Superfookus

Maril läheb pärast sekretär Anneliga nõu pidamist ja tema nippide õppimist hästi, isegi ülemuselt sai kiita. Mari ja Anneli võtsid ühel hommikul pool tundi ning Mari muudkui küsis, kuidas Anneli üht või teist asja teeb ja Anneli aina selgitas.

Pärast seda, kui Mari suutis segajaid veidi ohjata ning rahulikumalt tööle hakata, üks ja teine pirtsutas veidi kui Mari nende tegemisi kohe ette ei võtnud, vaid lubas need päeva-paari jooksul korda ajada. Mari seletas neile oma uue maailmakorralduse ära ja kõik laabus – peaaegu kõik olid rahul, sest ülesanded said õigeks ajaks valmis.

Ainult müügiesindaja Mart teeb nägusid edasi, aga ta teeb neid alati ja kõigile. Pole mõtet temast liiga palju välja teha. Muuda ikka neid asju, mida muuta saad, ütles eile koristaja Maimu. Olevat ühest oma usuraamatust lugenud. Usk Marile eriti korda ei lähe, aga see oli küll hea mõte.

Ka kodune elu laabus paremini, sest Mari jõuab nüüd koju tavaliselt õhtul kella kuue paiku. Ta oli juba jõudnud unustada kui mõnus on koos perega õhtust süüa. Tööpäevadel söövad nad hommikust endiselt eraldi, sest abikaasa Urmas läheb tööle hiljem ja valmistab üheksa paiku eine nii endale kui ka lastele.

Aga inimesed pole kunagi täiesti rahul. Paar päeva eest astus Mari juurde tema ülemus Andrus, vaatas Mari kuvarit ümbritsevat post-it’i kleepekatest tehtud “päikest” ja imestas, et kuidas Mari küll teab, millal ta midagi peab tegema. Ausalt öeldes ei teagi. Alailma on kerge rahutus sees, et äkki midagi jääb kahe silma vahele. Seda küll Mari ei julgenud Andrusele tunnistada, ümises niisama midagi arusaamatut. Andrus lausus ainult “no-noh” ja läks minema. Mari teab – ta tuleb tagasi ja küsib varsti jälle sama. Ja see teadmine pole üldse mõnus.

Eile käis Mari Anneliga lõunal ning söögi kõrvale näitas Anneli oma kaustikus märkmesüsteemi, mis Marile meeldis esimesest pilgust.

Nad istusid lauda ning Anneli küsis: “Tahad siis mu superfookust näha?”

“Mis fookust? Märkmeid pidime ju vaatama,” ei saanud Mari aru.

Anneli muigas. “Superfookus on kaustiku nimi,” selgitas ta. “Ta aitab mul keskenduda olulistele asjadele ning kõik vajalikud asjad saavad tehtud.”

Mari muutus veel uudishimulikumaks.

Anneli lõi oma kaustiku lauanurgal lahti ja asus selgitama.

“Esmalt jagad kaustiku lehe püstjoonega pooleks. Vasakusse veergu kirjutad asjad, mida kavatsed teha, üks asi reale. Niipea, kui meenub, et midagi tuleb teha, või keegi palub mõne töö ette võtta, mõtled, kas seda on tegelikult ka vaja, ning kirjutad nimekirja lõppu. Kui üks lehekülg saab täis, kirjutad järgmisele edasi.”

“Kui keegi palub midagi kindlaks tähtajaks teha, siis kirjutad tähtaja tegevuse juurde punasega. Saad aru?”

Muidugi sai Mari aru – väga lihtne. “Ja siis hakkan aga nimekirja algusest neid tegema, eks?” küsis ta. “Aga mis siis saab kui mul ikka hetkel üldse tuju ei ole seda eesootavat asja teha?”

“Aga kes ütleb, et sa pead neid järjest tegema?” uuris Anneli. “Sa ei tee neid asju mitte järjest, vaid leiad esimeselt tegemata asjade nimekirjast selle tegevuse, mida sa hetkel teha tahad, ning teed selle ära. Ja siis valid samalt lehelt järgmise meeldiva tegevuse. Kui samal lehel ühtegi huvipakkuvat tegevust pole ning paremast veerust on kõik tehtud, leiad järgmise asja järgmiselt leheküljelt.”

“Aga alati ei jõua ju asju kohe valmis… Mis siis saab kui asi jääb pooleli? Kuidas mul meeles püsib, et seda tuleb pärast edasi teha?” uuris Mari.

”Kui tegevus jääb pooleli, kirjutad selle järgmise lehekülje paremasse veergu ümber,” lausus Anneli. “Kui juhtumisi oled juba viimasel leheküljel, siis esimesele lehele, mille parempoolses veerus on vaba ruumi.”

“Oot, parem veerg on tavaliselt ju täitsa tühi. Mida ma sinna kirjutan?” tundis Mari huvi.

“Ega ikka ole küll,” lõikas Anneli vahele ja rääkis kiirelt ka selle lahti: “Paremasse veergu kirjutad kiireloomulised ja väga olulised tegevused. Ja nagu ma enne ütlesin, järgmise lehe paremasse veergu lähevad kirja pooleli tööd.”

“Ahaa! Ja enne ma ei tohi edasi minna kui lehe parempoolsest veerust on kõik asjad tehtud!” taipas Mari. Loomulikult! Siis ei jää kiired ja olulised asjad tegemata.

“Täpselt nii. Enne ei tohi uuele lehele liikuda, kui paremas veerus on kõik asjad läbi kriipsutatud, vasakus veerus võib jääda asju ka tegemata.”

Sellest Mari enam nii hästi aru ei saanud. “Oot, aga siis jääbki ju osa asju tegemata?”

“Jääbki, sest ega me kõiki asju jõuagi kunagi tehtud,” ütles Anneli. “Aga need tegemata asjad ma vaatan läbi.”

Ei no hea tibi! Vaatab läbi. No ja siis?

“Kui parem veerg saab täis, siis küsin endalt iga lehel oleva läbikriipsutamata asja kohta neli küsimust,” selgitas Anneli justkui oleks Mari mõtteid lugenud. Või äkki loebki ta mõtteid ka? Ei, ei usu. Vähemalt Mari lootis, et nii see pole.

Anneli Mari uitmõtteid vist siiski ei lugenud, sest ta jätkas: “Esimene küsimus: kas selle asja võib tegemata jätta? Kui nii, kriipsutan ülesande läbi ja vajadusel ütlen teistele, et ma seda asja siiski ei tee.”

“Teine küsimus: võib-olla pole selleks tegevuseks praegu õige aeg. Võib-olla pole see teema enam päevakorral ning seda võib teha ka kuu pärast. Võib-olla aitab sellega kuu või paar oodata. Sel juhul kirjutan selle tegevuse meeldetuletuse oma kalendrisse, et see kuu aja pärast jälle superfookuse kaustikusse kirjutada.”

Väga nutikas. Maril polnud aega süüagi, sest märkmete tegemine ja kaasa mõtlemine võtsid kogu aja. “Ja ülejäänud kaks küsimust?”

“Ega ma kõike ju pea ise tegema – teen ainult neid asju, mida vaid mina saan teha ja ei keegi teine,” jätkas Anneli, “siit ka kolmas küsimus: kas saan selle asja paluda korda ajada kellelgi teisel, kes suudab seda minust kiiremini ja paremini teha?”

Misasja? Ega Anneli ju mingi ülemus pole, et delegeerib! Või siiski… Marile meenus, et alles üleeile oli Anneli palunud tal ühe lepingu möödaminnes posti panna. See polnud tema jaoks vaev, sest koju minnes läks ta ju nii ehk naa postkastist mööda.

“Aga mõni asi on ju endiselt tegemata ja läbi kriipsutamata?” küsis Mari.

“Mõni selline jääb ikka,” möönis Anneli, “aga siis peangi selle kohe ette võtma ja kasvõi natuke sellega tegelema – sageli aitab see mul alustada ebameeldivate ülesannetega ning hetk hiljem olen juba kõrvuni töös ning saan peagi ka selle valmis. Mari, sööd sa ka üldse või?”

Mari toit oli peaaegu jahtunud ning ta asus kiiresti sööma. Anneli oli juba magustoidu kallal ning keeldus edasi selgitamast, sest muidu jäävat Mari nälga. Mari leppis sellega ning nad lõpetasid mõni hetk hiljem koos eine, lobisedes niisama ühest ja teisest.

Laua taha naastes võttis Mari kaustiku, jagas esimese lehe pooleks, kirjutas vasakusse veergu neli-viis asja, mis hetkel pooleli, ning alustas neist meeldivaimaga. Töö lausa lendas käes. Paar katkestust tuli vahele, kuid need kirjutas ta paremasse veergu. Kui saab pooleli oleva töö valmis, siis teeb need ära, et pärast seda jätkata taas vasaku veeru tegevustega.

Enesetunne muutus palju paremaks, sest Mari tundis, kuidas ta haldab oma tegevusi palju paremini. Ja ta lausa ootas, millal Andrus tuleb taas uurima, kuidas Mari peaaegu alati teab, mida järgmisel hetkel ette võtta.

  • Andres Roosma

    Paljudele see lugude kaudu õppimine meeldib. Mulle kah. Jääb hoopis paremini meelde ja on kaasakiskuv. Tubli töö Kristjan! Varsti pakud Patric Lencionile konkurentsi 🙂