tulemuseks on kiirem infovahetus, aja kokkuhoid ning efektiivsuse tõus. Proovi järgi, siis koged.

Kui paus ei kanna

Kas kujutad ette muusikat, milles puudub vaikus, muusikat, mis mängib pidevalt ja milles puuduvad pausid? Mõni harv pausikoht on isegi lamedas ja maotus pidevalt mängivas Ameerika kassafilmimuusikas, rääkimata märksa nauditavamatest teostest.

Mis juhtuks muusikast pauside eemaldamisel? See kaotaks suure osa oma võlust. Kui kuulad mõnda väärt muusikateost suurepärases esituses, siis kuuled, kuidas vahel teevad pausi kõik esitajad ning vahel vaid mõni neist. Vahel mängivad nad valjemalt ja vahel vaiksemalt, vahel kiiremini ja vahel rahulikumas tempos.

Muusika jäljendab elu. Kui elus puuduvad pausid, on see parimal juhul sama mõttetu ja maotu kui lääge kassahiti saundträkk. Kui paus ei kanna, ei pääse mõjule sisu ega vorm.

Vahel on hädavajalik võtta hetkeks aeg maha, et tunnetada vaikust ja looduse loomulikku kulgemist. Need hetked annavad meie elule mõtte.

Kui tahad pausi pidada, siis see pole kuigi raske. Variante on mitu:

  1. Ole hetk (kasvõi kümme sekundit) rahulikult ja ära mõtle mitte midagi. Tunneta, et oled elus – päriselt ka.
  2. Võta kasvõi minut või paar, et enda ümbruses toimuvat jälgida, kuulata ja vaadata. Ära lükka seda homsesse, vaid võta selleks aega veel enne, kui jätkad kolumni lugemist.
  3. Mine ja jaluta lähedastega veidi looduses. Tunneta sind ümbritsevaid inimesi ja loodust. Siis näed, milline on maailm tegelikult.

PS: Mõtlesin alguses öelda kaks sõna sekka poliitilise usaldamatuse kriisi debatti, aga pean parem pausi. Suur osa poliitikutest ei suuda rahva mõistuse ja tunnete alahindamisel ning ülbel eneseimetlusel nii ehk naa pausi pidada, rääkimata selle välja pidamisest. See muudab nende tegutsemise poliitikaareenil vaimse perifeeria asjaarmastajalikuks taidluseks saalis, kus peatselt on esinejaid rohkem kui vaatajaid. Aga võib-olla on see lihtsalt mu soovmõtlemine.

Minu 9 töövõtet oma asjade korraldamiseks

Inimesed uurivad aeg-ajalt, et õpetad küll koolitustel kümneid nippe ja nõkse ning näitad erinevaid ajahalduse süsteeme, aga kuidas sa ikkagi ise oma aega korraldad, mil viisil kavandad ja tegutsed?

Olen abikaasa ja isa, kes peab pereelu üha olulisemaks (ju see käib vanusega kaasas), ehitame praegu uut kodu, pealegi on mul mõned harrastused ning koolitan tänavu veidi alla 1500 inimese. Kuidas mul on sellest kõigest ülevaade ning kuidas oma asju kavandan ja hiljem otstarbekalt tegutsen?

Veel mõne aasta eest oli mu süsteem palju keerulisem, kuid olen seda pidevalt lihtsustanud ning tõenäoliselt jätkan seda ka edaspidi.

1. Halda ideid

Esimene oluline reegel: kui sa oma ideid ei halda, väheneb meelerahu ja sellega koos ka efektiivsus oluliselt. Idee või tegutsemist nõudva uitmõtte panen kirja nii kiiresti kui võimalik – tavaliselt oma taskutelefoni, mis sünkroniseerib info mu arvutiga mobiilivõrgu kaudu automaatselt.

Korra päevas käin lisandunud tegevused üle ja otsustan igaühe puhul neist, mida sellega teha.

Variante on kolm. Esimene: viska minema. Kui seda ei saa teha, siis võib-olla teen selle asja ära kunagi kauges tulevikus – sel juhul tõstan idee nimestikku, mille päises tekst “Võib-olla tulevikus ühel ilusal päeval” ja lisan juurde tähtaja, millal uuesti idee üle vaatan, et kas see on ajakajaliseks muutunud. Kui siiski pean tegutsema ega saa pikalt oodata, siis otsustan, millal ja mida konkreetselt asjaga peale hakkan. Ah jaa, pisiasjad teen loomulikult kohe ära, aga võimalusel kogun neid mõne tunni ja siis teen järjest.

2. Suur plaan

Mulle ei meeldi eesmärke püstitada, aga mulle meeldib minna kindlas suunas. Mul on olemas mõttekaart, milles kirjas minu põhiväärtused, rollid elus ning nendega seotud suuremad sihid. Vaatan seda pilti igal hommikul ja mõtisklen veidi, et kas olen ikka õigel teel.

Võimalusel tegelen põhitöö – koolitamise – kõrvalt ühe arendusprojektiga korraga. Kui see saab valmis või jääb toppama, võin ühe uue arendusprojekti juurde võtta.

3. Pikemad plaanid

Mu kalendris on kirjas kõik kokkulepped ka pikema aja peale: hetkel on kõige kaugem koolitus järgmise aasta maikuus. Samuti olen otsustanud, et võtan ühe uue valdkonnaga arendusprojektiga tegelemiseks aega aastavahetusel, kui koolitusi vähem – seegi aeg on kalendris kirjas.

Kuna töö sujub hästi, siis mu koolituskalender on enam-vähem täis aasta lõpuni – sealt edasi on juba rahulikum aeg.

4. Projektide nimestik

Ühes nimekirjas on mul kõik pooleliolevad suuremad tegemised: koolitused, coachinguprogrammid, teised mahukamad projektid. Korra nädalas võtan selle loetelu ette ja küsin iga selles oleva projekti kohta, kas olukord on kontrolli all ning milline on minu järgmine tegevus, et projekt lõppeks edukalt.

Kuna koolituseks valmistumine võtab aega tavaliselt kuu ringis, siis poolteist kuud enne koolitust annab arvuti mulle sellest märku ning siis planeerin koolituse ettevalmistuse üksikasjalikumalt: panen koolituste kaupa kirja, millal ja kui pikalt valmistan koolitust ette, ning kavandan teised koolitust ettevalmistavad tegevused.

Sellisel moel aega planeerides on mul endaga tehtud kokkulepe: ma ei tohi planeerida ära rohkem kui poole koolitustest vabadest päevadest.

Kui mu tööelu poleks nii kuupäevades kinni, siis kasutaksin pigem järgmiste tegevuste loetelul põhinevat süsteemi, mitte kalendril põhinevat. Sellisel juhul tegutseksin ühe projektiga seni, kuni valmis. Aga sellist luksust kahjuks endale praegu lubada ei saa 🙂

5. Lähemad plaanid ja mõnus rütm

Hoian kindlat nädala rütmi neil aegadel kui töötan. Kolmel päeval nädalas koolitan, ühel päeval peame nõu ja valmistan koolitusi ette ning kolmel päeval puhkan ja olen perega.

Mulle meeldib ka argipäeviti hoida kindlat rütmi. Hommikul esimese asjana teen tavaliselt veidi trenni, söön hommikust ning seejärel käin üle selle päeva tegevuskava ning loen e-kirju, sest nende sisu võib muuta päeva kulgu. Nüüd võtan ette selle päeva kõige olulisema tegevuse. Kui see on valmis ning aega veel on, siis teen ära ka teised selle päeva tegevused – ikka olulisuse järjekorras. Päeva lõpetab tagasipilk päeva edusammudele ning pilk järgmisele päevale, et kontrollida, kas ikka olen selleks valmis. Õhtusel ülevaatusel lahendan ka ära paariminutilised küsimused, milleks päeval aega ei leidnud, vahel vaatan läbi delegeeritud tegevuste loetelu ning otsustan, millal teen asju, mida mõtlesin küll teha, aga milleks aega nappis sel päeval.

Puhkusel tegutseme üsna uitmõtete ajel pikemalt ette planeerimata. Kui on kavas reisile minna, siis ostame tavaliselt küll varakult piletid, aga kohapealne kava kujuneb ise.

6. Regulaarne ülevaatus

Peale igapäevase ülevaatuse võtan korra nädalas – soovitatavalt mõne päeva hommikupoolikul – tunnikeseks aja maha, et esmalt vaadata tagasi möödunud nädalale (millised olid edusammud? millised sabad jäid lohisem?), vaadata läbi projektide nimekiri (millised on iga projekti järgmised tegevused? kas kõik on kontrolli all?) ning järgmised nädal-paar (kas olen nendeks valmis? ega ma midagi unustanud pole?). Selle ülevaatuse käigus järjestan vajadusel projektid tähtsuse järgi, et need oleksid kooskõlas suure pildiga.

7. Tegutse asjatundlikult ja mõnuga

Kuna eeltöö on väga hea, siis on tegutsemine puhas lust.

Enamikel hommikutel alustan päeva trenniga: igal juhul teen 30-45 minutit qigongi (need on sellised hiina jooga moodi harjutused, mis hoiavad füüsilise ja vaimse tervise korras ning aitavad mõnusamalt kauem elada) ja mõnel hommikul sörgin mõne kilomeetri. Siis hommikusöök, eesootava päeva tegevuste ülevaatus ja koolitusele, marss. Kui koolitust pole sel tööpäeval, siis teen ära kõige olulisema asja.

Kui on koolituseta päev, siis püüan tegutseda nii, et töötan võimalusel järjest neli 25minutilist sessiooni, pidades sessioonide vahel kuni viieminutilisi pause, et sirutada ja ringutada ning uitmõtelda. Pärast nelja sellist sessiooni pean veidi pikema, vähemalt veerandtunnise pausi, et vastata kiirematele meilidele ning veidi jalgu sirutada. Selliseid nelikuid teen tavaliselt päeva jooksul 12-16 päeva jooksul (kel huvi rohkem sellise tegutsemisviisi vastu, loe rohkem Pomodoro tehnika (www.pomodorotechnique.com) kohta). Kui vahepeal veidi puhata, siis oleme märksa taibukamad.

8. Keskendu

Nagu näed, on küsimus keskendumises.

E-kirju loen kolm korda päevas (kohe hommikul ja siis umbes iga nelja tunni järel), pühapäeviti korra päevas ja laupäeviti pean sabatit ega loe meili.

Kui keskendud – ükskõik, kas koolitusel või neid ette valmistades – on mu telefon hääletul režiimil ning vastan vaid kõige olulisematele kõnedele ja sedagi haruharva. Saan ju hiljem, pausi ajal tagasi helistada.

Selle tulemuseni hakivad ootamatused üha harvem mu päevi. Kui ka mingi asi mind häirib, siis on alati lihtne endalt küsida: kumb on olulisem, kas pooleli tegevus või vaheletulnud asi. Teisisõnu, kas sekkuv tegevus vajab tähelepanu kohe või aitab oodata järgmise pausini või hoopis homseni.

9. Tehnilised vahendid

Mu abivahendid on küll veidi snobistlikud, ent tõhusad. Nii MacBook Pro arvutis kui ka iPhone’is hoian tegevusnimestikke Cultured Code’i tarkvaras Things (www.culturedcode.com/things). Kalendrina kasutan mõlemas seadmes iCal’i, mis on sünkroonis Google Calendariga, et saaksin kalendrit vajadusel kiiresti jagada. Märkmeid hoian Evernote’is (www.evernote.com), mis samuti on nii telefonis, arvutis kui ka pilveteenusena Internetis.

Keda me ootame?

Kuulan hopi vanaema Mona Polacca “Hallo, kosmosele” antud intervjuud. Muu hulgas seletab ta lahti vana hopi ütlemise “Meie oleme need, keda oleme oodanud.”

Kui sageli ootame müstilist päästjat, kes lunastaks meid igapäeva muredest ja jamadest? Kedagi väljastpoolt? Kedagi, kes tuleks ja avitaks? Mõned harvemini ja teised sagedamini, aga eks vähem või rohkem vist me kõik.

Hopi mõtteviisi kohaselt on aeg võtta endale vastutus. Need kauaoodatud avitajad, kes teevad meie elu korda, oleme me ise – ei keegi teine. Meie ise olemegi need, keda oleme kogu aeg oodanud.

Mõtle selle peale hetk. Ja seejärel mõtle ka selle peale, et see, keda sa oled oodanud, saabus juba jupp aega tagasi. Aeg on tegutseda.

Minu asjaliku päeva 5 põhimõtet

Inimesed pärivad vahel, et kuidas ma ise kui ajajuhtimise koolitaja ja coach muudan oma päevi nii efektiivseks, et saan endale lubada lõbu töötada ainult neljal päeval nädalas. Kergitan katet ja pakun sulle võimaluse kasutada samu võtteid.

1. Armasta oma tööd

Mulle meeldib mu töö. Täpsemalt, olen sellest vaimustuses. Ja nii mitu aastat juba. Ma armastan oma tööd. Kui ma ei armastaks seda, mida teen, ei saaks ma teha tööd lustiga ega naudiks seda.

Kui sa ei armasta oma tööd, siis küsi endalt, millised on väikesed, isegi märkamatud asjad selles töös, mis sulle meeldivad. Ja millisel puhul sa armastaksid oma tööd. Pane neist kõige lihtsamini teostatav asi kirja ning mõtle, milline on sinu esimene samm, et soovitud olukorrani jõuda.

Tehtud? Nüüd tegutse! Astu esimene väike samm, et olukorda muuta endale meeldivamaks.

2. Loo päeva ja nädala rütm

Milliseid rolle sa täidad tööl? Kes sa tegelikult oled (peale selle tiitli, mis kirjas su ametinimetuses)?

Kas oled kunagi tantsinud rütmita muusika järgi? See on alguses päris keeruline, sest ootamatud löögid tabavad kuulmist kõige pentsikumates kohtades. Rütmi järgi on tantsimine lihtsam ja nauditavam.

Milline võiks olla sinu päevade rütm? Tean inimesi, kes hommikul võtavad 5-10 minutit päeva ülevaatuseks. Seejärel teevad nad tööd mõne keskendumist nõudva ülesandega pool kuni poolteist tundi. Siis osalevad nõupidamisel või valmistuvad selleks. Kirjutavad puhtaks koosoleku ideed ja panevad need käiku. Pärastlõunal kohtuvad teiste inimestega. Seejärel teevad ära pisiasjad. Lõpuks heidavad nad pilgu möödunud päevale tagasi ja vilksavad hetkeks järgmist päeva, et veenduda – kõik on hästi.

E-kirjadele vastavad nad võimalusel ülesannete vahel, et vähendada ülesandele keskendumiseks kuluvat aega.

Loomulikult ei saa töötada ülejäänud maailmast lahus ning meid katkestavad alailma erinevad inimesed ja asjad. Siin tuleb appi ühe Maaülikooli õppejõu pakutud reegel. Tema küsib üliõpilastelt, kas jutt tuleb lühike või pikk. Kui lühike, siis tuleb asi kohe korda ajada. Kui pikem jutt, siis on parem aeg kokku leppida.

Üks asi veel: kui ootamatus häirib su päeva, siis kirjuta paari sõnaga üles, kuhu hetkel pooleli jäid, või sea silme ette mõni märk, mis tuletab pooleli tegevust hiljem meelde.

Mu enda rütm on selline: hommikul vaatan, mis mind ees ootab; seejärel teen ära kõige keerulisema asja; loen ja vastan kirjadele; teen ära järgmise suurema tegevuse; lõunatan; loen ja vastan kirjadele; teen ära kolmanda suurema tegevuse; loen ja vastan kirjadele; teen tunnikese kribu-krabu-tegevusi; loen ja vastan kirjadele ning võtan päeva kokku. Kui võimalik, siis koolitan inimesi kolmel päeval nädalas ning neljanda päeva hommikupoolikul valmistun koolitusteks ja pärastlõunal osalen kohtumistel-koosolekutel.

3. Kasuta lihtsat süsteemi

Pane oma ülesanded kirja ja ära kanna neid peas. Sel juhul võid olla kindel, et ükski vajalik tegevus ei jää märkamata, samas ei köida tegevustele mõtlemine liiga palju su tähelepanu ega tekita stressi ka kiiretel aegadel.

Üks mu lemmiksüsteeme on Michael Linenbergeri nn üheminutinimestik, mille kohta saad lähemalt lugeda siit. Mu enda süsteem on veidi keerulisem – kui annate kommentaarides märku, siis kirjeldan seda järgmisel korral hea meelega.

4. Ole positiivne

Optimism on õpitav, väidavad psühholoogid. Võta igal õhtul hetk, et küsida enda käest neli küsimust: mille eest oled täna tänulik (annab hea tuju ja aitab olulisi asju märgata), kui palju koormasid end füüsiliselt (hoiab mõistuse liikumas ja keha korras), kui kaua tegid mitte midagi (aju tahab samuti puhata) ning mida head täna tegid (mõtestab meie elu).

5. Sea ligimesed esikohale

Üks Ameerika eneseabiguru tõi hea näite. Mõtle selle peale, keda tahad näha oma elu viimasel päeval oma surivoodi ümber. Töökaaslasi? Vaevalt. Pigem ikka lähedasi ja sõpru.

Kellele peaksid eelkõige tähelepanu pöörama? Lähedastele ja sõpradele.

Kui mu enda ja kõige lähedasemate inimestega on lood hästi, suudan teha ka tööd suurepäraselt.