Vana spordihunt, laperdav part ja hullumaja suusad

Minusugusel vanal spordihundil (ma polegi täpselt aru saanud, mida see väljend tähendab – kostab välja nagu iidne indiaani nimi) tuli mõte üle aastate taas suusatama minna. Tundus kuidagi tore mõte.

Põhikooli ajal armastasin suusatamist. Kolmel-neljal päeval nädalas kütsin hommikul enne kooli või vahetult pärast seda Harku metsa alla, et sõita 10-20 kilomeetrit. Hiljem suusatasin leebelt väljendudes harvem.

Vahepealsed paar mannetut katset rendisuuskade või 1985. aastal ostetud tollal moodsate ja poppide Tallinna poolplastikute ja kirsastiilis suusasaabastega päädisid napi kilomeetri, mõne kukkumise ning ohjeldamatu üleoleva kirumisega, et suusatamine on nõrkadele ja nüridele ning väärikas inimene joob selle asemel parem head veini ja vestleb intelligentselt sõpradega. Näiteks sellest, kui nüri on suusatada ja kui hea on veini juues sõpradega vestelda, loomulikult intelligentselt.

Varustuse hankisin pärast põhjalikku uurimistööd Facebookis AT Spordist. Soovitus pädes: teenindus erines üleolevast jõmisemisest Extreme Spordis nagu öö ja päev.

Kuu eest külastet Extreme Spordi müüja tundis ilmselget hingesugulust Ameerika jõuluvanaga, kui lausus mulle sõbramehelikult: “Oh-hoo-hoo, mis asja, selliseid suuski, millega saaks nii uisku kui ka klassikat sõita??? Ega me enam nõuka-ajal ela, oh-hoo-hoo. Ja üleüldse,oh-hoo-hoo, meil teie jaoks suuski pole, sest te olete lühikesevõitu ja üsna raske, lubage öelda, üsna raske, oh-hoo-hoo (mul kasvu 172 cm, kikivarvastel 176, ning ideaalkaalus olen 76 kg, see tähendab päriselus tegelikult rohkem 80, no okei, 82 moodi 76 kg).” Hea, et ta mind veel ei patsutanud samal ajal kaastundlikult õlale, kuigi – vean kihla – kiusatus oli tal selleks suur. Näen siiani seda vahel unes. Loodan, et vabanen sellest painajast lähiaastail.

AT Spordi müüja oli teisest puust. Ta heitis vilunud pilgu mu õllekõhule ja spordijanustesse silmadesse ning päris: “Et midagi sellist keskmisele rahakotile, millega oleks mõnus sõita? Uskui või suuska? Rohkem klassikamees, eks?” Ja tormas saapaid tooma. Raisk. Raisk. Raisk.

Õnneks olin lugenud nende veebist Eesti Päevalehe artiklit ning kui müüja naases, laususin professionaalse hooletusega: “Ma tegelikult rohkem universaalsaabaste peal väljas, millega saaks nii klassikat kui ka uisku sõita.” Müüja noogutas, kadus tagaruumi ning naases hetke pärast kahe paari saabastega, millest ühed olid ideaalsed.

Ta leidis mulle ka suusad, suutis need mulle maha müüa nii, et maksin süümepiinadeta kavandatust mitukümmend eurot rohkem ning tund hiljem haarasin näppu Madshusi sulgkerged tipp-topp hooldatud klassikasuusad (kui sa ei teadnud, siis väidetavalt saab klassikasuusaga ka uisku sõita, aga vastupidi mitte) ning Salomoni suusasaapad ja -kepid.

Täna hommikul ajasin mõningase pingutusega saapad jalga (kui olete harjunud loova probleemilahendusega, siis tulete sellega toime küll) ning pärast kerget 3D-pusle lahendamist sain ka aru, kuidas suusakepid ümber käe käivad – võrreldes paarikümneaasta taguse ajaga on varustus muutunud keerulisemaks, vähemalt minusuguse võhiku jaoks. Asusin optimistlikult teele.

Pärast 50 meetri klassikastiilis (selgituseks: meenutab vaheldumisi ühelt jalalt teisele ja seejärel paaristõukelaadsete liigutustega koperdamist, valdav stiil tavaliselt 3aastaste suusahuviliste seas) edasi liikumist otsustasin minna üle uisustiilile, mida mu lapsepõlvesõbrad tundsid ka laperdava pardi nime all – ilmselt nii visuaalse sarnasuse kui ka kukkumistega kaasnevate piilupartdonaldilike prääksatuste tõttu. Pärast meeletut kümnemeetrilist spurti otsustasin jääda klassikastiili juurde. Õnneks olid suusad määritud hästi: jätkus nii libisemist, pidamist kui ka vedamist – kukkusin ainult korra.

Pikapeale taipasin, miks keegi on suuskadele kirjutanud sõna “Madshus”: ilmselgelt on tegemist inglise-norra segukeelega ning, teadagi, “Mad’s hus” tähendab ilmselt hullumaja.

Pärast kolme meeletut kilomeetrit avastasin end üksinda kõva häälega rääkimas. Mõistsin, mida tundsid iidsed polaaruurijad, kes kaaslasteta matkasid põhjapooluse suunas. Nii minagi, üksi ja üksildane nagu Roald Amundsen, seltsiks ainult otsatu lumi, männid ja suusaraja valgustus. Loota pole mitte kellelegi peale iseenda. Minu ainsateks päästjateks olid kaks mõtet. Esimene mõte rääkis sellest, et iga kell võin naasta metsaveerde, võtta suusad jalast ning väärikalt, üleoleva naeratuse saatel koju jalutada, et hiljem sõprade ja veini seltsis jätkata juttu sellest, kuidas suusatamine on nüridele ja nii edasi. Intelligentselt seejuures. Ning teine mõte sellest, et tasapisi hakkab suusatamine meenuma ning – võiks isegi öelda – see tegevus on harukordselt mõnus ja nauditavam. Mõnel harval hetkel.

Järsku avastasin enda ette kerkinud hiiglasliku 10meetrise tõusu. Tulin sellega kuidagi moodi toime ning mäetippu jõudes tundsin tõelise sportlasena uhkust, et hirmuärataval kolmekraadilisel tõusul ei kasutanud ma hetkegi mäkke ronimisel väärikat trepistiili. Laskumine oli mõnus ning arvestades sellega, et jäin püsti, oli täitsa vahva. Ja ühel hetkel märkasin, et kehale hakkab tasapisi meenuma, kuidas suusatamine käib. Isegi laperdavat parti meenutav uisustiil hakkas tasapisi välja tulema, kuigi klassika oli oluliselt mõnusam ja rahulikum. Asi vist vanuses?

Pärast poolteist tundi võtsin metsaveeres suusad jalast (õnneks taipas müüja mulle selgitada, kuidas klambrid lahti käivad, suur tänu talle selle eest) ning jalutasin väärikalt, suusad-kepid näpus koju tagasi.

Ühel tänavanurgal märkasin töötava mootoriga auto juures kaht suitsu pahvivat töömeest. Pärast pikka vaikust lausus üks teisele: “Ega muidu asi valmis ei saa, kui peale ei hakka.” Teine noogutas, vaatas kaugusse ja tõmbas järgmise mahvi. Minust jäid nad sinna seisma, suitsetama ja kaugusse vaatama. Stseen nagu Aki Kaurismäki filmist.

Ah jaa, õppetunnid järgmiseks korraks. Esimene: tavalise puuvillase T-särgi asemel tasub alla panna angooravillane särk, sest T-särk oli koju jõudes läbimärg ning haises nagu vana sokk kevadisel jooksuajal. Teine: seest karvased nahkkindad ei ole – kordan, ei ole – mõeldud suusakinnasteks, villased sõrmikud ajavad asja palju paremini ära. Kolmas: jalutan, suusad-kepid näpus, suusaraja äärde, mitte ei komberda jäistel kõrvaltänavatel, ning suusakrõpsud tasub panna pärast jope taskusse, mitte visata uljalt kuuri mootorratta sadulale. Neljas: Engeli villasiidisegused pikad “joosepid” on suurepärased (hangi enda omad Zuzust, kus minagi). Viies: suusatamine on väga-väga mõnus ja loob suurepärase päeva.

Milline on selle loo seos enese- ning aja- ja projektijuhtimisega? Kui see seos on üldse olemas, siis selle väljanuputamine jääb juba sinu tööks. Aga see polegi oluline: mine parem suusatama, kuniks lund ja ilma jagub.

Mõttetu koosoleku surm

Patrick Lencioni väidab oma koosolekuteteemalises äriromaanis “Death by Meeting“, et me ei käi mitte liiga palju, vaid liiga vähe koosolekutel. Aga me veedame neil koosolekutel liiga palju aega. Lencioni soovitab jagada koosolekud formaaditi.

Igapäevane kiire ülevaade

Igal hommikul kindlal ajal soovitab ta korraldada kiire, viieminutilise püstijalu koosoleku, millel iga osaleja ütleb paari lausega, millised olid tema eilsed saavutused, annab teada tekinud takistustest (kui neid on) ning eesootava päeva tegevuskavast. Sellise koosoleku tulemusena teab kogu tiim, millega keegi tegeleb, ning takistuste ilmnemisel saab nende kõrvaldamisega kiirelt tegelema asuda.

Iganädalane taktikakoosolek

Korra nädalas soovitab ta korraldada taktikaliselt olulistele teemadele keskenduva koosoleku. Suuremas osas tiimidest toimub ju selline arutelu, millel osalejad annavad ülevaate oma tegevusest ja lahendavad arutamist nõudvaid probleeme, igal nädalal või üle nädala. Erinevalt tavapärasest lähenemisest ei soovita Lencioni seda koosolekut põhjalikult ette valmistada.

Kuigi taktikanõupidamisel puudub päevakord, on sel olemas struktuur. Esmalt leiab aset nn välguvoor, mille käigus iga osaleja raporteerib lause-paariga eelmise nädala olulisematest saavutustest, annab teada arutamist vajavatest teemadest (need paneme kirja näiteks tahvlile) ning uue nädala tegemistest.

Kui aruteluteemade kandidaadid on tahvlil, otsustavad osalejad koos, millised on 3-7 teemat, mida ühiselt on vaja arutada – võib-olla mõne teema arutamiseks pole kõiki kohalviibijaid vaja ning selleks saab korraldada eraldi, selge fookusega kiire koosoleku.

Pärast iga punkti arutelu vormistavad osalejad tulemuse memosse, milles on kirjas kes mida ja mis ajaks teeb pärast koosolekut. Kui päevakorda trügib mõni strateegiliselt oluline suuremahuline teema, siis selle panevad osalejad strateegiakoosolekul arutatavate teemade kandidaatide loetelusse. Ainult erandjuhtumil, kui strateegilise teema arutamiseks pole otstarbekas oodata korralise koosolekuni, toimub strateegilise teema arutelu erakorralisel strateegiakoosolekul. Aga see on pigem erand kui reegel.

Strateegiakoosolek kord kuus

Korra kuus soovitab Lencioni korraldada strateegiliste teemade arutelu. See kestab üldjuhul 2-4 tundi, mille jooksul jõuab arutada teemat või äärmisel juhul paari. Sellele koosolekule eelneb põhjalik eeltöö, et arutelu oleks tulemuslik ning kõik seisukohad saaksid väljendatud. Eesmärgiks on ju võimalikult hästi läbi kaalutud otsus.

Suur pilt kord kvartalis

Korra kvartalis on mõistlik võtta terve päev või poolteist, et väljaspool kontorit minna mõne väga olulise teemaga süvitsi ning lahata seda väikseimate üksikasjadeni. Nii nagu strateegiakoosolek nõuab ka see põhjalikku ettevalmistust ning kavandamist, et arutelust tõuseks maksimaalne kasu.

Meilikoosolek ja infotahvel

Alati tasub kaaluda enne koosoleku korraldamist, kas seda on tegelikult ka vaja või piisab info edastamisest e-kirjas, intranetis või infotahvlil. Kui infot saab seda moonutamata edastada kirjalikult, arutelu järgi vajadus puudub ning tõenäoliselt info saajad ei soovi küsimusi esitada, tasub võib-olla kirjutada hoopis lühike e-kiri info vajajatele või riputada see seinale või sisevõrku infotahvlile.

Kui koosolekud süstematiseerida sellisel moel formaatide kaupa, siis tulemuseks on kiirem infovahetus, aja kokkuhoid ning efektiivsuse tõus. Proovi järgi, siis koged.

Kui paus ei kanna

Kas kujutad ette muusikat, milles puudub vaikus, muusikat, mis mängib pidevalt ja milles puuduvad pausid? Mõni harv pausikoht on isegi lamedas ja maotus pidevalt mängivas Ameerika kassafilmimuusikas, rääkimata märksa nauditavamatest teostest.

Mis juhtuks muusikast pauside eemaldamisel? See kaotaks suure osa oma võlust. Kui kuulad mõnda väärt muusikateost suurepärases esituses, siis kuuled, kuidas vahel teevad pausi kõik esitajad ning vahel vaid mõni neist. Vahel mängivad nad valjemalt ja vahel vaiksemalt, vahel kiiremini ja vahel rahulikumas tempos.

Muusika jäljendab elu. Kui elus puuduvad pausid, on see parimal juhul sama mõttetu ja maotu kui lääge kassahiti saundträkk. Kui paus ei kanna, ei pääse mõjule sisu ega vorm.

Vahel on hädavajalik võtta hetkeks aeg maha, et tunnetada vaikust ja looduse loomulikku kulgemist. Need hetked annavad meie elule mõtte.

Kui tahad pausi pidada, siis see pole kuigi raske. Variante on mitu:

  1. Ole hetk (kasvõi kümme sekundit) rahulikult ja ära mõtle mitte midagi. Tunneta, et oled elus – päriselt ka.
  2. Võta kasvõi minut või paar, et enda ümbruses toimuvat jälgida, kuulata ja vaadata. Ära lükka seda homsesse, vaid võta selleks aega veel enne, kui jätkad kolumni lugemist.
  3. Mine ja jaluta lähedastega veidi looduses. Tunneta sind ümbritsevaid inimesi ja loodust. Siis näed, milline on maailm tegelikult.

PS: Mõtlesin alguses öelda kaks sõna sekka poliitilise usaldamatuse kriisi debatti, aga pean parem pausi. Suur osa poliitikutest ei suuda rahva mõistuse ja tunnete alahindamisel ning ülbel eneseimetlusel nii ehk naa pausi pidada, rääkimata selle välja pidamisest. See muudab nende tegutsemise poliitikaareenil vaimse perifeeria asjaarmastajalikuks taidluseks saalis, kus peatselt on esinejaid rohkem kui vaatajaid. Aga võib-olla on see lihtsalt mu soovmõtlemine.

Minu 9 töövõtet oma asjade korraldamiseks

Inimesed uurivad aeg-ajalt, et õpetad küll koolitustel kümneid nippe ja nõkse ning näitad erinevaid ajahalduse süsteeme, aga kuidas sa ikkagi ise oma aega korraldad, mil viisil kavandad ja tegutsed?

Olen abikaasa ja isa, kes peab pereelu üha olulisemaks (ju see käib vanusega kaasas), ehitame praegu uut kodu, pealegi on mul mõned harrastused ning koolitan tänavu veidi alla 1500 inimese. Kuidas mul on sellest kõigest ülevaade ning kuidas oma asju kavandan ja hiljem otstarbekalt tegutsen?

Veel mõne aasta eest oli mu süsteem palju keerulisem, kuid olen seda pidevalt lihtsustanud ning tõenäoliselt jätkan seda ka edaspidi.

1. Halda ideid

Esimene oluline reegel: kui sa oma ideid ei halda, väheneb meelerahu ja sellega koos ka efektiivsus oluliselt. Idee või tegutsemist nõudva uitmõtte panen kirja nii kiiresti kui võimalik – tavaliselt oma taskutelefoni, mis sünkroniseerib info mu arvutiga mobiilivõrgu kaudu automaatselt.

Korra päevas käin lisandunud tegevused üle ja otsustan igaühe puhul neist, mida sellega teha.

Variante on kolm. Esimene: viska minema. Kui seda ei saa teha, siis võib-olla teen selle asja ära kunagi kauges tulevikus – sel juhul tõstan idee nimestikku, mille päises tekst “Võib-olla tulevikus ühel ilusal päeval” ja lisan juurde tähtaja, millal uuesti idee üle vaatan, et kas see on ajakajaliseks muutunud. Kui siiski pean tegutsema ega saa pikalt oodata, siis otsustan, millal ja mida konkreetselt asjaga peale hakkan. Ah jaa, pisiasjad teen loomulikult kohe ära, aga võimalusel kogun neid mõne tunni ja siis teen järjest.

2. Suur plaan

Mulle ei meeldi eesmärke püstitada, aga mulle meeldib minna kindlas suunas. Mul on olemas mõttekaart, milles kirjas minu põhiväärtused, rollid elus ning nendega seotud suuremad sihid. Vaatan seda pilti igal hommikul ja mõtisklen veidi, et kas olen ikka õigel teel.

Võimalusel tegelen põhitöö – koolitamise – kõrvalt ühe arendusprojektiga korraga. Kui see saab valmis või jääb toppama, võin ühe uue arendusprojekti juurde võtta.

3. Pikemad plaanid

Mu kalendris on kirjas kõik kokkulepped ka pikema aja peale: hetkel on kõige kaugem koolitus järgmise aasta maikuus. Samuti olen otsustanud, et võtan ühe uue valdkonnaga arendusprojektiga tegelemiseks aega aastavahetusel, kui koolitusi vähem – seegi aeg on kalendris kirjas.

Kuna töö sujub hästi, siis mu koolituskalender on enam-vähem täis aasta lõpuni – sealt edasi on juba rahulikum aeg.

4. Projektide nimestik

Ühes nimekirjas on mul kõik pooleliolevad suuremad tegemised: koolitused, coachinguprogrammid, teised mahukamad projektid. Korra nädalas võtan selle loetelu ette ja küsin iga selles oleva projekti kohta, kas olukord on kontrolli all ning milline on minu järgmine tegevus, et projekt lõppeks edukalt.

Kuna koolituseks valmistumine võtab aega tavaliselt kuu ringis, siis poolteist kuud enne koolitust annab arvuti mulle sellest märku ning siis planeerin koolituse ettevalmistuse üksikasjalikumalt: panen koolituste kaupa kirja, millal ja kui pikalt valmistan koolitust ette, ning kavandan teised koolitust ettevalmistavad tegevused.

Sellisel moel aega planeerides on mul endaga tehtud kokkulepe: ma ei tohi planeerida ära rohkem kui poole koolitustest vabadest päevadest.

Kui mu tööelu poleks nii kuupäevades kinni, siis kasutaksin pigem järgmiste tegevuste loetelul põhinevat süsteemi, mitte kalendril põhinevat. Sellisel juhul tegutseksin ühe projektiga seni, kuni valmis. Aga sellist luksust kahjuks endale praegu lubada ei saa 🙂

5. Lähemad plaanid ja mõnus rütm

Hoian kindlat nädala rütmi neil aegadel kui töötan. Kolmel päeval nädalas koolitan, ühel päeval peame nõu ja valmistan koolitusi ette ning kolmel päeval puhkan ja olen perega.

Mulle meeldib ka argipäeviti hoida kindlat rütmi. Hommikul esimese asjana teen tavaliselt veidi trenni, söön hommikust ning seejärel käin üle selle päeva tegevuskava ning loen e-kirju, sest nende sisu võib muuta päeva kulgu. Nüüd võtan ette selle päeva kõige olulisema tegevuse. Kui see on valmis ning aega veel on, siis teen ära ka teised selle päeva tegevused – ikka olulisuse järjekorras. Päeva lõpetab tagasipilk päeva edusammudele ning pilk järgmisele päevale, et kontrollida, kas ikka olen selleks valmis. Õhtusel ülevaatusel lahendan ka ära paariminutilised küsimused, milleks päeval aega ei leidnud, vahel vaatan läbi delegeeritud tegevuste loetelu ning otsustan, millal teen asju, mida mõtlesin küll teha, aga milleks aega nappis sel päeval.

Puhkusel tegutseme üsna uitmõtete ajel pikemalt ette planeerimata. Kui on kavas reisile minna, siis ostame tavaliselt küll varakult piletid, aga kohapealne kava kujuneb ise.

6. Regulaarne ülevaatus

Peale igapäevase ülevaatuse võtan korra nädalas – soovitatavalt mõne päeva hommikupoolikul – tunnikeseks aja maha, et esmalt vaadata tagasi möödunud nädalale (millised olid edusammud? millised sabad jäid lohisem?), vaadata läbi projektide nimekiri (millised on iga projekti järgmised tegevused? kas kõik on kontrolli all?) ning järgmised nädal-paar (kas olen nendeks valmis? ega ma midagi unustanud pole?). Selle ülevaatuse käigus järjestan vajadusel projektid tähtsuse järgi, et need oleksid kooskõlas suure pildiga.

7. Tegutse asjatundlikult ja mõnuga

Kuna eeltöö on väga hea, siis on tegutsemine puhas lust.

Enamikel hommikutel alustan päeva trenniga: igal juhul teen 30-45 minutit qigongi (need on sellised hiina jooga moodi harjutused, mis hoiavad füüsilise ja vaimse tervise korras ning aitavad mõnusamalt kauem elada) ja mõnel hommikul sörgin mõne kilomeetri. Siis hommikusöök, eesootava päeva tegevuste ülevaatus ja koolitusele, marss. Kui koolitust pole sel tööpäeval, siis teen ära kõige olulisema asja.

Kui on koolituseta päev, siis püüan tegutseda nii, et töötan võimalusel järjest neli 25minutilist sessiooni, pidades sessioonide vahel kuni viieminutilisi pause, et sirutada ja ringutada ning uitmõtelda. Pärast nelja sellist sessiooni pean veidi pikema, vähemalt veerandtunnise pausi, et vastata kiirematele meilidele ning veidi jalgu sirutada. Selliseid nelikuid teen tavaliselt päeva jooksul 12-16 päeva jooksul (kel huvi rohkem sellise tegutsemisviisi vastu, loe rohkem Pomodoro tehnika (www.pomodorotechnique.com) kohta). Kui vahepeal veidi puhata, siis oleme märksa taibukamad.

8. Keskendu

Nagu näed, on küsimus keskendumises.

E-kirju loen kolm korda päevas (kohe hommikul ja siis umbes iga nelja tunni järel), pühapäeviti korra päevas ja laupäeviti pean sabatit ega loe meili.

Kui keskendud – ükskõik, kas koolitusel või neid ette valmistades – on mu telefon hääletul režiimil ning vastan vaid kõige olulisematele kõnedele ja sedagi haruharva. Saan ju hiljem, pausi ajal tagasi helistada.

Selle tulemuseni hakivad ootamatused üha harvem mu päevi. Kui ka mingi asi mind häirib, siis on alati lihtne endalt küsida: kumb on olulisem, kas pooleli tegevus või vaheletulnud asi. Teisisõnu, kas sekkuv tegevus vajab tähelepanu kohe või aitab oodata järgmise pausini või hoopis homseni.

9. Tehnilised vahendid

Mu abivahendid on küll veidi snobistlikud, ent tõhusad. Nii MacBook Pro arvutis kui ka iPhone’is hoian tegevusnimestikke Cultured Code’i tarkvaras Things (www.culturedcode.com/things). Kalendrina kasutan mõlemas seadmes iCal’i, mis on sünkroonis Google Calendariga, et saaksin kalendrit vajadusel kiiresti jagada. Märkmeid hoian Evernote’is (www.evernote.com), mis samuti on nii telefonis, arvutis kui ka pilveteenusena Internetis.

Keda me ootame?

Kuulan hopi vanaema Mona Polacca “Hallo, kosmosele” antud intervjuud. Muu hulgas seletab ta lahti vana hopi ütlemise “Meie oleme need, keda oleme oodanud.”

Kui sageli ootame müstilist päästjat, kes lunastaks meid igapäeva muredest ja jamadest? Kedagi väljastpoolt? Kedagi, kes tuleks ja avitaks? Mõned harvemini ja teised sagedamini, aga eks vähem või rohkem vist me kõik.

Hopi mõtteviisi kohaselt on aeg võtta endale vastutus. Need kauaoodatud avitajad, kes teevad meie elu korda, oleme me ise – ei keegi teine. Meie ise olemegi need, keda oleme kogu aeg oodanud.

Mõtle selle peale hetk. Ja seejärel mõtle ka selle peale, et see, keda sa oled oodanud, saabus juba jupp aega tagasi. Aeg on tegutseda.

Minu asjaliku päeva 5 põhimõtet

Inimesed pärivad vahel, et kuidas ma ise kui ajajuhtimise koolitaja ja coach muudan oma päevi nii efektiivseks, et saan endale lubada lõbu töötada ainult neljal päeval nädalas. Kergitan katet ja pakun sulle võimaluse kasutada samu võtteid.

1. Armasta oma tööd

Mulle meeldib mu töö. Täpsemalt, olen sellest vaimustuses. Ja nii mitu aastat juba. Ma armastan oma tööd. Kui ma ei armastaks seda, mida teen, ei saaks ma teha tööd lustiga ega naudiks seda.

Kui sa ei armasta oma tööd, siis küsi endalt, millised on väikesed, isegi märkamatud asjad selles töös, mis sulle meeldivad. Ja millisel puhul sa armastaksid oma tööd. Pane neist kõige lihtsamini teostatav asi kirja ning mõtle, milline on sinu esimene samm, et soovitud olukorrani jõuda.

Tehtud? Nüüd tegutse! Astu esimene väike samm, et olukorda muuta endale meeldivamaks.

2. Loo päeva ja nädala rütm

Milliseid rolle sa täidad tööl? Kes sa tegelikult oled (peale selle tiitli, mis kirjas su ametinimetuses)?

Kas oled kunagi tantsinud rütmita muusika järgi? See on alguses päris keeruline, sest ootamatud löögid tabavad kuulmist kõige pentsikumates kohtades. Rütmi järgi on tantsimine lihtsam ja nauditavam.

Milline võiks olla sinu päevade rütm? Tean inimesi, kes hommikul võtavad 5-10 minutit päeva ülevaatuseks. Seejärel teevad nad tööd mõne keskendumist nõudva ülesandega pool kuni poolteist tundi. Siis osalevad nõupidamisel või valmistuvad selleks. Kirjutavad puhtaks koosoleku ideed ja panevad need käiku. Pärastlõunal kohtuvad teiste inimestega. Seejärel teevad ära pisiasjad. Lõpuks heidavad nad pilgu möödunud päevale tagasi ja vilksavad hetkeks järgmist päeva, et veenduda – kõik on hästi.

E-kirjadele vastavad nad võimalusel ülesannete vahel, et vähendada ülesandele keskendumiseks kuluvat aega.

Loomulikult ei saa töötada ülejäänud maailmast lahus ning meid katkestavad alailma erinevad inimesed ja asjad. Siin tuleb appi ühe Maaülikooli õppejõu pakutud reegel. Tema küsib üliõpilastelt, kas jutt tuleb lühike või pikk. Kui lühike, siis tuleb asi kohe korda ajada. Kui pikem jutt, siis on parem aeg kokku leppida.

Üks asi veel: kui ootamatus häirib su päeva, siis kirjuta paari sõnaga üles, kuhu hetkel pooleli jäid, või sea silme ette mõni märk, mis tuletab pooleli tegevust hiljem meelde.

Mu enda rütm on selline: hommikul vaatan, mis mind ees ootab; seejärel teen ära kõige keerulisema asja; loen ja vastan kirjadele; teen ära järgmise suurema tegevuse; lõunatan; loen ja vastan kirjadele; teen ära kolmanda suurema tegevuse; loen ja vastan kirjadele; teen tunnikese kribu-krabu-tegevusi; loen ja vastan kirjadele ning võtan päeva kokku. Kui võimalik, siis koolitan inimesi kolmel päeval nädalas ning neljanda päeva hommikupoolikul valmistun koolitusteks ja pärastlõunal osalen kohtumistel-koosolekutel.

3. Kasuta lihtsat süsteemi

Pane oma ülesanded kirja ja ära kanna neid peas. Sel juhul võid olla kindel, et ükski vajalik tegevus ei jää märkamata, samas ei köida tegevustele mõtlemine liiga palju su tähelepanu ega tekita stressi ka kiiretel aegadel.

Üks mu lemmiksüsteeme on Michael Linenbergeri nn üheminutinimestik, mille kohta saad lähemalt lugeda siit. Mu enda süsteem on veidi keerulisem – kui annate kommentaarides märku, siis kirjeldan seda järgmisel korral hea meelega.

4. Ole positiivne

Optimism on õpitav, väidavad psühholoogid. Võta igal õhtul hetk, et küsida enda käest neli küsimust: mille eest oled täna tänulik (annab hea tuju ja aitab olulisi asju märgata), kui palju koormasid end füüsiliselt (hoiab mõistuse liikumas ja keha korras), kui kaua tegid mitte midagi (aju tahab samuti puhata) ning mida head täna tegid (mõtestab meie elu).

5. Sea ligimesed esikohale

Üks Ameerika eneseabiguru tõi hea näite. Mõtle selle peale, keda tahad näha oma elu viimasel päeval oma surivoodi ümber. Töökaaslasi? Vaevalt. Pigem ikka lähedasi ja sõpru.

Kellele peaksid eelkõige tähelepanu pöörama? Lähedastele ja sõpradele.

Kui mu enda ja kõige lähedasemate inimestega on lood hästi, suudan teha ka tööd suurepäraselt.

Lühikese nimekirja võlu

Mida lihtsam on ajajuhtimise abivahend, seda otstarbekamalt tegutseme.

Mu elu pole keeruline, kuid see sisaldab hulka erinevaid sündmusi. Olen isa, abikaasa ja poeg. Uue kodu looja ja praeguse kodu korrastaja. Pealegi on mul mitu toredat hobi hiina energiavõimlemisest qigongist lugemise ja fotograafiani. Koolitan kolmel päeval nädalas ja valmistan koolitusi ette. Kirjutan vahetevahel kolumne ja blogin. Samuti hoolitsen ettevõtte arengu eest.

Aja möödudes olen pöördunud üha lihtsamate abivahendite poole oma asjade korrastamisel. Alles kevadel oli mu tegevuste nimekirjas sageli üle saja rea, kuigi tegelikult ei jõua ju teha korraga enamat kui üht asja. Mulle näis, et kõiki 40-50 eesootavat “projekti” tuleb põhjalikult planeerida ning nende tegevusi igaks juhuks silme ees hoida. Asjad said küll tehtud, kuid stress oli üsna suur.

Paar kuud tagasi sai mul kolmekohalisest tegemata asjade nimekirjast villand ning jätsin nimestikku ainult need asjad, mida saan konkreetselt järgmise sammuna ette võtta. Tegevuste nimestik lühenes maagilisel moel paarikümne piirimaile. Tulemuseks oli kiire pahapaine ehk düstressi langus, teravam fookus ning suurem rahulolu eluga.

Planeerin endiselt üsna kaugesse tulevikku jäävaid projekte (mu koolituskalender on sama hästi kui täis oktoobri lõpuni), kuid korraldasin asjad ümber nii, et sündmus “hüppab” mu kalendrisse just õigel ajal – paar päeva enne tähtaega. Selle tulemusena tean täpselt, kui palju mul on vaba aega ka mõne kuu pärast, ning samas suudan keskenduda iga päev 3-5 väga olulisele tegevusele.

Kui põed samuti “pika nimekirja stressi”, siis soovitan ette võtta järgmise harjutuse: pane kirja eesootavad ja meeles kripeldavad tegevused, lubadused ja kohustused ning seejärel vali neist välja paar-kolm kõige olulisemat, mille täna kindlasti ära teed. Seejärel tegutse pikka nimekirja vaatamata õhtuni, mil tõmbad korra hinge ja vaatad päevale tagasi, et end tehtu eest tunnustada. Homme hommikul valid taas nimestikust paar-kolm kõige olulisemat tegevust välja, teed need ära ning patsutad õhtul endale õlale. Selline lihtne tegevusrütm aitab olla tõhus ilma, et koormaksime endid nimekirjaga, milles olevaid tegevusi me nii ehk naa ei tee ning mis vaid koormab meie meeli.

3 õppetundi vabakutseliselt

Palgatöötajatel on iseendale tööandjatelt õppida kolme asja: töörõõmu, efektiivsust ja enesedistsipliini.

Olen olnud vabakutseline viimased viis aastat, enne seda tegin 15 aastat palgatööd. Ma ei kujuta ette, mis juhtuks meie majandusega juhul, kui töötajad hakkaksid tööle vabakutselise moel. Vähemalt 10protsendiline majanduskasv?

Selleks, et vabakutselisena toime tulla ning elu ja tööd nautida, on vaja eelkõige kolme asja.

Töörõõm

Ma ei tea ühtegi vabakutselist, kellele ei meeldiks tema töö. Me teeme tööd, mis sütitab meid. Oma tööst vaimustumine annab ühelt poolt sellele sära ning teiselt poolt aitab meil end unustavalt tööle pühenduda.

Töörõõm paistab välja meie toodetes ja teenustes ning just nende ainulaadsus ja kvaliteet on põhjus, miks inimesed nõustuvad meile meie töö eest maksma ja meile üha enam tööd andma.

Efektiivsus

Kui ma poleks vabakutselisena efektiivne, siis ei toidaks ma oma peret pooltki nii hästi kui praegu. Vabakutseline ei saa endale ebaefektiivsust lubada, sest see mõjutab kiiresti nii töö kvaliteeti kui ka hulka ning sedapidi sissetulekuid. Ma töötan ainult tükitöö pealt – saan tasu täpselt selle aja eest, mil koolitan või valmistan neid ette.

See paneb endalt pidevalt küsima: kas praegu annan endast kõik, et võtta käesolevast töisest hetkest maksimum?

Teiselt poolt annab efektiivsus paindlikkuse: kui saan nädalaks kavandatud tööd valmis, võin võtta perele täiendavat aega. Sellest õppimist olen näinud mõne oma kliendi juures. Paar väikest või keskmise suurusega organisatsiooni on leppinud omavahel kokku, et reede on nn järeletõmbamise päev – kui selle nädala tööd on tehtud, võib töötaja koju ära minna või teha seda, mida süda lustib.

Enesedistsipliin

Ka vabakutselisel puudub vahel töötuju. Aga vabakutselisena ma ei saa endale molutamist lubada, sest muidu väheneb peatselt nii mu palk kui ka tööga rahulolu. Mul puudub ülemus, õigemini ma ise olen enda ülemus.

Seetõttu tean: kui ma ei alusta tööga kavandatud ajal, võivad mu lubadused kliendile jääda täitmata ning see mõjutab varem või hiljem nii minu mainet kui ka sissetulekuid. Järelikult tuleb hoida kinni endale enda poolt seatud plaanidest, sest need viivad sihile ja aitavad leida tööst nii rahul- kui ka heaolu.

Mille poolest erineb palga eest töötaja elu vabakutselise omast? Mis takistab teda sama moodi töötamast? Mis juhtuks, kui ta võtaks üle vabakutselise mentaliteedi? Mõtle selle üle üks väike hetk ja siis tegutse.

Pilveriik

Eesti riigil on kõik eeldused võtta IT-maailmast üle nn pilveteenuste toimimise põhimõtted, hoidudes samal ajal hajustiimide suurimast puudusest, päriselt elamiseks hädavajalikust silmast silma suhtlusest.

Ministeeriumite allosade Tallinnast minema kolimise uitmõte lähtub regionaalpoliitika olulisusest, mitte kainest ja ratsionaalsest riigi toimimise efektiivsuse kaalutlemisest. Efektiivsus pole asi iseeneses. Tervikuna, kuid veidi ebaefektiivsemalt tegutsev riik pakub oma kodanikele tervikuna oluliselt rohkem kui täiuslikult tiksuv tsentraliseeritud ametiasutuste kellavärk (kui selline asi peaks kuskilt päriselt eksisteerima).

Asi pole tehnoloogias. Peaaegu igas Eesti nurgas saab vahetada e-kirju, välksõnumeid ning helistada. Ma ei näe ühtegi tõsiselt võetavat tehnoloogilist takistust riigiasutuste ja -ametite kolimiseks Tallinna piiri taha. Ajast ja arust dokumendihaldussüsteemi tuleks ju paratamatult kohendada, et erinevad ametnikud saaksid töötada sama dokumendiga samal ajal nii, et süsteem jätaks alles kõik selle varajasemad versioonid. See pole midagi ulmelist, vaid pilveteenustes juba aastaid kasutatav võimalus.

Nagu inimkonna puhul ikka, jääb suurem osa probleemidest kõrvade ja klaviatuuri vahele. Nii ka riigi pealinnast hajutamise juures.

Kui viia asutusi ja ministeeriumite allüksusi Tallinnast välja, siis peavad neis töötavad ametnikud muutuma iseseisvamaks. Järelevalve selle üle, kas nad on üheksast viieni ametipostil, nõrgeneb. Samal ajal nõudmised nende töö kvaliteedile jäävad samaks või kasvavad. See toob kaasa suurema enesedistsipliini ja -motivatsiooni vajaduse. Iseseisvus eeldab tugevat tahet.

Raha motiveerib inimesi teatud piirini, sellest olulisemad on head töötingimused ja enda arendamise võimalused. Seega peab ametiasutuste hajutamisega kaasnema väga hea infrastruktuuri (pean silmas seda kõige laiemas mõttes, alates suurepärast haridust andvatest koolidest ning lõpetades mugava ühistranspordivõrgustiku ja ohutute maanteedega) rajamine.

Kõige kiiremini tekkiva probleemi toob kaasa silmast silma suhtluse vähenemine. Tavakodanikku see eriti ei puuduta, sest kõik asjad võiks juba praegu saada ametiasutustega aetud IT abil. Muidugi e-riik ei saa välistada seda, et riik oleks igale kodanikule nii lähedal, et ta saab mugavalt asjad aetud vähemalt igas maakonnakeskuses. Kuid see ei puutu riigi hajutamisse, nii e-asjaamise kui ka ametnikuga näost näkku suhtlemise võimalus peab olema sellest sõltumata, millises linnas või maakonnas asub ministeeriumi osakond.

Küsimus on pigem ametnike omavahelises suhtluses. Üldjuhul kipuvad manduma just need virtuaaltiimid, mille liikmed ei kohtu aeg-ajalt üksteisega pärismaailmas. Need, kes on proovinud, teavad kinnitada, et silmast silma kohtumist ei asenda telefonikõne, Skype’i tsätt ega videokõne, rääkimata lõpmatult inimeste vahel vonklevast meililohest. Mõnel pool korraldatakse augmenteeritud lauaga koosolekuid, mille puhul asub üks lauaots osalejatega näiteks Tallinnas ja teine Tartus ning need on ühendatud videokaamerast ja hiigeltelerist koosneva videosillaga. Kuid isegi selliste koosolekute kasutegur on pärismaailma kohtumiste omadest väiksem, sest virtuaalkohtumisel keskendumine nõuab päriselu omast suuremat pingutust.

Seega seisab riik valiku ees: kas halvendada ametnike suhtlust ja sellega koos riigi toimimist või kulutada rohkem ressursse ametnike sõidutamiseks ühest linnast teise.

See teine polegi nii halb variant, sest iga pisiasja pärast ei aetaks enam mitukümmend inimest nii lihtsalt samasse ruumi kui praegu. Kui suurem hulk osalejaid peaks ette võtma mõnetunnise teekonna koosolekule, siis oleks ju loogiline korraldada koosolekuid ainult hädavajadusel ning siis pidada neid tegusalt parimate tavade kohaselt.

Samuti ma ei näe midagi halba selles, kui hommikuti Tallinnast väljuv liiklus kasvab. Talutavuse piirini ohtlikult lähedale küündivat tipptunni ummikutes venivat autohulka aitaks riigi hajutamine kaudselt leevendada.

Kolmandast küljest võib anda riigi hajutamine tõuke ka teiste riigisiseste korralike transporditelgede tekkeks peale Tallinn-Tartu. Pealegi annab koos kolleegidega ühest linnast teise sõit võimaluse segamatult arutada rahulikult päevakajalisi teemasid või rahulikult omaette tööd teha.

Riigi hajutamise uitmõte on ahvatlev. Lõpptulemusena võiks see ju tuua kaasa Eesti terviklikuma arengu ja elavdada oluliselt ühtselt tugeva tasakaalustatud riigi loomist. Tallinn jääb endiselt pealinnaks, kuid ülejäänud Eesti osatähtsus kasvab. Kuid kas see on praegu Eestis kõige olulisem asi või seisab poliitikute ja ametnike ees Eesti riigi olemise seisukohast olulisemaid küsimusi, on juba omaette teema. Seda nii poliitilise kui ka efektiivsuse nurga alt vaadates.

Ajahalduse tõhusaimad abimehed

Ma ei saa midagi parata, aga Google Calendar on endiselt mu lemmik. Põhjuseid selleks on mitu: vapustavalt lihtne ja intuitiivne kasutajaliides, võimalus jagada oma kalendrit või selles olevaid sündmusi teiste inimestega, mitme kalendri kasutamise võimalus ning loomulikult ka see, et Google Calendarile pääsed ligi enamike nutitelefonidega (juhist loe siit). Pealegi, kui oled Windowsi ja Google Chrome’i veebibrauseri kasutaja, siis pääsed oma kalendrile ligi ka siis, kui pole oma arvuti taga (vaata lisa Google’i abiinfost). Kui Google ei meeldi, siis Microsofti Windows Live’i kalender toimib samuti üsna hästi.

Suur hulk korporatiivinimesi ei pääse üle ega ümber Microsoft Outlookist, mille kalender väärib ainult kiidusõnu ning peaaegu sama võib öelda (liigagi) paindliku tegevusnimestiku kohta (Olen varem Outlooki nippidest pikemalt kirjutanud). Kui olin Outlooki igapäevane kasutaja, siis sünkroniseerisin Outlooki kalendri Google’i omaga, et sellele igalt poolt ligi pääseda – Google pakub selleks tasuta vidinat.

Tegevusnimestike haldamise poolelt on valik lai. Keerulisematest variantidest kuulub mu lemmikute hulka Evernote, mis sünkroniseerib märkmed probleemideta kõigi seadmete vahel.  Hoian oma märkmeid juba aastaid selles ning pole vahet, kas sirvin neid arvutist või telefonist. Evernote’i kasutajatele on loodud mitmeid asjalikke ajahaldussüsteeme, neist tõenäoliselt parim on nn Salarelv ehk The Secret Weapon.

Veebipõhiseid tegevusnimestikke on teisigi. Minu lemmikud läbi aegade on siiani lihtne ja intuitiivne Remember The Milk ning keerulisemate süsteemide sõpradele Toodledo. Mõlema jaoks on saadaval ka mobiilitarkvara.

Uuema aja tegijatest tasub pilk peale visata Wunderlistile ning meeskondliku ajahalduse puhul selle nooremale sõsarale Wunderkitile või lihtsale ja mugavale Asanale. Kui Wunderlisti saab kasutada suuremate probleemideta ka siis, kui netiühendus puudub, on nii Wunderkiti kui ka Asana jaoks vaja internetti. Aga koostöökeskkondadena võin neid vaid kiita.

Olgu, aitab viidete ilutulestikust. Lisan juurde ka vana hea meeldetuletuse, et endiselt kehtib vana hea produktiivsusporno keelu reegel – kui oled harjunud üht vahendit kasutama, siis ära vaheta seda sagedamini kui paari aasta tagant, sest muidu kulub asjade ümbertõstmiseks ja õppimiseks üle mõistuse palju aega.

Kui digisüsteem sulle ei sobi või ei meeldi, siis pabermärkmik toimib endiselt suurepäraselt. Ühele lehele on hea kirja panna kõige olulisemad sihid ning suuremad tegevused, et hoida ülevaadet. Päevakannete puhul on sama moodi nagu digisüsteemi puhul tähtis hoiduda päeva tegevustega üle koormamast.

Hea märkmik pole liiga suur ega väike – seda peab saama lihtsalt kaasa võtta ning samas mahuvad olulised märkmed sellesse ära. Ning mis vähemalt sama tähtis: märkmik peab olema mõnus kasutada ja esteetiliselt nauditav! Pealegi mõtlevad inimesed endiselt pliiatsiga kirjutades asju paremini enda jaoks läbi ja märkmikku saab mõtteid mõnusalt kritseldada-visandada.