Kulgev meeskond
Huvitav, kas pühendunult kulgev meeskond on võimalik? Mil moel võiks eesmärkide ja range tegevuskavata tiim jõuda kvaliteedistandarditel ja mõõdikutel ratsutavas maailmas teistest kaugemale?
Kas ta üldse jõuaks kaugemale? Sügavamale võib-olla küll. Ning töömõnu oleks igal juhul parem. Nagu ka pühendumine, sest survet on vähem ja naudingut rohkem.
Kus leiaksime sarnaseid meeskondi, mis nii käituvad? Esimesena meenub mulle muusika. Jättes pop- ja taustamuusikatooted kõrvale, on suurem osa muusikute kooslusi väljas loominguvabaduse ja parema tulemuse, mitte standarditele vastavuse eest. Ka loometööstuses võime näha sama. Miks siis näeme äris kulgevaid ettevõtteid nii vähe?
Põhjus on tõenäoliselt usalduse puudumises. Oleme harjunud nõudma tooteid ja teenuseid kindlaks ajaks, kuigi sageli ei oska isegi öelda, miks on tähtaeg just nimelt see, mitte teine või kolmas.
Tähtaeg aitab tõmmata piiri loomisprotsessi ja selle vahele, kui võime öelda, et mingi asi on “valmis”. Meis pesitseb hirm, et tähtaja puudumisel jäämegi lihvima, viimistlema ja nokitsema pisiasjade kallal. Teisest küljest, tähtaega võib ju asendada lihtsalt meeskondlik kokkulepe – peaksime enne kokku leppima, milline näeb toode, teenus või mõni protsess välja, kui see on “valmis”. Kas seegi on vajalik?
Ühine kulgev tegutsemine eeldab mitut asja, mis pole eesmärgistatud tegutsemisel nii olulised. Eesmärgistatud tegutsemine pole inimeste suhtes nii nõudlik kui kulgemine.
Esimene: kõigil tiimi liikmetel on selge arusaam sellest, miks ja mida kavatseme koos teha, milline on meie suund. Samuti puudub meis hirm selle ees, mis saab siis, kui keegi peaks otsustama me rühmast lahkuda, et oma teed minna. Ega seda saa vältida ka eesmärgistatud tegutsemise puhul.
Teine: meil on kokku lepitud igaühe roll ja vastutusala – igaüks meist on omas valdkonnas pädev ning me usaldame tema otsuseid. Samas söandab tiimi iga liige teistelt kahtluste ja kõhkluste korral abi ja nõu küsida. Siin on suur vahe ühise vastutuse ja tiimikaaslaste tegevuste vastu ükskõiksuse vahel.
Kolmas: me suhtleme omavahel. Saame kord päevas, iga paari päeva tagant või korra nädalas kokku, et koos tunda, kus oleme ja kuidas edasi läheme. Ettepoole lipanud liikmed annavad teada, mis meid ees ootab, ning ootame järgi neid, kelle samm pole sama kiire kui teistel. Kui nad lõpuks kohale jõuavad, siis saame meiegi osa nende põhjalikkuse viljadest.
Neljas ja kõige olulisem: meie meeskonna iga liige on motiveeritud. Teisisõnu, iga liige tunneb teekonnast mõnu, tajub oma osa selles ning tunnetab oma tegude mõju kogu tiimi liikumisele. Me jagame tasu vastavalt panusele. Kuidas see võiks välja näha nii, et igaüks on rahul? Mul puudub hea lahendus, kuid meenub paar kollektiivset otsustamist kasutavat kollektiivi, mil tuleb see enam-vähem välja.
Miks ikkagi liigub kõik eesmärgistamise, planeerimise, mõõdikute ja standardiseerimise suunas nagu märkis üks mu blogi kommenteerijaid? Miks tahame üha enam mõõta, kontrollida ja tüürida?
Jah, nii jõuab rohkem. Jah, nii on tulemused ühtlasemad. Jah, sel moel on kontroll suurem. Aga kas need kõik asjad on inimese ja meeskonna vabaduse loovutamise hinda väärt?
Ühiselt kulgemine on keeruline, sest see eeldab usaldust enda, üksteise ja maailma vastu.
Mõistan, et tegemist on idealistliku uitmõttega aidata maailma luua üha enam kulgevaid inimkooslusi, mis panustavad võimalikult palju maailma parendamisse, kuid las see mõte olla ja kulgeda. Palun anna oma panus: paku kommentaarides välja ideid, mil moel saaks meeskond mõnusamalt ja vabamalt kulgeda, tehes samal ajal olulised asjad teoks. Siin, Facebookis ja Sekretar.ee-s kommenteerijate vahel loosin 1. veebruaril välja Peter Milleri raamatu “Tark parv“.